← Eesti

1-23-1894/51

Obsah (4)§ 76§ 199§ 68§ 75

1-23-1894 KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2023, Narva kohtumaja Kohtuasja number 1-23-1894 (22230101220) Kohtunik Mari-Liis Avikson Kohtuistungi sekretär Jele

§ 76ja Kr

MS §-dest 426, 383, 384 ja 387, kohus määras: Jätta Tiit Peegel vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Välja mõista KrMS § 180 lg 1 ja 3 alusel Tiit Peegelilt menetluskuluna riigituludesse 129 (ükssada kakskümmend üheksa) eurot 60 senti kaitsjatasu riigi õigusabi osutamise eest, mis tuleb tasuda 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtumääruse jõustumisele järgnevast kuust. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004; Swedbank pangas nr EE502200221014193355; Luminor pangas nr EE401700017002872300. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99923700018752 ning selgitus „Tiit Peegel, 1-23-1894, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Määruse ärakiri edastada süüdimõistetule ja tema kaitsjale, prokurörile ning Viru Vanglale. Edasikaebamise kord 1

(10)1-23-1894 Kohtumääruse peale on õigus esitada Viru Maakohtule määruskaebus 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Viru Vangla esitas 22.11.2023 Viru Maakohtule materjalid kinnipeetava T. Peegeli vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks.
  2. Harju Maakohtu 08.06.2023 otsusega tunnistati T. Peegel süüdi

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks

§ 68lg 1 kohaldamisega 2 aastat vangistust.

Vangistusaja alguseks loeti 23.11.

  1. Kohtuotsus jõustus 27.06.
  3. Kinnipidamisasutuses T. Peegeli kohta koostatud iseloomustusest nähtub, et ta on ohtlik ametnike (risk vanglas) ning kõrgohtlik avalikkuse (risk ühiskonnas) suhtes. Oht seisneb vabaduse võtmises, relvana kasutatava esemega ähvardamises või füüsilise vägivalla kasutamises, mille tagajärjeks võivad olla valu ja kergemad kehavigastused. Oht on kõige tõenäolisem, kui isik ei muuda oma senist riskivat, hoolimatut ja teisi ära kasutavat elustiili; ei asu legaalselt tööle jätkates oma majandusliku olukorra parandamist kuritegelikul teel kasutades selle käigus vägivalda; ei tee talle varasemalt määratud karistustest vajalikke järeldusi jätkates kuritegude toimepanemist ja kuritegeliku elustiili pooldamist; ei asu lahendama probleeme seaduslikke vahendeid kasutades; ei parane empaatiavõime; ei muutu isiku suhtumine õiguskorda ja kehtivatesse seadusandlikesse õigusaktidesse, jätkab grupi mõjule allumist. Tuginedes süüdimõistetu uue kuriteo toimepanemise tõenäosusele ning asjaolule, et tegemist on kinnipeetava viimase tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalusega, toetab vangla kinnipeetava karistuse kandmise jätkamist kriminaalhooldusametniku järelevalve all.
  4. Juhul, kui kohus peab otstarbekaks kinnipeetava T. Peegeli tingimisi enne tähtaega vabastada, teeb kriminaalhooldusametnik ettepaneku määrata katseaeg ja käitumiskontroll pikkusega kuni 23.11.
  5. Käitumiskontrolli ajaks on otstarbekas määrata T. Peegelile järgmised kohustused:

§ 75

lg 2 p 2 - mitte tarvitama alkoholi;

§ 75

lg 2 p 4 - otsima endale töökoha, omandama üldhariduse või eriala kohtu määratud tähtajaks. Asuma tööle või võtma ennast Töötukassas arvele 2 nädala jooksul alates vanglast vabanemisest;

§ 75

lg 2 p 7 - mitte suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega kriminaalhooldajalt eelnevalt luba saamata;

§ 75

lg 2 p 8 - osalema sotsiaalprogrammis, mis on suunatud kuriteoga seonduvate riskide maandamisele.

