lg.1 järgi üldmenet-luses Prokurör Rainer Amur Kaitsja Aivar Ennok SÜÜDISTATAV: P.O-Elukoht ja aadress:xxxx ,isikukood :xxxxxxxxxxx, kodakondsus: xx ,haridus:põhiharidus, emakeel: eesti keel, töökoht või õppeasutus:xxxx.Karistatus:väärteo-korras karistamata, kriminaalkorras karistamata. Tõkendit ei kohaldatud. RESOLUTSIOON Mõista P.O süüdi
lg.1 järgi ning karistada teda 1(ühe) aastase vangistusega.
lg.1 ja lg.3 alusel jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 1 (ühe) aasta ja 6(kuue) kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast s.o. 28. detsembrist 2015.a.
lg 1 p 1 alusel lisakaristusena võtta P.O-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 6(kuueks) kuuks. LS § 127 alusel tuleb süüdimõistetul kohtuotsuse jõustumisest arvates 5(viie) tööpäeva jooksul oma juhiluba loovutada Maanteeametile. KrMS § 310 lg.1 alusel mõista P.O-lt välja kannatanu N.I tsiviilhagi moraalse kahju nõudes summas 1000 eurot (üks tuhat) ja varalise kahju nõudes 104 eurot (ükssada neli ). Andmed asitõendite kohta: CD plaat kõnesalvestustega , mis asub kriminaalasja juures ümbrikus, jätta kriminaalasja toimiku juurde. Mõista P.O-lt välja KrMS § 179 lg.1 p.2, § 175 lg.1 p.4,9 ja § 180 lg.1 alusel sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 585 € (viissada kaheksakümmend viis eurot), advokaadi õigusabikulud summas 504 € (viissada neli eurot), isiku ekspertiisi maksumus 84 € (kaheksa-kümmend neli eurot), liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 € (nelisada viiskümmend seitse eurot) KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulud tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteist) kuu jooksul igakuiste maksetena, seega kuulub esimesel kuul tasumisele 145 eurot, järgmisel 11-l kuul kuulub tasumisele 135 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „P.O 1-15-8646 menetluskulu“. Menetluskulude tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetule tema poolt avaldatud meili- või postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kirjalikult 7/seitse/ päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15/viisteist/ päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest .Kohtuotsuse resolutsioon kuulutatakse
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. KOHTULIKUL UURIMISEL KÄSITLETUD TÕENDID Kannatanu , tunnistaja ja süüdistatava kohtuistungil antud ütlused Süüdistatav P.O, kannatanu N.I, tunnistaja P.K. Kohtule esitatud ja istungil vastu võetud kirjalikud tõendid ja muud asja lahendamisel tähtsust omavad dokumendid Kohtuliku uurimise käigus esitati prokuröri poolt kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kaitsja pidas tõendeid lubatavaks. Kohtu poolt avaldatud tõenditeks olid: • Kannatanu N.I hagiavaldus koos lisadega /t.l. 9-16/; • Liiklusõnnetuse akt nr 1976 koos sündmuskoha vaatlusprotokolli , skeemi ja fototabeliga , mis tõendavad, kus ja millal liiklusõnnetus toimus; millise mootorsõidukiga liiklusõnnetus juhtus; millised olid ilma- ja teeolud; sündmuskoha märgistust, liiklusõnnetuses osalenud sõiduki andmeid ja asukohta õnnetusejärgselt; sündmuskohal tehtud mõõtmisi, jälgi sündmuskohal; liiklusõnnetuses osalenud sõiduki kahjustusi; lubatud sõidukiirust/t.l. 17-32/; • Sõiduki vaatlusprotokoll , mis tõendab liiklusõnnetuses osalenud mootorsõiduki tehnilist seisukorda õnnetusejärgselt ning mootorsõiduki kahjustusi /t.l.33-34/; • Isiku ekspertiisiakt nr 14E-PõI0230 /t.l.41-45/ - tõendab kannatanu tervisekahjustusi; tervisekahjustuste raskusastet ning nende seost liiklusõnnetusega /t.l.35- 38/ • 112 ja 110 salvestiste vastus päringule , tõendab, millal ja mis numbrilt teatati liiklusõnnetusest /t.l. 40/; • Liiklustehniline ekspertiisiakt nr 15E-LL0016 - tõendab liiklusõnnetuse toimumise kohta; liiklusõnnetuse põhjustanud mootorsõiduki kiirust liiklusõnnetuse hetkel; kannatanu asendit mootorsõiduki suhtes liiklusõnnetuse hetkel; mis auto osaga kannatanule otsasõit toimus /t.l. 4143 /; • Asitõendi vaatlusprotokoll (112 ja 110 kõnede väljatrükid) , mis tõendab liiklusõnnetuse mehhanismi; liiklusõnnetuse toimumise kohta; kannatanu seisundit /t.l.45-48/; • Juhiloa andmed ,mootorsõiduki andmed , mis tõendab liiklusõnnetuse põhjustanud mootorsõiduki andmeid ja kuuluvust ning seda, et süüdistataval on olemas juhtimisõigus /t.l. 50/; • Karistusregistri väljavõte /t.l. 49/; • Teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta /t.l 51-52/; • Süüdistatava poolt kohtuistungil joonistatud skeem liiklusõnnetuse toimumise koha ning kannatanu sõidutee ületamise koha ja trajektoori kohta /t.l.57/; • Kaitsjatasu taotlus /t.l lk 53-55/ ja /toimiku lk. 68/. POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et süüdistatava teo s.o liiklusseaduse rikkumiste ning tagajärje s.o kannatanu vigastuse vahel on põhjuslik seos ning süüdistatav vastutab
