KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 18.01.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2799 Haldusasi X kaebus

) § 32 lg-ga 2. Ka nn vaba ehitustegevuse (alla 20 m2 ehitus) käigus on keelatud hävitada ja kahjustada elupaiku ja kasvukohtasid, mille kaitseks hoiuala moodustati ning oluliselt häirida kaitstavaid liike, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Keskkonnaametile kui hoiuala valitsejale teadaolevalt ei ole Meremuru kinnistu ehitiste kohta nõusolekut taotletud ja seda ei ole

§ 14

lg 1 p 6 alusel ka antud.

§ 35

lg 1 p 2 ja § 38 lg 1 p 1 kohaselt on rannal või kaldal ehituskeeluvöönd, mille laius meresaartel on 200 m. Vastavalt Torgu rannaalade osaüldplaneeringule on piirkonnas ehituskeeluvööndi ulatust vähendatud rannajoonega paralleelselt kulgeva loodusliku rajani, mis asub kinnistust maismaa pool oleva metsastunud liivaluite peal. Kinnistul olevad ehitised asuvad liivaluitest mere pool, seega täies ulatuses ehituskeeluvööndis.

§ 38lg 3 järgi on ehituskeeluvööndisse uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.

Meremuru kinnistule ehitatud ehitiste puhul ei rakendu ükski

§ 38lgtes 4 ja 5 toodud erand.

Ehitised on ebaseaduslikud ja nende rajamine sellesse asukohta ei ole vastavuses enamuse

§-s 34 sätestatud looduskaitseliste eesmärkidega. Ehitised on püstitatud alal esinevale looduskooslusele metsastunud luited

§ 34alusel üheks ranna kaitse-eesmärgiks.

Ehitustegevus ei ole kooskõlas ka piirkonnale omase asustusstruktuuriga, kuna selles asukohas ei ole kunagi hoonet olnud. Maaomanik on oma 17.08.2023 kirjas lubanud ühendust võtta Saaremaa Vallavalitsusega eesmärgiga ehitised seadustada. Ettekirjutuse tegemise seisuga ei ole Keskkonnaametile laekunud ühtegi dokumenti seoses Meremuru kinnistuga.

1. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks kaaluda ehitiste seadustamiseks nõusoleku andmist. Koos kaebusega esitas ta esialgse õiguskaitse taotluse ettekirjutuse täitmise ja täitmiseks vajalike abinõude (sh sunnivahendite) rakendamise peatamiseks kuni haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse rakendamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks, et vältida põhjendamatut kahju ja põhiõiguste riivet seoses ehitiste likvideerimisega. Vaidlusalused ehitised on selles asukohas olnud juba 8 aastat. Ei ole usutav, et kohtumenetluse ajal tekiks kinnistule keskkonnakahju, mis õigustaks kaebaja õiguste rikkumist ja esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist. Ehitiste teisaldamine eeldab rasketehnika kasutamist, mis omakorda võib kahjustada teepinnast, metsastunud luiteid ning loodust.
2. Tallinna Halduskohus tagastas 19.12.2023 määrusega kaebuse osas, milles taotletakse Keskkonnaameti kohustamist kaaluma ehitiste (elukondlik hoone, iglusaun ja välikäimla) seadustamiseks nõusoleku andmist (resolutsiooni p 1). Ühtlasi jättis kohus rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 6). Kohustamisnõue ei ole lubatav ja tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja ei ole taotlenud Keskkonnaametilt nõusoleku andmist seadustada ehitised ning vastustaja ei ole ka keeldunud nõusoleku andmist. Ettekirjutuse kohaselt ei ole Keskkonnaametile teadaolevalt Meremuru kinnistu ehitiste kohta nõusolekut taotletud ja seda ei ole ka

§ 14lg 1 p 6 alusel antud.