  1. Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Alina Paadik nõustus oma 05.12.2023 kirjalikus arvamuses vangla argumentidega ning toetas samuti T. Peegeli ennetähtaegset vabastamist, lisades, et T. Peegeli tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse läbivaatamisest osa võtta ei soovi. Eeltoodud seisukoha kohaselt prokuratuuril puuduvad andmed, mille pinnalt oleks võimalik kujundada arvamust isiku ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste olemasolu kohta. Sellised andmed on olemas vanglal ja nende pinnalt on vangla oma seisukoha kujundanud. Prokuratuuril ei ole põhjust vangla vastavas hinnangus kahelda. Süüdimõistetu kohtuistungil välja toodu
  2. T. Peegel teatas 07.12.2023 toimunud kohtuistungil seoses enda vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamisega, et ta soovib seda. Ta tõi kohtuistungil välja, et Viru Vangla iseloomustuses ära toodud andmed vastavad tegelikkusele. Ta tahab vabaneda vangistusest tingimisi ennetähtaega asudes elama ühiselamusse aadressil XXX. Ta leidis ka, et tal on võimalik vabaduses olles tööle asuda ning võlgnevusi graafiku alusel tasuda. Vanglas 2

(10)1-23-1894 mittetöötamist selgitas ta sellega, et seoses enda terviseseisundiga ei saa ta seda teha. Kriminaalhooldaja iseloomustuses ära toodud arvamusega oli ta nõus.
  1. Kinnipeetava kaitsja pidas põhjendatuks T. Peegeli vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. See oleks otstarbekas tema edasise taasühiskonnastumise seisukohalt. Kui T. Peegel kannab ära kogu karistuse, siis ta saab ühiselamus koha ja on järelevalveta ning sisuliselt keegi ei kontrolli tema tegevusi. See oleks ohtlikum olukord tema jaoks. Kaitsja juhib tähelepanu ka sellele, et ühiselamus esimese perioodi jooksul oleks ka kriminaalhooldus ja selle kaudu läbitav sotsiaalprogramm talle väga kasulik. T. Peegelil tuleb võtta ennast töötukassas arvele. Tal on võimalik teha ka tööampse. Oluline see, et isiku sissetulek tuleb seaduslikult mitte kuritegusid toime pannes. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  2. Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, kuulanud ära süüdimõistetu, tema kaitsja ning arvestades vangla ja prokuröri kirjalikke seisukohti, leiab, et T. Peegeli vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud.
  3. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31). Käesoleval juhul on prokuratuur selgitanud, et prokuratuuril puuduvad andmed, mille pinnalt oleks võimalik kujundada arvamust isiku ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste olemasolu kohta. Prokuratuur leidis, et ei ole põhjust vangla vastavas hinnangus kahelda. Seega prokuratuuri arvamuses puuduvad sisulised argumendid, mis võimaldaks hinnata prokuratuuri seisukoha kujunemise põhjendatust. Kohtupraktika järgi aga prokuratuuri põhistamata arvamusel ei saagi ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel sisulist kaalu olla (Tartu Ringkonnakohtu 27.11.2017 määrus asjas nr 1-15-1167, p 23). Samuti on vangla iseloomustuses protsendina (üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 62%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 52%) väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta juriidiliselt kasutu, kuna seda ei saa selle põhjendamatuse, metoodika kontrollimatuse ning märgitust tingitud üldise ebausaldusväärsuse tõttu süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel arvesse võtta, mida kinnitab asjakohane kohtupraktika. Formaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks 10.

§ 76

lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa ärakandmine. Ärakantud karistusaja arvutamisel lähtutakse kohtuotsuses KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt märgitud vangistuse kandmise alguse kuupäevast. Juhul, kui isik viibis enne süüdimõistva otsuse jõustumist vabaduses, ei saanud kohus karistuse kandmise täpset kuupäeva otsuse resolutsioonis kajastada ja selle arvutamisel võetakse KrMS § 414 lg 2 järgi aluseks süüdimõistetu vanglasse jõudmise aeg (vt Riigikohtu

  1. aprilli 2011 otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.2). Sellest algusajast lähtub vangla vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 järgi kohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks materjalide saatmisel ning ka VangS § 73 kohaselt kinnipeetava vangistusest vabastamisel seoses karistuse ärakandmisega.
  2. Harju Maakohtu 08.06.2023 otsusega tunnistati T. Peegel süüdi

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks

§ 68lg 1 kohaldamisega 2 aastat vangistust.

Vangistusaja alguseks loeti 23.11.

