KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 23.11.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-18302 Tsiviilasi X ava

) § 16 lg 61 kohaselt uue perekonnanime andmise otsustab valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud Siseministeeriumi ametnik või tema volitatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud perekonnaseisuasutuses töötav perekonnaseisuametnik. Lapse perekonnanime muutmine ei ole üldjuhul ilma seaduses sätestatud aluseta lubatud. Nimeseaduse järgi on lubatud anda lapsele uus perekonnanimi eelkõige juhul, kui toimuvad õiguslikud muudatused lapse perekondlikes suhetes, sh lapse põlvnemise (

§ 8

¹) või lapsendamise (

§-d 13 ja 14) korral. Vanem saab taotleda lapsele uue perekonnanime andmist ka siis, kui vanem taotleb endale uut perekonnanime (

§ 16lg 1).

Määruskaebus

1. Lapse isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus rahuldas ema avalduse osaliselt ja jättis isa avalduse rahuldamata. Isa palub teha uue määruse, millega rahuldada tema avaldus ja jätta ema avaldus rahuldatud osas rahuldamata. Ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse hooldusõiguse tervikuna lõpetamiseks ja emale üleandmiseks. Kohus ei ole arvestanud, et lapse ema takistas mitmeid aastaid lapsel isaga suhelda ja lapse isa pöördus seetõttu suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks kohtu poole. Paraku ei hakanud see toimima ema vastuseisu tõttu. Isa pöördumine kohaliku omavalitsuse poole jäi tulemuseta. Maakohus leidis ekslikult, et ei ole oluline, kumma vanema tõttu kohtumine ei õnnestunud. Laps on ema mõju all. Ema poolt on saanud tavaks, et kui lapse isa endast märku annab, esitab ta avalduse politseisse. Menetlusi ei ole alustatud. Arusaamatu on etteheide, et aasta möödudes ei ole vanemad tegelenud isa ja lapse suhete taastamisega. Isa soovis lapsega suhtlemiskorra järgi kokku saada, aga see ei õnnestunud ema käitumise tõttu, kes hakkas isa sõimama ja ähvardama. Isa ainsaks võimaluseks oli esitada vastuavaldus. Puudub alus anda hooldusõigus emale üle. Kohus on lähtunud vaid lapse ema positsioonist. Kohus tõi välja, et lapse ärakuulamisel ei tahtnud laps rääkida isaga seotud teemadel ning ta muutus seepeale kurvaks. Selle taga võis olla igatsus isa järele ning soov isaga suhelda. Kohus ei ole seda püüdnud välja selgitada. Samuti ei arvestanud kohus seda, et lapsele määratud esindaja ei toetanud ühise hooldusõiguse lõpetamist. Lapse emal puudub huvi, et laps saaks isaga suhelda, ja ema ei soodusta seda. Ema ei soovi, et laps isaga suhtleks. On loomulik, et laps tahab olla emale meelejärgi. Ema räägib juba praegu tutvusringkondades, et tal on lapse ainuhooldusõigus ning ta ei pea last isale näitama. Ema teeb kõik selleks, et last isast võõrandada. Asjas ei nähtu erimeelsusi, mis takistaks vanematel ühist hooldusõigust teostada. 5 Maakohus teatas 27.01.2022 toimunud kohtuistungil, et kohtulahend tehakse teatavaks hiljemalt 10.03.
2. Kohtumäärus tehti aga teatavaks 30.09.2022 ning mingeid teateid selle kohta eelnevalt ei saadetud. Menetluse edasine käik
3. Lapse ema, eestkosteasutused ja lapsele määratud esindaja on seisukohal, et maakohtu lahendi tühistamiseks puudub alus.
4. Maakohus võttis määruskaebuse 16.01.2023 menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
5. Lapse ema teatas 26.09.2023 järelepärimises, et lapse isa keeldub andmast talle nõusolekut lapsega reisimiseks. Isa esitas 10.10.2023 seisukoha, milles tõi välja, et ta on keeldunud lapse välismaareisiks nõusolekut andmast, sest lapse ema on rikkunud suhtluskorda ning kuritarvitanud lapse isa usaldust. Lapse isa sõnul on tal kahtlus, et lapse ema ei räägi talle reisidega seoses tõtt ning võib lapsega pikemaks perioodiks välismaale jääda. Lapse ema 17.10.2023 seisukoha kohaselt ei ole ta suhtluskorda rikkunud ning alusetu on lapse isa väide, et lapse emal oleks plaanis lapsega pikemaks ajaks välismaale minna.
