1-24-107 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-107 (23231700202) Kohtunik Elina Elkind Vaidlustatud lahend Riigipro

§ 199lg 2 p 8 tunnustel selles, et 1.

jaanuaril 2023 kell 11.55 sisenesid C ja Q elamusse aadressil XXX, Tallinn ukseluku lõhkumise teel ning võtsid ära Yle kuuluva sularaha summas 6000 eurot.

1. Kriminaalasja ühendamise määrusega ühendati
2. septembril 2023 kriminaalasja juurde kriminaalasi nr 23730000015, milles alustati menetlust

§ 266

lg 2 p 1 –

§ 25lg 2 tunnustel selles, et 6.

jaanuaril 2023 kella 13-14 vahel püüdis Q akutrelli kasutades ukselukku lõhkuda ning siseneda valdaja X tahte vastaselt tema jaoks võõras valduses olevasse elumajja aadressil XXX, Tallinn. Q jättis selle tegevuse lõpuni viimata tema tahtest sõltumatul põhjusel, s.o seetõttu, et X kasutas tema suhtes pipragaasi. 3. Samuti menetleti kriminaalasjas

§ 266

lg 2 p 1 –

§ 25lg 2 tunnustele vastavat tegu.

Teokirjelduse kohaselt 14. aprillil 2023 aadressil XXX, Tallinn lepiti kokku tsiviilasja nr X-XXXXXXX kohtumääruse täitmine. Pärast seda ei olnud Q ja temaga kaasas olnud isikud, sh lukumuukija, nõus kinnistult lahkuma. Q ja teised isikud suundusid elumaja peaukse suunas. X takistas Ql ukseni jõudmist füüsiliselt. 1

§ 266lg 2 p 1 tunnustele vastavat tegu.

Teokirjelduse kohaselt

1. septembril 2023 aadressil XXX, Tallinn avastasid X ja Y, et nende poolt üüritud elamusse tungis sisse W, kes oli uus elamu üürnik. Tal oli ka üürileping.
2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri uurija Marju Kärner koostas
3. oktoobril 2023 Põhja Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse osalise lõpetamise põhistamata määruse kriminaalasjas nr
4. Kannatanute Y ja X lepingulise esitaja taotluse järel koostas Politsei– ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri uurija M. Kärner kriminaalmenetluse osalise lõpetamise põhistatud määruse.
5. jaanuari 2023 teo osas leidis menetleja, et kuna kannatanute ütlused on raha olemasolu osas
6. jaanuari 2023 seisuga lahknevad, siis ei ole see asjaolu tõendatud.
7. aprilli 2023 teo puhul ei ole alustatud kuriteo toimepanemisega, mistõttu ei ole tegemist katsega.
8. septembril 2023 oli kahtlustataval üürileping, mistõttu ei pidanud W võimalikuks, et majja sisenedes paneb ta toime kuriteo. Eeltoodu tõttu puudub nimetatud tegude osas kriminaalmenetluse alus, mistõttu kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 ja KrMS § 200 alusel.
9. X ja Y vaidlustasid kriminaalmenetluse osalise lõpetamise Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
10. Riigiprokuratuur jättis
11. detsembri 2023 määrusega kaebuse rahuldamata, leides samaselt, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p 1 ja KrMS § 200 järgi aluse puudumise tõttu on põhjendatud.
12. Riiklikku süüdistust esindab prokuratuur, kes peab isikule süüdistuse esitamiseks olema tõsikindlalt veendunud teos kuriteo tunnuste esinemises. Seetõttu ei ole kaebuses toodud viide in dubio pro duriore põhimõttele kriminaalmenetluse lõpetamise kontekstis asjakohane. Olukorras, kus on teostatud vajalikud menetlustoimingud võimaliku kuriteo asjaolude selgitamiseks, siis lasub menetlejal kohustus otsustada, kas kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele või tuleb kriminaalasi edastada prokurörile, kes saab tunnistada menetluse lõpuleviiduks. Sellises olukorras in dubio pro duriore põhimõttest lähtumine ja kõigi kahtluste kriminaalmenetluse jätkamise kasuks tõlgendamine ei ole mõeldav – sellisel juhul jääks isik kahtlustatavaks seni, kuni ei ole tõendatud tema süütust.
14. jaanuari 2023 episoodi osas ei nõustu prokurör kaebajate käsitlusega ja leiab, et kannatanu ütlusi ei saa eelistada kahtlustatava ütlustele. Y ütlused kinnitavad vaid asjaolu, et raha oli mingil hetkel alates
15. aasta suvest majas olnud. Samas ei nähtu nendest, kas raha oli majas
16. jaanuaril
17. Y ütlus raha olemasolu osas tugineb X öeldule. Ütluste vastuolulisust kinnitab ka asjaolu, mille kohaselt olevat X Yle esialgu öelnud, et raha ei olnudki majas, kuigi X ise väitis raha majas olevat algusest peale. Ütluste lahknevuse ja sõna-sõna vastu olukorra tõttu ei ole kriminaalmenetluses leidnud kinnitust, et sularaha summas 6000 eurot oli XXX elumajas
18. jaanuari 2023 seisuga. Samuti ei ole kinnitust leidnud, et raha oleks võtnud Q ja C.
20. jaanuaril toimunu osas ei esine teos ka