  1. Kohtuotsus jõustus 27.06.
  2. 12.

§ 76

lg 1 p 2 alusel teise astme kuriteos või ettevaatamatus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Käesolevaks ajaks on T. Peegel temale mõistetud karistusajast, s.o vangistusest 2 aastat ära 3

(10)1-23-1894 kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Seega on eeltoodud formaalne alus tema tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks täidetud.
  1. Vabastamaks isiku enne tähtaega vangistuse kandmiselt peab tal olema ka elukoht, kuna eeltoodu on käitumiskontrolli kohaldamise vältimatu eeltingimus. Elukoha olemasolu on käsitatav süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise formaalse eeldusena, kuna elukoha puudumisel pole võimalik kohaldada ennetähtaegsel vabastamisel obligatoorset käitumiskontrolli (Tartu Ringkonnakohtu
  2. augusti
  3. a määrus asjas nr 1-16-6694, p-d 12–20). Vabanemise korral on kinnipeetaval Viru Vangla iseloomustuse kohaselt võimalik elama asuda aadressil XXX, kus asub ühiselamu, mis kuulub J OÜ-le ( J OÜ. Aadress: XXX. Tel XXX, e-mail: XXX). Järve Ühiselamu administraator G T (ühiselamu juhataja poolt volitatud isik) on võetud ühendust meili teel ja ta võimaldas T. Peegelil elada aadressil XXX. Sellel aadressil elamise soovi kinnitas süüdimõistetu ka kohtuistungil. Seega nähtub vangla iseloomustusest, et isikul on olemas kindel elukoht, mis võimaldab käitumiskontrolli kohaldamist. Materiaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks 14.

§ 76

lg 4 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Vabastamise korral määratakse vastavalt

§ 76

lg-le 5 katseaeg ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui kuus kuud. Katseajaks allutatakse süüdlane käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile, kuid mitte rohkem kuni kahekümne neljaks kuuks. 15. Riigikohus on kuni 01.07.2019 kehtinud

§ 76

lg 4 sisustamisel leidnud, et see õigusnorm annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ei pea Riigikohtu 28.04.2017 otsusest nr 3-1-1-12-17 nähtuvalt tuvastama mingeid erandlikke asjaolusid. Kohus peab hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul.

§ 76

lg 5 näeb tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel ette süüdimõistetu allutamise kriminaalhooldusosakonna järelevalvele, et aidata toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Kohus leiab, et eeltoodud kõrgema astme kohtu seisukohad on aktuaalsed ka alates 01.07.2019 kehtiva

§ 76lg 4 sisustamisel.

16. Riigikohus on ka seoses ennetähtaegse vangistusest vabastamisega välja toonud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Selle eelduse olemasolu saab hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid (RKKKo nr 3-1-1-12-17). Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele 4

