Obsah (10)

§ 652§ 456§ 651§ 232§ 277§ 5§ 230§ 367§ 163§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2023, Tartu Tsiviilasja number 2

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata nõude mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja 6146 eurot 79 senti. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega mõistab selle summa kostjalt kummagi hageja kasuks välja. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja on koos vastusega apellatsioonkaebusele esitanud uued tõendid: Swedbank AS-i 8. veebruari 2023 tõendi ja M.S. kirjaliku selgituse. Kostja põhjendab uute tõendite esitamist asjaoluga, et enne apellatsioonkaebuse esitamist ei ole hagejad võlakirjade usaldusväärsust vaidlustanud. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus esitatud asjaolud ja tõendid (

§ 652lg 1 ja 2).

Ringkonnakohus leiab, et kostja põhjendused uute tõendite lubatavuse osas ei ole

§ 652

lg 4 tähenduses piisavad, kohus jätab need tõendid tähelepanuta ning loeb need tõendid kostjale tagastatuks. 7. Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata nende rahalise nõude ning viivisenõude (resolutsiooni p-d 5 ja 7), samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

1. Maakohus nõustus hagejate käsitusega, et hagejad ja kostja on J.V. testamendijärgsed pärijad (otsuse p 31) ja J.V. pärandvara hulka kuulus tema osa enda ja kostja ühisvaras (otsuse p 35 ja 36). See tähendab, et J.V. pärandvara hulka kuulub abikaasade ühisvara hulka kuulunud raha sõltumata sellest, kumma abikaasa pangakontol raha asub. Hagejad ei ole neid järeldusi kahtluse alla seadnud ning ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega. 8
2. Maakohus on lugenud kostja lahusvaraks raha, mis oli kostja arvelduskontodel enne J.V.ga abiellumist s.o enne XXXX (otsuse p 40). PKS § 27 lg 2 p 2 järgi moodustavad abikaasa lahusvara mh esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist. Esemetena saab selle sätte tähenduses mõista ka raha. Seetõttu on isenesest õige, et abikaasade ühisvaraks ei saa pidada kostja arvelduskontol olnud 10 702 eurot 90 senti. Siiski on maakohus jätnud tähelepanuta, et ka J.V.l oli enne abielu raha. J.V. arvelduskontol oli enne abielu 13 876 krooni 88 senti (kd III tl 14). Samuti oli tal raha kahel tähtajalisel hoiusel – tähtajalisel hoiusel nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX 40 000 krooni ja hoiusel nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX 80 000 krooni (kd III tl 11). Seega tuleb pidada J.V. lahusvaraks PKS § 27 lg 2 p 2 järgi 8556 eurot 29 senti (133 876 krooni 88 senti). 9.
3. Kui arvestada abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel üksnes ühele abikaasale (kostjale) enne abielu kuulunud rahaga, tekiks mitte millegagi põhjendatud eeldus, et teine abikaasa (J.V.) kulutas kogu endale lahusvarana kuulunud raha abikaasade ühisteks huvideks. Ringkonnakohtu arvates ei saa eeldada, et J.V. lahusvaras olnud raha kulutati abielu jooksul täielikult ära, kuid kostja lahusvara säilis kogu ulatuses abielu lõpuni. Viimasel juhul saaks J.V. (pärijad) nõuda PKS § 34 lg 2 alusel selle väärtuse hüvitamist, mis viiks täiendavate vaidlusteni selle üle, millises osas on mõlema abikaasa raha ühisvara huvides kasutatud, millega kaasnevate tõendamisraskuste tõttu tuleb eeldada, et mõlema abikaasa lahusvara hulka kuuluvat raha kasutati ühisvara huvides võrdsetes osades. Kuivõrd abielu lõppedes oli ühisvara rohkem kui abielu alguses, võib praegu võtta eelduseks, et mõlema abikaasa lahusvara hulka kuulunud raha säilis täielikult kuni abielu lõpuni. 9.
4. Eelnevast tulenevalt ei saa abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks pidada J.V. lahusvara 8556 eurot 29 senti, mis kuulub jagamisele pärijate vahel. Seega ei kuulunud J.V. ja kostja ühisvarasse 40 618 eurot 4 senti, nagu leidis maakohus, vaid 32 061 eurot 75 senti.
5. Ringkonnakohus peab põhjendatuks apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on maakohus ekslikult lugenud abikaasade ühisvara hulka kohustuse, milleks oli abikaasade ühine laen 38 500 eurot. Maakohus on sellise kohustuse olemasolu tuvastanud
6. jaanuari
7. a ja
8. veebruari
9. a võlakirjadest (II kd, tl 190–193), M.S.
10. märtsi
11. a kirjast (II kd, tl 188–189) ning tema tunnistajana antud ütlustest (otsuse p 42–44). Maakohus ei ole nõustunud hagejate väidetega nende tõendite usaldusväärsuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus tõendeid

§ 232

lg-te 1 ja 2 järgi nõuetekohaselt hinnates pidanud jõudma järelduseni, et laenu kuulumine abikaasade ühisvarasse ei ole tõendatud. Ringkonnakohus põhjendab seda järgnevalt. 10.1. Ringkonnakohtu jaoks tekitab sarnaselt hagejatele kahtlust mitmete kostja tõendite usaldusväärsus. Esiteks võib olla kostja pojal huvi selle vastu, et lahend tehtaks kostja huvides, mis ei anna iseenesest alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses, kuid võimaldab omistada neile väiksema tõendusväärtuse. Samuti on tunnistaja ütlustel põhimõtteliselt laenulepingu olemasolu tõendamiseks vähene tõendamisväärtus.

