Obsah (5)
§ 82§ 541§ 1§ 2§ 91-23-6899 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-6899 (23730000240) Kohtunik Pavel Gontšarov Va
§ 82
lg 3 alusel hääled koosolekul osalevatele võlausaldajatele vastavalt halduri käsutuses olevate dokumentide alusel. Esialgu haldur B OÜ-le (pankrotis) hääli üldse ei andnud ning seda põhjusel, et pankrotis äriühingu esindaja poolt esitatud nõudeavaldus ei olnud summas 1 060 392 eurot põhjendatud. 14.09.2023 võlausaldajate esimesel üldkoosolekul määrati lõpuks B OÜ-le hääled nõude 360 392 eurot alusel kuna esindaja loobus nõudest 700 000 euro ulatuses. Sellele vaatamata leiab X, et pankrotimenetluses tsiviilasjas nr X-XX-XXXX püüdis B OÜ esindaja esitada topeltnõuet ning ta tegutses seejuures pankrotis oleva äriühingu huvides, seades sellise tegevusega teised võlausaldajad ebavõrdsesse seisu. Nimelt oleks Y OÜ suuremalt summalt saanud suurema häältearvu. Sama puudutab ka OÜ Y nõuet 220 000 euro ulatuses, mis tegelikult oli algse loovutamise järgselt väidetavalt juba OÜ Y pankrotipessa tagasi makstud. Kuid X on oma kuriteokaebuses ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise vaidlustamiseks esitatud kaebuses korduvalt märkinud, et tema arvates esineb B OÜ esindaja C käitumises kuriteokoosseis karistusseadustiku eriosa mõne koosseisu järgi. Näitena on ta nimetatud KarS § 209, § 280 ja § 299 ettenähtud võimalikke kuriteokoosseise. Samuti on X nimetatud kaebustes mitmel korral märkinud, et võlausaldaja B OÜ esindaja C eelkirjeldatud käitumisega tekitati või püüti tekitada kahju teistele võlausaldajatele kuna suurema nõudeavalduse esitamisega oleks teised võlausaldajad seatud ebavõrdsemasse olukorda. Kuid X poolt selliselt kirjeldatud asjaoludel saaks hüpoteetiliselt 2
(7)1-23-6899 kannatanuks olla teised võlausaldajad (nt AS Q ja F OÜ), mitte aga X. Pealegi võtab pärast pankrotimääruse tegemist võlgniku pankrotivara valitsemise üle haldur. Nii teeb
§ 541
lg 1 tulenevalt haldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Seega tulnuks X poolt Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse mittealustamise vaidlustamiseks esitatud kaebuses ära näidata, millised asjaolud annavad aluse käsitleda kaebuse esitajat kannatanuna ehk siis milline kahju tal tekkis ja kuidas oli see faktiliselt ja õiguslikult vahetult väidetavate kuritegudega seotud. Praegusel juhul on X käsitlenud kannatanutena teisi võlausaldajaid, kuid isegi sellisel juhul on X väited kahju tekkimise kohta pelgalt hüpoteetilised. Pealegi ei oleks isiku subjektiivne arvamus, et näiteks talle on väidetava kuriteoga tekitatud kahju, kannatanu menetlusseisundi tekkimise aluseks. KarS § 299 puhul on rünnatavaks õigushüveks dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäive. Ametialase võltsimise puhul on kõnealuse sättega kaitstav õigushüve ka riigi haldustegevus ja ametialase tegevuse õiguspärasus. Samas KarS § 280 puhul on rünnatavaks õigushüveks avalik võim, täpsemalt selle funktsioneerimise tõhusus (vt Karistusseadustik. 5., ümbertöötatud ja täiendatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2021, § 280 p 1.1 ja § 299 p 1). Seega kaitsevad nimetatud kuriteokoosseisud kollektiivset õigushüve. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelnimetatud määruses väljendatud seisukoha järgi ei saa üksikisikut aga käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Seda isegi juhul, kui menetletava teoga on ühtlasi riivatud ka mõnda individuaalhüve, mille kahjustamine pole aga kuriteona karistatav. Kui aga isegi eeldada, et nimetatud kuriteokoosseisud võiks hüpoteetiliselt kaitsta paralleelselt kollektiivse õigushüvega ka kaebaja individuaalhüve, puudub antud juhul igasugune faktiline ja õiguslik seos kaebaja kahju ja väidetavate kuritegude vahel. Süüdistuskohustusmenetluses tulnuks kannatanu menetlusseisundi tuvastamiseks kaebaja poolt näidata, et milline on see individuaalhüve, mida kuriteoga on kahjustatud või rünnatud. Eeltoodust lähtuvalt ei tuvastanud Riigiprokuratuur materjalide pinnalt X puhul kannatanu seisundi tekkimise eeldusi, mistõttu asus seisukohale, et kaebaja ei ole käesolevas menetluses isikuks, kellele laieneks kaebeõigus vastavalt KrMS §-le
- Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
- 25.11.