(10)1-23-1894 seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega ning tuleb arvestada, et asjaolude tähtsus võib aja jooksul väheneda. Süüdimõistetu käitumine vangistuses olles
  1. Isiku hea käitumine vanglas on oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (RKKKm 3-1-1-91-06 p 8.1). Vangla iseloomustusest nähtub, et T. Peegel on selle vangistuse jooksul karistatud distsiplinaarkorras kolmel korral. Nimelt T. Peegelile oli määratud distsiplinaarkaristuseks 5 päeva kartserit füüsilise ründe või selle otsese ohu esinemise eest; 7 ööpäeva kartserit allumatuse ja suhtlemisega seotud rikkumise eest ning noomitus liikumiseeskirjade rikkumise eest. Kõik distsiplinaarrikkumised on toime pandud äärmiselt lühikese ehk 4 päeva pikkuse perioodi jooksul (06.11.2023, 07.11.2023 ja 09.11.2023). Kohtu hinnangul viitavad lühikese aja jooksul määratud kehtivad distsiplinaarkaristused sellele, et süüdimõistetul on jätkuvalt raskusi kehtestatud korrale allumisega kinnipidamisasutuses. Juba esimene distsiplinaarkaristus pidi andma tugeva signaali, et valitud käitumisviis ei ole aktsepteeritav ning edaspidiselt tuleb enda käitumist korrigeerida vältimaks uusi distsiplinaarrikkumisi. Kui T. Peelel ei ole olnud korduvalt valmis kehtestatud korrale alluma rangelt kontrollitud keskkonnas, siis on äärmiselt keeruline uskuda, et ta allub sellele vabaduses olles. Kohtu hinnangul kinnitab isiku eeltoodud käitumine kinnipidamisasutuses seda, et mõistetud vangistus ei ole veel saavutanud soovitud eesmärki. Taoline iseloomustus ei sisenda veendumust, et praegusel ajal on kinnipeetava hoiakud tõesti muutunud ning ta edaspidiselt kindlasti ei ohusta ühiskonda. Seda seetõttu, et paraku ei näe kohus seda, et süüdimõistetu poolt väljendatu ja tema käitumisaktid langeksid kokku. T. Peegel oli kahtlusteta teadlik sellest, et tema väljavaateid vabaneda vangistusest tingimisi ennetähtaega suurendab märkimisväärselt see kui tal puuduvad kehtivad distsiplinaarrikkumised. See teadmine aga ei suutnud tagada seda, et ta oleks olnud kinnipidamisasutuses suuteline kontrollima enda käitumist sel määral, et puuduks vajadus rääkida ja kirjutada kehtivatest distsiplinaarrikkumistest selle vangistuse jooksul.
  2. On kahetsusväärne ka see, et kuigi alates 11.10.2023 oli kinnipeetav määratud majandustöödele koristaja ametikohale, ei ole ta paraku tööle asunud. T. Peegel keeldus tööle asumisest, mille tõttu oli algatatud distsiplinaarmenetlus (27.10.2023 ei allunud korraldusele asuda tööle). Tööle mitteasumine seoses kehva terviseseisundiga on paljasõnaline.
  3. Kohus peab positiivseks seda, et kinnipeetav alustas sotsiaalprogrammis Sotsiaalsete oskuste treening osalemist 31.10.2023 individuaalselt. Samas leiab kohus, et kinnipeetava edasise resotsialiseerumise huvides oleks individuaalses täitmiskavas märgitud tegevuste lõpuni läbimine kinnipidamisasutuses. Süüdimõistetule koostatud individuaalsest täitmiskavast nähtub see, et ta peab veel
  4. aastal osalema sotsiaalprogrammis „Õige hetk“. Kohtu hinnangul, võttes arvesse kinnipeetava käitumist käesoleva vangistuse jooksul ning tema eelnevat karistatust, on ennatlik järeldada, et juba seni läbiviidud vangla sekkumised on piisavad T. Peegeli vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. Isiku edasise seaduskuulekuse huvides on sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ läbimine kinnipidamisasutuses saavutamaks püstitatud eesmärgi, milleks on aidata programmi abil osalejatel omandada, arendada ja rakendada mitmesuguseid sotsiaalsete probleemide lahendamisega seotud oskusi, mis aitavad neil elus rasketes olukordades toime tulla. Seega eeltoodud programmi edukas läbimine aitaks kaasa T. Peegli edasisele õiguskuulekusele vabaduses olles.
  5. Eeltoodud andmete pinnalt leiab kohus, et süüdimõistetu käitumine kinnipidamisasutuses räägib tema tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamise kahjuks ja seda vaatamata sellele, et ta kinnipidamisasutuses alustas ühes sotsiaalprogrammis osalemist. 5
(10)1-23-1894 Sotsiaalprogrammis osalemine annab aluse asuda seisukohale, et T. Peegel on teel õiguskuulekuse suunas. Paraku aga pole võimalik ignoreerida kehtivaid distsiplinaarkaristusi, mis paneb kohtu kahtlema tema positiivsete muutuste järjepidevuses. Kohus, kuulates kohtuistungil süüdimõistetu vastuseid ning arvestades ka kohtule saadetud iseloomustuses kajastuvat, peab nentima, et T. Peegelil puudub elus konkreetne siht, kuhu poole ta püüdleb. Hetkel tulevikueesmärke endale ei loo, enda sõnul elab päev korraga. Paraku peab ta hetkel kõige olulisemaks vanglast vabanemist ning alles siis kavatseb mõtelda, mida edasi teeb. Kohtu hinnangul ei ole sellise eluplaani pinnalt võimalik jaatada seda, et uute õigusrikkumiste ohtu ei esine. Arvestades süüdimõistetu rikkumisi, mis on toonud kaasa distsiplinaarkaristused selle vangistuse jooksul, ei saa hetkel veel kindel olla tema käitumisviisi muutuse püsivuses. Siinkohal kohus nõustub sellega, et sotsiaalprogrammis osalemine on kaalukas asjaolu vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel. Samas ei tähenda see seda, et süüdimõistetu käitumise muud aspektid kinnipidamisasutuses kahvatuvad eespooltoodu ees ning omavad väiksemat kaalu. Põhjendatud on hinnata süüdimõistetu kogu käitumist vangistuse jooksul, s.o tema püüdlusi õiguskuulekuse suunas, mis kinnitavad seda, et mõistetud vangistus on saavutanud või saavutamas enda eesmärki. Süüdimõistetu elutingimused vabaduses olles 21. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine on

§ 76

lg 5 ls-st 1 tulenevalt võimalik vaid katseaja määramisega.

§ 76lg 5 ls 2 kohaselt allutatakse süüdlane katseajaks alati käitumiskontrollile.

Käitumiskontrolli ajal peab aga süüdlane

§ 75lg 1 ps 1 sätestatu järgi elama kohtu määratud alalises elukohas.

