1-23-7051/7

(22267000939)Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. novembri
2. a määrus, millega jäeti kannatanu ja tema lepingulise esindaja kaebused rahuldamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (ik XXXXXXXXXXX) ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Järve, kaebused RESOLUTSIOON
3. Jätta Riigiprokuratuuri
4. novembri
5. a määrus muutmata ning X lepingulise esindaja Paul Järve kaebus rahuldamata.
6. X kaebus jätta läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt on ringkonnakohtu määrus resolutsiooni p 1 osas lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Resolutsiooni p 2 osas saab määruse peale advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Lääne prefektuuris alustati 16.11.2022 X kuriteokaebuse alusel kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 2 p 2 järgi selles, et alates 27.03.2019 kuni 31.03.2022 on Y teda XXX korduvalt kehaliselt väärkohelnud.
8. 02.10.2023 lõpetas uurimisasutus Lääne Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS §de 199 lg 1 p 1 ja 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
9. 12.10.2023 registreeriti Riigiprokuratuuris X kaebus. Kaebaja ei nõustunud kriminaalmenetluse lõpetamisega. Oma seisukohta kaebaja ei põhjendanud. 30.10.2023 esitas kaebuse ka X lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Järve. Esindaja taotles vaidlustatava määruse tühistamist ning palus menetlust jätkata. Esindaja hinnangul oli menetleja erapoolik ning tegi Y soosiva lahendi. Riigiprokuratuuri määrus
10. Riigiprokuratuuri
11. novembri
12. a määrusega jäeti kannatanu X ja tema lepingulise esindaja vandeadvokaat Paul Järve kaebused rahuldamata. 1

(6)1-23-7051 4.

1. Riigiprokurör ei jaganud kaebaja seisukohta, et menetleja poolt videomaterjali kohta kasutatud fraas kokku lõikamise kohta on halvustav, sest lepinguline esindaja on ise oma 24.11.2022 e-kirjas menetlejale märkinud, et esitab kriminaalasja juurde X mobiiltelefoniga filmitud videoklipid, mis on „lõigatud IT-spetsialisti poolt plaadile“. Õige oli menetleja viide sellele, et video koosneb erinevatest klippidest, mis pole ajaliselt määratletavad ega eristatavad ning puudub ülevaade filmitule vahetult eelnevatest sündmustest. 4.
2. Riigiprokurör märkis, et kui kannatanu ja (potentsiaalse) kahtlustatava ütlused on vastuolus, tuleb üritada vastuolusid kõrvaldada muude tõenditega, sh võimalikke tunnistajaid üle kuulates. Üheks isikuliseks tõendiallikaks on lapseealine C. Kui mõni tõendiallikas jäetakse üle kuulamata, tuleb seda põhjendada. Nii on menetleja C puhul ka toiminud. 4.
3. Riigiprokurör leidis eelneva menetleja põhistusi kordamata, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud. Riigiprokurör lisas ainult seda, et vastuoluliste ütluste puhul saaks teostada vastastamist. Menetlustoiming oleks põhjendatud juhul, kui oleks alus arvata, et isikud muudavad oma ütlusi. Riigiprokurör asus seisukohale, et kõik võimalikud tõendid on kogutud, kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. C ülekuulamata jätmist kaebaja vaidlustanud pole. Kohtueelset menetlust on teostatud erapooletult, tõendeid on hinnatud objektiivselt nende kogumis, eelistamata ühtesid tõendeid põhjendamatult teistele, ning kannatanu ütlusi pole jäetud tähelepanuta. Kaebaja pole esitanud ühtki argumenti, miks peaksid tema ütlused olema sedavõrd usaldusväärsed, et kaaluksid tingimusteta üles vastupidist kinnitavad tõendid. 4.
4. X ja Y ütlused on vastuolus ning rohkem Y süüstavaid tõendeid pole. Kuigi isikut on võimalik süüstada ka ainult kannatanu ütluste pinnalt, peavad kannatanu ütlused sel juhul olema 100% usaldusväärsed. X ütlusi sellisteks pidada ei saa. Kaebaja ütlustesse on alust suhtuda kriitiliselt. X ei oska ajavahemikul 27.03.2019–29.03.2021 väidetavalt toimunud vägivallaepisoodidest ühtki konkreetset juhtu välja tuua. Ajaliselt määratletud episoodide kohta märkis X, et 30.03.2021 raputas Y tema pead juustest kinni hoides, lõi rusikaga vähemalt ühel korral näo piirkonda ja vähemalt ühel korral pea piirkonda, põhjustades füüsilist valu, pähe muhu ja otsmiku ette punetuse-marrastuse. 20.06.2021 lõi Y teda rusikaga korduvalt näo piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja näo piirkonnas punetused-marrastused. 03.11.2021 lõi jalatallaga reie piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja sinika vasaku reie piirkonnas. Kuriteokaebuse esitas X seejuures 20.10.2022 olukorras, kus talle esitati kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kahtlustus KarS §-de KarS § 136 lg 1 ja 120 lg 1 järgi Y suhtes toimepandud kuritegudes (samas kriminaalasjas, milles käesolevaks ajaks on kohtueelne menetlus lõpule viidud ja toimik esitatud kaitsjale tutvumiseks, on Xle eelnevalt esitatud kahtlustus veel ka KarS § 3312 , § 1573 lg 1 järgi). Eelmärgitu tekitas põhjendatud kahtluse, et kuriteokaebuse esitamise põhjuseks polnud mitte X soov saada riigilt kaitset tema suhtes väidetavalt toime pandud kuriteo eest, vaid maksta kätte Yle ning kahandada tema kui kannatanu usaldusväärsust. Kuigi isik ei pea koheselt kuriteost politseid teavitama ega fikseerima võimalikke kuriteo jälgi (vigastusi), võib seda tegemata jättes tekkida hiljem olukord, kus on vaid kannatanu paljasõnalised väited, mida ei toeta ükski teine tõend. Antud juhul ei ole tema väited eluliselt usutavad. 4.
5. Kaebaja esitatud videomaterjalist (kestvusega ca 20 minutit) ei nähtu midagi sellist, mis täidaks KarS § 121või mõne muu KarS eriosas sätestatud süüteo koosseisu. X kehakeelest, hääletoonist ega kasutatud väljenditest ei saa järeldada tema suhtes vägivallategude toimepanemist – pole valuaistingule viitavat häälitsust, filmimise lõpetamist (haiget saamise puhul), väidetava vägivallatseja juurest eemaldumist vms. Vastupidi, filmimine on järjepidev ja provotseeriv „kalastamine“. Vaid paaris klipis on näha füüsilist kontakti X ja Y vahel, saadetuna Y korduvatest palvetest (nii rahulikul kui kõrgendatul hääletoonil), et X lahkuks (mine siit ära, palun mine ära, kao siit minema). Ühes klipis on näha vastastikune rüselemine, kus Y tõukab X suunas kätega ja Y 2

