Obsah (21)

§ 652§ 392§ 657§ 651§ 456§ 333§ 696§ 633§ 230§ 435§ 436§ 5§ 229§ 272§ 232§ 386§ 388§ 173§ 162§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2024, Tallinn Kohtuasja

§ 652lg-s 3 sätestatud eeldustest, jättis uued tõendid asja juurde võtmata.

Samuti leidis ringkonnakohus, et olukorras, kus kostja oli võlgniku juhatuse liige, kellel ÄS § 180 lg-st 1 tulenevalt oli seadusest tulenev võlgniku juhtimise kohustus, ei ole vastavat asjaolu vajalik tõendada.

1. Sama määrusega selgitas ringkonnakohus pooltele õiguslikku olukorda ning andis kostjale võimaluse täpsustada vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt ei arutanud maakohus pooltega piisavas ulatuses
2. jaanuaril 2022 sõlmitud lepingu 5 nr 20220113-KP (edaspidi leping) sisu, jättes välja selgitamata millises summas nähti kostjale lepinguga ette tasu võlgniku juhtimise eest ning millises summas majandusliku analüüsi koostamise eest. Eelnevaga rikkus maakohus

§ 392

lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud kohustusi selgitada välja asjas tähtsad asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad nende asjaolude kohta. Selle rikkumise kõrvaldamiseks küsis ringkonnakohus kostjalt selgitusi, kas teenust pidi osutama BAB OÜ või kostja füüsilise isikuna, miks maksti tasu BAB OÜ-le (ehk milline õigussuhe oli BAB OÜ ja kostja vahel vaidlusaluse lepingu täitmise raames) ning millised olid need täiendavad ülesanded, mida kostja täitis lepingu alusel lisaks seadusest tulenevatele juhatuse liikme ülesannetele. Teiseks pööras ringkonnakohus poolte tähelepanu asjaolule, et võlgnik (keda esindas lepingu sõlmimisel juhatuse liikmena kostja) on lepingu sõlminud kostjaga ja äriühinguga, kelle juhatuse liige ta samuti on. Pooled said esitada oma seisukoha tehingu kehtivuse kohta, sh kas tehing tehti osaühingu igapäevases majandustegevuses teenuse turuhinna alusel või on tehinguga nõustunud võlgniku osanikud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi vaidlustatud osas rahuldamata ja maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 9. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi kostja vastu 18 000 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi kostja vastu 23 500 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

2. novembri
3. a seisukohas esitas kostja vastuväite kohtu tegevuse kohta seoses uute tõendite asja juurde võtmata jätmisega. Kuna ringkonnakohus lahendas uute tõendite vastuvõtmise taotluse põhjendatud määrusega, siis selle määruse peale ei ole

§ 333järgi kohtu tegevuse peale vastuväite esitamine kohaldatav.

Pool saab

§ 696

lg 2 järgi rikkumisele tugineda kassatsioonkaebuses (vt RKTKo 31.03.2020, 2-16-14152/67, p 12.2). Lisaks märgib kostja oma seisukohas, et maakohus jättis

1. aprilli
2. a määrusega kostja tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata, leides, et asjaolu, et kostja juhtis võlgnikku igapäevaselt, ei ole vaidlusalune (kd I, tl-d 110–111). Samas jõudis maakohus otsuse p-s 28 seisukohale, et kostja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuste täitmist, ehk väidet, mille osas maakohus tõendi kogumise taotlust rahuldamata jättes leidis, et see väide on hageja poolt omaks võetud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses ei ole kostja tuginenud sellele, et maakohus rikkus tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse p-des 18 ja 19 on kostja maakohtu sellekohasele toimingule küll viidanud, kuid tuginenud üksnes sellele, et maakohtu otsuse põhjendus, et kostja ei ole oma väidet tõendanud, oli üllatuslik ning maakohus võis rikkuda selgitamiskohustust. Eelnevast tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et kostja ei ole maakohtu menetlusõiguse normi rikkumist tähtaegselt vaidlustanud (

§ 633lg 3 ja § 634 lg 1).

11. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt sellest, et kostja on BAB 6 OÜ-le juhtimisteenuse eest tasumisega rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja tekitanud sellega võlgnikule kahju. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hagejal saab olla õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist ÄS § 187 lg 2 alusel, mille esimese lause järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Tulenevalt ÄS § 187 lg-st 4 võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral esitada juhatuse liikme kohustuste rikkumisega osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude ÄS § 187 lg 2 alusel üksnes pankrotihaldur. Juriidilise isiku juhatuse liikmetel on TsÜS §-st 35 tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olla juriidilisele isikule lojaalne. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab juhatuse liikme hoolsuskohustus seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt nt RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-38-15, p 14). Maakohus tõi otsuse p-des 12 ja 13 õigesti esile, et ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Hageja peab nõude maksmapanekul tõendama (

§ 230

lg 1), et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Seejärel on kostjal omakorda võimalus tõendada, et juhatuse liige on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt RKTKo 24.11.2015, 3-2-1-129-15, p 13). 12. Maakohus on oma otsuse p-s 10 loetlenud vaidlustamata asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle. Ringkonnakohus võtab need

§ 652

lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks: - - Kostja oli võlgniku ainuosanik alates

1. jaanuarist 2022 ja võlgniku juhatuse liige alates
2. jaanuarist 2022; Kostja oli võlgniku juhatuse liige
3. septembrist 2010 kuni
4. augustini 2017; Kostja oli BAB OÜ ainuosanik ja juhatuse liige;
5. jaanuaril 2022 sõlmisid võlgnik, BAB OÜ ja kostja lepingu, mille kohaselt kostja „asub juhtima ettevõtet Allestpac OÜ ning teeb esialgse analüüsi majandustegevusest ja ettevõtte majanduslikust olukorrast“, lepiti kokku tasus 11 500 eurot järgmiselt: rahas 7500 eurot, millele lisandub käibemaks, ja andma üle sõiduki Toyota omandi; Võlgnikule kuulus sõiduk Toyota kuni
6. jaanuarini 2022 ning pärast seda on sõiduki omanikuks BAB OÜ, kasutajaks on kostja; Võlgnik on tasunud BAB OÜ-le juhtimisteenuse osutamise eest 9000 eurot.
7. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme, mis mõjutas vaidlustatud osas asja lahendust. Kolleegium saab maakohtu rikkumised kõrvaldada.
8. Kolleegium saab hagiavalduse aluseks toodud asjaoludest aru nii, et hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist seetõttu, et: sõiduk Toyota võõrandati oluliselt alla turuväärtuse; võlgnik tasus teenuse eest, mida BAB OÜ võlgnikule ei osutanud (majandusanalüüsi ei ole teostatud); isegi, kui juhtimisteenust osutati ja majandusanalüüs tehti, siis ei olnud selle eest tasumine mõistlik ning see oli kostja huvides (osa omandamise eesmärgil). 7 14.
9. Asja lahendamisel tuli hageja esitatud nõude põhjendatuse üle otsustamisel hinnata, kas täidetud on kostja vastu VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel kahju hüvitamise nõude esitamise eeldused, sh kas kostja rikkus juhatuse liikme kohustust ja kas ta vastutab kohustuse rikkumise eest. Maakohtu otsuses märgitud üldine tõendamiskoormise jaotus on õige (vt maakohtu otsuse p-d 12 ja 13), kuid ringkonnakohus täpsustab seda järgnevaga.

§ 230

lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväited. Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus (vt ka RKTKo 30.04.2003, 3-2-1-41-03, p 12). Kui hageja tõendab, et kostja kasutas võlgniku vara (9000 eurot ja sõiduk Toyota) olematu kohustuse eest tasumiseks ja kostja väidab, et seda raha kasutati võlgniku huvides, peab kostja eelnimetatud väidet ka tõendama. Praegusel juhul on hageja tõendanud, et BAB OÜ-le tasuti esitatud arvete alusel 9000 eurot ning anti üle sõiduki Toyota omandiõigus (kd I, tl-d 40 ja 32). Vaatamata sellele, et BAB OÜ-le tehti makseid ja anti sõiduki Toyota omandiõigus üle lepingu alusel, leidis hageja siiski, et võlgnik tasus teenuste eest, mida talle ei osutatud või oli tasu ebamõistlikult suur. Kostjal tuli omakorda tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Praegusel juhul tähendas see seda, et kostjal tuli esile tuua ja tõendada, et BAB OÜ-le on maksed tehtud õiguslikul alusel ja võlgniku huvides. 14.2. Kohtul on eelmenetluses kohustus välja selgitada menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (

§ 392lg 1 p 3).

Kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis (

§ 435

lg 1), samuti peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud (

§ 436lg 1).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jääb ebaselgeks, kas lepingu alusel pidi võlgnikule teenust osutama BAB OÜ või kostja füüsilise isikuna, milles teenuse osutamine seisnes ning miks maksti tasu BAB OÜ-le (ehk milline õigussuhe oli BAB OÜ ja kostja vahel vaidlusaluse lepingu täitmise raames). Kuigi maakohus viitas oma otsuse p-s 25, et kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millises mahus nähti talle kõnealuse lepinguga ette tasu võlgniku juhtimise eest ja majandusliku analüüsi koostamise eest, siis asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks neid asjaolusid pooltega arutanud või nendele poolte tähelepanu juhtinud. Eelneva tõttu andis ringkonnakohus pooltele võimaluse avaldada arvamust lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta. 14.

1. Lepingus kokkulepitu („X asub juhtima ettevõtet Allestpac OÜ ning teeb esialgse analüüsi majandustegevusest ja ettevõtte majanduslikust olukorrast“) langes kokku juhatuse liikme kohustusliku ülesandega – juhtida osaühingut. Juhatuse liige ei pea, kuid võib täita ka muid ülesandeid, kui ÄS § 180 lg-st 1 ja §-st 183 (korraldama osaühingu raamatupidamist) tuleneb, sh osutada klientidele teenust ja olla töösuhtes osaühinguga (RKTKo 26.11.2002, 3-21-134-02, p 10). Muude ülesannete täitmine on käsitatav töö iseloomule vastava õigussuhtena (nt töölepinguna, töövõtuna, käsundina). Kuna juhatuse liikmel pole õiguslikku kohustust täita juhatuse liikmena muid ülesandeid, kui ÄS § 180 lg-st 1 ja §-st 183 tuleneb, siis on oluline välja selgitada, milliste teenuste eest on kostjale ja/või BAB OÜ-le tasu määratud ning kas sõlmitud leping on oma majandusliku sisu järgi juhatuse liikme leping. Tulenevalt kostja
2. novembri
3. a menetlusdokumendis esile toodud asjaoludest hindab ringkonnakohus kõnealust lepingut järgmisel viisil. Kostja tõi esile, et tegemist oli juhatuse liikme lepinguga ning tasu, mida kostja selle lepingu alusel sai, oli juhatuse liikme tasu (muud õigussuhet kostjal võlgnikuga ei olnud). Kostja 8 täpsustatud asjaolude kohaselt ei osutanud BAB OÜ võlgnikule teenust, vaid lepinguga lepiti kokku, et juhatuse liikme tasu makstakse BAB OÜ-le. Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole vaidlusaluse lepingu puhul tegu õigusvastase tegevusega, kuid vormistades teenuse osutamise äriühingu kaudu, võis võlgnik säästa tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis) (vt RKHKo 04.03.2020, 3-18-1740/36, 17.5). Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust tõlgendada kõnealuse lepingu tingimusi selle sõnastusest ja sinna juurde antud kostja selgitustest erinevalt.
4. Eelnevat arvestades tuleb kostja juhatuse liikme kohustuse rikkumist hinnata olukorras, kus leping reguleeris juhatuse liikmele tasu maksmist. 15.
5. Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt nt RKTKo 03.10.2018, 2-15-18186/83, p 14). Juhatuse liikme tasu suurus ja tasu maksmise kord määratakse ÄS § 180¹ lg 1 järgi osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Kostja selgitas, et vaidlusalune leping reguleeris võlgniku ja juhatuse liikme vahelist õigussuhet, leppides kokku juhatuse liikmele tasu maksmise korra ja suuruse. Kostja tõi esile, et juhatuse liikme tasuks kujunes 3314,20 eurot (neto) kuus. Maakohus tuvastas oma otsuse ps 21, et juhatuse liikme tasu määramise osas oli osanike otsus olemas. Seda asjaolu ei ole pooled apellatsiooniastmes vaidlustanud, mistõttu võtab ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaolu apellatsioonkaebuse lahendamisel

§ 652lg 1 p 1 järgi aluseks.

Juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine on samuti osanike pädevuses (ÄS § 168 lg 1 p 10). Ringkonnakohus leiab, et ka lepingu sõlmimiseks oli võlgniku osaniku nõusolek olemas. Kostja oli vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal võlgniku ainuosanik. Seega, allkirjastades lepingu, andis ta tehingu tegemiseks nõusoleku. 15.2. Maakohus leidis, et kostja võis täita võlgniku juhatuse liikmena juhtimiskohustusi, kuid kostja ei ole täitnud oma väidete tõendamiskoormist ning kohtul ei ole võimalik hinnata üksikute toimingute eest makstava tasu suurust. Kolleegium maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Kuigi maakohus jaotas juhatuse liikme vastutuse hindamisel üldise tõendamiskoormise õigesti, pani ta kostjale kohustuse tõendada juhtimiskohustuse täitmist, mida kostja ei pidanud hagi alusest tulenevalt tõendama. Osaühingu juhtimine tähendab tema organite tegutsemist osaühingu eesmärkide saavutamiseks osaühingu sisesuhtes. See hõlmab endas nii juhatuse faktilist tegutsemist sisesuhtes, samuti õigusliku tähendusega toimingute tegemist. Praegusel juhul asus maakohus põhjendamatult hindama olukorras, kus kostja oli juhatuse liige, kas kostja oli faktiliselt võlgniku juhatuse liige. Vaidluse lahendamisel tuli aga lähtuda sellest, mis asjaolud on hageja kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaoludena esile toonud (

§ 5

lg-d 1 ja 2): sõiduk Toyota võõrandati oluliselt alla turuväärtuse; võlgnik tasus teenuse eest, mida BAB OÜ võlgnikule ei osutanud (majandusanalüüsi ei ole teostatud); isegi, kui juhtimisteenust osutati ja majandusanalüüs tehti, siis ei olnud selle eest tasumine mõistlik ning see oli kostja huvides (osa omandamise eesmärgil). Seega ei vaielnud pooled juhatuse liikme peamiste ja spetsiifiliste kohustuste täitmise üle, vaid vaieldi kohustuste täitmise standardi, eelkõige juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise üle. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust kostja esitatud ekirjavahetus ega ka Y kinnitus (kd I, tl-d 97–102). Kuna need tõendid ei saa asjas tähtsust omada ega otsuse sisu mõjutada, siis menetlusökonoomia kaalutlustel ei hinda kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidet tõendite valesti hindamise kohta. 9 15.

1. Eelduslikult on juhatuse liikmel õigus saada oma ülesannete täitmise eest osaühingult tasu. Kuigi kostja oli ka võlgniku osanik, oli tal õigus saada tasu, sest selles oli kokku lepitud. Kolleegiumi hinnangul on tasu maksmise formaalsed ja materiaalsed eeldused täidetud. Kolleegium leiab, et tegemist ei olnud kahe äriühingu samaaegse juhatuse liikmena tehingu tegemise korraldamisega. Lepinguga nähakse ette kohustuse täitmise viis, et juhatuse liikme tasu makstakse BAB OÜ arvelduskontole ja samuti antakse juhatuse liikme tasuna BAB OÜle üle sõiduki Toyota omandiõigus. 15.
2. Hageja osadest väidetest võib aru saada nii, et hageja arvates jättis kostja võlgniku majanduslikud huvid kaitseta ja tekitas võlgnikule kahju sellega, et määras juhtimisteenuse ja majandustegevuse analüüsi eest liiga suure tasu. Samuti tõi hageja esile, et kostja oli ka varem olnud võlgniku juhatuse liige ning oli seetõttu teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Ka on hageja seisukohal, et kostja võlgniku igapäevase juhtimisega ei tegelenud. Kolleegium leiab, et neid väiteid saab hinnata ÄS § 180¹ lg 2 alusel, mille kohaselt peavad osanikud või nõukogu juhatuse liikme tasustamise korra ning tasude ja muude hüvede suuruse määramisel ning juhatuse liikmega lepingu sõlmimisel tagama, et juhatuse liikmele osaühingu poolt tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja osaühingu majandusliku olukorraga. Isegi, kui viidatud sättes seda sisulist nõuet rikuti, ei too see rikkumine kaasa osaniku poolt otsustatud tasu suuruse tühisust. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja oma väiteid ebamõistliku tasu kohta tõendanud, samuti on need sidumata kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega. Hageja väited on üldsõnalised ja tõendamata, et pidada nende põhjal rikkumiseks lepingu sõlmimist või täitmist seetõttu, et lepingu eesmärgiks oligi võlgniku varatuks muutmine. Kui hageja leiab, et esinevad alused tehingu kehtetuks tunnistamiseks, on kohaseks õiguskaitsevahendiks tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise hagi pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 ja § 118 lg 1 kohaselt.
3. Hageja tugineb kostjalt kahju hüvitamise nõudmisel ka asjaolule, et lepinguga üle antud sõiduki Toyota turuväärtus oli 4000 euro asemel 9000 eurot. Seega tuleb kohtul hinnata, kas kostja on tekitanud võlgnikule 5000 euro suuruse kahju sellega, et on lepingu alusel võõrandanud asja alla oma turuväärtuse. 16.
4. Juhatuse liikme poolt temale ametisuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib seisneda juhatuse liikme tegevuses ehk aktiivses käitumises, nt tehingu tegemises osaühingu nimel osaühingu jaoks ebasoodsatel tingimustel. Selline kahju on juhatuse liikme kohustuse rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 2 kaitsealas. Kui on kahtlus, et juhatuse liige on teinud osaühingu jaoks majanduslikult ebavajaliku või ebaotstarbeka tehingu, tuleb kahju kindlaks tegemiseks hinnata eelkõige, kas tehtud tehingu tagajärjel vähenes osaühingu vara väärtus. Selleks tuleb välja selgitada osaühingu poolt tehingu alusel sooritatu (nt üleantu) ja teiselt poolelt saadud vastusoorituse väärtus. Just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu on võimalik kindlaks teha, kas juhatuse liige on tekitanud osaühingule tehtud tehinguga kahju või mitte (RKTKo 30.04.2014, 3-2-1-20-14, p 12). 16.
5. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlgnikule sõiduki Toyota mitterahalise tasuna üleandmise tõttu kahju tekkinud. Maakohus leidis, et sõiduki Toyota turuväärtus oli 9000 eurot. Kolleegium nõustub kostja väitega, et maakohus on sõiduki turuväärtuse tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Lepingus on pooled kokku leppinud, et sõiduki Toyota turuväärtus on 4000 eurot. 10 Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja pidi tõendama, et lepingus kokkulepitud väärtus on eseme harilik väärtus. Kuna tegelikult toimunud eseme võõrandamise hind võib olla asjaolu, mille abil saab põhjendada eseme harilikku väärtust, siis pidi esmalt hageja tõendama oma väidet, et kokkulepitud hind ei vastanud turuhinnale. 16.
6. Maakohus tuvastas sõiduki Toyota turuväärtuse www.auto24.ee portaali väljavõtte põhjal (kd I, tl-d 43–44). Riigikohus on leidnud, et portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks

§ 229

lg 1 mõttes ja vastata dokumentaalse tõendi tunnustele

§ 272lg 1 mõttes (vt RKTKo 06.02.2013, 3-2-1-18412, 28).

Riigikohus on liisingulepingu lõpetamise kontekstis leidnud, et müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt RKTKo 09.12.2008, 3-2-1-118-08, p 20). Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud

§ 232

lg-st 1 tulenevat tõendite hindamise kohustust ja andnud hageja tõendile eelise, mis

§ 232lg 2 järgi ei ole kokkuleppe puudumisel lubatud.

Lisaks ei ole hageja poolt tõendit esitades esile toodud, kas konkreetne müügipakkumine arvestab vaidlusaluse sõiduki seisundit (sõiduk ei ole olnud kasutuses viis aastat, seisnud parklas, vajab põhjalikku hooldust ja remonti). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et portaali www.auto24.ee väljavõttes kajastatud ühe sõiduki kuulutuses märgitud hind ei tõenda sõiduki Toyota turuväärtust. 16.

1. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo 03.03.2014, 3-2-1-197-13, p 22). Kuna ringkonnakohtu tuvastatud asjaolu kohaselt oli lepingus sätestatud sõiduki Toyota turuväärtus, ei saanud võlgnikul varalist kahju tekkida.
2. Maakohtu
3. novembri
4. a määrusega hagi tagati ja seati kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek 45 000 eurot võlgniku kasuks (kd I, tl-d 51–53). Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb hagi tagamine

§ 386lg 4 järgi tühistada.

Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi

§ 388lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada.

Kohtulik hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust üksnes kinnisasja omaniku taotlusel nõude tagamist tühistava kohtulahendi alusel. Menetluskulude jaotus 18. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, tuleb

§ 173lg 3 järgi muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust.

Samuti tuleb jaotada apellatsioonimenetluse kulud (

§ 173lg 1).

19. Olukorras, kus hagi jäetakse rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

§ 162lg 1 ja § 171 lg 1 alusel pankrotihalduri kanda. Menetluskulud kantakse Pankr

S § 54¹ lg 1 teise lause alusel võlgniku pankrotivara arvel. Asja materjalidest ei nähtu ja ka hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse kalduda üldisest menetluskulude jaotuse põhimõttest kõrvale. 20. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja maakohus 11 ei ole kostja menetluskulusid kindlaks määranud, määrab menetluskulude rahalise suuruse

§ 177

lg 1 p 2 järgi kindlaks maakohus pärast praeguse otsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumist. 21. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 12