Kohtupraktikas on leitud, et alalise elukoha olemasolu on käitumiskontrolli kohaldamise vältimatu eeldus (vt RKKKm 30.05.2016 nr 3-1-1-45-16, p 7).

  1. Viru Vangla iseloomustusest T. Peegeli kohta nähtub, et enne vanglasse sattumist puudus tal kindel elukoht, elas kus juhtus. Isik esitas TEV menetluse käigus vabanemisjärgseks elukoha sooviks aadressi XXX. Tegemist on ühiselamuga, mis kuulub J OÜ-le ( J OÜ. Aadress: XXX. Tel XXX, e-mail: XXX). Järve Ühiselamu administraator G T (ühiselamu juhataja poolt volitatud isik) on võetud ühendust meili teel ja ta võimaldas T. Peegelil elada aadressil XXX.
  2. Hindamaks süüdimõistetu elutingimusi vabaduses olles ei saa arvestamata jätta seda, et iseloomustusest tulenevalt isik on väga vastuvõetav mõjutusele ja tal puudub ka endal reaalne motivatsioon kuritegevusest loobuda. Kohtu hinnangul on igati põhjendatud vangla arvamus, et kuna isiku tutvused on peamiselt kuritegelikud, siis elades juhupindadel nendega koos on tal järjepidevalt mõjutus uute kuritegude toimepanemiseks olemas. Kui vabanemisjärgseks elukohaks on ühiselamu, siis kohtu hinnangul ei soosi ka selline elukoht süüdimõistetu edasist seaduskuulekust. On üldteada, et ühiselamu on eelkõige selline koht, kus elavad teiste elukohtade puudumisel ka vangistusest vabanenud isikud, kelle hulgas on ka need, kelle kuritegelikud hoiakud on kivistunud ning kes võivad üksteisele avaldada soovimatud negatiivset mõju. Inimene on üldteada olevalt sotsiaalne olend. Iseloomustusest nähtuvalt läheb T. Peegel kergesti kaasa teiste mõjutusega nt tema käitumine vanglas, kus ta on korduvalt kaaskinnipeetavatega kaklustesse sattunud, mille osas on korduvalt alustatud ka kriminaalmenetlusi, mis hiljem on lõpetatud. Seega ei ole välistatud, et T. Peegel jätkab sellesse keskkonda sattudes eluviisi, mis lõppes varasemalt kuritegude toimepanemisega.
  3. Vangla iseloomustusest nähtub, et T. Peegel enne vangistust ei töötanud. Enda sõnul tagas endale muul viisil sissetuleku. Enda sõnul peamiselt hankides asju, mida sai pärast kallimalt edasi müüa. Erialane haridus ja tööoskused tal puuduvad. Arvestades eeltoodut ei pea kohus eluliselt usutavaks varasema vestluse käigus T. Peegeli poolt avaldatud, et ta võis teenida kuni 3000 eurot kuus. Vaadates isiku toime pandud kuritegusid (vargused, röövid ja inimrööv lunaraha nõudmisega) on alust kahelda isiku sõnades, et juhutöödest saadav sissetulek oli talle 6

