RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) §s 1267 sätestatud jälitustoiminguid. 1-22-7339

2. oktoobril 2021 esitas prokuratuur maakohtule varasemaga samasisulise taotluse

§-s 1267 toodud jälitustoimingute lubamiseks A. K. ja E. K. suhtes ajavahemikul 11.–

1. oktoobrini
2. Järgnenud kaebemenetluses selgitas prokuratuur sama taotluse uuesti esitamist sellega, et
3. oktoobri kohtumääruse põhjendused olid puudulikud.
4. oktoobri
5. a loa andnud eeluurimiskohtunik rahuldas taotluse
6. oktoobri
7. a määrusega nr KM11858/
9. Tartu Maakohtu
10. oktoobri
11. a määrusega nr KM11943/2021 pikendati A. K. ja E. K. suhtes jälitustoimingute tegemise tähtaega
12. oktoobrist kuni
13. detsembrini
15. E. K-d teavitati
16. septembril 2022 tema suhtes tehtud jälitustoimingutest.
17. oktoobril 2022 tutvustati talle jälitustoimingutega kogutud andmeid.
18. novembril 2022 edastati E. K. esindajale jälitustoimingute aluseks olnud load ja taotlused. Määruskaebus
19. E. K. esitas
20. novembril 2022 Tartu Ringkonnakohtule kaebuse, milles ta taotles muu hulgas jälituslubade õigusvastaseks tunnistamist järgmistel põhjustel.
21. Maakohtu
22. ja
23. oktoobri
24. a määrused on õigusvastased. Kummaski määruses ei ole põhjendatud kuriteokahtlust. Samuti ei selgu neist, miks oli tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud.
25. Maakohtu
26. oktoobri
27. a määruse koostas sama eeluurimiskohtunik, kes tegi
28. oktoobri määruse, tuginedes seejuures samale teabele, mille alusel ta oli andnud ka varasema jälitusloa. Hilisema loa väljastamisel võis kohtuniku otsustust mõjutada teadmine, et loa andmisest keeldumisel möönaks ta enda varasema määruse ekslikkust. Sama kohtuniku poolt sama teabe alusel uue jälitusloa andmine selleks, et täiendada varasema jälitusloa põhjendusi, on põhimõtteliselt vale.
29. Maakohtu
30. oktoobri
31. a määrus tugineb olulises osas varasemate õigusvastaste jälituslubade alusel kogutud teabele. Juba see asjaolu tingib jälitusloa õigusvastasuse. Lisaks puuduvad loas nõuetekohased põhjendused kuriteokahtluse ja ultima ratio-põhimõtte järgimise kohta. Ringkonnakohtu
32. juuni
33. a määrus
34. Tartu Ringkonnakohtu
35. juuni
36. a määrusega tunnistati Tartu Maakohtu 7.,
37. ja
38. oktoobri
39. a määrused õigusvastaseks. Kohus leidis lühidalt järgmist.
41. oktoobri
42. a jälitusluba on õigusvastane, sest selles puuduvad põhjendused nii kuriteokahtluse kui ka ultima ratio-põhimõtte järgimise kohta.
44. oktoobri
45. a jälitusluba on õigusvastane, sest kohus ei saanud prokuratuuri samasisulise taotluse alusel oma varasemat jälitusluba põhjendustega täiendada. Kohus oli prokuratuuri taotluse
46. oktoobril 2021 juba lahendanud. Eeluurimiskohtunik pidanuks jätma prokuratuuri
47. oktoobri
48. a taotluse rahuldamata, selgitades, et selle kohta on juba seisukoht võetud. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui kohus annab enda puuduliku jälitustoimingu loa parandamiseks uue loa.
50. ja
51. oktoobri
52. a jälituslubade õigusvastasus tingib ka nende alusel lubamatult kogutud teabele tugineva
53. oktoobri
54. a loa õigusvastasuse. 2

§ 12616

lg 1 alusel määruskaebe korras vaidlustada ja ringkonnakohtul määrust põhjendustega täiendada. Sel moel saab prokuratuur tagada, et jälitustoimingutega kogutud tõendid ei osutu hilisemas menetluses jälitusloa puuduste tõttu lubamatuks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

1. Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega tunnistati õigusvastaseks maakohtu
2. ja
3. oktoobri
4. a määrused. Kokkuvõtvalt on kaebuse esitaja seisukohad järgmised.
6. oktoobri
7. a jälitusloas puuduvad nõuetekohased põhjendused, mistõttu on see õigusvastane. Sel põhjusel esitaski prokuratuur maakohtule samasisulise taotluse uue jälitusloa saamiseks. Sellise taotluse esitamise ja uue jälitusloa andmisega ei rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Vastupidi, uue määrusega kõrvaldas maakohus varasema jälitusloa koostamisel tehtud vea. Kui prokuratuur poleks uut taotlust esitanud, oleks jälitustoiminguid tehtud õigusvastase määruse alusel.
8. Maakohtu
9. oktoobri
10. a jälitusluba on nõuetekohane, sisaldades asjakohaseid põhjendusi nii kuriteokahtluse kui ka ultima ratio-põhimõtte järgimise kohta. Kuna
11. oktoobri luba on õiguspärane, on seda ka
12. oktoobri
13. a jälitusluba.
14. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt saab puudusi jälitusloa põhjendustes parandada sel viisil, et prokuratuur esitab jälitustoimingu loa andmise määruse peale

§ 12616lg 1 kohaselt määruskaebuse.

Seadusandja on soovinud anda jälitustoiminguks loa andmise määruse peale kaebuse esitamise õiguse üksnes isikule, kelle suhtes jälitustoiminguid tehakse. Kaebeõigust pole õige tuletada ka

§ 384lg-st 1.

19. Prokuratuur peab saama reageerida nõuetekohaste põhjenduste puudumisele maakohtu jälitusloas, et tagada loa alusel kogutavate tõendite lubatavus. See võiks toimuda uue taotluse esitamise teel. Teine võimalus on leida, et kriminaalasja hiljem üldmenetluses lahendav maakohus või kahtlustatava/kaitsja määruskaebust (

§ 12616

lg 1) lahendav ringkonnakohus võib ise täiendada jälitusluba põhjendustega kuriteokahtluse ja ultima ratiopõhimõtte järgimise kohta. Määruskaebuse vastus 20. E. K. vastuses leitakse, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et E. K-d ei olnud alust kuriteos kahtlustada ja see välistas tema suhtes jälitustoimingute tegemise. Olukorras, kus maakohtu jälitusluba ei vasta seaduse nõuetele, võib prokuratuur küll esitada kohtule uue taotluse, ent seda peaks lahendama teine eeluurimiskohtunik. Sama kohtunik ei saa oma varasemat määrust põhjendustega täiendada. Seadus ei anna prokuratuurile õigust esitada jälitustoimingu loa peale määruskaebust, ehkki teatud tingimustel võiks see põhjendatud olla. Prokuratuuri pakutud lahendus jälitusloa tagantjärele põhistamiseks võimalik ei ole. See läheks vastuollu nii kehtiva õiguse kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. 3

§ 1261lg 4).

Menetluse käigus on viidatud probleemi ületamiseks välja pakutud kolm viisi. Kolleegium kujundab järgnevalt seisukoha iga lahenduse kohta. Prokuratuur ja E. K. esindaja on avaldanud arvamust, et kui maakohtu jälitusluba ei vasta põhistamisnõuetele, võib prokuratuur oma taotlust korrata (I). Ringkonnakohus leidis, et sellises olukorras võib prokuratuur jälitusloa määruskaebe korras vaidlustada (II). Kolmanda variandina on prokuratuur pakkunud välja võimaluse jaatada kriminaalasja arutava kohtu või jälitusloa peale esitatud määruskaebust läbi vaatava kohtu õigust täiendada jälitusloa põhjendusi tagantjärele (III). Pärast nende lahendusteede analüüsimist võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV) ja lahendab taotluse valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks (V). I