Samuti leidis prokurör, et kohtulikul uurimisel on täielikult tõendamist leidnud, et süüdistatav P.O on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi ning tema teole peab järgnema karistus. Prokurör palus kohtul P.O süüdi mõista
lg.1 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta ja 2 kuud.
Lisakaristusena
Prokurör taotles ka tsiviilhagi rahuldamist ja süüdistatavalt väljamõistmist. Süüdistatava kaitsja Aivar Ennok avaldas toimunud kohtuistungil, et tema süüdistatava P.O 3 kaitsjana on seotud oma kaitsealuse seisukohaga , kuigi on teataval määral raskes olukorras. Püüab analüüsida tõendeid sellest aspektist, et süüdistatavat mingil määral õigustada. Kaitsja leiab, et tema kaitsealune on juhtunust aru saanud nii, nagu ta ristküsitluses kirjeldas ja skeemile liiklusõnnetuse joonistas. Kui kohus siiski P.O süüdi tunnistab, siis palub mõista tingimisi vangistus, vähendada lisakaristuse pikkust ning kuna kannatanu on saanud raskeid kehavigastusi, siis rahuldada kannatanu tsiviilhagi 1000 eurot, nagu kannatanu kohtuistungil hagi täpsustas. Süüdistatav P.O avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistus on põhimõtteliselt arusaadav, on veidi segasevõitu, kuid ennast süüdi ei tunnista. P.O ütluste kohaselt ei ole tema liiklusseadust rikkunud, nägi jalakäijat ootamatult enda sõnul diagonaalselt üle sõidutee tulemas ning seal, kus jalakäija liikus, polnud ülekäigurada. Jalakäija nägemise ja kokkupõrke vahel oli väga väike ajavahemik, mõned sekundid. Süüdistatav andis väga segaseid ja vastukäivaid ütlusi ning seetõttu palus prokurör P.O-l joonistada omakäeliselt skeem, kus ära näidata, kuidas süüdistatav sõitis, kust tuli ja kus oli jalakäija ülekäiguraja suhtes kokkupõrke hetkel. Süüdistatav lisas viimase sõna käigus, et asi on lõppenud ja otsus tehtud. Tal pole midagi enam öelda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus kuulanud üle süüdistatava, kannatanu, tunnistaja, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et tõendamist on leidnud süüdistatava P.O kui mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, mille tulemusena juhtus liiklusõnnetus, milles jalakäija sai raske tervisekahjustuse. Isikule
lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides, peavad olema tõendatud: ohutu liiklusvõi käitusnõuete eeskirjade rikkumine ettevaatamatusest mootorsõiduki juhi poolt; inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena; põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. Süüteo subjektiks saab olla vaid sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Seega on antud juhul oluline tuvastada, kes juhtis mootorsõidukit, milliseid liiklus- või käitusnõudeid ta rikkus ja kas nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et 19.09.2014 kella 16.25 ajal juhtis P.O mootorsõidukit Chevrolet Lacetti registreerimismärgiga xxx xxx liikudes Tallinnas Akadeemia teel Vilde tee poolt Kadaka tee suunas. Samuti puudub vaidlus selle üle, et Tallinnas Akadeemia tee 62 maja juures asub reguleerimata ülekäigurada, mis on tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja 544 ning teekattemärgisega nr 945a /ülekäigurada/ ning sellele ülekäigurajale lähenes mööda Akadeemia teed P.O juhitud mootorsõiduk. P.O-le on esitatud süüdistuses süüks arvatud see, et ta rikkus ettevaatamatusest järgmisi liiklusnõudeid: LS § 33 lg 1 /juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/; § 35 lg 4 /reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada/; § 50 lg 3 p 1, 2 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. 4 Süüdistatav P.O ennast antud kuriteos süüdi ei tunnistanud ning selgitas kohtuistungil, et tema tahtis
lg 4 (kaudne tahtlus) ja