(10)1-23-1894 piisav. Kohtu hinnangul on alust arvata, et isik paneb toime kuritegusid selleks, et parandada kuritegelikul teel oma majanduslikku olukorda. On kahetsusväärne, et T. Peegel ei hinda adekvaatselt enda võimalusi. Ta ei kavatse enda sõnul kaaludagi mingisuguse vähem tasustava töö tegemist, kus võiks teenida alla 2000 euro kuus, sest teab, et sellega ta hakkama ei saaks. Võttes arvesse isiku haridust ja töökogemust, siis sobiva töökoha leidmine ei oleks isiku ootusi silmas pidades tõenäoline. Kohus nõustub vanglaga, et pigem on tõenäolisem, et isik jätkab vabaduses koheselt uute kuritegude toimepanemist. On märkimisväärne, et ka vangistuses polnud T. Peegel huvitatud töötamisest. Nimelt vangistuse alguses väitis, et võib-olla hakkab ta tööd tegema, kuid seadis selleks tingimusi (nt avavanglasse saamine). Hiljem on kinnipeetav loobunud siiski majandustööde tegemisest. Selle kohta on koostatud ettekanne ning alustatud distsiplinaarmenetlus. Kohtuistungil tõi T. Peegel välja, et on valmis abitöölisena tööle minema, mis näitab seda, et tema mõttemaailmas on toimumas positiivseid arenguid.
  1. Iseloomustusest nähtub ka see, et K-Raha andmetel on tal tasumata nõudeid 13 724,14 eurot, mis kohtu hinnangul raskendab oluliselt tema majanduslikku toimetulekut vabaduses. Ka ei saa olla kindel, et T. Peegel on tõesti huvitatud võlgnevuse kustutamisest ning tõesti asub maksegraafiku alusel tekkinud võlgnevust kustutama. Seda kinnitab ka see, et ajal, kui T. Peegel oli vahistatud kandsid vanglaarvele raha poolvend ja tuttav, kuid pärast süüdimõistva kohtuotsuse saamist pole rahalisi laekumisi toimunud. Kuigi laekumiste katkestuse põhjused ei ole selged, ei ole ka välistatud, et laekumised katkesid seetõttu, et süüdimõistetud isikute vanglaarvel jääb vabaks kasutamiseks kätte ainult 30% laekunud rahast ning isik väldib rahaliste nõuete tasumist.
  2. Kohus leiab, et kindel ei saa olla selles, et T. Peegel saab vabaduses tulude ja kulude tasakaalus hoidmisega hakkama, sest tal puudub vabaduses garanteeritud töökoht ning tema õlgadel lasub märkimisväärne võlakoormus. Kohtu hinnangul on väheusutav, et T. Peegel koheselt leiab endale töökoha vabaduses olles seda enam olukorras, kui ta ei ole olnud varasemalt huvitatud töötamisest vähem kui 2000 eurot kuus. Üldteada olevalt ei ole hetkel tööjõuturul kõige pakkumuste küllasem aeg. Hinnates isiku väljavaateid tööturul tuleb kahjuks nentida, et need on kesised, sest T. Peegelil puuduvad varasemad ametlikud töösuhted, eriala ta ei oma. Töökogemus ning ametialased oskused aga tõstaks tema kui töötaja usaldusväärsust järgmise tööandja silmis.
  3. Seega võttes arvesse isiku varasemat ametliku töökogemuse puudumist ja kesiseid väljavaateid tööjõuturul ja ebasoodsasse keskkonda sattumise perspektiivi, pole võimalik teha positiivset tulevikuprognoosi tema edasise õiguskuulekuse osas. Majanduslike raskuste süvenemisel võib T. Peegel ka teiste isikute mõjul jätkata kriminaalkorras karistatavate tegevustega, kasutades seejuures vägivalda (ta on 5 korral sooritanud ka vägivaldse kuriteo) ning pannes toime varavastaseid õigusrikkumisi majandusliku kasu saamiseks. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise võimalikud tagajärjed
  4. Kohus hindab siinkohal võimalike uute kuritegude ning muude õigusrikkumiste ohtu.
  5. Vastavalt Riigikohtu praktikale on süüdimõistetu varasemad kuriteod – nii nende arv, iseloom, raskus kui ka toimepanemisest möödunud aeg – on üks indikatiivsemaid tunnismärke, mille põhjal on võimalik prognoosida uute kuritegude toimepanemise ohtu. Samuti on lahutamatu osa inimese elukäigust see, kuidas teda on varem karistatud ja milline on olnud selle mõju. Hinnates isikut ja tema varasemat elukäiku (

§ 76lg 4) või kuritegude jätkuva toimepanemise ohtu (Kr

MS § 130 lg 2), tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb (mutatis mutandis osutatud määrus nr 1 09 3703/83, p-d 9 ja 11; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus nr 1 16 9171/1411, p 11). Seega ei tohi ennetähtaegset vabastamist või vahistamistaotlust arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö 7

