KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Nele Seping Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2023, Paide Tsiviilasja number 2-23-11553 Tsiviilasi AS Aktiva Portfolio hag

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 6. Kohus on tuvastanud, et hageja ja Inbank AS vahel on 19.08.2019 sõlmitud laenuleping nr x, mille alusel on kostja saanud laenu 21 600 eurot ning 20.04.2023 lepingu muutmise kokkuleppe, mille alusel leppisid laenulepingu pooled kokku laenu summas 20 752,36 eurot. Kohus on tuvastanud, et 2

§ 402lg 1 mõttes.

7.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. 03.11.2020 on hageja edastanud kostjale lepingu ülesütlemise teate, kus on andnud täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 17.11.2022, ning teavitanud, et kui võlgnik tähtajaks võlgnevust täielikult ei kustuta, on Inbank AS-l õigus teenuseleping üles öelda ning õigus lepingust tulenevad nõuded võõrandada kolmandatele osapooltele. Laenuleping öeldi ülesse 24.11.
2. Hagejal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda. Kostja ei teinud ühtegi tagasimakset kasutusele võetud krediidi tagastamiseks alates 20.04.2020 sõlmitud lepingu muudatustest. Kohus on tuvastanud, et Inbank AS loovutas nõude hagejale 26.11.
4. Kohus on tuvastanud, et kostja on 20.04.2020 laenulepingu muudatuse alusel saanud laenu 20 752,36 eurot ning kostja jäi krediidi tagastamisega võlgnevusse. Kohus tuvastab, et 20.04.2020 laenulepingu majanduslikuks eesmärgiks oli võimaldada kostjal 2019 laenulepingust tulenevat võlgnevust tasuda senisest pikema tähtaja jooksul täiendava intressi eest. Kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

10.

tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb

sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 3

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 12.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

1. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
2. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
3. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena 4

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 17.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

1. Kohus selgitas 06.09.2023 ja 22.09.2023, et hagejal tuleb hagiavalduses välja tuua asjaolud ja esitada tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja selgitas, et hageja selgituse kohaselt lähtus krediidiandja laenutaotlusest ja kontrollis maksehäirete puudumist. Lepingu sõlmimise ajal kostjal maksehäired puudusid. Lisaks analüüsis laenuandja kostja SEB Panga arvelduskonto väljavõtet perioodist 01.02.2019 – 18.08.
2. Kohtu hinnangul on laenuandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eelmise laenulepingu maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei olnud suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et muutmise leping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks ebasoodsatel tingimustel. Kohus ei ole tuvastanud, et 2020 laenulepingu muutmise järgi oleks kostjale langenud ülemäära suure intressi maksmise kohustus. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad 2020 laenulepingu muutmise järgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal (14,05%) ei ületanud Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (30.05.2020 seisuga 20,52%) enam kui kolm korda, mis annaks eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega ei pidanud laenuandja laenuleping muutmisel uuesti analüüsima vastutustundlikku laenamist.
3. Seega on hageja nõue põhjendatud. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub hagi rahuldamisele. Menetluskulud
4. Kohus leiab, et hagi tuleb tagaseljaotsusega rahuldada.
5. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
6. Hageja palub määrata menetluskulud kindlaks summas 1907 eurot, sh riigilõiv 1400 eurot ja hageja õigusabikulu 597 eurot (3 tunni eest tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta).
7. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt ja hindab kulude põhjendatust ja vajalikkust ka siis, kui menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle. Kohus 5

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (Ts

MS § 177 lg 4). s.

1. TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
2. Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.
3. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Seping kohtunik 6