Obsah (8)

§ 1132§ 402§ 100§ 101§ 108§ 4034§ 4033§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Margit Jäätma Otsuse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-22-146811 Hagi ese OMEGA INVEST OÜ hagi E. K. võlgn

§ 1132lg-st 2 nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.

1. Kostja esitas omapoolse vastuse 02.06.2023 e-kirjas, milles märkis, et 23 000 eurot vähegi laenu maksis iga kuu 750 eurot vähemalt 6 aastat, peaks olema ammu makstud.
2. Kohus tegi 25.07.2023 kostjale selgituskirja, kus palus kohtule esitatud seisukohti täpsustada, põhjendada ja tõendada. Kohtu selgituskiri on kostjale kätte toimetatud 17.08.
3. Kostja kohtule vastust esitanud ei ole.
4. 08.11.2023 määras kohus asja lahendamise kirjalikus lihtmenetluses ning andis pooltele aja täiendavate selgituste, tõendite ja taotluste ning menetluskulude nimekirja esitamiseks hiljemalt 01.12.
5. Samuti tähtaja vastaspoole esitatud osas seisukohaks kuni 15.12.
6. Kohus märkis, et kui pool soovib suulist ärakuulamist, tuleb sellest kohut teavitada hiljemalt 01.12.
7. Kohus märkis, et täpsustab lahendi avalikult teatavakstegemise kuupäeva. 3 KOHTU SEISUKOHT
8. Kohus, tutvunud asja materjalidega, samuti uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 p-i 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
9. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
10. Asjas puudub vaidlus, et TF Bank AB (publ) Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 17.09.2020 krediidikontolepingu nr 707037415 (dtl 35-36).
11. Hagiavaldusest ja sõlmitud lepingust nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (

§ 402lg 1).

11.

§ 100

kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõude kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole hageja ees 17.09.2020 krediidilepingust tulenevaid kõiki kohustusi täitnud. Kuigi kostja on avaldanud, et kõik peaks olema tasutud, ei ole kostja ka kohtu selgitustest olenemata antud väidet täpsemalt sisustanud ega tõendanud. 12. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034

). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel 4 tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Kohus selgitas 02.03.2023 ja 30.03.2023 määrustes hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastuse kohaselt on järelmaksulepingute puhul tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid automatiseeritud otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ei rakenda kontoanalüüsi. Laekunud taotluse alusel kontrollib pangasüsteem maksehäirete olemasolu, teeb päringuid välistesse ja enda andmebaasidesse, tuvastamaks senist maksekäitumist. Laenuandja tuvastas, et kostjal puudusid laenutaotluse esitamise päeva seisuga maksehäireid (s.o avalikes registrites ei olnud ühtegi kehtivat maksehäiret). Lisaks tehti päring Eesti pensionikeskusesse arvutamaks välja isiku sissetulek. Kostja maksevõime oli analüüsitud krediidivõtmise aja seisuga ja oli tuvastatud, et ta on maksevõimeline, tal on piisav sissetulek ja puuduvad mistahes maksehäired. Riigikohus on
2. novembri 2023 lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 5 tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu
3. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 18). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (vt Riigikohtu
4. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 21). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust ei nähtu, millise konkreetse teabe krediidiandja enne lepingu sõlmimist omandas ning mida ja kuidas arvesse võttes on krediidiandja tuvastanud, et kostja oli maksevõimeline. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks omandanud teabe kostja varaliste kohustuste kohta, nt majapidamiskohustuste kohta. Kostja kohustusi ei ole krediidiandja nõuetekohaselt kontrollinud. Hageja nimetatud andmekogude kontrolli ei saa pidada piisavaks. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata (sh nii sissetulekute kui ka igapäevaste kohustuste osas) või omandanud muu piisava teabe tarbija krediidivõime hindamiseks. 14.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja on võtnud kasutusele krediiti kokku (ehk teinud oste) summas 1267,66 eurot (dtl 58, 60). Kostja on teostanud tagasimakseid kokku 944,09 eurot (dtl 62-63). Hageja on märkinud, et krediidisumma katteks tasus kostja kokku 676,62 eurot ning kuivõrd tulenevalt lepingu tingimustest pidi kostja tasuma ka intressi, siis osa kostja 6 tagasimaksetest läks intressi katteks.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid ning kostja ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 323,57 eurot (1267,66 – 944,09). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 323,57 eurot. Hageja nõude intressi väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. 15. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingus kokku lepitud määras, s.o 24,15% aastas, 0,0671% päevas ning summas 79,58 eurot perioodi 24.08.2022 kuni 15.03.2023 eest.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue jätta rahuldamata. 16. Kohtu hinnangul tuleb

§ 4034lg-s 7 nimetatud muu tasuna võtta ka võla sissenõudmiskulusid.

Ka hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.

1. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 323,57 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus märgib, et hagiga taotleti kokku välja mõista kostjalt 789,58 eurot, s.o põhivõlgnevus 591,04 eurot, intress 83,96 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 79,58 eurot. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja aga 323,57 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligi 41%.
3. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 59% ulatuses hageja kanda ning 41% ulatuses kostja kanda.
4. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 245 euro ja õigusabikulu 200 euro väljamõistmiseks.
5. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 245 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 lisa 1 ja TsMS § 124 lg-ga
6. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 245 eurot saab pidada põhjendatud menetluskuluks. 7
7. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb kohtul menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Kohus märgib, et Riigikohus on leidnud 14.04.2021 lahendis tsiviilasjas nr 2-19-10324, et eelkõige on seadusandja ülesanne tagada menetlusosalisele hüvitavate esindajakulude suuruse mõistlik tasakaal tsiviilkohtumenetluses taotletava hüve väärtusega. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema vaidlusega, samuti arvestab kohus sellega, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata. Esindaja tunnitasu 100 eurot on põhjendatud ja vajalik ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtu hinnangul, arvestades hageja menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust, on vajalik ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu seoses kohtumenetlusega 2 tundi. Kohus loeb põhjendatuks hageja esindaja tunnitasu suuruse 200 eurot (ilma käibemaksuta). Seega määrab kohus hageja õigusabikuluks 200 eurot. lepingulise esindaja kostjalt väljamõistevaks
8. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 445 eurot, millest kostja kanda jääb 41% ehk 182,45 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 262,55 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Margit Jäätma 8