(10)1-23-1894 sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse ennetähtaegset vabastamist või vahistamistaotlust (mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt) (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. septembri
  4. a määrus nr 1-20-5036/28, p 14). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteo(kahtluse) sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise või vahistamisaluse sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks (RKKKm 1-151446, p.15, 18).
  5. Vangla iseloomustuses märgitakse, et T. Peegel on kriminaalkorras karistatud 9 korral (kehtivaid 2), seal hulgas 4 korral karistatud ka välisriigis kuriteo toime panemise eest (2 korral Rootsis ja 2 korral Soomes). Vangistuses viibib
  6. korda. Isik on toime pannud mitmeid varavastaseid kuritegusid (eri liiki vargused, aga ka nt kelmuse). Isik on 5 korral sooritanud ka vägivaldse kuriteo. Nende hulgas mitmel korral röövimise, aga ka ühel korral ametniku ründamise ja ühel korral inimröövi lunaraha nõudmisega. Eelmine kuritegu oli röövimine, käesolev süstemaatiline vargus. Seega vägivaldsuse aste võrreldes varasema kuriteoga on vähenenud. Ühe Rootsis toime pandud kuriteo episoodis karistati isikut ka ebaseadusliku riigis viibimise eest, kuna isikut oli varasemalt juba Rootsis kriminaalkorras karistatud ja talle oli lisakaristusena määratud Rootsis viibimise keeld. Kuritegelik karjäär sai alguse
  7. eluaastate alguses ning on jätkunud järjepidevalt tänaseni. Isikul on välja kujunenud selge kriminaalne ja hoolimatu elustiil. Teda on ühel korral karistatud vanglas sooritatud kuriteo eest (ametniku ründamine). Kuritegelikul teel teenitud majanduslik kasu on olnud varieeruv. Tihti on saanud pigem väikest kasu, kuid on varastanud ka kuni 150 000 euro ulatuses vara ning juveelipoe röövidega on samuti saanud suuremat majanduslikku tulu, kui tavaliste korterivargustega. Isiku kuritegudega käib ka valdavalt kaasas vägivallakomponent, mis ei ole ajas muutunud ega kadunud. Ta võib vabalt vägivalda kasutada, kui peab seda vajalikuks oma eesmärkide saavutamiseks. Kuritegusid paneb toime valdavalt ette planeeritult, varasemalt ka grupis. Viimased kolm röövi on toime pandud juveeliärides. Kõikide röövide käigus on kasutatud relvana kas gaasi või püstoli sarnast eset (püstoli makett, õhupüstol). Kõik teod on toime pandud tahtlikult ja eesmärgiga saada suures ulatuses majanduslikku kasu. Soodusteguriteks on puudulik probleemide lahendamise oskus, riskeeriv, hoolimatu ning teisi ära kasutav elustiil, kuritegelikud hoiakud ja motivatsiooni puudus loobuda kuritegelikust käitumisest.
  8. Kohtu hinnangul, võttes arvesse isiku varasemat korduvat kuritegelikku käitumist ja sarnaste kuritegude uuesti toimepanemist, tuleb nõustuda vangla arvamusega selles, et isiku probleemilahendusoskus on kesine. Kohus leiab, et kinnipeetava elukäik näitab selgelt seda, et ta ei ole reaalselt teinud ühtegi sammu enda käitumise parandamiseks. Käesolev karistus ei ole esimene ning T. Peegel ilmselgelt ei ole varasematest karistustest õigeid järeldusi teinud. Nimelt õigustab ta siiamaani oma tegusid, ei näita välja kahetsust. Mõnda toime pandud kuritegu eitab täielikult, teiste kohta leiab kõiksugu õigustusi. Ei meeldi süvitsi oma kuritegusid analüüsida. Eelistab neid mitte meenutada viidates sellele, et on nende eest juba "ära istunud" ja neid ei peaks enam meenutama, sest see aeg on möödas. Soovib, et asjad jääksid minevikku ja nendega enam ei arvestataks.
  9. Kohtu hinnangul viitavad korduvad õigusrikkumised kuritegelike hoiakute olemasolule. Suhtumist ühiskonda samuti tuleb pidada negatiivseks, kuna isik ei hooli ühiskonnas kehtestatud reeglitest ja normidest. Iseloomustusest nähtuvalt meeldib T. Peegelile kerge ja lõbus elu ning tema hinnangul ei ole mõtet piirata oma käitumist teiste kinnipeetavate või ka 8
(10)1-23-1894 kogu ühiskonna heaolu nimel. Tuleb nõustuda vanglaga, et vaadates isiku poolt toime pandud kuritegude iseloomu ja kuidas isik nende sooritamistesse suhtub, võib teha järelduse, et isik ei näe mõtet oma käitumist muuta ja ei soovi teha jõupingutusi oma senise eluolu muutmiseks. Nimetatut kinnitab mh see, et T. Peegel on olnud ajavahemikel 31.03.2008 - 14.10.2009, 05.07.2011 -10.01.2012 ja 16.03.2016 - 20.01.2017 kriminaalhoolduse all. Nendest kahe puhul rikkus kriminaalhoolduse nõudeid ja karistused pöörati täitmisele. On ka kriminaalhooldusel pannud toime uusi kuritegusid. Kohus nõustub vanglaga, et T. Peegeli sõnades väljendatud soov edaspidi kuritegevusest loobuda, et mitte vanglasse sattuda, ei kõla siiralt ja on pigem suusõnaline õpitud väljendus, et tagada võimalusel endale paremaid väljavaateid nt ennetähtaega vabanemiseks või avavanglasse paigutamiseks, sest arvestades isiku senist käitumist ei ole selliste järelduste tegemiseks isik ühtegi alust andnud. Seega puudub kohtul veendumus selles, et vabaduses olles suudab T. Peegel hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, eriti arvestades seda, et varasemalt on ta korduvalt rikkunud kontrollnõudeid. Eelnimetatu näitab kohtu hinnangul seda, et ebaseaduslik käitumine on muutunud isikule tavapäraseks ning isegi vanglasse sattumise oht ei hoia isikut uute kuritegude toimepanemisest. Kohtuistungil ei selginud, et isik oleks tõsiselt varasemalt pingutanud selle nimel, et muuta enda elukorraldust asumaks ametlikult tööle. Selle asemel on ta süstemaatiliselt toime pannud varavastaseid kuritegusid.
  1. Riigikohus on rõhutanud, et vältimatult on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (3-11-103-06, p 15). Samuti ka menetlejad peavad vargusi toime pannud isikute retsidiivsusriski üheks kõrgemaks
  2. Eeltoodut kinnitavad ka T. Peegeli enda karistusregistri andmed. Seega esineb kohtu hinnangul T. Peegeli puhul suurem uute kuritegude toimepanemise oht ning seda enam peavad olema teda vabaduses ees ootavad elutingimused sellised, mis räägivad vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamise kasuks.
  3. Seega puudub kohtul veendumus, et T. Peegel suudab hoiduda vabaduses olles kuritegude toimepanemisest ning et ta oli siiras kohtuistungil selles, et soovib edaspidi elada seaduskuulekalt. Seega puudub kohtul kindlustunne selles, et süüdimõistetu on enda varasematest õigusvastastest käitumistest vajalikud järeldused teinud ning saab olla kindel selles, et vabaduses olles ei jätka ta kuritegude toimepanemist. Seega isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos ja kuritegude toimepanemise asjaolud annavad küllaldase põhjuse arvata, et ta võib jätkata vabaduses olles kuritegude toimepanemist. Kohus ei saa olla kuidagi kindel selles, et vabastades süüdimõistetu vangistusest enne tähtaega kaasneb sellega süüdimõistetu püsib motivatsioon seaduskuulekaks eluks, sest varasemalt on tal korduvalt eeltoodut nappinud, arvestades T. Peegeli kehtivaid karistusregistri andmeid ning seda, et ta õigustab oma tegusid, ei näita välja kahetsust.
  4. Kokkuvõttes leiab kohus, arvestades eeltoodud andmeid, et käesoleval juhul ei kaalu kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad asjaolud (elukoha faktiline olemasolu, sotsiaalprogrammi läbimine) üles negatiivseid (töökoha puudumine, suur võlgnevus, distsiplinaarkaristuse olemasolu, korduv varasem karistatus, kuriteo toimepanemise asjaolud, ebaõnnestunud kriminaalhooldused, eluasemega seonduvad riskid), millel kohus eelnevalt peatus ning milliseid peab kohus kaalukamateks