See ei tähenda, et vastustaja on nõusoleku andmisest keeldunud. Kohus saab hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne, sh kas esines võimalusi ehitiste seadustamiseks. Kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus. 2

§ 38

lg-st 3 on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Seejuures hõlmab see keeld ka vaba ehitustegevust, mille puhul ei ole vaja ehitusteatist esitada või ehitusluba taotleda. Küsimus ehitise ehitusalusest pinnast seondub ehitusseadustiku (EhS) lisas 1 nimetatud kohustusega esitada ehitusteatis või taotleda ehitusluba, mitte

§ 38lg 3 keeluga.

Seetõttu ei oma

§ 38

lg 3 kohaldamisel tähtsust kaebaja väited selle kohta, mis on ehitiste ehitusalune pind. Asjakohatud on kaebaja väited

§ 32

lg-s 5 viidatud keskkonnamõju hindamise puudumise kohta, kuivõrd

§ 32reguleerib hoiualade moodustamist.

Siinsel juhul ei ole küsimus hoiuala moodustamise õiguspärasuses, vaid hoiualale ebaseaduslikult ehitatud ehitiste likvideerimise kohustuses.

§ 14

sätestab üldised kitsendused hoiualal, sh keelu ilma valitseja nõusolekuta ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist (vt

§ 14

lg 1 p 6).

§ 38

lg 3 on erinorm

§ 14

lg 1 p 6 suhtes, see tähendab, et ehituskeelualasse ei ole lubatud ehitada ühtegi ehitist, kui ei esine

§ 38lg-tes 4 või 5 sätestatud erandit.

Kaebaja on viidanud

§ 38lg 4 p-le 1.

Vastavalt sellele sättele ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Kaebaja ei ole väitnud, et Meremuru kinnistul asuks õuemaa, millele on vaidlusalused ehitised rajatud. Maa-ameti geoportaali andmetel ei asu Meremuru kinnistul õuemaa kõlvikut. Asjassepuutumatu on kaebaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-18-2244, kuivõrd selles haldusasjas oli vaidlustatud kohaliku omavalitsuse toimingut ja taotletud kohaliku omavalitsuse kohustamist anda elamule kasutusluba. Praegusel juhul ei ole kaebuse esemeks kohaliku omavalitsuse keeldumine kasutusloa andmisest või muul viisil ehitustegevuse seadustamisest. Küsimus vaidlusaluse haldusakti põhjendatusest ja proportsionaalsusest tuleb lahendada asja sisulise läbivaatamise käigus. Lisaks räägib esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu ülekaalukas avalik huvi. Selleks on nii Lindmetsa hoiuala kaitse kui ka ranna kaitse. Ettekirjutuses on selgitatud: „Ettekirjutuse tegemine on tingitud vajadusest saavutada

-ga seatud eesmärkide ja põhimõtete rakendumine.

-i üheks eesmärgiks on kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine ning ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ja millest tulenevaid nõudeid tuleb samuti täita. Eelnimetatud ehitised on püstitatud ebaseaduslikult Läänemere meresaarte ranna 200 meetri ehituskeeluvööndisse, ranna või kalda piiranguvööndisse ning Lindmetsa hoiualale. Ehitiste likvideerimine hoiualalt, ehituskeelu- ja piiranguvööndist on vajalik looduskaitseseadusest tulenevate nõuete täitmiseks. /…/ Ehitised on püstitatud alal esinevale looduskooslusele metsastunud luiteala, mille säilitamine on

§ 34alusel üheks ranna kaitseeesmärgiks.“ (vt kaebuse lisa 8).