- a esitas X lepinguline esindaja T. Pilv Tallinna Ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri 15.11.
- a määrusele kaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada, tuvastada X õiguste rikkumine süüdistuskohustusmenetluses ja kohustada prokuratuuri alustama X avalduse alusel kriminaalmenetlust. Prokurör on määruses toodud järelduseni jõudnud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-97-10 valikulise ja puuduliku käsitlemise tulemusena. Riigikohtu otsuse punktis 27 on selgesõnaliselt esile toodud, et isik, kes leiab, et ta on kuriteos kannatanu, saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud süüdistuskohustusmenetluse raames vaidlustada. Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kuigi kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei ole otsesõnu lahendatud küsimust, kas isik, kes enda hinnangul on kuriteos kannatanu, võib taotleda kohtulikku kaitset ka siis, kui kohtueelne menetleja keeldub teda kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasamast, tuleb Põhiseaduse § 15 lg 1 valguses sellele küsimusele jaatavalt vastata. Seejuures asus kolleegium KrMS § 2 p-le 4 tuginedes seisukohale, et uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna, on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses. Määruse 3-1-1-134-04 punktis 8 on Riigikohus nentinud, et kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist 3
(7)1-23-6899 kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kõnealusel kannatanul KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kabeõiguse subjektina ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus. Sama seisukohta on Riigikohus korranud määrustes 3-1-1-40-05 ja 3-1-1148-05, nimetatud põhimõtet on ühes vastavate viidetega selgitatud ka kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandes (§ 207 kommentaarid 2.2; 3). Niisiis on ilmne, et Riigiprokuratuuri abiprokurör on kaebust läbi vaatamata jättes eksinud. Xl esineb kaebeõigus ning tema poolt tõstatud küsimused vajavad sisulist käsitlust. Ainsaks viisiks kõik tähtsust omavad asjaolud välja selgitada, saab olla kriminaalmenetluse alustamine ja läbi viimine. Ekslike menetlusõiguslike seisukohtade väljendamise kõrval on Riigiprokuratuuri abiprokurör määruses põgusalt peatunud ka X avalduse sisulisel küljel, kuid ka selles osas on prokuröri mõttekäigud asjakohatud ja põhjendamatud. Prokurör on täheldanud, et X pankrotimenetluse võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajaks esitasid haldurile nõudeavaldused viis võlausaldajat sh Y OÜ (pankrotis) summas 1 060 392 eurot, millest 700 000 eurot moodustas see summa, mis on seotud 11.11.2019. a OÜ Y ja F OÜ vahel sõlmitud nõuete loovutamise lepinguga MRP/TETTLN111119. Enne 14.09.2023. a võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumist määras haldur
§ 82
lg 3 alusel hääled koosolekul osalevatele võlausaldajatele vastavalt halduri käsutuses olevate dokumentide alusel. Esialgu haldur Y OÜ-le (pankrotis) hääli üldse ei andnud ning seda põhjusel, et pankrotis äriühingu esindaja poolt esitatud nõudeavaldus ei olnud summas 1 060 392 eurot põhjendatud. 14.09.2023. a võlausaldajate esimesel üldkoosolekul määrati lõpuks Y OÜ-le hääled nõude 360 392 eurot alusel, kuna esindaja loobus nõudest 700 000 euro ulatuses. Prokurör on resümeerinud: „Sellele vaatamata leiab X, et pankrotimenetluses tsiviilasjas nr X-XX-XXXX püüdis Y OÜ esindaja esitada topeltnõuet…“ Prokuröri arusaam pankrotimenetlusest on puudulik ja sisukauge.
§ 1
lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
§ 2
kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel. Lihtsalt väljendatuna seisneb pankrotimenetluse tuum tõdemuses, et võlgniku vastu on esitatud sellises ulatuses nõudeid, mis kokku on talle üle jõu käivad ning pankrotimenetluse kaudu püütakse leida võimalusi neid nõudeid siiski maksimaalselt rahuldada.
§ 9kohaselt võib pankrotiavalduse esitada nii võlausaldaja, kui võlgnik ise.