6. Ringkonnakohus kuulas 01.11.2023 lapse, lapse ema ning lapse isa ära. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus lõpetas tervikuna vanemate ühise hooldusõiguse ning andis lapse ainuhooldusõiguse üle lapse emale. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega lõpetab vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ning annab lapse emale lapse ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapse reisimist välisriiki. Maakohtu määrus jääb muus osas muutmata. Lapse isa määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja §-st 659 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
8. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes kaevatud osas. TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 on maakohtu määrus jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata ema avalduse otsustusõiguse saamiseks lapse perekonnanime muutmisel (resolutsiooni p 3).
9. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid, mistõttu võtab ringkonnakohus vastu menetlusosaliste poolt määruskaebemenetluses esitatud tõendid.
10. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus 27.01.2022 kohtuistungil teatanud, et teeb kohtulahendi hiljemalt 10.03.
11. Maakohus tegi lahendi alles 30.09.2022, kuid ei teavitanud menetlusosalisi lahendi tegemise aja edasilükkamisest. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus oleks pidanud menetlusosalisi lahendi edasilükkamisest teavitama. Samas ei ole tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis tooks endaga kaasa maakohtu lahendi tühistamise. 6
12. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 12.02.2016, 32-1-159-15, p 28).
13. Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15). Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanematel ühine hooldusõigus, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. PKS § 137 lg 1 alusel esitatud avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 12). Mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (RKTKm 12.02.2016, 3-21-159-15, p 30) ning vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19).
14. Esmalt hindab ringkonnakohus ema taotlust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks põhjusel, et isal puudub huvi lapsega suhelda, laps on isast võõrandunud, isa ei osale lapse ülalpidamises; isa on vaimselt ebastabiilne ja käitub emaga jätkuvalt vaimselt vägivaldselt. 19.
15. Harju Maakohtu 03.06.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-435 on isa avalduse alusel kindlaks määratud lapse ja isa suhtluskord (dtl 19-23). Ainus suhtluskorrajärgne kohtumine 24.08.2021 ei kulgenud edukalt. Ema tõi välja, et kohtumine ei möödunud sõbralikult, laps ei soovinud isaga koos olla, mispeale isa ägestus, kasutas ebatsensuurseid sõnu ning sikutas last käest. Isa on kohtumise osas selgitanud, et emal puudus valmisolek lapse ja isa kohtumiseks, lapse vanaema käitus isa suhtes agressiivselt. Laps ütles isale, et too ei ole tema isa. Isa arvates on need sõnad tingitud ema ja vanaema mõjust lapsele. Isa eitab lapse käest sikutamist. 19.1.
16. Isa poolt avaldatud seisukohtade kohaselt on tema sooviks lapsega suhelda ja kohtuda, kuid lapse ema ei võimalda seda ning on lapse isast võõrandanud. Isa sõnul ei võimaldanud lapse ema tal lapsega kohtuda pärast isa poolt elatise vähendamise hagi esitamist. Varem suhtles laps isaga meelsasti ning helistas isale igapäevaselt. Laps käis tihti isa juures ning koos võeti erinevaid asju ette. Isa sõnul on lapse ema lapse telefoni blokeerinud. Kui isa on lapsele telefonirakenduste kaudu kirjutada proovinud, ei ole vastuseid tulnud. Ema väidab aga, et isal endal puudub igasugune huvi lapsega kohtuda ning ta ei soovi ega taha lapsega tegeleda. 19.1.
17. Isa esitatud kirjavahetusest nähtub, et isa esindaja võttis pärast 24.08.2021 kohtumist ühendust lastekaitsespetsialistiga ning soovis lastekaitsespetsialisti vahendusel lapsega uut kohtumist kokku leppida. Samuti uuris isa perenõustamise toimumise kohta (dtl 51–52). Hiljem 7 loobus isa lastekaitsespetsialisti poolt pakutud lapsega kohtumisest Tallinna Perekeskuses (dtl 68). Nimetatu osas selgitas isa ringkonnakohtule ärakuulamisel, et tal sai selleks ajaks mõõt täis sellest, et ema suhtluskorda täita ei soovi (dtl 249). 19.1.