§ 277

lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Hagejad on vaidlustanud laenukohustust puudutavate tõendite ehtsuse (nt

1. jaanuari
2. a istungil, kd II, tl 178 9 pöördel ja
3. veebruari
4. a menetlusdokumendi p-des 2.1–2.8, kd II, tl 194jj), kui leidsid, et nende sisu on vale. 10.
5. Kostja väidab, et M.S. antud laenu tõendavad
6. jaanuari
7. a ja
8. veebruari
9. a võlakirjad, milles kostja tunnistab, et võlgneb M.S. vastavalt 300 000 krooni ja 19 000 eurot. Kostja on väidetavalt selle raha tagastanud
10. märtsil 2013, mida ta tõendab M.S. allkirjastatud „kviitungiga“, mille kohaselt on kostja talle vahetult enne kviitungi allkirjastamist tagastanud 38 500 eurot, mille kostja sai temalt „
11. jaanuari 2010 ja 02 veebruari 2011 võlakirja alusel“. Kostja väidab, et ta tasus laenu M.S. tagasi sularahas pärast seda, kui oli võtnud selle pärast tähtajaliste hoiuste lõpetamist sularahas kontolt välja. Samas nähtub kostja pangakonto väljavõttest, et tähtajaliste hoiuste lõpetamise järel on tema kontole tehtud väljamaksed küll
12. märtsil 2013 (kd III, tl 82 ja 82 pöördel), kuid sularahas on kostja võtnud pangakontolt raha välja
13. märtsil 2013 (samas pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei sea see kahtluse alla mitte üksnes seda asjaolu, kas laen on tagasi makstud kostja väidetud ajal (s.o
14. märtsil 2013), vaid ka väited selle kohta, kas laenu üleüldse on antud. 10.
15. Ringkonnakohus märgib, et isegi, kui lugeda tõendatuks see, et kostja võttis M.S.lt laenu, ei ole tõendatud, et seda oleks kasutatud J.V. ja kostja ühistes huvides. Võlatunnistustel, millega kostja tunnistab võla olemasolu enda poja ees, on üksnes kostja allkiri. Esimese võlatunnistuse andmise ajal kehtinud PKS1994 § 20 lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. PKS § 18 lg 1 sätestab, et tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Üksnes PKS § 33 lg-s 1 nimetatud juhtudel vastutavad abikaasad võlausaldaja ees kogu ühisvaraga (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1111-16, p 40.1). Kostjal on küll väitnud, et laenu kasutati reisimiseks ja J.V. vähiraviks, kuid ei ole seda tõendanud muu, kui M.S. ütlustega, kes sai väita vaid seda, mille jaoks temalt raha väidetavalt küsiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellega tõendatud, et väidetavat laenuks saadud raha kasutati J.V. ja kostja perekonna ühistes huvides. Kostjal oleks olnud võimalik esitada nt kviitungid vm tõendid selle kohta, et pärast väidetava laenu saamist on ta kasutanud sularaha koos J.V.ga reisimisele või vähiravile. Usutav on, et ka sellise ravi, mida haigekassa ei hüvita, osutamise korral väljastab raviteenuse osutaja tasumiseks arve või vähemalt tasumise korral kviitungi. Seega ei ole ka laenu andmise tõendatuks lugemise korral tõendatud see, et see J.V. ja kostja vastutasid laenu eest ühisvaraga täies ulatuses PKS § 33 lg 1 mõttes. Seega vastutaks kostja ka laenu andmise tõendatuks lugemisel üksnes oma lahusvara ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 4). J.V. ühisvara osa abikaasade ühisvaras ei vastutaks ka laenu andmise tõendatuks lugemisel selle laenu eest, vaid laenu eest vastutaks vaid kostja oma lahusvaraga ja enda osaga abikaasade ühisvaras. Kokkuvõttes, isegi kui jõuda järeldusele, et kostja võttis M.S.lt laenu, ei ole tõendatud, et seda oleks kasutatud J.V. ja kostja ühistes huvides. 10.4.

§ 5

lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega ei saa tulla kostjale üllatusena see, et kohus võib jõuda järeldusele, et mingi osa kostja esitatud tõendeid ei tõenda elulist asjaolu, mida need kostja hinnangul tõendavad. See on menetlusosalise risk, et tema 10 esitatud tõenditest ei piisa selle elulise asjaolu tõendamiseks, millele ta menetluses tugineb. Seetõttu ei olnud vaja teha kostjale

§ 230lg 2 teise lause järgi ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks.

10.

1. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et abikaasade ühisvarasse kuulus 38 500 euro suurune kohustus. Järelikult ei saa J.V. pärandvara jagamisel arvestada 19 250 euro suuruse kohustusega.
2. Kokkuvõttes kuulus J.V. pärandvarasse (tema ja kostja pangakontodel olnud rahana) 8556 eurot 29 senti lahusvarana ja 32 061 eurot 75 senti tema ja kostja ühisvarana. Sellest kuulub pärijate (hagejad ja kostja) vahel jagamisele 24 587 eurot 16 senti (32 061,75/2 + 8556,29). Vastavalt J.V. testamendis nimetatud pärandiosadele jääb pool sellest rahast kostjale ja pool võrdsetes osades hagejatele. Seega kuulub mõlemale hagejale veerand pärandvarasse kuuluvast rahast, milleks on 6146 eurot 79 senti (24 587,16/4). See summa tuleb mõlema hageja kasuks kostjalt välja mõista.
3. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate käsitusega, et kostjalt tuleb välja mõista ka põhinõudega võrdne viivis põhjusel, et
4. augusti
5. a kompromissimääruses lepiti kokku, et rahaliste kohustustega viivitamisel kohaldub viivisemäär 0,2% päevas. Riigikohus leidis selles tsiviilasjas tehtud lahendis, et kompromissis leppisid pooled kokku selles, et kostja tasub hagejatele testamendis ettenähtud summad, kuid kompromissis ei täpsustatud seda, millest testamendis ettenähtud summad koosnevad (RKTKo 24.03.2021 2-18-18277/79, p 12). Viivisenõue tekib VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Kostjale ei saanud tekkida viivise maksmise kohustus olukorras, kus ei ole teada, millise rahalise kohustuse maksmisega ta on viivituses. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus selgusetu sisuga kohustuse mittetäitmise korral arvestatakse viivist juba enne seda, kui kohustuse sisu saab selgeks. See ei oleks kooskõlas viivise kui mh kohustuse täitmist tagava õiguskaitsevahendi eesmärgiga, kuivõrd võlgnik ei saa ebaselge kohustuse korral seda täita. Kuna kompromissi sõlmisega ei tekkinud hagejatel kostja vastu (täidetavat) rahalist nõuet, ei saanud sellelt ka viivist arvestada, mistõttu tuleb jätta hagejate viivisenõue kostja vastu tervikuna rahuldamata. Hagejad ei ole nõudnud

§ 367alusel edasiulatuva viivise väljamõistmist.

1. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata mõlema hageja rahalise nõude 264 eurot 75 senti ületavas osas ja rahuldada see nõue täies ulatuses. Viivisenõude rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsus muutmata.
2. Kuigi ringkonnakohus muutis maakohtu otsust hagi rahuldamise ulatuse osas, ei too see kaasa maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda tulenevalt asjaolust, et mitmete pärandvarasse kuuluvate esemete osas keeldusid pooled põhjendamatult tehinguid tegemast, kuigi kõik võimalused selleks olid olemas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et selle mahuka kohtuasja tõi osaliselt kaasa suutmatus lahendada küsimused, mille üle tegelikku vaidlust ei olnudki. Peamine vaidlus oli 11 selle üle, kui suur rahasumma kuulus J.V. pärandvarasse ja X kinnistu omandikande muutmise osas oli hagi esitamine ebavajalik ja osaliselt hagejatest endist tingitud. Kostja ei esitanud selle nõude rahuldamisele sisulisi vastuväiteid. Mis puudutab kostjalt välja mõistetavat rahasummat, siis hagejad palusid kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista 6415 eurot 12 senti ja sama suure viivise. Kuigi n-ö põhinõude osas hagi suuremas osas rahuldatakse, jääb hagejate viivisenõue tervikuna rahuldamata. See tähendab, et kokkuvõttes mõistetakse kostjalt hagejate kasuks välja alla poole nende soovitud rahasummast. Omanikukande muutmise nõude rahuldatakse küll tervikuna, kuid selle nõude oleks kostja rahuldanud ka kohtuväliselt. Riigikohus on leidnud, et kaasomandi lõpetamine on sõltumata jagamise viisist eelduslikult mõlema poole huvides ja seega on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda (RKTKo 27.09.2010 3-2-1-70-10, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohtu hinnangul on see põhimõte kohaldatav ka praegu, sest pärandvara jagamine oli nii hagejate kui kostja huvides. Seetõttu on sõltumata apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest õiglane jätta poolte esindajakulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus jätab ka apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu pooles ulatuses kostja kanda ja mõistab selle kostjalt hagejate kasuks välja. 15. Menetluskulude jätmise tõttu poolte endi kanda ei ole vaja poolte esindajakulude rahalist suurust kindlaks määrata. Hagejad tasusid apellatsioonkaebuselt riigilõivu 420 eurot. Ringkonnakohus mõistab sellest pool ehk 210 eurot kostjalt hagejate kasuks välja. Kooskõlas

§ 177

lg-ga 4 märgib ringkonnakohus hagejate taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. /digitaalselt allkirjastatud/ 12