Sellest nähtub, et kõik, mis pankrotimenetluses toimub, on kõige vahetumalt seotud selle isiku varaliste huvidega, kelle suhtes pankrot on kaalumisel või juba välja kuulutatud. Pankrotimenetluse eelduseks on selle isiku vastu esitatud nõuded ja pankrotimenetluse tulemustest sõltub isiku varaline seis pärast pankrotimenetluse läbiviimist. Prokurör ei ole küll eksinud, kui on määruses välja toonud, et
§ 541
lg 1 tulenevalt teeb pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes pankrotihaldur, kuid paraku on prokurör õigusnormi vaid osaliselt tsiteerinud. Nimelt on prokurör jätnud
§ 541
lg 1 tekstist tähelepanuta, et halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik. Pankrotimenetluse olemusest ja õiguslikust regulatsioonist tulenevalt ei vaja täiendavat selgitust, et alusetu nõude esitamine kahjustab võlgniku varalisi huve. Alusetud nõuded võivad olla nii maksejõuetuse põhjuseks kui raskendada võlgniku huvide kaitset ja tema varalise seisukorra korrastamist pankrotimenetluses. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel ei oma vähimatki õiguslikku kaalu asjaolu, et Y OÜ (pankrotis) esindaja loobus X võlausaldajate esimesel üldkoosolekul nõudest 700 000 euro ulatuses, et kompromissina saada mingi hulk hääli. Kõnealune „loobumine“ ei tähenda õiguslikult loobumist nõudest
5. peatüki kontekstis, nõuet on 4
(7)1-23-6899 endiselt võimalik järgnevas menetluses kaitsta. Isegi kui nõue peaks tunnustamata jääma, ei muutu olematuks asjaolu, et selle esitamise kaudu võib olla püütud teisele isikule varalist kahju tekitada. KarS § 209 koosseisu kaalumisel tuleks hinnata võimaliku topeltnõude esitamise eesmärki ning kui kahju ei ole veel tekkinud, kaaluda, kas tegemist võib olla kuriteokatsega. Prokuratuur on raisanud märkimisväärselt aega ja energiat, et põhjendada asja alustamata jätmist ning vältida sellekohase otsustuse vaidlustamist, selle asemel, et püüda sisuliselt lahendada probleemi, millega X nende poole pöördus. X on oma esmasest avaldusest alates rõhutanud, et tema ei saa tõsikindlalt väita, kas mingi kuritegu on toime pandud või kuidas seda peaks kvalifitseerima, aga ta palub prokuratuuri abi tõe väljaselgitamiseks olukorras, mis tundub talle ebaõiglane. Avaldajalt ei saa eeldada õiguslikku subsumeerimist ega kellegi süü tõendamist, avaldaja saab üksnes paluda, et riigi õiguskaitseasutused vajalikud tõendid koguks ja neile pädeva õigusliku hinnangu annaksid. Avaldaja ei pea analüüsima, kas tema poolt avaldatavad teod kahjustavad kollektiivseid või individuaalseid õigushüvesid või mõlemat paralleelselt. Avaldajalt ei saa nõuda enamat, kui eluliste asjaolude väljatoomist, mis temas kahtlust on äratanud. Antud juhul on selleks talle laekunud teave võimalikust paralleelnõudest. Avaldajal ei ole endal võimalik kontrollida, kas selline nõue Tallinna Halduskohtu menetluses eksisteerib või mitte, selle kohta saaks andmeid koguda üksnes menetlusasutused. Üks asjaolu on aga avaldajale tõsikindlalt teada ja nimelt see, et tema pankrotimenetluses ei ole Y OÜ (pankrotis) esindajad maininud Tallinna Halduskohtus toimuvat menetlust, selle olemasolu ei nähtu ühestki pankrotihaldurile ega kohtule esitatud dokumendist. Sellest tuleneb julgebki avaldaja väita, et kõnealuse paralleelnõude olemasolu võidakse tahtlikult varjata. Avaldaja ei nõua kellegi kriminaalvastutusele võtmist, sest ta ei saa olla kindel, kas mingi kuritegu on toime pandud, aga tema hinnangul on küllaldaselt alust kuriteokahtlust uurida. Avaldaja palub viia läbi menetlus, et tuvastada, kas Y OÜ (pankrotis) pankrotihaldur on esitanud Tallinna Halduskohtusse nõude Tallinna linnalt 700 000 euro suuruse deposiidi tagasinõudmiseks (haldusasi 3-22-287) ja kas nõude esemeks on sama rahasumma, mille sissenõudmiseks on Y OÜ (pankrotis) pankrotihaldur esitanud nõude X vastu tema pankrotimenetluses. Avaldaja palub kontrollida, kas selline tegevus võib olla pettuslik ning käsitletav karistusõiguslikult kelmuse või selle katsena, mis on olnud suunatud tema varaliste huvide kahjustamisele. Ühtlasi palub avaldaja kontrollida, kas võib olla koostatud ja esitatud tegelikkusele mitte vastav dokument või pandud toime mõni muu kriminaalkorras karistatav tegu. Avaldaja palub otsustada võimalik süüdlase vastutusele võtmise küsimus vastavalt tuvastatavatele asjaoludele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, Riigiprokuratuuri määrusega ja Riigiprokuratuuri poolt edastatud materjalidega, asub seisukohale, et käesoleval juhul on kaebus jäetud asjakohaselt ja seadusega ning vastava kohtupraktikaga kooskõlas olevalt rahuldamata. 7. Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et Riigiprokuratuuri 15.11.2023. a määrusega jäeti X kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises sisuliselt läbi vaatamata, kuna kaebuse oli esitanud selle esitamiseks mitteõigustatud subjekt ehk kannatanuks mitteolev isik. Seega, kuna Riigiprokuratuur kaebuse argumente sisuliselt ei hinnanud, siis pole ringkonnakohtul menetluslikku pädevust kontrollida kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendatust, mistõttu jääb kaebuses esitatud taotlus prokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada tagajärjetuks. Märgitu tähendab omakorda, et ringkonnakohtul on menetluslik pädevus kontrollida üksnes kaebuse läbivaatamata jätmise seaduslikkust ja põhjendatust. 5
(7)1-23-6899
- Kaebuses leitakse, et prokurör on puudulikult käsitlenud Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-97-10 ning seega ekslikult asunud seisukohale, et kannatanuna käsitletav isik saab teostada KrMS § 207 lg-tes 1 ja 2 nimetatud kaebeõigust juhul, kui kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kaebaja viitab, et Riigikohtu lahendites 3-1-1-97-10 ja 3-1-1-134-04 on selgesõnaliselt märgitud, et isik, kes leiab, et ta on kuriteos kannatanu, saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud süüdistuskohustusmenetluse raames vaidlustada. Ringkonnakohus märgib sellega seonduvalt, et Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-197-10 märkinud, et uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab Riigikohtu määruses öeldu, et kui KarS § 207 korras esitab kaebuse isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasatud, ei või prokuratuur jätta kaebust läbi vaatamata formaalse põhjendusega, et isikut ei ole kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasatud, vaid peab võtma sisulise seisukoha, kas seda isikut tuleb käsitada kannatanuna. Seda ongi Riigiprokuratuur käesoleval juhul oma määruses teinud. Riigiprokuratuur on leidnud, et X ei saa pidada kannatanuks KrMS § 37 lg 1 tähenduses. Et KrMS § 207 annab sõnaselgelt kaebeõiguse ainult kannatanule, ei olnud Riigiprokuratuuril eelnevast tulenevalt muud võimalust kui jätta kaebus läbi vaatamata. Seisukohta, et tegemist ei ole kannatanuga, oli võimalik vaidlustada Riigiprokuratuurile ning Riigiprokuratuuri määrusele oli Xl kaebeõigus tagatud. Seega ei nõustu ringkonnakohus ka kaebajaga selles, et Riigiprokuratuuri abiprokurör oleks eksinud, kui jättis kaebuse läbi vaatamata.
- Seejärel antakse kaebuses ülevaade prokuröri pool avaldatust ning pankrotiseaduses sätestatust, mille pinnalt selgitab kaebaja, et pankrotimenetluse olemusest ja õiguslikust regulatsioonist tulenevalt kahjustab alusetu nõude esitamine võlgniku varalisi huve. Kaebaja selgitab, et alusetud nõuded võivad olla nii maksejõuetuse põhjuseks kui raskendada võlgniku huvide kaitset ja tema varalise seisukorra korrastamist pankrotimenetluses. Seejuures jääb selgusetuks, kas kaebaja peab kuriteokaebuses väljatoodud nõuet alusetuks kogu ulatuses või mingit osa sellest. Nagu vaidlustatavas määruses välja on toodud, tulnuks X poolt Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse mittealustamise vaidlustamiseks esitatud kaebuses ära näidata, et millised asjaolud annavad aluse käsitleda kaebuse esitajat kannatanuna ehk siis milline kahju tal tekkis ja kuidas oli see faktiliselt ja õiguslikult vahetult väidetavate kuritegudega seotud. Seda ei ole tehtud ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses, vaid üksnes käsitletud võimalikku võlgniku huvide kahjustamist. Samas on esitatud vastuväited Riigiprokuratuuri määruses nõudest osalise loobumise kohta väljatoodu osas ning leitud, et see, et kompromissina nõudest 700 000 euro ulatuses loobuti, ei tähenda, et seda poleks hiljem võimalik kaitsta. Ringkonnakohus märgib, et isiku kannatanuna käsitlemise juures ei saa tugineda võimalikele tulevikus toimuvatele asjaoludele, vaid lähtuda tuleb konkreetselt praeguseks hetkeks tekkinud kahjust. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses tooduga sellest, et X väited kahju tekkimise kohta praegusel hetkel on pelgalt hüpoteetilised.
