RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

§ 207lg 2 järgi Viru Maakohtu 28.

septembri

1. a otsus Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, kassatsioon
2. jaanuar 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. septembri
5. a otsus ja lõpetada S. P. suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
6. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Politsei- ja Piirivalveameti
8. augusti
9. a otsusega karistati S. P. liiklusseaduse (

) § 207 lg 2 järgi 100 trahviühiku (400 eurot) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta juhtis üle 3500-kilogrammise täismassiga veoautot, mis ei olnud tähtaegselt läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Kontrolli tähtaeg oli 31. juuli 2023. Sellega rikkus S. P.

§ 73lg 2 nõudeid.

1. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustas S. P., taotledes talle mõistetud karistuse kergendamist.
2. Viru Maakohtu
3. septembri
4. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja menetlusalust isikut karistati

§ 207lg 2 järgi 20 trahviühiku (80 eurot) suuruse rahatrahviga.

Muus osas jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

1. Kohus tuvastas, et S. P. on talle etteheidetava väärteo toime pannud. Ta oleks pidanud enne sõitma asumist veenduma, kas sõidukil on kehtiv tehnoülevaatus, seda hooletusest mitte tehes rikkus ta hoolsuskohustust. S. P. süü on aga väike. Tehnoülevaatuse kontrolli tähtaega ületati neli päeva, politsei kohapeal sõidukil tehnilisi vigu ei tuvastanud ja S. P-l lubati sõitu jätkata. S. P. pani teo toime tööandja poolt antud autoga, ning just tööandja ja auto omanik oleks pidanud kontrollima, et sõidukil oleks kehtiv tehnoülevaatus. Kohus vähendas seetõttu mõistetud karistust. KASSATSIOON
2. Maakohtu otsuse vaidlustas kohtuväline menetleja, taotledes selle tühistamist ja algse karistamisotsuse jõustamist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 4-23-27033
3. Juht peab

§ 33

lg 2 p 2 kohaselt enne sõitma asumist veenduma sõiduki korrasolekus, sh kontrollima, et sõidukil on kehtiv tehnoülevaatus. Ei ole vahet, kas kasutatakse isiklikku või tööandjale kuuluvat sõidukit.

§ 207lg 2 võimaldab juhi vastutusele võtta ja ei ole õige vähendada S.

P. vastutust ainuüksi põhjusel, et tegemist polnud temale kuuluva sõidukiga. Tegemist oli S. P. töövahendiga, ta on kutseline autojuht ja seetõttu oleks ta pidanud olema eriliselt hoolas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Menetlusalune isik vaidlustas maakohtus üksnes talle mõistetud karistust. Kolleegium möönab, et kuigi praktikas võib kohus reegeljuhtumil lähtuda kaebuses sedastatud õigusküsimusest ning keskenduda eeskätt selle lahendamisele, ei saa kohus jätta menetlusalusele isikule süüks arvatava väärteokoosseisu materiaalõiguslikud eeldused kontrollimata (nn ab ovo-põhimõte, vt nt RKKK 01.03.2023, 4-22-3337/12, p 9). Käsilolevas asjas näeb kolleegium selgeid eksimusi nende eelduste täidetuse osas. Kuivõrd materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on menetlusaluse isiku olukorda raskendanud, selgitab kolleegium väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 1732 lg 3 alusel kassatsiooni piiridest väljudes järgmist.
2. S. P-le heidetakse ette

§ 207

lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegu, mida sisustatakse

§ 73lg 2 rikkumisega.

Viimati nimetatud sätte järgi peab liikluses kasutatav sõiduk olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Maakohus tuvastas, et S. P. töötab transpordiettevõttes Ralfi Veod OÜ, mis kasutab nii endale kui ka teistele äriühingutele kuuluvaid raskeveokeid. Tööandja andis 4. augustil 2023 tema kasutusse ettevõttele OÜ Kromotek Haldus kuuluva veoki, mida menetlusalune isik iga päev ei juhtinud. Samuti sedastatakse otsuses, et tehnoülevaatuse tähtaega oleks eeskätt pidanud jälgima sõiduki omanik, kes saab Transpordiametilt vastavad teavitused, ning menetlusaluse isiku tööandja, kus menetlusaluse isiku selgituse kohaselt on selleks tööl logistikakorraldajad. Sellele vaatamata omistas maakohus

§ 73lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumise menetlusalusele isikule.

Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu.

1. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures hinnata hoolsuskohustuse rikkumist; isik vastutab karistusõiguslikult vaid siis, kui ta rikub temal lasuvat hoolsuskohustust. Viimasest on alust kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab järgimata kas ühiskonnas tervikuna või mõnes spetsiifilises valdkonnas kehtiva/nõutava vajaliku hoolsuse. Nõutava hoolsuse hindamise juures tuleb võtta arvesse nn usalduspõhimõtet, mille kohaselt võib toimepanija enda käitumise kujundamisel eeldada, et ka teised isikud käituvad õiguspäraselt (RKKK 04.10.2019, 4-18-5832/18, p 21), sh täidavad vajaliku tähelepanelikkuse ja hoolega neil lasuvaid kohustusi. Teisisõnu piirab usalduspõhimõte üksikisiku hoolsuskohustuse ulatust, ja senises kohtupraktikas on seda liikluskaristusõiguses korduvalt kohaldatud. (Vt nt RKKK 11.06.2003, 3-1-1-63-03, p 12; 09.06.2016, 3-1-1-52-16, p 11.2.)
2. Usalduspõhimõte piirab üksikisiku hoolsuskohustuse määra ka valdkondades, kus tegutsetakse tööjaotuslike põhimõtete alusel. Muu hulgas kehtib see juhtudel, kus kohustused ja ülesanded, mis tavapäraselt lasuvad ühel isikul (nt auto omaniku või vastutava valdaja kohustused), jagunevad ettevõtetes/organisatsioonides töökorraldusest johtuvalt erinevate subjektide vahel. Kui ülesanded ja töökohustused on ettevõttes jaotatud, siis võib enda pädevuse piires tegutseja tugineda arusaamale, et ka teised on enda ülesanded (enne) korrakohaselt täitnud ning ta ei pea neid reegeljuhtumil üle kontrollima, iseäranis kui on tegu vertikaalse võimusuhtega. Usalduspõhimõttele ei saa tugineda juhul, kui on selged viited ja/või teadmine, mis annavad aluse kahelda, kas teine isik on enda kohustused nõuetekohaselt täitnud (vrd RKKK 13.12.2017, 4-17-1195, p 9). 2

§ 72

lg-st 1 tuleneb, et isikule kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise peavad tagama sõidukiomanik ja vastutav kasutaja. S. P. ei olnud kumbki neist. Tema tööandja andis talle sõiduki konkreetse tööülesande täitmiseks ning S. P. sai sõidukit kasutama asudes lähtuda teadmisest, et

§ 72lg-st 1 tulenev kohustus on täidetud.

Asjakohane on viidata ka

§ 208

lg-le 1, mis näeb ette eraldi vastutuse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõidukit juhtima lubamise eest sõiduki omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt. 12. Sõidukijuhi kohustust teha enne sõitma asumist kindlaks tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbimine ei saa tuletada ka

§ 33lg 2 p-st 2, millele viitab kassatsioonis kohtuväline menetleja.

See säte ütleb, et juht on kohustatud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima seda teel olles. Et sõiduk oli liikluses osalemiseks selles tähenduses korras, näitab ilmekalt juba tõik – millele viitas ka maakohus –, et mingeid silmnähtavaid puudusi sõidukil politseinikud ei tuvastanud ning pärast menetlustoiminguid lubati S. P-l sõitu jätkata. Väärteoasja materjalid ei viita sellelegi, et S. P-l olnuks alust arvata, et talle antakse tööülesannete täitmiseks sõiduk, millel ei ole kehtivat tehnoülevaatust (nt eelnevad sellelaadsed rikkumised ettevõttes vms). 13. Kokkuvõtlikult leiab kolleegium, et S. P-le ei saa ette heita sõiduki tehnonõuete kehtivuse kontrollimata jätmist, sest tegemist ei olnud temal lasuva hoolsuskohustusega. S. P. ei realiseerinud

§ 207

lg 2 objektiivset koosseisu, mistõttu tuleb väärteomenetlus tema suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kohtuvälise menetleja kassatsiooniväidetele vastamine ei ole seetõttu vajalik.

1. Juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-st 1 ja § 149 p-st 2, tühistab kolleegium Viru Maakohtu
2. septembri
3. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse. Kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3