lg 2 (kergemeelsus) ja lg 3 ( hooletus) võrdlusest tuleneb, et kaudse tahtluse puhul näeb isik ette tagajärge. Kaudse tahtluse ja hooletuse eristamine on võimalik voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele, kuigi peab võimalikuks süüteo koosseisule vastava asjaolu saabumist. Kui isik aga paneb teo toime hooletusest, siis ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Süüdistataval ei olnud tahtlust rikkuda liiklusseadust teist liiklejat ohustaval või takistaval viisil. Kohus asub seisukohale, et liiklusnõuete rikkumine on toime pandud hooletusest. P.O ei toiminud piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõiki neid asjaolusid, milleks liiklusseadus teda kohustab, samas teadmata süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema ning sellisel juhul oleks liiklusõnnetus ja jalakäijale raskete tervisekahjustuste põhjustamine jäänud saabumata. Kohus on seisukohal, et tõendatud on P.O tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas P.O N.I-le rasked tervisekahjustused, millest täielikuks paranemiseks kuluv aeg ületab nelja kuud.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. 6 Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks.
lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav P.O on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusnõudeid eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liiklusseaduse rikkumisega teisele isikule raske tervisekahjustuse põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Liiklusalaste rikkumiste puhul, millega kaasnevad rasked tagajärjed, ei saa riigi karistuspoliitika avalikku huvi ja ka üldist olukorda Eesti liikluses silmas pidades olla põhjendamatult leebe. P.O on toime pannud
Süüdistatavale
lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastat. Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et P.O on vanaduspensionär. Mistõttu ei ole süüdistataval ka piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et kanda nii rahalist karistust kui ka tasuda menetluskulusid seaduses ettenähtud 1 kuulise tähtaja jooksul. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes, kes on küll varem kohtulikult karistamata, on rahalise karistuse kohaldamine piisavate rahaliste vahendite puudumisel välistatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Karistust kergendavaid ja karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eelnevatest seisukohtadest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatavale saab mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tin7 gimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepa-nemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning Jüri Tamrei-gase suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada
P.O isikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades P.O isikut ja tema senist õiguskuulekat käitumist, on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane
Kõike eelnevat arvesse võttes mõistab kohus alla sanktsiooni keskmist määra karistuse ehk 1 aasta vangistust.
lg-te 1 ja 3 alusel jäetakse karistus täitmisele pööramata, kui P.O ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista
See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-13) Arvestades, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise peamine eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna tuleb lisakaristuse määramisel hinnata isikut iseloomustavaid asjaolusid ja tema süüd. Kohtule esitatud juhiloa andmete väljatrükist nähtub, et P.O-le on omistatud juhtimisõigus 1981.a. Karistusregistri kohaselt ei ole P.O varem karistatud ei kriminaalkorras ega väärteokorras. Kehtivad karistused puuduvad. Prokurör leidis, et lisakaristust tuleb kohaldada ning seda põhjusel,et P.O ei tunnista ennast süüdi ning tema ütlused juhtunu kohta annavad tunnistust sellest, et P.O ei tunne Liiklusseadust piisavalt ja seetõttu on ülimalt vajalik , et P.O teeks liiklusteooria eksami. P.O süüdistas kohtumenetluse vältel jalakäijat ning oli nõus ainsa kompensatsioonina kannatanule kinkima liiklusseaduse. Kohus nõustub täielikult prokuröriga P.O-le lisakaristuse kohaldamise vajaduses. Kohtuistungil ütlusi andes ei saanud P.O aru , milliseid Liiklusseaduse sätteid ta rikkus, andis väga segaseid ning antud kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega täielikus vastuolus olevaid ütlusi, samuti ei vastanud süüdistatava poolt joonistatud skeem liiklusõnnetuse tegelikele asjaoludele. Kohus leiab, et P.O-le tuleb kohaldada lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol kuueks kuuks. Tsiviilhagi Kannatanu N.I on esitanud hagi varalise kahju hüvitamiseks summas 104 eurot. Samuti esitas esmalt hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot , kuid kohtuistungil vähendas nõuet 1000 eurole Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-85-08 p-s 13 selgitanud, et „mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju 8 hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust"” Seega oleneb hüvitise suurus tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks ka muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu, sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Kehavigastuse puhul tekkinud mittevaraline kahju hõlmab ka heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu nii juba möödunud ajal kui ka selle võimalikul püsimisel tulevikus. Hagiavalduse kohaselt seisneb kannatanule liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju selles, et ees seisab operatsioon (rangluud ühendada metalli väljavõtmine) , püsivad kuulmisega seotud probleemid ning ei ole selge, kas vigastada saanud kõrvaga kuulmine taastub. Samuti on raskendatud liikumine, liigutuste funktsiooni häired raskendatud enesehooldus ning raskendatud on ka majapidamistööde tegemine. Samuti on kannatanul tekkinud põhjendatud hirm ja ebakindlustunne, et liikluses liigeldes võib temaga juhtuda taas kellegi teise süül õnnetus. Kohus on seisukohal, et asjakohatu on süüdistatava väide , et mingit moraalset kahju pole ning ta ei nõustu seda hüvitama ning kannatanu on ise süüdi ja hoopis kannatanu rikkus liiklusseadust. Kohus leiab, et hagiavalduses kirjeldatud kannatanu nii füüsilised kui vaimsed kannatused ja üleelamised, samuti elukorralduses aset leidnud muudatused on piisavalt ja usutavalt tõendatud kannatanu ütlustega kohtuistungil, seega on leidnud tõendamist, et kannatanul tekkis mittevaraline kahju füüsilise valu, elukorralduslike muutuste ja vaimsete vaevuste näol, mida ta pidi kannatama seoses õnnetusel saadud vigastusega. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu ega saa ka ühegi tõenditest nähtuva asjaolu alusel eeldada, et kannatanu elus oleksid hagiavalduses märgitud teda kahjustanud asjaolud esinenud ka ilma süüdimõistetu poolt toimepandud kuriteo ohvriks sattumata. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu ega esitanud ühtegi tõendit asjaolude kohta, mis tekitaksid kohtus kahtlusi kannatanu ütluste tõelevastavuses ja adekvaatsuses. TsMS § 230 lg 1 sätestatud eraõiguslike vaidluste menetlemise tõendamisreegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui nõudele vastuväiteid esitav isik soovib nõude aluseks olevaid väiteid ja asjaolusid vaidlustada või ümber lükata, ei piisa üksnes paljasõnalisest viitest nõude ebapiisava tõendatuse kohta. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. VÕS § 140 lg 1 järgi kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. 9 Kohus lähtub mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel kohtupraktikas väljakujunenud hüvitise määradest, mille kohaselt on raskemate kehavigastuste puhul mõistetud süüdlaselt välja hüvitis keskmiselt 5000- 10 000 eurot. Kannatanu esitas esmalt mittevaralise kahju tsiviilhagi 3000 euro nõudes. Kohtuistungil kannatanu vähendas tsiviilhagi ja nõustus 1000 eurose tsiviilhagiga Kohus peab käesolevas asjas kohaseks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 1000 eurot, mis kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele ,samuti kuulub väljamõistmisele varalise kahju nõue summas 104 eurot, mis kuulus tasumisele õigusbüroole hagiavalduse koostamise eest. Vastav kviitung on esitatud hagiavalduse lisana. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. P.O on vanaduspensionär, kes ei tööta ning seetõttu on ilmselge, et menetluskulude hüvitamine seaduses ettenähtud 1 kuu pikkuse tähtaja jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates on P.O-le ebamõistlikult koormav. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Arvestades kohtukulude suurust ei ole vanaduspensionäril võimalik tasuda kohtukulusid 1 kuu jooksul. Kohtukulude kohese tasumise kohustus tooks süüdistatavale kaasa täitemenetluse, millega kaasnevad süüdistatavale lisakulud. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud. Eeltoodut arvesse võttes tuleb menetluskulud tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 kuu jooksul igakuiste maksetena. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „P.O 1-15-8646 , menetluskulu“. Menetluskulude tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetule tema poolt avaldatud meili- või postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõendid Asitõendiks tunnistatud CD plaat kõnesalvestisega, mis asub kriminaalasja juures ümbrikus kriminaaltoimiku kaane vahel, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.