§ 266lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu.

Isikutel oli seaduslik alus üüripinnale sisenemiseks tulenevalt VÕS § 283 lg-st 1, mille kohaselt peab üürnik taluma asja suhtes tehtavaid mõjutusi, mis on vajalikud asja säilitamiseks. Kui üüripinda tahab üle vaadata asja omanik, kellega on üürileping sõlmitud, siis on selline tegevus õigustatud ja seaduslik. Samuti ei ole sel juhul sissetungimine ebaseaduslik. Sisenemise tingis asjaolu, mille kohaselt kahtlustati veetoru lõhkemist (seinal oli märg laik) ja kahju tekkimist ning suurema kahju tekkimise ohtu. Kahtlustatavad selgitasid, et nad proovisid eelnevalt üürnikega 2

§ 29mõttes.

Nimelt tungisid kahtlustatavad XXX elamusse eesmärgiga tuvastada, kas veetoru on lõhkenud kütte puudumise tagajärjel. Kuivõrd maja välisseinal oli veelaik, siis oli neil põhjust arvata, et toru lõhkemise tulemusena vesi lekib. Kasutatud vahend oli vajalik, sest alles majja pääsedes õnnestus kahtlustatavatel tuvastada toru lõhkemise koht ning tegeleda tagajärgedega.

2. aprilli
3. a tegu ei jõudnud katsestaadiumisse, mistõttu ei ole see karistatav. Kaebajate hinnangul seisneb sissemurdmise katse ehk süüteo alustamine selles, et Q kõndis ukse poole. Prokuröri hinnangul ei ole esiteks tuvastatav, et kahtlustatav liikus ukse poole sooviga sinna sisse murda ehk pääseda hoone ruumidesse. Teiseks, maja poole liikunud kahtlustatavale astus ette X ning tõukas kahtlustatavat, mille tulemusel ei jõudnud Q isegi majani. Kuivõrd kahtlustatav ei olnud jõudnud veel maja ukseni ning isegi selle treppidele, mis ukseni viivad, siis ei ole süüteo toimepanemisega vahetult alustatud. Samuti oli kahtlustatav teadlik, et teda ümbritsevad inimesed, kes takistaksid tema majja tungimist, mistõttu ei ole usutav, et kahtlustatava ettekujutuse kohaselt ei takistanud teda miski süütegu toime panemast. Kahtlustatav ei olnud realiseerinud ühtki püüet majja pääsemiseks, näiteks katsunud ust või andnud lukuabi töötajale korralduse uks avada. Karistatav on süüteo toimepanemisega alustamine ehk katse, mitte selle ettevalmistamine või süüteo toimepanemisele mõtlemine. Seega kõik tegevused, mis eelnevad süüteo realiseerimisele, ei ole karistatavad. Eeltoodu tingib kriminaalkaristuse ultima ratio põhimõte, mis tähendab, et kriminaalkaristus on ette nähtud vaid kõige tugevamate isikute ja ühiskonna õigushüvede riivete korral. Majas ei elatud, mistõttu ei saa kodu puutumatuse ohustamisest rääkida. Lisaks ei nähtu, et maja poole kõndimisega oleks kahtlustatav asunud ohustama kellegi õigushüve, mille eest tuleks isikuid kaitsta. Kuivõrd majas ei elanud kedagi, ei saaks tegu kvalifitseerida

