Obsah (11)

§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 113§ 1132§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2023, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-123262 Tsiviilasi Revensen OÜ hagi I

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja esialgse võlausaldaja vahel olid sõlmitud tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev laenuandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034pd 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

7. Esmalt analüüsib kohus laenulepingut I (dtl 36 – 37, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 38 – 40, üldtingimused dtl 41 – 43). Selle lepinguga võttis kostja 1000 euro suuruse laenu, ning kohustus tagastama laenu graafiku alusel kokku summas 1557 eurot 12 senti (osamakse 63 eurot 63 senti x 24 kuud + lepingutasu 30 eurot). 3 8.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenulepingu I p 1.11 ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt on krediidi kulukuse määr 60,13%. Lepingu sõlmimise ajal (

1. märtsil 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (kolmekordne määr seega 60,27%). Seega ei ületa laenulepingu I järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on laenu väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette

§ 4034

ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja.

1. Hageja on hagiavalduse p-s 40 selgitanud, et esimese laenutaotluse esitamise ajal (
2. märtsil 2021) oli pensioniregistri järgi (dtl 94) kostja sissetulek 2793 eurot 42 senti ning maksehäireregistri järgi ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid. Taotluses märkis kostja finantskohustuste suuruseks 400 eurot ja majapidamiskulude suuruseks 200 eurot. Laenuleping I järgse kuumakse suurus oli 63 eurot 63 senti. Pärast laenu väljastamist olid kostja kohustused kokku 663 eurot 63 senti (400 + 200 + 63,63) ning reservi jäi 2129 eurot 79 senti (2793,42 – 663,63). Hagiavaldusele on lisatud ka esialgse võlausaldaja otsus laenu väljastamise kohta (dtl 96 – 97).
3. Kostja on tuginenud sellele, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, kuivõrd kostja väljavõtetest nähtuvalt on kostja sattunud raskustesse. Kohus märgib, et kostja vastusele lisatud konto väljavõte hõlmab perioodi alates
4. märtsist 2021 (dtl 123 – 124) 4 ehk perioodi pärast lepingu I sõlmimist (leping I sõlmitigi
5. märtsil 2021). Neid andmeid ei saanud esialgne võlausaldaja laenu andmisel kontrollida. Teine konto väljavõte (dtl 126 – 156) hõlmab perioodi
6. jaanuarist 2021 kuni
7. juulini
8. Arvestades seda, et leping I sõlmiti
9. märtsil 2021, sai esialgne võlausaldaja laenu väljastamisel arvestada üksnes enne seda kuupäeva toimunud tehinguid. Kohus nõustub kostjaga selles, et konto väljavõttelt nähtub 20 000 euro suurune laen (eelduslikult sõiduki ostuks;
10. jaanuari 2021 maksed) ning 3500 euro suurune laen Placet Group OÜ-lt (
11. veebruari 2021 makse). Samas on esialgne võlausaldaja arvestanud kostja finantskohustuste igakuiseks suuruseks 400 eurot (vt eelmine punkt). Kostja ei ole välja toonud, et tegelikult olid tema finantskohustused lepingu I sõlmimise ajal suuremad. Arvestades kostja sissetulekut ning temal lasuvaid finantskohustusi, samuti asjaolu, et maksehäireregistrist nähtuvalt ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid ning puudusid ka ülalpeetavad, ei saa kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist esialgsele võlausaldajale ette heita.
12. Vaidlust ei ole selles, et kostja oli viivituses kolme makse tasumisega. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale
13. aprillil 2023 krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 56), milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks ning hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb ta lepingu üles. Seega olid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud (

§ 416

lg 1) ning esialgsel võlausaldajal oli õigus krediidileping erakorraliselt üles öelda. Eelneva tõttu on hageja 142 euro 96 sendi suurune põhivõla nõue põhjendatud. 13.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hagi p-s 15 on hageja toonud välja intressi arvestuse. Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning ka kohus peab põhjendatuks sellest lähtuda. Eelneva tõttu on hageja 11 euro 54 sendi suurune intressi nõue põhjendatud. 14.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu I p 1.10 ja üldtingimuste p 3.7 kohaselt on viivise määraks 39,90% aastas (0,111% päevas). Hagi p-s 17 on hageja toonud välja viivise arvestuse. Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning ka kohus peab põhjendatuks sellest lähtuda. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise (7. juuli 2023) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 14 eurot 65 senti ning viivis põhivõlalt (142 eurolt 96 sendilt) alates 8. juulist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 39,90% aastas. 15. Lepingu I p 2 (maksegraafiku) kohaselt on lepingu hooldustasu 2 eurot 50 senti kuus. Hagi p-s 16 on hageja toonud välja lepingu hooldustasu arvestuse (2,50 x 3 kuud). Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja 7 euro 50 sendi suurune lepingu hooldustasu. 16.

§ 1132

lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud 5 kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale kaks tasulist meeldetuletust (

1. veebruaril 2023 ja
2. märtsil 2023; dtl 54 - 55 ). Sellele eelnesid ka tasuta meeldetuletused (dtl 45 – 51). Samuti saatis esialgne võlausaldaja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 56 – 57) ja teatise lepingu ülesütlemise kohta (dtl 58 – 59). Hageja sissenõudmiskulude nõudeks on kokku 30 eurot (kaks meeldetuletust ja lepingu ülesütlemise hoiatus; 3 x 5 eurot, millele lisandub teatis laenulepingu ülesütlemise kohta, 15 eurot). Kohus märgib, et hagiavalduse taotluses on hageja sissenõudmiskulude suuruseks märkinud 35 eurot. Siinkohal peab kohus põhjendatuks lähtuda hagiavalduse sisust. Kohtu hinnangul ei saa laenulepingu ülesütlemise avaldus käsitleda meeldetuletuskirjana

§ 1132lg 1 tähenduses.

Meeldetuletuskirja eesmärk on tuletada võlgnikule meelde oma kohustust oma eelnev võlg ära maksta (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt. Tallinn 2016, lk 280). Ka siis, kui ülesütlemise avaldust saaks käsitleda meeldetuletuskirjana, ei saaks hageja nõuda selle eest hüvitist rohkem kui 5 eurot. Eelnevat arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt 15 euro suuruse sissenõudmiskulu tasumist (kaks meeldetuletust+ ülesütlemise hoiatus, 3 x 5 eurot). 17.

§ 164

lg 1 alusel oli esialgsel võlausaldajal õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine).

§ 164

lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele. Esialgne võlausaldaja loovutas lepingust I tulenevad nõuded hagejale (dtl 60). Lepingust I tulenevad nõuded on kokku 191 eurot 65 senti (põhivõlg 142 eurot 96 senti, intress 11 eurot 54 senti, lepingu hooldustasu 7 eurot 50 senti, sissenõudmiskulud 15 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 14 eurot 65 senti). Sellele lisandub viivis põhinõudelt (142 eurolt 96 sendilt) alates

1. juulist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 39,90% aastas.
2. Järgnevalt käsitleb kohus hageja nõudeid tulenevalt lepingust II (dtl 64 – 66, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 67 – 69 ja üldtingimused dtl 70 – 72). Selle lepinguga võttis kostja 1000 euro suuruse laenu. Kostja kohustus tagastama laenu graafiku alusel kokku 2316 eurot 20 senti (osamakse 37 eurot 77 senti x 60 kuud + lepingutasu 30 eurot). 19.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu II p 1.11 ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt on krediidi kulukuse määr 50,39%. Lepingu sõlmimise ajal (

1. veebruaril 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr seega 50,85%). Seega ei ületa laenulepingu II järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on laenu väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette

§ 4034

ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab 6 hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja.

