4-22-315/8

Väärteoasi nr.4-22-315 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus

1. 03.
2. a. Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse 19.01.2022.a. otsus väärteoasjas 2302,21,018032 H.V karistamises LS § 227 lg 2 järgi Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) H.V, isikukood XXX, Elukoht: xxxx Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskus Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Rahuldada H.V kaebus.
4. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 19.01.2022.a otsus väärteoasjas 2302,21,018032 H.V-le mõistetud karistuse pikkuse osas, kergendades karistust.
5. Mõista H.V-le LS § 227 lg 2 alusel karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 1 (üheks) kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest.
6. LS § 127 kohaselt on H.V kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiameti teenindusbüroole. Edasikaebe kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus jõustub, kui 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest ei ole Riigikohtusse kassatsioonikaebust esitatud. Kaevatav otsus H.V karistati liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks selle eest, et tema 22.12.2021.a. kella 15.21 ajal Tallinnas, Vääna tänaval (Pidu tn ja Tähetorni tn vahel), juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 65 +/-3 km/h, suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 40 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Sellise tegevusega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätet ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palub H.V kohtuvälise menetleja otsuse osalist tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega kergendatakse karistust juhtimisõiguse äravõtmise osas 1 kuu võrra. Alternatiivselt taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse tegemist, millega määratakse rahatrahv pikema makseperioodiga. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja leaib kohtule saadetud kirjalikus seisukohas, et alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või karistuse kergendamiseks puudub. Kohtuväline menetleja on otsuses arvestanud väärteotoimikule lisatud tõendeid. Kohtuväline menetleja on arvestanud nii süü suurusega, kui sellega, et menetlusalusel isikul on karistusregistri väljavõtte kohaselt kaks kehtivat väärteokaristust lubatud sõidukiiruse ületamise eest, mis on küll tähtaegselt tasutud, kuid ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma. Menetlusalune isik pidi olema 22.12.2021 teadlik, et juhtimisõigus on vajalik tööks ning muude kohustuste täitmiseks ning see ei saa olla iseseisvalt karistust kergendavaks asjaoluks. Samuti ei ole isikliku sõiduki remonti viimine karistust välistavaks asjaoluks. Arvestades tegude korduvust, asjaolu, et väärtegu pandi toime veoautoga, tegu ei olnud juhusüüteoga, vaid teadliku kiirustamisega, siis puhtsüdamlikku kahetsust arvesse võttes, on süü keskmine. Kohtuvälise menetleja poolt otsusega määratud juhtimisõiguse äravõtmine moodustab aga sanktsioonimäärast 1/3 ehk ¼ sanktsiooni keskmisest määrast. Kohtuväline menetleja leiab, et määratud karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurust kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. H.V-le määratud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg- s sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu seisukoht Tutvunud H.V poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab kohus, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Otsustamaks H.V-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud tegudes on süüteokoosseis. Menetlusalune isik on ülekuulamisel tunnistanud kiiruse ületamist ja selgitanud, et tööpäeva lõppedes kiirustas koju, kuna pidi jõudma oma sõidukiga kella 17.00-ks remonti. Väärteo toimepanek on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, millest nähtub, et H.V poolt juhitud sõiduki xxxx registreerimisnumbriga xxxx kiiruseks 22.12.2021 kell 15.21 Tallinnas Vääna tänaval (Pidu tn ja Tähetorni tn vahel) mõõdeti 65 km/h. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 40 km/h. Kiirust mõõdeti seadmega Laser Cam4 nr LE
7. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus, mis tuleneb mõõtemetoodikast, on +/-
8. Kuivõrd antud teelõigul on suurim lubatud sõidukiirus 40 km/h, siis H.V ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Lisaks tõendab kiiruse ületamist videosalvestus koos videosalvestuse andmete logi ja tõestuspildiga, millelt nähtuvalt on 22.12.2021 kell 15.21 maksimaalseks kiiruseks 65 km/h. 2 Mõõtevahendi taatlustunnistus TTRS-21/00196 (taatlus teostatud 05.10.2021) tõendab, et mõõteseade oli taadeldud. Seadet oli testitud 22.12.2021 kell 06.30 ja seade oli töökorras. Kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik A. P. on läbinud pädeva mõõtja koolituse ja omab õigust kasutada eelnimetatud kiirusmõõteseadet. Seega oli sõiduki xxxx registreerimisnumbriga xxxx kiiruse näit õige ning H.V ületas sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Seega on tõendamist leidnud H.V poolt LS § 50 lg 5 p 3 rikkumine, mis sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Nimetatud sätte rikkumisega pani menetlusalune isik toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 21-40 kilomeetrit tunnis. Subjektiivsetelt tunnustelt on tegu toime pandud kavatsetult, kuna isik on ülekuulamisel kirjutanud, et kiirustas koju. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Karistus LS § 227 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja määras karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks. Seega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut alla sanktsiooni keskmist määra. LS § 227 lõikes 2 on sätestatud vastutus mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Kaebuse esitaja ületas kiirust mitte vähem kui 22 km/h. Seega võib öelda, et isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on alammäära lähedal. See aga omakorda määrab ära karistuse ranguse. Kohtuväline menetleja ei tuvastanud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja on määranud karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud kahel korral samalaadse väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, mis on tasutud. Kohus nõustub, et määratud rahatrahvid ei ole suutnud mõjutada H.V seaduskuulekalt käituma. H.V on käesoleva juhtumi puhul veoautoga ületanud kiirust teadlikult, kuna kiirustas koju. Kui isik, osaledes liikluses juhina, teadlikult eirab liiklusnõuded, siis on tegemist isikuga, kes ei tohiks liikluses juhina osaleda, kuivõrd ta kujutab endast ohtu nii temale endale kui ka kõigile teistele liiklejatele, kes temaga üheaegselt samal teelõigul liiguvad. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, seda et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmine huvisid, siis kohus on sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahvid ei ole mõju avaldanud. Seega tuleb kaebuse esitaja suhtes kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, s.o teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud kohaldada H.V suhtes rangemat põhikaristust, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kaebuses toodud selgitused, et teenib elatist autojuhina ja juhtimisõiguse kaotus tooks kaasa negatiivsed tagajärjed tema perele, ei saa olla aluseks mootorsõiduki juhtimisõiguse kohaldamata jätmiseks. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused temal 3 juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS §-s 50 lõikes 2 nimetatud isik. Arvestades, et H.V on pärast rahatrahvide korduvat määramist siiski jätkanud liiklusalaste väärtegude toimepanemist, on ta ise asetanud ennast olukorda, kus sama karistusliigi kohaldamine ei ole otstarbekas ega ka võimalik, sest ei hoiaks ära uute liiklusrikkumiste toimepanemist. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõiguse ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka liikluskorda. Mis puutub aga karistuse määra, siis leiab kohus, et arvestades kaebuse esitaja poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist LS § 227 lõikes 2 sätestatud miinimumilähedases määras, kaebuses märgitud puhtsüdamlikku kahetsust, mis on karistust kergendavaks asjaoluks ning et varem ei ole isikut juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud, võib esmakordselt sellist karistusliiki kohaldades piirduda kõige lühemaga ajaga. Tulenevalt eeltoodust tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse karistuse pikkuse osas ja mõistab H.V-le LS § 227 lg 2 järgi karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuks. Kohus juhindub väärteomenetluse seadustiku § 120 lg 1, § 132 p
9. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ 4