§ 266

lg 2 p 1 järgi, vaid

§ 266lg 1 järgi.

Küll aga on

§ 266

lg-s 1 nimetatud tegu väärtegu ning kuigi väärteokatse karistatavus võib

§ 25

lg 1 kohaselt kõne alla tulla, piirab

§ 251

selle karistatavust vaid juhtudeks, mil seadustik selle ette on näinud –

§ 266lg-s 1 sätestatud väärteokatse ei ole aga karistatav.

2. septembri
3. a teo puhul ei ole tegemist kooseisupärase teoga

§ 266tähenduses.

Nimelt ei olnud hoonesse sisenemine W poolt ebaseaduslik ning süüteokoosseisu täitmise osas puudus tahtlus. Kahtlustatavale teadaolevalt oli üürileping kannatanutega üles öeldud

1. juunil 2023, mistõttu oli Wl arusaam, et kannatanutel ei olnud enam õigust üüripinna valdamiseks, kuigi nad seda endiselt teevad. W ütlustest nähtuvalt teadis ta, et üüripinnal on endiste üürnike mööbel ja asjad ning nad keelduvad üüripinnalt lahkumast, kuid oli veendumusel, et nende üürileping on üles öeldud ning sellega koos on lõppenud ka nende õigused üüripinnaga seoses. W oli sõlminud Qga üürilepingu
2. septembri 2023 seisuga ja kuigi Q ei olnud üüripinna omanik, oli ta saanud sellekohase volituse omanikult Clt. W ütlustest ei nähtu, et ta oleks olnud 3

§ 266lg-s 1 nimetatud väärteona.

KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE

1. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X ja Y esindaja Argo Küünemäe, kes taotleb Riigiprokuratuuri
2. detsembri
3. a määruse tühistamist. Kaebuse esitajad leiavad, et Riigiprokuratuuri määrus on põhjendamatu ega nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
4. X
5. veebruari
6. a ja Y
7. märtsi
8. a kannatanuna antud ütlustega on tõendatud, et elamu XXX, Tallinn majas laual, oli sularaha 6000 eurot, mida seal pärast kahtlustatavate Q ja C külaskäiku enam ei olnud. Y on vastupidiselt Riigiprokuratuuri määruses toodule oma ütlustes kinnitanud, et X läks
9. jaanuaril 2023 tooma ära sularaha, mis oli majas XXX. Seega on kaebajad jätkuvalt seisukohal, et nende ütlused ei lahkne ja ütlustega on tõendatud, et sularaha 6000 eurot asus
10. jaanuaril 2023 majas XXX.
11. Kaebajad ei imesta, et kahtlustatavad ei kinnita raha olemasolu ja veel vähem seda, et nad oleksid varguse toime pannud. Kaebajaid üllataks siiralt, kui nad raha vargust möönaksid. Kriminaalmenetluses ei saa lähtuda sellest, et kahtlustatav ei mööna kuriteo toimepanemist. Kahtlustatavate seletust aluseks võttes jääksid enamus vargusi avastamata ja menetlemata.
12. Riigikohus selgitas
13. aprilli
14. a otsuse nr 3-1-1-15-10 p-s 12 selgitanud, et vargusega on tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Käesolevalt asus menetleja määruses seisukohale, et kannatanu ja kahtlustatava ütlused on vastuolulised ning seetõttu ei ole kahtlustatava süüd antud teos võimalik tõsikindlalt ja ümberlükkamatult tõendada. Kaebajad sellise järeldusega ei nõustu ning leiavad, et kahtlustatavate tegu vastab

§ 199lg 2 p-s 8 sätestatud kuriteokoosseisule.