1. Hageja on hagiavalduse p-s 41 selgitanud, et teise laenutaotluse esitamise ajal (
2. veebruaril 2022) oli kostja konto väljavõtete järgi tema sissetulek 3357 eurot, finantskohustuste suurukseks 1088 eurot ja majapidamiskulude suuruseks 300 eurot. Maksehäireregistri järgi (dtl 100) ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid. Leping II järgse kuumakse suurus oli 37 eurot 77 senti. Pärast laenu väljastamist olid kostja kohustused kokku 1425 eurot 77 senti (1088 + 300 + 37,77) ning reservi jäi 1931 eurot 23 senti (3357 – 1425,77). Hagiavaldusele on lisatud ka esialgse võlausaldaja otsus laenu väljastamise kohta (dtl 101 – 102).
3. Kostja on tuginenud sellele, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, kuivõrd kostja väljavõtetest nähtuvalt on kostja sattunud raskustesse. Kohus märgib, et kostja vastusele lisatud konto väljavõte (dtl 123 – 124) hõlmab perioodi alates
4. märtsist 2021 kuni
5. detsembrini
6. Arvestades seda, et leping II sõlmiti
7. veebruaril 2022, sai laenuandja laenu andmisel arvestada üksnes enne seda kuupäeva toimunud tehinguid, s.t üksnes lepingu I alusel saadud laenu. Muud laenud on antud märtsis, mais ja juunis 2022 ning need andmed ei olnud lepingu II sõlmimisel teada.
8. Teine konto väljavõte (dtl 126 – 156) hõlmab perioodi
9. jaanuarist 2021 kuni
10. juulini
11. Kohus nõustub kostjaga selles, et konto väljavõttelt nähtub 20 000 euro suurune laen (eelduslikult sõiduki ostuks,
12. jaanuari 2021 maksed), 3500 euro suurune laen Placet Group OÜ-lt (
13. veebruari 2021 makse), 500 euro suurune laen BB Finance OÜ-lt (
14. aprilli 2021 makse, samas ennetähtaegne tagastus
15. mail 2021), 1000 euro suurune krediit IPF Digital ASilt (
16. mai 2021 makse), 1000 euro suurune laen Trustly Group AB-lt (
17. juuli 2021 makse). Samas on esialgne võlausaldaja arvestanud kostja finantskohustuste igakuiseks suuruseks 1088 eurot (vt eelmine punkt). Kostja ei ole välja toonud, et tegelikult olid tema finantskohustused lepingu II sõlmimise ajal suuremad.
18. Arvestades kostja sissetulekut ning temal lasuvaid finantskohustusi, samuti asjaolu, et maksehäireregistrist nähtuvalt ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid ning puudusid ka 7 ülalpeetavad, ei saa kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist esialgsele võlausaldajale ette heita.
19. Vaidlust ei ole selles, et kostja oli viivituses kolme makse tasumisega (viimane makse toimus
20. veebruaril 2023). Esialgne võlausaldaja saatis kostjale
21. aprillil 2023 krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 84), milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks ning hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb ta lepingu üles. Seega olid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud (

§ 416

lg 1) ning esialgsel võlausaldajal oli õigus krediidileping erakorraliselt üles öelda. Eelneva tõttu on hageja 895 euro 94 sendi suurune põhivõla nõue põhjendatud. 26.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hagi p-s 34 on hageja toonud välja intressi arvestuse. Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning ka kohus peab põhjendatuks sellest lähtuda. Eelneva tõttu on hageja 76 euro 96 sendi suurune intressi nõue põhjendatud. 27.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu II p 1.10 ja üldtingimuste p 3.7 kohaselt on viivise määraks 24% aastas (0,067% päevas). Hagi p-s 36 on hageja toonud välja viivise arvestuse. Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning ka kohus peab põhjendatuks sellest lähtuda. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise (7. juuli 2023) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 36 eurot 97 senti ning viivis põhivõlalt (895 eurolt 94 sendilt) alates 8. juulist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 24% aastas. 28. Lepingu II p 2 (maksegraafiku) kohaselt on lepingu hooldustasu 9 eurot kuus. Hagi p-s 35 on hageja toonud välja lepingu hooldustasu arvestuse (4 kuud 10 päeva). Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja 39 euro suurune lepingu hooldustasu. 29.