18. Ema on avalduses märkinud, et isa avaldas soovi isadusest loobuda (04.09.2021 e-kiri, dtl 25) ning lisaks saatis isa 16.08.2022 maakohtule kirja, milles teatas, et lapse isast võõrandamine on mõjunud isale nii laasavalt, et ta annab nõusoleku isaduse lõpetamiseks (dtl 121). Ema tõi oma 17.10.2023 seisukohas välja, et tsiviilasjas nr 2-22-15332 toimus 01.12.2022 eelistung, kus lapse ema pakkus isale välja lapsega kohtumise ajaks välja 07.12.2022 või 11.12.2022, kuid ema sõnul ei tulnud isa kohale (dtl 242–244). Isa on selle osas avaldanud, et ema on kohtule vaid lubanud, et võimaldab edaspidi isal lapsega kohtuda, kuid tegelikkuses ei ole seda teinud. 19.1.
19. Asjas esile toodud asjaolude ja tõendite põhjal ei saa järeldada, et isal puuduks huvi lapsega suhtlemiseks. Huvi olemasolu saab järeldada lapsega suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse esitamisest, samuti soovist lapsega kohtumisi kokku leppida, vähemalt esimesele sellisele kohtumisele tulemine. 19.1.
20. Vanemate ärakuulamise põhjal ringkonnakohtus saab järeldada, et vanemate ootused kohtumiste osas on erinevad. Ebaõnnestunud ja seni ainukeseks jäänud 24.08.2021 kohtumise osas oli ema ootus, et seda täidetakse täpselt nii nagu maakohtu määratud suhtlemiskorras on kirjas. See tähendab, et ainukesed isikud, kes võisid isa ja lapse juures kohtumise ajal viibida, on lapse emapoolsed lähedased või lastekaitsespetsialistid. Samuti oli emal kohtumisest nägemus, et laps ja isa lähevad kohtumise käigus läheduses asuvasse parki. Ema nägemust kordas ärakuulamisel ka laps, mis tähendab, et ka laps oli selliselt kohtumiseks ette valmistatud. Isa selgitas ärakuulamisel, et tuli kohtumisele koos oma noorema lapsega teisest kooselust ja soovis lastega autoga ära sõita. Isa võttis kaasa noorema lapse, kuna teadis, et lapsed suhtlevad omavahel tihedalt (emad on sõbrannad) ja see oleks aidanud isa ning lapse võõristusest üle saada. 19.1.
21. 24.08.2021 kohtumise osas antud selgitustest saab järeldada, et selle ebaõnnestumise põhjuseks on vanemate suutmatus üksteisega suhelda, st anda teada oma ootustest kohtumistele, asjad eelnevalt läbi rääkida ja kokku leppida. Teadmatusest ja oskamatusest teineteise soovidega arvestada kasvavad pealtnäha tühisest arusaamatusest välja tõsised konfliktid, mida laps näeb pealt. Vanemate käitumine kohutab last ja on saanud takistuseks ka edasiste kohtumiste kokkuleppimisel. 19.1.
22. Isa 04.09.2021 ja 16.08.2022 avaldatud seisukohtade osas leidis maakohus põhjendatult, et ilmselt on tegemist hetkelise emotsiooni ajel saadetud kirjadega ning nende põhjal ei saa järeldada, et isa sooviks on hooldusõigusest loobuda. 19.
23. Puudub vaidlus, et laps ei ole isaga enam emotsionaalselt seotud, sest ta elab alates vanemate lahkuminekust emaga ning ta ei ole isaga pika perioodi jooksul kohtunud ega koos aega veetnud. 19.2.