- Täiesti asjakohatu on kaebaja seisukoht sellest, et prokuratuur on raisanud märkimisväärselt aega ja energiat, et põhjendada asja alustamata jätmist ning vältida sellekohase otsustuse vaidlustamist, selle asemel, et püüda sisuliselt lahendada probleemi, millega X nende poole pöördus. Üksnes isiku subjektiivne arvamus sellest, et talle on kahju tekitatud, st et ta on kannatanu ja et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks ega tema kannatanuna käsitlemiseks. Menetlejad on asjakohaselt neid küsimusi lahendanud ning olukorras, kus on tuvastatud, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks, ei saa asuda menetleja lahendama probleemi, millega isik nende poole pöördus, nagu seda märgib kaebaja. Samamoodi ei saa Riigiprokuratuur asuda hindama menetleja otsustust kriminaalmenetluse alustamata jätmisest, kui isik ei ole menetluses kannatanu. KrMS sätestab kuriteokaebuse menetlemiseks korra ning lähtuda tuleb sellest, mitte isiku soovist ja arvamusest. Nii märgib kaebaja isegi, et X on oma 6
(7)1-23-6899 esmasest avaldusest alates rõhutanud, et tema ei saa tõsikindlalt väita, kas mingi kuritegu on toime pandud või kuidas seda peaks kvalifitseerima, aga ta palub prokuratuuri abi tõe väljaselgitamiseks olukorras, mis tundub talle ebaõiglane. Menetleja ongi andnud omapoolse hinnangu, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Asjaolu, et isik selle seisukohaga ei nõustu, ei anna alust väita, et prokuratuur raiskab aega ja energiat asja alustamata jätmise ja selle otsustuse vaidlustamise vältimise põhjendamiseks. Kaebuses tuuakse välja seegi, et avaldajalt ei saa eeldada õiguslikku subsumeerimist ega kellegi süü tõendamist. Vastavat seisukohta ei ole prokuratuur ka avaldanud ega Xlt oodanud. Nagu ei ole ka kohustatud avaldaja analüüsima, kas tema poolt avaldatavad teod kahjustavad kollektiivseid või individuaalseid õigushüvesid.
- Kaebaja väidab, et avaldajale on tõsikindlalt teada, et tema pankrotimenetluses ei ole Y OÜ (pankrotis) esindajad maininud Tallinna Halduskohtus toimuvat menetlust, selle olemasolu ei nähtu ühestki pankrotihaldurile ega kohtule esitatud dokumendist, mistõttu võidakse kõnealuse paralleelnõude olemasolu tahtlikult varjata. Samas aga on kaebuses märgitud, et avaldajal ei ole endal võimalik kontrollida, kas selline nõue Tallinna Halduskohtu menetluses eksisteerib või mitte ning palutakse viia läbi menetlus, et tuvastada, kas vastav nõue on halduskohtusse esitatud. Olukorras, kus isik isegi ei tea, kas nõue on esitatud või mitte, ei saa väita, et seda tahtlikult varjata püütakse või võidakse seda teha. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaebuses viidatud haldusasjas on lahend jõustunud ja see on avalik, seega on võimalik isikul lahendiga tutvuda, mistõttu pole asjakohane kaebaja väide, et selle kohta saab andmeid koguda vaid menetleja. Vähetähtis pole siinkohal aga ka Riigiprokuratuuri määruses väljatoodu, et X pankrotimenetluses loobus B OÜ esindaja nõudest 700 000 euro ulatuses, millest tulenevalt ei ole käesolevalt alust väita, et esineks üldse paralleelnõue. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal uuesti, et lähtuda tuleb praegusest olukorrast ja kaebaja väide, et nõuet on endiselt võimalik järgnevas menetluses kaitsta, ei anna alust vaidlustatava määruse tühistamiseks.
- Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuur jättis 01.11.
- a esitatud kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 15.11.
- a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
(7)