Kaebajad viitavad, et kannatanute ütlustega on tõendatud sularaha olemasolu, samuti on tõendatud, et see oli kahtlustatavatele võõras valduses, kahtlustatavad kehtestasid sularaha osas uue valduse ning selleks ei olnud senise valdaja (ehk kaebajate) nõusolekut. Kaebajaid hämmastab olukord, et kui varguse toimepannud isik vargust ei tunnista, siis on vastuolude tõttu kannatanu ütlustega varguse sanktsioneerimine ja isiku vastutusele võtmine võimatu. Kaebajad leiavad, et täidetud on kuriteokoosseis ning kriminaalasja lõpetamine ei ole põhjendatud. 18. Riigiprokuratuur ei nõustu kaebajate seisukohaga, et tuvastatud on

§ 266

lg 2 p 1 koosseis, kuna esines seaduslik alus üüripinnale sisenemiseks VÕS § 283 lg 1 alusel. Riigiprokuratuur asus määruses põhjendamatult seisukohale, et C ja Q sisenemine üürniku otseses 4

§ 266lg 2 p 1 alusel ei esinenud on ebaõige.

Juhul, kui isegi leida, et C kasutas oma üürileandja õigust VÕS § 283 alusel, siis oli ebaseaduslikuks sissetungijaks Q. Kaebajad leiavad, et üürileandja abikaasaks olemine ei anna alust teostada ebaseaduslikku sissetungi kaebajate eluruumi. Q tegevust tõendab asjaolu, et ta asus ukselukku puurima ehk on teinud toiminguid, mis viitavad vahetule tahtele siseneda. Q vajas sisenemiseks X nõusolekut, mida ta ei saanud. Seega on vähemasti Q

§ 266lg 2 p 1 nimetatutud teo 1.

jaanuaril 2023 toime pannud ning kriminaalasja lõpetamiseks selles teos puudub alus. 21. Ei ole õige Riigiprokuratuuri seisukoht, mille kohaselt ei olnud tegemist

§ 266lg 2 p-s 1 sätestatud elamiseks kasutatava ruumiga.

Kaebajad selgitavad, et VÕS § 272 lg 1 kohaselt on eluruum elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Vaidlusalune elamu XXX vastab VÕS § 272 lg-s 1 sätestatud eluruumi mõistele. Kaebajad selgitavad, et kuna üürileandjad on elamise aadressil XXX teinud äärmiselt ebamugavaks, siis on kaebajatel ka teine elukoht, mis aga ei tähenda, et üüritavat elamut aadressil XXX ei kasutatud elamiseks. TsÜS § 14 lg 2 sätestab, et elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Riigikohus on

1. oktoobri
2. a otsuse nr 3-2-1-89-05 p-s 24 selgitanud, et TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Seega võib isikul olla mitu elukohta, s.t et ta võib elada vaheldumisi kord ühes ja kord teises elukohas. Kaebajad leiavad, et asjaolu, et neil on üürileandjast tulenevalt kaks elukohta ei tähenda, et kahtlustatavad ei tunginud sisse kaebajate elamiseks kasutatavatesse eluruumidesse.
3. Riigiprokuratuur tõi kriminaalmenetluse lõpetamise otsitud põhjusena lisaks veel hädaseisundi esinemise. Prokuratuur eelistas kahtlustatavate ütlused ja leidis, et need on tervikuna tõesed. Hädaseisundi kontrollskeem lähtub kahest põhitasandist: a) olukord, mille isik eest leiab ehk hädaolukord; b) toimingud, mida ta päästmiseks, s.t ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks sooritab. Kahtlustatavatel puudus põhjendatud eeldus arvata, et elamus on veeleke ning kui nad ei sekku, on tekkimas suurem kahju. Kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud, et esines põhjendatud kahtlus veelekkeks, sellele viitab ainult kahtlustatava C selgitus. Juhul, kui tegelikkuses oleks esinenud olukord, kus majas oleks olnud veeleke, oleks ka X, kes viibis majas, seda märganud. Kuna puudub hädaseisund, siis ei saa rääkida, et tegemist oleks hädakaitsega ja elamusse ehk eluruumidesse tungimine oleks põhjendatud ehk kahtlustatavate poolt toime pandud tegu oli õigusvastane ja kvalifitseeritav

