Obsah (6)

§ 208§ 168§ 162§ 663§ 659§ 651

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Määruse tegemise aeg ja koht 7. november 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-130765 Kohtuasi

) § 162 lg 4 alusel kostja kanda, kuna nende väljanõudmine hagejalt oleks äärmiselt ebaõiglane. Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Harju Maakohus rahuldas 04.05.2023 määrusega hageja taotluse kostja asendamiseks, asendas senise kostja (X) uue kostjaga (Y), jättis hagi senise kostja vastu läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb hageja taotlus kostja asendamiseks

§ 208lg 1 alusel rahuldada.

Kuivõrd kostja asendamise korral loetakse hagi esialgse kostja suhtes tagasivõetuks, tuleb hagi senise kostja suhtes jätta läbi vaatamata (

§ 208lg 1 esimene lause ja § 423 lg 1 p 2).

10.

§ 168

lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul on

§ 162

lg 4 kohaselt äärmiselt ebaõiglane jätta kostja menetluskulusid hageja 2 kanda, kuivõrd kostja esitas andmed tegeliku sõiduki kasutaja kohta alles pärast kohtu poolt määratud lõplike tähtaegasid. Parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat, kui kostja ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt selle kohta ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-16 p 31). Viidatud lahendist järeldub, et hageja võib küll eeldada, et parkimislepingu on sõlminud kostja, kuid seda eeldust on kostjal võimalik ümber lükata. Hageja sai Transpordiametilt andmed sõiduki omaniku ja vastutava kasutaja isikukoodi kohta ning seega sai hageja eeldada, et kostjaks on õige isik, kuni kostja vastava eelduse ümber lükkas. Kostja sõiduki omanikuna peab olema teadlik, kes tema sõidukit kasutab ning seega oli kostjal võimalus juba hagiavaldusele vastuse esitamisel nimetatud andmed kohtule ja hagejale esitada. Määruskaebus 11. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada resolutsiooni punkti 5 osas, milles maakohus jättis kostja menetluskulud tema enda kanda ja teha selles osas uus määrus, millega jätta kostja menetluskulud hageja kanda. 12. Määruskaebuse kohaselt sätestab

§ 162

lg 1 üldpõhimõtte, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 168

lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja viidatud paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Seega saab kohus

§ 168

lg-s 2 sätestatust kõrvale kalduda juhul, kui esinevad kõnesoleva paragrahvi lõigetes 3-5 sätestatud alused. Kostja ei ole nõuet rahuldanud, sest nõue on tema vastu algusest peale olnud alusetu. Maakohus on põhjendamatult kohaldanud

§ 162

lg 4 ning ületanud diskretsiooni piire, kuna ei ole ühelgi viisil selgitanud, miks kulude väljamõistmine oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

1. Menetlusosaline peab kohtuvaidlust algatades arvestama sellega, et tema hagi võib jääda rahuldamata, samuti peab hageja tulenevalt enda praktikast arvestama ka võimalusega, et tal tuleb hagi menetluse kestel tagasi võtta. Seda eriti olukorras, kus kostja on juba maksekäsu kiirmenetluse avaldusele 04.10.2022 vastuväidet esitades selgitanud, et tema isiklikult ei ole parkimiskorralduse nõudeid eirates parkinud. Kohus oleks pidanud menetlusosalistele selgitama ümberpööratud tõendamiskoormist, st et kostja peab ümber lükkama eelduse selle kohta, et parkimislepingu on sõlminud kostja. Menetluse käik
2. Hageja vaidles määruskaebusele vastu.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 16. Ringkonnakohus leiab, et

§ 659

ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 17. Vastavalt

§ 651

lõikele 1 ja

§-le 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, 3 mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses vaidlustas kostja oma menetluskulude tema enda kanda jätmist (resolutsiooni punkt 5). 18. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.

§ 168

reguleerib menetluskulude jaotust menetluse lõppemisel muudel juhtudel peale asja sisulise lahendamise. Kui hageja võtab omal initsiatiivil hagi tagasi, seega loobub menetluse kestel oma hagiga taotletud eesmärgist, tuleb tal kui menetluse põhjustajal kanda

§ 168lg 4 alusel menetluskulud.

Erandi näeb ette

§ 162

lg 4, mille kohaselt saab kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Nimetatud säte kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagi tagasivõtmise või hagist loobumise tõttu (vt ka Riigikohtu

1. aprilli 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12 p 15 ja
2. septembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11 p-d 13 ja 14). Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa viidatud sätte kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (vt nt Riigikohtu
3. oktoobri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-6689 p 13).
4. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul äärmiselt ebaõiglane jätta kostja menetluskulud hageja kanda, kuivõrd kostja esitas andmed sõiduki tegeliku kasutaja kohta alles menetluse lõpufaasis. Kostja on maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites avaldanud, et tema ei ole parkimiskorralduse nõudeid eirates sõidukit parkinud ning on valmis sellekohased tõendid esitama kohtumenetluses. Kuigi kostja märkis vastuväites, et ta ei saa esitada andmeid sõiduki tegeliku kasutaja kohta, on ta hiljem hagimenetluses selle võimaluse siiski leidnud.
5. Kolleegium nõustub iseenesest kostjaga, et hageja võttis maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel teadliku riski, et võib esitada hagiavalduse vale isiku suhtes. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile, mille kohaselt saab parkimislepingu pooleks lugeda sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat, kui kostja ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt Riigikohtu
6. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16 p 31). Viidatud lahendist järeldub, et hageja võib küll eeldada, et parkimislepingu on sõlminud kostja, kuid seda eeldust on kostjal võimalik ümber lükata. Hageja sai Transpordiametilt andmed sõiduki registreerimisnumbriga XXXXXX omaniku ja vastutava kasutaja isikukoodi kohta, millelt nähtub üksnes kostja isikukood. Seega sai hageja eeldada, et kostjaks on õige isik, kuni kostja vastava eelduse ümber lükkas. Kostja lükkas vastava eelduse ümber alles 31.03.
7. Mis puudutab kostja väiteid, et temale ei selgitatud tõendamiskoormise jaotust, siis asjast nähtuvalt esindas kostjat vandeadvokaat juba enne hageja poolt kohtule hagiavalduse esitamist. Käesoleva menetluse algatamise ajaks oli parkimislepinguga seonduva tõendamiskoormise suhtes juba tekkinud Riigikohtu praktika, millele on hageja viidanud ka hagiavalduses.
8. Kuna kostja esitas sõiduki kasutaja kohta andmed alles 31.03.2023, siis on kostja menetluskulude jätmine hageja kanda hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Sarnases vaidluses on menetluskulude hageja kanda jätmist pidanud äärmiselt ebaõiglaseks ka Tallinna Ringkonnakohus 30.09.2022 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-21-117712 ning 03.07.2023 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-21-
9. 4 Menetluskulude jaotus
10. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad

§ 162

lg 4 alusel poolte endi kanda, arvestades, et maakohtu menetluses jaotatud poolte menetluskulud jäid sama sätte kohaldamisel nende endi kanda ning kostja suhtes on asja sisuline lahendamine lõppenud. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 5