§ 1132

lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale kaks tasulist meeldetuletust (

1. märtsil 2023 ja
2. aprillil 2023; dtl 82 – 83). Sellele eelnesid ka tasuta meeldetuletused (dtl 75 – 79). Samuti saatis esialgne võlausaldaja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 84 – 85) ja teatise lepingu ülesütlemise kohta (dtl 86 – 87). Hageja sissenõudmiskulude nõudeks on kokku 30 eurot (kaks meeldetuletust ja lepingu ülesütlemise hoiatus; 3 x 5 eurot, millele lisandub teatis laenulepingu ülesütlemise kohta, 15 eurot). 8 Kohtu hinnangul ei saa laenulepingu ülesütlemise avaldus käsitleda meeldetuletuskirjana

§ 1132lg 1 tähenduses.

Meeldetuletuskirja eesmärk on tuletada võlgnikule meelde oma kohustust oma eelnev võlg ära maksta (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt. Tallinn 2016, lk 280). Ka siis, kui ülesütlemise avaldust saaks käsitleda meeldetuletuskirjana, ei saaks hageja nõuda selle eest hüvitist rohkem kui 5 eurot. Eelnevat arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt 15 euro suuruse sissenõudmiskulu tasumist (kaks meeldetuletus + ülesütlemise hoiatus, 3 x 5 eurot). 30.

§ 164

lg 1 alusel oli esialgsel võlausaldajal õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine).

§ 164

lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele. Esialgne võlausaldaja loovutas lepingust II tulenevad nõuded hagejale (dtl 88). Lepingust II tulenevad nõuded on kokku 1063 eurot 87 senti (põhivõlg 895 eurot 94 senti, intress 76 eurot 96 senti, lepingu hooldustasu 39 eurot, sissenõudmiskulud 15 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 36 eurot 97 senti). Sellele lisandub viivis põhinõudelt (895 eurolt 94 sendilt) alates

1. juulist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 24% aastas.
2. Menetluskulud jagab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja nõuded olid kokku 1285 eurot 52 senti (206 eurot 65 senti + 1078 eurot 87 senti). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks kokku 1255 eurot 62 senti (191 eurot 65 senti + 1063 eurot 87 senti). Seega rahuldab kohus hagi ca Seega rahuldab kohus hagi ca 98% ulatuses. Kohus jätab menetluskuludest 98% kostja ja 2% hageja kanda.
3. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 965 eurot (riigilõiv 315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 630 eurot). Kostja ei ole hageja menetluskulude osas vastuväiteid esitanud.
4. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. Maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata (TsMS § 4842). Eelnevast tulenevalt loeb kohus maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot põhjendatud kuluks.
5. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 120 eurot (koos käibemaksuga). Selline tunnitasu on kohtu hinnangul mõistliku suurusega ning kooskõlas kohtupraktikaga. Samas ei ole hageja lepingulise esindaja ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ning eelkõige asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud kahest laenulepingust tulenevaid kohustusi), samas esitas kostja ka omapoolsed vastuväiteid, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 3 tundi. Seega on põhjendatud lepingulise esindaja kuluks 360 eurot (120 x 3; koos käibemaksuga). Kooskõlas TsMS § 174 lgga 10 on hageja kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada.
6. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 695 eurot (riigilõiv 315 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot + lepingulise esindaja kulud 360 eurot). Arvestades menetluskulude jaotust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 681 eurot 11 senti (0,098 x 695). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt 9 menetluskuludelt (681 eurolt 11 sendilt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 10