Obsah (8)

§ 182§ 116§ 41§ 158§ 108§ 109§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-23-2362 Otsuse kuupäev 4. jaanuar 2024 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X kaebus Tallinna linna kohustamiseks otsustada kaebaja eluruu

) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-23-2362 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas
2. augustil 2023 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse enda arvele võtmiseks eluruumi üürimist taotleva isikuna (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 39-40) (avaldus registreeritud
3. septembril 2023 nr-ga 9-12/224-1). Kaebaja selgitas, et ta vabaneb vanglast
4. aprillil 2024 ning vabaduses tal elukoht puudub.
5. Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjon arutas kaebaja elamispinna probleemiga seonduvat (korraline koosolek toimus e-kirja vahendusel vahemikus
6. –
7. september 2023). Eluasemekomisjoni protokolliga nr 10 otsustati mitte võtta kaebajat arvele Tallinna linna omandis oleva munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna Tallinna Linnavolikogu
8. oktoobri
9. a määruse nr 56, lisa 3, p 3.1.3 alusel (dtl 38).
10. Tallinna Kesklinna Valitsus selgitas kaebajale
11. oktoobri
12. a kirjas nr 9-12/23/224-2, et käesoleval hetkel puudub õiguslik alus kaebaja arvele võtmiseks, sest kaebaja viibib kinnipidamisasutuses (dtl 8). Pärast vabanemist ja juhul kui Tallinna Kesklinna linnaosas endisesse elukohta asumine on võimatu, siis on õigus esitada uuesti avaldus munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks.
13. Kaebaja esitas
14. oktoobril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna Kesklinna Valitsust koostöös Tartu Vanglaga tagama kaebajale alates
15. aprillist 2024 elukoht Tallinnas, kuhu kaebajal oleks pärast vabanemist võimalik koheselt elama asuda. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
16. Tartu Halduskohus võttis
17. oktoobri
18. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna linna ja kohustas vastustajat esitama vastus kaebusele (dtl 22-24). Sama määrusega vabastas kohus kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.
19. Tallinna linn esitas
20. novembril 2023 vastuse kaebusele (dtl 34-37). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
21. Kaebaja taotleb Tallinna linna kohustamist otsustada kaebaja eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise üle enne kaebaja vanglast vabanemise tähtaega, põhjendades kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Kaebaja vabaneb Tartu Vanglast
22. aprillil
23. 2) Kaebaja rahvastikuregistri järgne elukoht on määratud praegu linnaosa täpsusega – Tallinna Kesklinn. 3) Kaebaja on üles kasvanud lastekodus, seega on tal õigustatud ootus saada elamispind riigi poolt. 4) Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 1 sätestab, et isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse (KOV) üksus. SHS § 41 lg 1 järgi on eluruumi tagamine KOV üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. 5) KOV üksus ei andnud suunist, kuhu kaebaja peaks pöörduma. Millisest endisest eluruumist on jutt, kui kaebajale ei ole seda kunagi võimaldatud? 6) Tallinna Ringkonnakohus on
24. augustil
25. a teinud lahendi nr 3-21-1346 analoogses vaidluses. 2 3-23-2362
26. Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgnevad. 1) SHS § 15 lg-s 2 sätestatud tervikliku lähenemise põhimõte tähendab, et isikule tuleb anda abi, mis on vajalik, mitte tingimata aga abi, mida taotleja soovib. 2) Tallinna Linnavolikogu
27. oktoobri
28. a määruse nr 56 lisa 3 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra” (edaspidi kord) p 3.1 kohaselt võetakse eluruumi mitteomavatena arvele isikud, kelle Tallinna linnas asuv eluruum on muutunud kasutamiskõlbmatuks või varisemisohtlikuks, kuulub lammutamisele või sundvõõrandamisele, orvud või vanemlike hoolitsuseta isikud, kinnipidamise kohast vabanenud, tagastatud eluruumide üürnikud, üksinda elavad vanurid või vanurite paarid, kelle eluruumides ei ole võimalik nende hooldust korraldada, vähekindlustatud sotsiaalteenuseid vajavad pered ja teistel mõjuvatel sotsiaalsetel asjaoludel. 3) Korra p 3.1.3 alusel võetakse eluruumi mitteomava isikuna arvele isikud, kes on vabanenud kinnipidamisasutusest, kuid endisesse eluruumi asumine on võimatu. Enne kinnipidamiseasutusse sattumist oli kaebaja elukoht määratud kesklinna linnaosa täpsusega ja täpsed andmed elukoha kohta puudusid. On ilmselge, et kaebaja ka perioodil
29. juunist 2012 kuni
30. novembrini 2021 kuskil elas. Kaebaja oli viimati Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna vaateväljas 2020 aasta alguses (kui kasutas Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse Männiku sotsiaalmajutusüksuses hinnatud abivajadusele vastavat resotsialiseerismisteenust). Juunis 2020 aidati kaebaja KOV üksuse sotsiaaltoetuse abil elama vabaturult üüritud korterisse Tallinna Lasnamäe linnaosas. Alates sellest ajast ei ole vastustajal kaebajaga kokkupuuteid ega kontakte olnud. Aastal 2023 on võimatu ette näha, kas pärast kinnipidamisekohast vabanemist on kaebajal võimalik asuda endisesse eluruumi või on tema sotsiaalne olukord selline, et ta ei vajagi KOV-lt elamispinda. Kaebaja viibib
