← Eesti

2-22-148151/17

Obsah (4)§ 4034§ 4033§ 415§ 113

Tsiviilasi nr 2-22-148151 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Margit Jäätma Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-22-1481

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja 3

(7)kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu
  1. märtsi
  2. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
  3. novembri
  4. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 10. Kohus selgitas 02.03.2023 ja 12.04.2023 määrustes hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastuse kohaselt tuvastas krediidiandja kostja sissetulekud, võttes arvesse kostja enda esitatut (1200 eurot), AS-lt Pensionikeskus (182,52 eurot) ja arvelduskonto väljavõttelt (649,29 eurot) saadud info. Arvesse võeti kostjalt saadud info tema finantskohustuste (50 eurot) kohta ja krediidiandja minimaalset majapidamiskulude määra (200 eurot). Päringud teostati creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. 4

(7)Riigikohus on
  1. novembri 2023.a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (vt Riigikohtu
  4. novembri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 21). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt on krediidiandja kontrollinud kostja igakuise sissetuleku suurust. Samas nähtub kohtule, et andmed sissetuleku kohta on erinevad ehk andmetes esineb vastuolu. Kohtule ei nähtu, et vastuolu korral oleks krediidiandja küsinud lisateavet ning samuti ei nähtu, kuidas on krediidiandja vastuolu hinnanud. Kohustustest on arvesse võetud kostjalt saadud info tema finantskohustuste kohta. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks omandanud teabe kostja muude kohustuste, sh igakuiste majapidamiskulude kohta. Kostja kohustusi ei ole krediidiandja nõuetekohaselt kontrollinud. Hageja nimetatud andmekogude kontrolli ei saa pidada piisavaks. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata (sh nii sissetulekute kui ka igapäevaste kohustuste osas). 11.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja on võtnud kasutusele krediiti kokku 2159 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid kokku 1642,15 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 380,89 eurot, intressi katteks 5

(7)1079,11 eurot, kiirväljamakse tasu katteks 120,00 eurot, meeldetuletustasu katteks 25,00 eurot, krediidiskooringu tasu katteks 30,00 eurot, kaardi tasu katteks 7,15 eurot.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 516,85 eurot (2159 – 1642,15). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 516,85 eurot. Hageja nõude intressi väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. 12. Riigikohus on leidnud, et

§ 4034

lg 7 kolmanda lause mõte pärast lepingu ülesütlemist on selles, et kohtumenetluses peab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098, p 24) (vt Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023. a otsus asjas nr 2-23-133882, p 8). 13. Viivisenõude kohta on ringkonnakohtu praktikas leitud, et seadusandja lubab

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud. Kui krediidilepingus sisalduv intressikokkulepe peaks osutuma nt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühiseks, siis jääb sellest hoolimata kehtima kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. See tähendab, et viivisemäär on sellisel juhul võrdne seadusjärgse intressimääraga (vt Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 202. a otsus asjas nr 2-23-133882, p 10). Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses intressimääraga võrdses määras, s.o 40,90% aastas.

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 järgi krediidiandja võib nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd käesoleval juhul on intressikokkulepe vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, kehtib kokkulepe, et viivisemäär on võrdne intressimääraga, seega on viivisemääraks samuti 0,00% aastas. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude rahuldamata. 14. Kohtu hinnangul tuleb

§ 4034lg-s 7 nimetatud muu tasuna võtta ka võla sissenõudmiskulusid.

Ka hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.

  1. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 516,85 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus märgib, et hagiga taotleti kokku välja mõista kostjalt 2465,70 eurot, s.o põhivõlgnevus 1778,11 eurot, intress 274,96 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 362,63 eurot. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja aga 516,85 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligi 30%.
  3. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 70% ulatuses hageja kanda ning 30% ulatuses kostja kanda. 6

(7)
  1. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 350 euro väljamõistmiseks.
  2. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 350 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 lisa 1 ja TsMS § 124 lg-ga
  3. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 350 eurot saab pidada põhjendatud menetluskuluks.
  4. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 350 eurot, millest kostja kanda jääb 30% ehk 105 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 245 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
  5. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
  6. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt.
  7. Kuivõrd kohtul ei ole õnnestunud hagimaterjale ja menetlusse võtmise määrust kostjale kätte toimetada kogu menetluse jooksul ja kohtule ei ole teada kostja viibimiskoht muul viisil (vt põhjendava osa p-i 4), peab kohus põhjendatuks toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult, avaldades kohtuotsuse väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Jäätma kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.