§ 76lg-s 4 sätestatud asjaolude kogumis.

Neid asjaolusid arvestades poleks ennetähtaegne vabastamine õigustatud ei eri- ega üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Seega leiab kohus, et T. Peegeli ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, kuna karistus ei ole seni oma eesmärki täitnud. Kohus ei näe ühtegi põhjust, miks peaks T. Peegelile mõistetud karistuse tingimusi käesoleval hetkel kuidagi leevendama. 1 https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/retsidiivsus_eestis._justiitsmi nisteerium._2010.pdf , lk. 18 9

(10)1-23-1894
  1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus süüdimõistetu T. Peegel vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Menetluskulu suurus ja selle hüvitamine
  2. Kohtuistungil osales süüdimõistetu T. Peegeli kaitsjana riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Andres Veski, kes esitas kaitsjatasu taotluse kokku 129, 60 euro hüvitamiseks. Kohus rahuldas kaitsja tasutaotluse täies mahus.
  3. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lg 3 alusel menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.
  4. Arvestades Viru Vangla iseloomustusest nähtuvat T. Peegelil lasuva võlgnevuse suurust (13 724, 14 eurot) on põhjendatud anda T. Peegelile võimalus tasuda välja mõistetud menetluskulu, s.o 129, 60 ühe aasta jooksul alates kohtumääruse jõustumisele järgnevast kuust. /allkirjastatud digitaalselt/ 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.