§ 266lg 2 p 1 alusel. 23. 14. aprilli 2023 teo osas on kaebajate seisukohad järgmised. Kaebuse esitajad ei nõustu, et 5

§ 25

lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Riigikohus on 5. oktoobri 2018 otsuse nr 1-17-3858 p-s 9 selgitanud, et

§ 25

lg 1 kohaselt on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ja tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Üldjuhul on karistusõigusliku vastutuse eelduseks süüteo jõudmine katsestaadiumisse (vt aga

§ 221

, § 251), kusjuures isiku tegu kvalifitseeritakse selle süüteokoosseisu järgi, mille realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. X leiab, et Ql oli selge ettekujutus ja soov tungida kaebajate valduses olevatesse eluruumidesse, seetõttu ta tegutses tahtlusega ja alustas tegevusega, mis oli suunatud sissetungimisele. X seisis vastu Q ebaseaduslikule sissetungile ja seetõttu ei saanud kahtlustatav kuritegu lõpuni viia.

2. septembril 2023 antud X ütlustest on üheselt tuvastatav, et Q ründas ukse poole ja ainult X tegevus takistas teda ukseni jõudmast ja oma ebaseaduslikku sissetungi lõpuni viimast. Riigikohus on
3. veebruari
4. a otsuse nr 3-1-1-111-16 p-s 8 selgitanud, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Eelnevast tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Kaebajad leiavad, et Q on alustanud süüteo toimepanemist sellega, et püüdis korduvalt tungida eluruumideni – selles väljendus selgelt ettekujutus ja soov süütegu toime panna. X ei nõustu menetleja seisukohaga, et ei ole alustatud eluruumi sissetungimisega. Kaebaja rõhutab, et kahtlustatavat ümbritsevad inimesed evisid Qga ühiseid eesmärke ning prokuratuuri arvamus, et keegi neist oleks ebaseaduslikku sisenemist takistanud, on ekslik. Kahtlustatavat takistas süütegu toime panemast vaid X tegevus oma valduse kaitsel. Xl oli selge arusaam, et kahtlustatav soovib tungida tema eluruumi, kuna seda on tehtud ka enne ja Q saab ise hakkama luku puurimisega. Kaebajad leiavad, et
5. aprillil 2023 toimunud episoodi osas on tõendatud

§ 266

lg 2 p 1 alusel kvalifitseeritav ebaseadusliku sissetungimise toiming, mis jäi X kaitsetegevusest tulenevalt katse staadiumi.

2. septembril 2023 toimunud episoodi osas kaebuse esitajad Riigiprokuratuuri järeldusega ei nõustu. Riigiprokuratuur on oma järelduste põhjendustena toonud välja: 1) üürileping Yga öeldi üles
3. juulil 2023 ja Wl oli arusaam, et kannatanutel ei ole enam õigus vallata üüripinda; 2) W oli sõlminud üürilepingu
4. septembril 2023; 3)
5. septembril 2023 tegutses W teadmisega, et ta oli kinnistu üürnikuks.
6. AÕS § 32 sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. Yl oli kehtiva üürilepingu alusel XXX kinnistu suhtes valdus, mis väljendus tegelikus võimus asja üle. Valduse puhul ei ole tegemist õigusega, vaid faktilise olukorraga. AÕS § 33 lg 2 sätestab, et isik, kes valdab asja rendi- , üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Yl on kehtiv üürileping, mistõttu on temal ka otsene valdus XXX kinnistu suhtes. Y viitab, et üürilepingu kehtivuse osas on Harju Maakohtus pooleli tsiviilasi nr X-XX-XXXXX, mille aluseks on
7. juulil 2022 esitatud hagiavaldus (lisa 8). Y valdust XXX osas tõendab ka üürileandja F OÜ vastuhagi tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX, milles nõutakse kinnistu valdust (lisa 9). Kaebajad leiavad, et ei ole eluliselt usutav asjaolu, et Q ei teavitanud W elamu üürisuhte osas toimuvast tsiviilvaidlusest.
8. Riigikohus on
9. oktoobri
10. a otsuse nr 3-1-1-40-12 p-s 8 selgitanud, et