1. Kriminaalmenetluse seadustik ei välista jälitusloas põhjenduste puudumise korral kohtule uue taotluse esitamist ega selle lahendamist. Õigus on prokuratuuril, kes leiab, et sellise taotluse alusel uut jälitusluba andes ei riku kohus ühtegi menetlusnormi. Samasisulise taotluse lahendamine ei kahjusta selle isiku õigusi, kelle suhtes jälitustoiminguid lubatakse. Põhiõigusi riivatakse määrusega, mille alusel jälitustoiminguid tehakse. Pole tähtis, kas tegemist on esimese või korduva taotluse alusel antud loaga. Mõlemal juhul võimaldavad seadus ja kohtupraktika isikul tutvuda tema kohta kogutud teabega, vaidlustada loamäärust ja jälitustoimingu käiku ning taotleda hiljem asja sisulisel arutamisel kohtult jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli. Prokuratuur peab põhjendama, miks ta taotleb uut luba toiminguks, milleks kohus on juba loa andnud. Olukorras, kus prokuratuur taotleb samadel asjaoludel uue kohtumääruse tegemist, ei tohi puudulikuks peetavat määrust täita. Järelikult ei ole olukord, kui prokuratuur esitab juba rahuldatud jälitustoimingu loa taotlusega samasisulise taotluse ning kohus teeb sellise taotluse alusel uue kohtumääruse, ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõttega vastuolus.
2. Kui kohus lahendab taotlust sellise jälitustoimingu lubamiseks, mis kattub lubatava toimingu sisu ja objekti poolest toiminguga, mida lubati varasema puuduliku määrusega, ning ka toimingu aeg langeb varem lubatuga vähemalt osaliselt kokku, ei ole see käsitatav esialgse määruse puuduste kõrvaldamisena. Sel juhul ei ole tegemist n-ö kohtu enesekontrollimenetlusega (

§ 389lg 3), vaid prokuratuuri uue taotluse lahendamisega.

25. Prokuratuur ja E. K. esindaja on eri meelt küsimuses, kas uut samasisulist taotlust tohib lahendada sama eeluurimiskohtunik.

§ 49lg 1 sellisel puhul kohtuniku taandumise alust ette ei näe.

Ka

§ 49lg-s 6 sätestatud taandumisalus ei ole kõnesolevas olukorras kohaldatav.

See, kui kohtunik jääb kindlaks oma varasemale seisukohale, ei viita iseenesest erapoolikusele. II 26. Ringkonnakohus märkis, et kui jälitusluba ei vasta nõuetele, on prokuratuuril võimalik see määruskaebe korras vaidlustada ja ringkonnakohtul määrust põhjendustega täiendada. Ehkki 4

§ 12616

lg 1 kohaselt võib jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale esitada määruskaebuse

15. peatükis sätestatud korras.

§ 384

lg 1 järgi on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus mh kohtumenetluse pooltel. Prokuratuur on kohtumenetluse pool ja seega on tal ka määruskaebeõigus (vt ka RKKK 20.04.2011, 3-1-1-27-11, p 8). Eeltoodud järeldust ei väära prokuratuuri viidatud seaduseelnõu seletuskiri. Ehkki seletuskiri võib aidata mõista seadusandja tahet ja seaduse eesmärki, ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse allikaga (

§ 2

). Üksnes seletuskiri ei õigusta üldjuhul seadusesätte tõlgendamist lahknevalt selle sõnalisest tähendusest (RKKK 27.12.2019, 1-18-3901/97, p 10). 28. Kehtiv menetlusseadus ei näe otsesõnu ette võimalust lahendada määruskaebust nii, et isikut, kelle suhtes jälitustoiminguid lubatakse, sellest ei teavitata (

§ 322

lg 1 ja § 331 lg 11 koosmõjus

§ 390lg-ga 1).

Isiku teadlikkus jälitusloast muudaks selle edasise täitmise aga ilmselgelt võimatuks.

1. Määruskaebuse esitamist jälitusloa põhjendamisvigade parandamiseks ei saaks pidada õigeks lahenduseks aga isegi siis, kui jälitustoimingu olemusest tulenevalt tõlgendada menetlusseadust viisil, et puudutatud isiku võib jätta vaidlustatud määrusest teavitamata. Prokuratuuri poolt jälitusloa tagaselja vaidlustamise aktsepteerimine looks olukorra, kus kõrgema astme kohus kujundaks seisukoha jälitusloa õiguspärasuse kohta üksnes prokuratuuri argumente hinnates, kuulamata ära isikut, kelle õigusi jälitusloaga riivatakse. Seejuures on võimalik, et prokuratuur ei nõustu ka ringkonnakohtu määrusega ja vaidlustab selle Riigikohtus. Ehkki prokuratuuri kaebuse alusel tehtud kõrgema astme kohtu lahend ei võtaks ka isikult endalt õigust jälitusluba pärast sellest teadasaamist määruskaebe korras vaidlustada, saaks tõstatada küsimuse, kas selline kaebemenetlus näib õiglane.
2. Selle vastu, et parandada teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamise luba määruskaebe korras, räägib ka toimingu keskmisest suurem ajakriitilisus.