Eeltoodust lähtuvalt kaaluvad avalikud huvid selgelt üle kaebaja huvi ehitiste säilitamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 määrus kaebuse tagastamist ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas. Ta palub teha uus määrus, millega kohustada halduskohut kaebust täies ulatuses menetlusse võtma, samuti palub ta rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub kaebeõigus ilmselgelt, kahtlusteta. Ehkki kaebaja ei ole Keskkonnaametilt otseselt küsinud nõusolekut ehitiste seadustamiseks, on vastustaja andnud 06.09.2023 kirjas kaebajale teada, et „alustatud haldusmenetluse taustal ei nõustu Keskkonnaamet ehitiste seadustamisega Meremuru kinnistul, 3

§ 38

lg 3 järgses ehituskeeluvööndis ei ole praeguse vaidluse esemeks ning ettekirjutuse tegemine on peaasjalikult seotud Lindmetsa hoiualal kehtivate

-st tulenevate piirangutega, siis selle vastu ei ole kaebaja ehitamisel ka eksinud. Kaebaja on väitnud, et ehitised asuvad õuemaal. Kuigi vastab tõele, et Maa-ameti geoportaali andmetel ei asu kinnistul õuemaa kõlvikut, siis ei saa üksnes sellest tuletada kinnistul õuemaa puudumist sootuks. Õuemaa on määratlemata õigusmõiste, mis tulnuks ettekirjutuses ära sisustada. Kinnistul omaette õuemaa sihtotstarbega kõlviku moodustamine ning selle piiride täpsustamine saab

§ 14lg 1 p-st 1 tuleneva piirangu tõttu toimuda vastustaja nõusolekul.

Keskkonnaministri 14.08.2018 määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ § 40 lg 6 kohaselt loetakse õuemaa kõlvik hoonestamata maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksuse ulatuses muuks maaks. Kaebaja kinnistu on 100% maatulundusmaa ja see oli katastriüksuse moodustamise ajal hoonestamata. Kinnistu kõlvikukaardilt nähtuvalt on kinnistu muu maa pindala 2451 m2 ja selle koosseisu kuuluvad ka metsateed. Kinnistul asuvad ehitised on paigaldatud kinnistul lõppeva metsatee lõpp-punkti. Lähtudes mõistliku vaatleja hinnangust maa tegelikule kasutusviisile, asuvad kuivkäimla, iglusaun ja elukondlik hoone õuemaal. Keskkonnaamet on nõustunud samas piirkonnas õuemaa moodustamisega (Mesilinnu kinnistul). Halduskohus on eksinud avaliku huvi ning kaebaja huvide kaalumisel. Ka kõrvalkinnistutel asuvad ehitised (saunamaja, kuur). Kaebaja ladustab ehitises heakorra- ja hooldustöödeks vajalikke esemeid. Kohus ei ole selgitanud, millised negatiivsed tagajärjed saaksid Lindmetsa hoiualale tekkida, võttes arvesse, et ehitised on ca 8 aastat samas asukohas juba eksisteerinud. Kiirkorras, ilma projektita ning eriteadmisteta isikute tehtaval lammutustegevusel oleks ilmselt negatiivne mõju looduskooslusele metsastunud luited. Kinnistu asub metsastunud liivaluitest mere poole, mis kujutab endast suhteliselt järsku nõlva. Transpordiettevõtte esindaja sõnul ei ole märja või lume/jää olemasolu korral võimalik nõlvast üles sõita. Järelikult oleks ainus reaalne võimalus ehitiste likvideerimiseks suvisel perioodil. Esialgse õiguskaitse kohaldamise korral lükkub lammutamine üksnes edasi, kohaldamata jätmise korral aga saabuvad kaebajale pöördumatud tagajärjed, mistõttu tuleb kaebaja huvidele anda suurem kaal. Kaebaja taotles ka sunnivahendite rakendamise keelamist, aga halduskohus ei võtnud selle kohta seisukohta. Sunniraha kohaldamine tähendaks kaebajale vajadust algatada uus kohtuasi. Ettekirjutuse täitmine määratud tähtajaks ei ole võimalik, kuna eeldab ehitusprojekti koostamist ja soodsamate ilmaolude saabumist. Sunniraha võib kujuneda suureks. 7. Keskkonnaamet palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole väitnud, et tema või Saaremaa Vallavalitsus oleks esitanud Keskkonnaametile taotluse anda nõusolek ehitiste seadustamiseks. Keskkonnaameti 06.09.2023 kirjas märgitu – alustatud haldusmenetluse taustal ei nõustu Keskkonnaamet ehitiste seadustamisega Meremuru kinnistul, kui sellekohane taotlus esitatakse – on etteulatuvalt esitatud arvamus, mitte otsustus, mida saaks kohustada uuesti läbi vaatama. Ka Saaremaa Vallavalitsus ei ole 11.10.2023 kirjas pidanud vajalikuks küsida Keskkonnaametilt asjaomast nõusolekut. 4