24. Praegusel juhul on lapse ja isa võõrandumine põhjustatud mõlema vanema tegevusest ning nende suutmatusest lapse nimel oma suhteid parandada. Kuna laps on elanud pikalt ema mõjusfääris, mõjutab ema suhtumine isasse suures osas ka lapse hoiakut. Laps kinnitas ringkonnakohtus ärakuulamisel, et ei soovi isaga suhelda. Ema väitis ärakuulamisel, et sooviks lapse ja isa suhtlemist, kuid leidis jäigalt, et ta ei saa last selleks sundida ja ta ei saa teha lapse isale mingeid järeleandmisi. Samasugusel jäigal positsioonil oli isa, kes leidis, et ta ei saa lapse emaga lapsesse puutuvas kokku leppida, kuna ei usalda teda. Isa avaldas ärakuulamisel, et ta ei pea enda ja lapse ema suhete parandamist võimalikuks ning ei oska lapsega suhteid taastada. Isa ei usalda 8 lastekaitseametnikke ning ta ei soovi ka enam perelepituses osaleda, kuna ei pea seda tulemuslikuks. Mõlemad vanemad on seisukohal, et nemad on enda poolt kõik lapse ja isa suhete taastamiseks teinud, kuid teine pool on seda järjepidevalt takistanud. 19.2.
25. Tegelikkuses ei nähtu, et ema lapse ja isa suhtlemist toetaks, ega ka seda, et isa lapsega suhete taastamiseks piisavalt pingutanud oleks. Praegune olukord on tekkinud vanemate omavaheliste keeruliste suhete ja usaldamatuse tõttu. Sellistel asjaoludel lapse ja isa kokkusaamiste mittetoimumine ja lapse isast võõrandumine ei ole aga aluseks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisele. 19.
26. Isa sõnul lõpetas ta elatise maksmise alates sellest ajast, kui ta enam lapsega kontakti ei saanud (dtl 89). Ema sõnul täidavad lapse isa eest tema ülalpidamiskohustust lapse isapoolsed vanavanemad. Kuigi isal on väärarusaam, et lapsega kohtumiste mittetoimumise korral puudub tal kohustus tasuda lapsele elatist, ei anna see alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. 19.
27. Ema on menetluses tuginenud isa vägivaldsusele nii vaimses kui füüsilises mõttes, seostades seda siiski vägivallaga enda suhtes. Ärakuulamisel ringkonnakohtus avaldas ema, et isa on last käest sikutanud ning kui laps käis
28. a isa juures Tartus, sundis isa last sööma toitu, mida laps ei tahtnud, mispeale isa last lõi. Löömist kinnitas ka laps ise ärakuulamisel ringkonnakohtus. Isa eitas lapse löömist ärakuulamisel ning selgitas, et ta ei poolda laste [füüsilist] karistamist. 19.4.
29. Tartu Vallavalitsus on esitanud tõendina Politsei- ja Piirivalveameti vastuse, milles on välja toodud kõik politsei andmebaasis registreeritud lapse isaga seonduvad juhtumid (dtl 72–74). Sellest nähtuvalt on tehtud politseisse lapse isa suhtes mitmeid avaldusi, mille osas on menetlus kas lõpetatud või jäetud algatamata. 07.03.2019 on lapse isa suhtes algatatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 alusel ning lapse isa suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Nimetatud asjas on lapse isa endine elukaaslane avaldanud, et lapse isa lõi teda rusikaga pähe, naine kukkus ning ta lõi naist seejärel jalaga. 19.4.
30. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest saab järeldada, et lapse isal on probleeme enesekontrolliga. Samas puuduvad andmed ja tõendid selle kohta, et isa oleks kunagi ohustanud last. 19.4.
31. Lapse isa on määruskaebuses märkinud, et isa püüdlused emaga ühendust võtta lõpevad sageli emapoolse avaldusega politseile. Tõendamist on leidnud selliste avalduste esitamine. Nimetatust saab järeldada, et vanemad ei suuda rahumeelselt suhelda ja nende vahel tekkivate konfliktide korral pöördub ema politsei poole. Kuna lapse ema on kogenud suhetes lapse isaga lähisuhtevägivalda ja on sellisest suhtest suutnud väljuda, on mõistetav tema tähelepanu fokusseerimine isa vägivaldsusele. Seda arvestades oleks ema isa vägivaldsuse korral lapse suhtes eeldatavasti sellele maakohtu menetluses tuginenud. Ema ei ole maakohtu menetluses kordagi väitnud, et isa oleks last löönud või olnud lapse suhtes vägivaldne. Vastupidi, ema kinnitab, et tal ei ole lapse ja isa suhtlemise vastu midagi ja ta ei tee selleks takistusi. 19.4.
