2-23-120295 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Viru Maakohus Tamara Šabarova 20. detsember 2023, Narva kohtumaja 2

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja poolt tuleb TsMS § 407 lg 1 alusel omaksvõetuks lugeda järgmised peamised faktilised asjaolud: 1) M (endine ärinimi F) ja kostja sõlmisid panga internetikeskkonnas: - 20.11.2017 laenulimiidi lepingu, millega võimaldati kostjale limiiti 2000 eurot. Krediidikulukuse määr 55,01% aastas, intressimäär 45,22% aastas ehk 0,12% päevas; - 18.09.2018 lepingu lisa, millega suurendati kostjale krediidilimiiti 3000 euro peale. Krediidikulukuse määr 59,87% ja intressimäär 47,8515% aastas ehk 0,13% päevas; - 22.01.2020 lepingu lisa, millega võimaldati kostjale krediiti 5000 eurot, krediidikulukuse määr 61,79%, intressimäär 49,09% aastas ehk 0,13% päevas. 2) Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t. et vaidlusalused laenulepingud on tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 mõttes.

3/6 2-23-120295 3) Lepingu alusel kasutas kostja laenulimiiti 14 444 eurot. Kostja tegi tagasimaiseid summas 17 590,01 eurot. 4) Kostja jäi tasumisega viivituses novembri, detsembri

1. a ja jaanuari kuu 2023 osamaksetega. 5) Kostjale saadeti 03.02.2023 lepingu ülesütlemise hoiatus, et juhul kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb
2. päeval. Kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud, luges krediidiandja lepingu 18.02.2023 üles öelduks. 6) Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et krediidiandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning et see lõppes 18.02.
3. 7) Lepingutest tulenev nõue on loovutatud hagejale ja kostjale on teavitatud nõude loovutamisest 02.03.2023.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara 4/6 2-23-120295 (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13, p 21, 24.11.2023 lahend nr 2-21-13098, p 17, 25). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24).

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Vastutustundliku laenamise kontrolli kohta on hageja üldsõnaliselt märkinud, et krediidiandja on omandanud teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja registripäringute alusel. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab tagastada krediiti. Hageja viitab ka sellele, et kohustuste täitmist kinnitab lisaks ülaltoodule mh asjaolu, et laenusaaja täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi ca 5 aastat perioodil november 2017 kuni oktoober

1. Vastuseks kohtu nõudele teatab hageja, et krediidiandja Ferratum Bank on edastanud tõenditena OK Incure OÜ-le registripäringute väljavõtted rahvastikuregistrisse ja Ekrediidiinfo maksehäireregistrile, mis tõendavad kliendi kohustuste kontrollimist krediidilepingu sõlmimisele eelnevalt. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud laenutaotlusel ning kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Hagejal oli tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja on jätnud tahtlikult esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 5/6 2-23-120295 Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei ole maakohtu määratud tähtajaks alternatiivset nõude arvestust esitanud ega esile toonud, et ta oleks uuesti määranud laenu tagasimaksed

§ 4034lg 7 kolmanda lause järgi.

Seega on

§ 4034

lg 6 järgi põhjendatud üksnes põhinõue tasumata ulatuses sissenõutavaks muutunud ning hageja ei saa nõuda ka seadusjärgset intressi (vt sarnane olukord TlnRnKo 15.08.2023, 2-21-4379, p 30). Kostja ei võlgne

4034 lg 7 ka muid tasusid. Kostja on kasutanud laenu summas 14 444 eurot. Kostja tegi tagasimaiseid summas 17 590,01 eurot. Kuna hagejal on õigus nõuda üksnes põhinõude 14 444 euro tasumist ning kostja on teinud põhiosa tagasimaiseid summas 17 590,01 eurot, siis on nõue tasutud. Kohus jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna kostja menetluses ei osalenud, siis ei ole tal tekkinud menetluskulusid, mida kindlaks määrata ning hagejalt välja mõista. Kohtuotsuse kättetoimetamine Hagimaterjalid koos hagi menetlusse võtmise määrusega toimetati kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohtul ei ole praeguseks andmeid kostja elukohast. Kohus leiab, et tuleb toimetada otsus kostjale kätte avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1, lg 3, lg 4 p-de 1 ja 3 alusel. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 järgi kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik 6/6