-i rikkudes Läänemere ranna piirangu- ja ehituskeeluvööndisse. Õuemaa erand ei kohaldu, sest Meremuru kinnistul ei ole õuemaa kõlvikut.

§ 38

lg 4 p-s 1 toodud erand kohaldub vaid juhul, kui ehitis rajatakse olemasoleva elamu õuemaale, kuid kaebaja kinnistul ei olnud elamut. Ülekaalukas avalik huvi kaalub üles kaebaja erahuvi Meremuru kinnistule rajatud ehitiste säilitamiseks. Asjakohased ei ole viited naaberkinnistutele püstitatud ehitistele. Isegi kui need on püstitatud õigusliku aluseta, siis ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on kaebuse tagastamise vaidlustamist puudutavas osas põhjendatud ja tuleb rahuldada. Halduskohtu määrus tuleb selles osas menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja asi tuleb saata selles osas halduskohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks (HKMS § 210 lg 3).
2. HKMS § 121 lg 2 p 1 võimaldab kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Sätte puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Halduskohus on kaebeõiguse ilmselget puudumist põhjendanud sellega, et kaebaja ei ole eelnevalt esitanud vastustajale nõusoleku saamise taotlust ning vastustaja pole seda rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu esile toodud asjaolu ei anna alust kaebust HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Halduskohtu viidatud HKMS § 46 lg 2 reguleerib kaebetähtaega, mitte kohustamiskaebuse menetluslikku lubatavust. Riigivastutuse seaduse § 6 lg-d 1 ja 3 ei puuduta samuti kaebuse lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormidega selle kohta, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. See säte on kaebuse rahuldamata jätmise, mitte tagastamise aluseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.12.2020 määrus asjas nr 3-19-2448, p 10, 21.10.2022 määrus asjas nr 3-21-2230, p 12.1).
3. Halduskohtu määrus on esialgset õiguskaitset puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
4. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Selle sedastamine ei tähenda aga, et tingimata tuleb kohaldada taotletud abinõu. Kohus peab taotluse lahendamisel muu hulgas hindama kaebuse eduväljavaateid (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). Kaebuse eduväljavaated on kasinad, nagu halduskohus õigesti leidis.

§ 38

lg 3 sätestab, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Vaidlust pole selles, et kaebaja ehitised asuvad ranna või kalda ehituskeeluvööndis. Kaebaja kinnistul ei olnud „olemasolevat elamut“, mille juurde kuuluval õuemaal saanuks

§ 38lg 4 p 1 kohaselt erandina püstitada uut ehitist.

Ranna või kalda ehituskeeluvööndisse püstitatud ehitis tuleb üldjuhul sealt eemaldada, et tagada ranna ja kalda kaitse eesmärk (

§ 34

). Ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamisõiguse saamiseks tuleb läbida üldplaneeringu muutmise menetlus (

§ 40

), selleks peab esinema kaalukas avalik huvi ning sellele peab kohaliku omavalitsuse taotlusel andma nõusoleku Keskkonnaamet. Praegusel juhtumil on nii kohalik omavalitsus kui ka Keskkonnaamet analüüsinud olukorda ja andnud oma esialgse hinnangu, et nemad ei pea ehituskeeluvööndi vähendamist põhjendatuks. Seega, isegi juhul kui kaebaja peaks astuma samme planeeringu koostamiseks, kujuneks kaebajale lõpptulemusel positiivse lahenduse saamine ebatõenäoliseks. Ehitiste likvideerimisel pole kaebaja jaoks väga raskeid, kulukaid ega 5