31. aasta aprillini kinnipidamisasutuses, seega on talle tagatud elementaarsed vajadused. Sellest tulenevalt puudus Tallinna linnal õiguslik alus kaebaja eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks. 4) Käesoleval hetkel puudub õiguslik alus kaebaja arvele võtmiseks, sest ta ei vasta eluruumide üürimist vajavate isikute kriteeriumitele. Kui aastal 2024 selgub, et kaebaja vabaneb kinnipidamisasutusest, abivajadus vahetult enne kinnipidamisasutusest vabanemist on tuvastatud, ta asub elama Tallinnas ning tema endisesse elukohta asumine on võimatu, siis on tema elukoha probleemi võimalik lahendada sotsiaalmajutusüksuse baasil ning juhul kui olustik muutub, on pärast kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemist võimalik uuesti arutada tema arvelevõtmist munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
32. Käesolevas asjas taotleb kaebaja Tallinna linna kohustamist otsustada kaebaja eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise üle enne kaebaja vanglast vabanemise tähtaega.
33. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada.
34. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 1 teine ja kolmas lause sätestavad, et Eesti kodanikul on õigus saada puuduse korral riigilt abi. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid. SHS
35. peatüki „Kohaliku omavalitsuse korraldatav abi“
36. jaos on sätestatud sotsiaalteenused, mille osutamise 3 3-23-2362 korraldamise kohustus on KOV üksustel. Eluruumi tagamine on KOV üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida reguleerivad SHS §-d 41–
37. Teenuse eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lg 1).
38. Volituse kohalikule omavalitsusele eluruumi või selle kasutusõigust mitteomavate, samuti elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse korra ning munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamiseks annab elamuseadus (§ 8 p-d 1 ja 2). Tallinna linnas reguleerib eluruumide üürile andmist ning linna ja linnaosa eluasemekomisjonide tööd Tallinna Linnavolikogu
39. oktoobri
40. a määrus nr 56 ning selle lisad, Tallinna Linnavalitsuse
41. mai
42. a määrus nr 39 ning selle lisad ja Tallinna Linnavalitsuse
43. aprilli
44. a määrus nr
45. Nendest õigusaktidest nähtub, et eluruumi üürile andmine toimub kahes etapis. Esmalt võetakse isik arvele eluruumi üürimise taotlejana ning seejärel tuleb isikul taotleda konkreetse munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürimist.
46. Vastustaja on leidnud, et käesoleval hetkel puudub õiguslik alus kaebaja arvele võtmiseks, sest kaebaja viibib
47. a aprillini kinnipidamisasutuses.
48. Kohus leiab, et praeguse asja lahendamisel on asjakohane Tallinna Ringkonnakohtu
49. augusti
50. a määruses analoogses asjas nr 3-21-1346 (p 13) välja toodud seisukoht, et Rae Vallavolikogu
51. oktoobri
52. a määruse § 3 lg 1 p 3 tõlgendamine viisil, et kinnipeetavat saab eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtta alles pärast kinnipidamiskohast vabanemist, võib põhjendamatult piirata isiku õigust saada seaduses sätestatud hüve, s.t KOV tagatavat eluruumi kohe või mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu
53. aprilli
54. a määrus asjas nr 3-3-1-91-13, p 17). Võib eeldada, et KOV ei saa eluruumi tagada viivitamata pärast isiku eluruumi taotlejana arvelevõtmist, vaid aega kulub ka eluruumi üürile andmise korraldamiseks. Kinnipeetava iseseisvale toimetulekule ei saa seega kaasa aidata olukord, kus puudub võimalus juba enne kindlaks määratud vabastamistähtaega saavutada KOV-lt enda arvele võtmist eluruumi üürimist taotleva isikuna ja nii tagada eluruum, kuhu vahetult pärast kinnipidamisasutusest vabanemist elama asuda. Nendest ringkonnakohtu seisukohtadest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja argument kaebaja eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise keeldumiseks ei olnud õiguspärane.
55. Kohtu hinnangul võib kaebaja vastata SHS § 41 lg-s 1 toodud tingimustele. Sotsiaalsete ja majanduslike tegurite koosmõju tõttu ei ole kaebaja suuteline ilmselt ise eluaset ostma või vabaturult üürima. Nagu vastustaja on oma vastuses selgitanud kasutas kaebaja varasemalt Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse Männiku sotsiaalmajutusüksuses hinnatud abivajadusele vastavat resotsialiseerismisteenust. Kaebaja on väitnud, et ta on kasvanud lastekodus, talle ei ole eluruumi kunagi võimaldatud.
56. KOV omandis olevate ruumide kasutusse andmise küsimuste üle otsustamisel on KOV-il kaalutlusõigus. Seetõttu ei saa kohus kohustada vastustajat kaebajale soodsa haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks. Küll aga saab kohus kohustada vastustajat lahendama kaebaja taotluse eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks enne kaebaja vanglast vabanemise tähtaega (vt riigivastutuse seaduse § 6 lg-d 4 ja 5 ja

§ 41lg 3).

Kohustamiskaebuse rahuldamise viisi valib

§ 41lg 3 kohaselt kohus.

17. Tulenevalt eespool märgitust rahuldab kohus kaebuse. Kuna vastustaja peab kaebaja taotluse uuesti lahendamisel kohaldama kaalutlusõigust ja kohus ei saa seda teha haldusorgani 4 3-23-2362 eest (

§ 158

lg 3), siis kohustab kohus vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama (

§ 41lg 3).

18.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (

§ 109lg 1 neljas lause).

Pooled ei ole kohtule menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud. Kohus vabastas

1. oktoobri
2. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 20 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Selle sätte alusel mõistab kohus Tallinna linnalt riigituludesse 20 eurot. Poolte võimalikud muud menetluskulud jäävad

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda.

19. Kuna otsus kajastab kaebaja eraelulisi andmeid, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm 5