§ 266lg 1 6

§ 266

lg 1 järgi muu hulgas seda, et 1) hoonesse, ruumi sõidukisse või piirdega alale tungimine oleks olnud valdaja tahte vastane; 2) et hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, kuhu isik tungis, oli tema jaoks võõras; samuti seda, et 3) hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine oli ebaseaduslik. Sama lahendi p-s 9 leiab kolleegium, et ka

§ 266

lg-s 1 nimetatud valdaja mõiste sisustamisel ei saa täielikult lähtuda tsiviilõiguslikest arusaamadest. Valdajana

§ 266

mõttes tuleb vaadelda eeskätt isikut, kes teostab hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala üle tegelikku võimu ja kes samas soovib seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov. Y on seisukohal, et tema näol on tegemist kinnistu XXX otsese valdajaga ehk isikuga, kelle tegeliku võimu all asi on. Samuti on kaebajal soov kinnistu üle võimu teostada ehk temal on valitsemissoov. Kaebajate otsene tahe oli keelata sissetungija tegevus, mida kaebaja ka väljendas elamu ukse lukustamisega.

2. septembril 2023 selgitas W kriminaalmenetluses tunnistajana ülekuulamisel, et ta on varem ka korra sellisel kujul üürilepingu sõlminud, kus eelmine üürnik ei olnud nõus lahkuma. See oli mitu aastat tagasi, kui tema poole pöördus üks jurist, kelle klient oli hädas oma korteris elavate üürnikega, kes ei soovinud lahkuda. Eeltoodud selgitus viitab üheselt sellele, et nn uus üürnik on ka enne fiktiivseid üürilepinguid sõlminud ning see on tema jaoks juba kujunenud tegevusmustriks.
3. Üürilepingu näilikkusele viitab muuhulgas ka see, et väidetava üürilepingu sõlmis Q, kes ei ole tegelikult XXX kinnistu omanik. Samuti viitavad üürilepingu näilikkusele ka üürilepingu äärmisel lühike periood (kuigi W väitis, et soovib kolida perega linnast eemale elama), tagatisraha puudumine, aadressil XXX ei viibi kedagi alates
4. september 2023 ning asjaolu, et kaebuse esitajatele teadaolevalt ei ole W sissetulekuid arvestades tal rahaliselt võimalik (lisaks oma Lasnamäe kodu laenumaksete tasumisele) üürida maja hinnaga 1600 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalkulud. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et üürilepingust tulenevaid vaidlusi soovitakse lahendada Kentmanni kohtumajas ehk kohtumajas, mida ei eksisteeri juba aastaid.
5. Kaebajad on seisukohal, et kahtlustatavad on sõlminud näiliku üürilepingu eesmärgiga kaebajatest kui probleemsetest üürnikest lahti saada. Sisuliselt on seda tunnistajana antud ütlustes tunnistanud ka W. Kaebajad leiavad, et Riigiprokuratuur on kaebajate kaebuse alusetult jätnud rahuldamata, kuna W tegu on kvalifitseeritav

§ 266lg 2 p 1 alusel ja kriminaalmenetlust selles episoodis tulnuks jätkata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, leiab, et X ja Y esindaja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nimetatud tegude puhul koguti kõik tõendid, millele tuginedes menetlejad leidsid, et kriminaalmenetluse jätkamine ei ole põhjendatud. Süüdistuse esitamiseks peab prokuratuur olema tõsikindlalt veendunud teos kuriteotunnuste esinemises. Ringkonnakohus, olles tutvunud esitatud määruskaebusega, leiab, et määruskaebuses korratakse samu seisukohti ja põhjendusi, millele Riigiprokuratuur vastas ammendavalt
3. detsembri
4. a kaebuse rahuldamata jätmise määruses. 33.