§ 1267

toimingu olemusest lähtudes on kõige eesmärgipärasem ning aega ja põhiõigusi säästvam see, kui puuduliku loamääruse korral esitatakse uus ja täiendatud taotlus eeluurimiskohtunikule. III

1. Prokuratuuri väljapakutud lahendus – põhjendada puuduliku loamääruse alusel tehtud jälitustoimingu lubatavust tagantjärele – on vastuolus kehtiva õigusega. Kui jälitusloa andmisel ei esitata nõuetekohaseid põhjendusi, ei saa kriminaalasja või määruskaebust lahendav kohus hiljem määrust põhjendustega täiendada. Kohus saab üksnes kontrollida vaidlustatud loa õiguspärasust, mitte seda parandada.
2. Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab

§ 145lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus.

Loas peab selgelt põhjendama, missugustele asjaoludele ja tõenditele kuriteokahtlus tugineb. Samuti tuleb loamääruses kajastada selgelt ja arusaadavalt, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguteta pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt RKKK 07.11.2023, 1-22-7792/21, p-d 11 ja 12.) 5

§ 1261

lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 1261

lg 4 järgi toob jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse kaasa ka jälitustoimingu loa põhistamatus, kuna tegemist on seaduse nõuete rikkumisega jälitustoimingu loa andmisel (RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p-d 779–780). IV

1. Ülaltoodut kokku võttes toetab kolleegium arusaama, et kui kohtu jälitusluba ei vasta prokuratuuri hinnangul selle põhistamisele esitatud nõuetele, on tal õigus esitada kohtule uus taotlus. Seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et varasema taotlusega põhiolemuselt kokkulangevat taotlust rahuldades rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust.
2. Seega pidas ringkonnakohus ekslikult lubamatuks sellise jälitustoimingu taotluse läbivaatamist, millega samasisulise taotluse on kohus juba varem lahendanud. Seetõttu jättis teise astme kohus käsitlemata kaitsjate ülejäänud argumendid jälituslubade väidetava õigusvastasuse kohta. Sestap pole kolleegiumil võimalik
3. oktoobri
4. a jälitustoimingu loa seaduslikkusele lõplikku hinnangut anda ja kohtuasi tuleb saata

§ 339

lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule (viidatud 1-22-7792/21, p 15). Kuna ringkonnakohtu hinnang maakohtu

1. oktoobri
2. a määrusele põhineb olulises osas
3. oktoobri
4. a loa õigusvastaseks tunnistamisel, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ka
5. oktoobri
6. a loa õigusvastaseks tunnistamise osas. Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus mõlema loa õiguspärasust uuesti hindama. Kui ringkonnakohus loeb
7. oktoobri
8. a määruse õiguspäraseks, on tal sellegipoolest tarvis otsustada, kas ja mil määral tugines maakohus seda luba pikendades
9. oktoobri
10. a loa alusel (ehk enne
11. oktoobri
12. a määruse allkirjastamist) kogutud lubamatule teabele ja kas see tingib
13. oktoobri
14. a loa õigusvastaseks tunnistamise (vt RKKK 14.12.2017, 1-17-7077/14, p 60; 14.12.2015, 3-1-1-89-15, p 31).
15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab kolleegium osaliselt Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määruse ja saadab kohtuasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada. V
3. E. K. taotleb Riigikohtus toimunud määruskaebemenetlusega seoses valitud esindajale makstud 3399 euro hüvitamist. Taotlusele lisatud arve kohaselt koosneb see summa õigusteenuse eest makstud 3300 eurost ja büroo üldkulude katteks tasutud 99 eurost. Õigusteenust on E. K-le osutatud 12,5 tundi tunnihinnaga 264 eurot. Märgitud ajakulu hõlmab nõupidamist, materjalidega tutvumist, määruskaebuse vastuse koostamist ning Tallinnast Viljandisse ja tagasi sõitmist. 38.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Riigikohus on varem selgitanud, et büroo üldkulu pole alust menetluskulu hulka arvata, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas (RKKK 28.11.2022, 1-21-697/63, p 85; vt ka RKHK 15.12.2022, 3-20-1310/52, p 37.2). Mõistliku suurusega esindajatasuks loeb kolleegium määruskaebuse vastuse mahtu ja selles esitatud argumentide asjakohasust arvestades 1500 eurot. See summa tuleb

§ 187lg 1 alusel riigilt E. K. kasuks välja mõista. 6