32. Isegi kui kaks eelnevat juhtumit on aset leidnud, ei anna need alust pidada isa lapse suhtes vägivaldseks või ohtlikuks. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et isa oleks vaimselt ebastabiilne ning kujutaks lapsele ohtu. Seega ei ole isa hooldusõiguse piiramine ka sel alusel põhjendatud. 9
33. Järgnevalt tuleb hinnata, kas vanemate vahel esineb selliseid erimeelsusi, mis takistavad lapse suhtes ühise hooldusõiguse teostamist. 20.
34. Isa on esitanud vastuavalduse lapse viibimiskoha ja hariduse osas ainuhooldusõiguse saamiseks. Samas nähtub isa seisukohtadest, et tegelikkuses ei soovi isa last enda juurde elama võtta, vaid tema eesmärgiks on lapsega suhelda ja tema elus osaleda. Isa on maakohtus avaldanud, et ei soovi last emalt ära võtta ning isa avaldus on esitatud seetõttu, et miski muu ei toimi (dtl 90). Ringkonnakohtus toimunud ärakuulamisel märkis isa, et mingil hetkel tahtis ta lapse hooldusõigust endale, sest siis oli veel lootus, et ta saab lapse enda juurde Tartusse elama võtta ning ta seal kooli panna. Samas tunnistas isa, et tänaseks on ta lapse jaoks täiesti võõras inimene ning ta ei kujuta ette, kuidas nende kohtumine peaks üldse välja nägema. Pigem lähtuks ta lapsega kohtumise osas lapse soovidest. Seega puudub tegelikkuses vanemate vahel vaidlus selle üle, kellega laps elab. 20.
35. Isa avaldusest järeldub, et ainuhooldusõiguse saamine lapse haridusküsimustes on seotud nõudega saada ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas, st sellisel juhul määraks isa ka lapse kooli. Kuna isa tegelikuks eesmärgiks ei ole lapse enda juurde elama võtmine, siis pole põhjendatud ka isale ainuhooldusõiguse andmine lapse haridusküsimustes. Asja materjalidest ei nähtu, et vanemate vahel oleks sisulisi erimeelsusi lapse hariduse osas. Maakohtu menetluses on lapse isa lapsele määratud esindajale avaldanud, et vanemate vahel puuduvad erimeelsused lapse hariduse küsimuses. Lapse ema, kes elab lapsega Tallinnas ja on kursis kohalike koolidega, tegi lapse isale ettepaneku panna laps XXX ja isa oli sellise koolivalikuga nõus. Samuti on lapse isal juurdepääs e-kooli ning lapse isa on seeläbi kursis lapse õpitulemustega. Lapse ema avaldas esindajale, et erimeelsusi lapse hariduse seonduvates küsimustes ei ole vanemate vahel esinenud, lapse ema on teinud otsustused ainuisikuliselt ning lapse isa ei ole otsuste tegemist takistanud (dtl 79). Ringkonnakohtus toimunud ärakuulamisel ütles ema, et lapse isa ei ole lapse koolivaliku osas takistusi teinud. 20.
36. Järgnevalt analüüsib kohus, kas on alust lõpetada vanemate ühist hooldusõigust lapse viibimiskoha osas. 20.3.
37. Ema on soovinud minna lapsega puhkusereisile, kuid isa ei ole selleks talle nõusolekut andnud. Lisaks emaga reisimisele võib lapsel ette tulla ka koolireise, mille jaoks isalt nõusoleku saamine võib samuti keeruliseks osutuda. Ema on selgitanud, et laps käib koolis
38. klassis, tal on sõbrad ja koduloomad, emal ja kasuisal on Eestis kindlad töökohad. Isa on reisimiseks nõusoleku andmisest keeldumist ringkonnakohtule kinnitanud ning selgitanud, et ta ei saa uskuda lapse ema juttu selle kohta, kuhu, kellega ja kui kauaks nad reisile läheksid. 20.3.
39. Emaga reisimine vastab lapse huvidele ning puudub alus arvata, et see last kuidagi kahjustaks. Isa toodud põhjendus, et ema võib tegelikkuses lapsega pikemaks ajaks välismaale minna, on oletuslik ja sellise kahtluse põhjendatuse kohta puuduvad tõendid. Isa keeldumine reisimiseks nõusoleku andmisest on põhjendamatu ning lapse huvidega vastuolus. 20.3.
40. Viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka otsustamist, kuhu laps reisib (RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686, p 18). Vanem saab lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate 10 küsimuste lahendamiseks lõpetada (RKTKm 12.02.2015, 3-2-1-159-15, p 25). PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 16). 20.3.
41. Kuigi praeguses asjas ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha määramise osas tervikuna, ei ole enne igat reisi kohtu kaudu isalt reisimiseks nõusoleku küsimine mõistlik ega põhjendatud. Riigikohtu praktika kohaselt on sellises olukorras võimalik kohaldada PKS § 137 lg-t 1 ning anda ühele vanemale ainuhooldusõigus igakordse viibimiskoha määramisel, mis puudutab reisimist (vt RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686, p 19). Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud anda emale lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus osas, mis puudutab lapse reisimist välisriiki. 20.
42. Asjas esitatud seisukohtadest ei nähtu, et poolte vahel oleks ühise hooldusõiguse teostamist takistavaid erimeelsusi muudes valdkondades.
43. Maakohus leidis asjaolusid ja tõendeid hinnates põhjendamatult, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb tervikuna lõpetada ning ainuhooldusõigus emale anda. Vanemate ühine hooldusõigus tuleb säilitada nii suures osas kui võimalik. Praegusel juhul ei esine vanemate vahel selliseid erimeelsusi ning samuti ei nähtu muid kaalukaid asjaolusid, mis tingiksid vanemate ühise hooldusõiguse tervikuna lõpetamise. Lapse huvides on omada suhet mõlema vanemaga. Lisaks tuleb silmas pidada, et lapse tahe ei ole alati samastatav tema huvidega.
44. Ringkonnakohus lõpetab vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt ning annab lapse emale lapse ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapse reisimist välisriiki. Ülejäänud osas ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud ning vanemate avaldused jäävad selles osas rahuldamata.
45. Ema alternatiivseks nõudeks oli anda talle ainuotsustusõigus lapse hariduse, tervishoiu, elukoha, viibimiskoha ja nime muutmise küsimustes. Ema taotluse otsustusõiguse saamiseks lapse nime muutmiseks jättis maakohus rahuldamata ning ema seda ei vaidlustanud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, tuleb PKS § 119 alusel otsustusõiguse üleandmine kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ema avaldusest ei nähtu, et vanemate vahel oleks vaidlus mõne ühekordse olulise küsimuse üle, mis puudutaks lapse haridust, tervist ning elu- ja viibimiskohta. Ema on menetluses avaldanud, et isa ei ole oluliste otsuste tegemisel kaasa rääkinud ega esitanud ema otsustele vastuväiteid. Seega ei esine antud juhul aluseid emale taotletud küsimustes ka ainuotsustusõiguse andmiseks.
46. Emal tuleb silmas pidada, et lapse parimates huvides on omada suhteid mõlema vanemaga ning ta peab isa ja lapse suhete taastamist toetama. Kui ema ei osuta vajalikku kaasabi, ohustab ta lapse vaimset ja hingelist heaolu. Kui esimesel suhtluskorrajärgsel kohtumisel ei õnnestunud lapse ja isa suhteid taastada, ei tähenda see, et edasised kohtumised tuleks ära jätta. Lapse isal tuleb lapsega suhete taastamisel olla aktiivsem ning kaaluda selle nimel lepitusmenetluses osalemist. Vanemate omavaheliste suhete paranemine on eelduseks isa ja lapse suhte paranemisele. Kuna isa esitas tsiviilasjas nr 2-21-435 maakohtusse suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse enne 01.09.2022, siis kohalduvad viidatud asjas ka enne 01.09.2022 kehtinud TsMS lepitusmenetluse sätted (tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 26 lg 1). Seega on kummalgi vanemal õigus sel ajal kehtinud TsMS § 563 alusel pöörduda määruse teinud maakohtu poole avaldusega lepitusmenetluse algatamiseks. 11
47. Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades vaidluse sisu (tegemist on hagita perekonnaasjaga, kus kohus teeb lahendi eelkõige lapse huvidest lähtudes) on põhjendatud jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 12