§ 199lg 2 p-de 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise osas 1.

jaanuaril 2023 on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Ringkonnakohus rõhutab, et ütluste erinevus esineb ka 7

§ 199lg 2 p- de 7 ja 8 osas kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu põhjendatud.

2. jaanuaril 2023,
3. aprillil 2023 ja
4. septembril 2023 aset leidnud ja

§ 266

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud tegude osas tuleb esmalt tuvastada, kas kannatanud kasutasid aadressil XXX, Tallinn asuvat kinnistut elukohana. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes leitakse, et eluruumi mõiste sisustamisel ei tule lähtuda mitte niivõrd elamu ehituslikust tähendusest, vaid sellest, kas konkreetses ruumis toimub PS §-s 33 sätestatud kodu puutumatusega kaitstud tegevus ehk kas seda kasutatakse faktiliselt üksikisiku või isikute hulga (enamasti perekonna) elamiseks või on vastav ruum selleks mõeldud. Kuigi saab nentida, et XXX kinnistu ja sellel asuva maja puhul oli tegemist iseenesest elamiseks mõeldud ruumiga, siis prokuratuur jõudis põhjendatult järeldusele, et tegemist ei olnud kannatanute, s.o X ja Y faktilise elukohaga. Kriminaalasjas tuvastati, et kannatanud elasid alates 2022. aasta novembrist üürikorteris ja hoidsid aadressil XXX asuvas majas asju, mida nad ei olnud veel jõudnud uude üürikorterisse kolida, kasutades seega maja n-ö laoruumina. Kinnistul ei olnud elamiseks sobivaid tingimusi, mh oli küte ja vesi välja lülitatud. Sellest oli tema enda ütluste kohaselt teadlik ka eluruumi omanik C. Eeltoodu tõttu ei olnud sel ajal tegemist elamiseks sobiva ruumiga. Seega ei ole asjakohane ka määruskaebuse viide TsÜS § 14 lg-le 2, mille kohaselt võib isikul olla ka mitu elukohta, kuivõrd on tuvastamist leidnud, et kannatanud aadressil XXX faktiliselt ei elanud. Samuti ei ole kohane viide ka VÕS § 272 lg-le 1, kuivõrd nimetatud sätte eesmärgiks on defineerida võlaõigusseaduse mõttes, kas üürilepingu ese on eluruum või mitte, kuivõrd eluruumi üürimise kohta käivad sätted kuuluvad kohaldamisele siis, kui üürilepingu ese on eluruum.

§ 266lg 2 p-s 1 märgitud „elamiseks kasutatav ruum“, peab endas kätkema ka nimetatud ruumis kannatanute faktiliselt elamist. Lisaks märgib ringkonnakohus järgmist. 8

§ 266koosseis eeldab „ebaseadusliku“ sissetungi.

