Obsah (6)

§ 2§ 37§ 44§ 121§ 45§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-1094 Määruse kuupäev 3. jaanuar 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi XX kaebus Viru Vangla vastu seoses televiisori kasutamisega Menetlusosalised Kaeb

) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Vastavalt

§ 2

lõikele 4 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades kohtule esitatud kaebust ja Viru Vangla poolt vastuses kohtunõudele antud selgitusi, võib kohtu hinnangul mõista, et kaebaja heidab vanglale ette isevalmistatud televiisoriantennide kasutamise 3-23-1094 mittelubamist ja sellise tegevuse tagajärgede eest hoiatamist. Kaebaja soovib, et vangla vastava tegevuse lõpetaks. Seega käsitleb kohus kaebust selliselt, et kaebaja soovib vangla kohustamist lubada kasutada televiisoril isevalmistatud antenne (s.o kohustamiskaebus vastavalt

§ 37

lõike 2 punktile 2) ning keelamist, et sellise tegevuse eest ei hoiataks vangla enam televiisori äravõtmisega (s.o keelamiskaebus vastavalt

§ 37lõike 2 punktile 3).

4.

§ 44

lõige 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-981, p 11).

§ 121

lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus on seisukohal, et kaebus kuulub eeltoodud sätte alusel tagastamisele. 5. Kohustamiskaebuse põhjendatus eeldab kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani keeldumise või jätkuva tegevusetusega (sh keeldumise või tegevusetuse õigusvastasust) ning haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lõige 1) või vähemalt selle kaalumiseks (RVastS § 6 lõiked 4 ja 5). Keelamiskaebuse võib

§ 45

lõike 1 kohaselt esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. RVastS § 5 lõige 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Kohus selgitab, et keelamiskaebuse osas

§ 45lõige 1 sisuliselt täiendab RVast

S § 5 lõiget 1 ning nimetatud sätetest tulenevalt peab keelamiskaebuse esitamiseks esinema reaalne oht isiku õigusi rikkuva haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks.

1. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kohustamis- ega ka keelamiskaebuse lubatavuse eeldused täidetud. VangS § 31 lõige 2 sätestab, et vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Viru Vangla direktori
2. jaanuari
3. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ punktist 8.2.6 tulenevalt on kinnipeetaval keelatud elektriseadmeid ise remontida või ümber ehitada. Elektriseadmed, mis on rikutud, muudetud, turvakleebised on rikutud, ümber ehitatud või ekspluateerimisest ohtlikuks muutunud, võetakse ära ja paigutatakse lattu. Kodukorra seletuskirjas on põhjendatud, et ümberehitatud seadmete kasutamisega võib kaasneda oht inimese elule ja tervisele ning vangla turvalisusele. Seega eeltoodud sätetest tulenevalt ei ole kinnipeetavatel lubatud enda televiisorit ümber ehitada (sh selle küljes isevalmistatud antenne kasutada) ning sellise tegevuse eest on õigus temalt isiklik televiisor ära võtta ja lattu paigutada. Järelikult ei tulene kaebajale õigusaktidest subjektiivset õigust nõuda vanglalt isevalmistatud televiisoriantenni kasutamise lubamist. Samuti ei saa kaebaja nõuda, et kohus teeks vanglale ettekirjutuse sellise tegevuse tagajärgedest informeerimise keelamiseks. Kohus märgib, et kaebajal tekib õigus vangla tegevuse vaidlustamiseks siis, kui vangla peaks kaebajat isikliku televiisori kasutamise nõuete rikkumise eest distsiplinaarkorras karistama ja temalt televiisori ära võtma. Praegusel juhul on Viru Vangla aga kohtule kinnitanud, et kaebajalt ei ole televiisorit ära võetud ning see on temal kambris. Üksnes televiisori kasutamise nõuete rikkumise tagajärgedest informeerimine ei saa kohtu hinnangul kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Seega eelnevat arvestades ei ole kohtu 2 3-23-1094 hinnangul antud juhul tegemist olukorraga, mil tuleb kaebajale tagada kohtulikud õiguskaitsevahendid.
4. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus XX kaebuse

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

8. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 3