1. jaanuaril 2023 asetleidnud sündmuse puhul viitab prokuratuur põhjendatult VÕS § 283 lg-st 1 tulenevale üürileandja õigustele. C ütlustest nähtub, et nad said naabritelt
2. jaanuaril 2023 teate, mille kohaselt XXX majas on mingisugune veeleke, kuna maja sein on märg. C kohaselt üritas ta Yga telefoni teel ühendust saada. Kohale jõudes nägi C maja ees X autot, misjärel C ja Q koputasid esmalt maja ustele ja akendele, et uks avataks. Kuna keegi ust ei avanud ning maja seinal oli näha suur veeleke, otsustasid nad kutsuda lukuabi. Esimesel ja teisel korrusel veeleket ei tuvastatud, küll aga tuvastati veeleke katlaruumis. Eeltoodud asjaolusid kinnitavad kriminaalasja juurde lisatud fotod, millelt nähtub maja seinal suur märg laik ning katlamaja seinal veekahjustus. Eeltoodud asjaolusid arvestades oli Cl õigus majja sisenemiseks. Mis puudutab Q õigust nimetatud majja veekahju tuvastamiseks ja likvideerimiseks sisenemist märgib ringkonnakohus, et omanik, kellel on õigus majja sellise olukorra tekkimisel siseneda, ei pea tuvastatud riket isiklikult likvideerima, mistõttu oli käesolevalt põhjendatud ka Q majja sellisel viisil sisenemine ja seal tuvastatud lekke kõrvaldamiseks tegutsemine, kuna kohal oli ka kinnisasja omanik C. Kaebuses märgitu, mille kohaselt pidanuks kahtlustatavad VÕS § 283 lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamiseks üürnikega kokku leppima ning tegema seda üürnike juuresolekul, ei anna endiselt alust kriminaalmenetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus märgib, et tegemist oli olukorraga, kus kahtlustatavad tegutsesid suurema võimaliku kahju ärahoidmise eesmärgil. Samuti on tõendatud, et kohapeal viibis X, kellel oli võimalus veekahju likvideerimise juures olla. Kannatanu Y ütlustest nähtuvalt suhtles kahtlustatavatega just X, kuivõrd kannatanu Y nendega enam suhelda ei soovinud. Isegi kui asuda seisukohale, et majja sisenemine oli ebaseaduslik

§ 266

tähenduses, võib tegemist olla hädaseisundi kui teo õigusvastasust välistava asjaoluga.

2. aprilli
3. a teo puhul nõustub ringkonnakohus täiendavalt, et Q tegu ei jõudnud igal juhul kuriteokatse staadiumisse.

§ 266

lg 2 p 1 –

§ 25lg 2 tunnustel alustati kriminaalmenetlust selles, et 14.

aprillil 2023 aadressil XXX, Tallinn oli kokku lepitud tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX kohtumääruse täitmine, pärast mida ei olnud nõus Q koos temaga koos olnud isikutega territooriumilt lahkuma. Q suundus peaukse suunas ja tema järel oli lukumuukija koos vajalike seadmetega, et sisse murda. Q jõudmist ukseni takistas füüsiliselt X. Kuivõrd maja ukse ja Q vahel seisis ka X, ei saa pidada väidetavat ukse poole liikumist Q poolt elamusse sissetungimise toimepanemise alguseks, et lugeda seda süüteokatseks. Samaselt leiab ka ringkonnakohus, et asja materjalide pinnalt ei ole võimalik tuvastada seda, et isik oleks alustanud teo toimepanemise realiseerimist. Ringkonnakohtu hinnangul saaks selles olukorras pidada teo toimepanemise vahetuks alustamiseks vähemalt trepiastmetele astumist või ukselingi katsumist, mitte pelgalt ukse poole liikumist, sest enne ukse avamist pidi aset leidma veel mitu käitumisakti.

2. septembril 2023 väidetavalt toimepandud teo puhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul lisaks võimalik üheselt tuvastada, et W oli teadlik sellest, et ta tungib ebaseaduslikult teiste isikute poolt elamiseks kasutatavasse ruumi, s.o maja on teiste isikute otseses valduses. Kriminaalasjast ei nähtu, et isiku valduses olnuks tsiviilkohtumenetluse materjalid, tema enda kinnitusel öeldi talle, et üürileping on üles öeldud. Kuigi isiku ütlustest võib tõepoolest järeldada, et tal on tõepoolest ka varem kogemusi n-ö teenuse osutamisega, ei ole kriminaalasjas piisavalt tõendeid tema tahtluse kohta.
3. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalmenetlus
4. jaanuaril 2023,
5. aprillil 2023 ja
6. septembril 2023 asetleidnud sündmuste osas põhjendatult lõpetatud. Tuvastamist ei ole leidnud 9