(6)1-23-7051 kehakeelt hinnates surutakse talle vastu. Teises klipis üritab Y X küünarvarrest hoides eemale talutada, taaskord lahkumist nõudes. Selline Y tegevus ei täida KarS § 121 koosseisu. Ühes klipis, kus Y soovib voodist lapse juurest korraks lahkuda, lükkab ta tõesti jalaga eest tema liikumist blokeeriva X jala. Ka seda ei saa pidada vägivallateoks KarS § 121 mõistes. 4.

1. Mitte igasugune ebamugavustunnet (ebaolulist valuaistingut) tekitav käitumine ei ole kvalifitseeritav kuriteona. Kohtupraktikas (Tallinna RKK otsus kriminaalasjas nr 1-17-11060) on tõukamist hinnatud bagatellründeks, st väheoluliseks kehaliseks ründeks, mille hulka kuuluvad näiteks ka tõuklemine, eest ära lükkamine, kinni haaramine jms tahtmatud või tahtlikud väheintensiivsed füüsilised kontaktid, mis ei täida KarS § 121 koosseisu. Tõukamise tüüpiliseks tagajärjeks ei saa objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt pidada KarS § 121 mõttes valu tekitamist tõugatavale, kuigi selliselt võib mingisugust valu tekitada. See oleks eelkõige reaalne sedavõrd intensiivse tõukamise puhul, mis põhjustab mingi tuvastatava tagajärje, mida antud juhul pole. Salvestiselt nähtuvast X kehakeelest ja kõnepruugist provotseerib ta füüsilist konflikti Yga, naerab olukordades, mida hiljem esitab enda kehalise väärkohtlemisena. Isik, keda on juba väidetavalt sama isiku poolt korduvalt kehaliselt väärkoheldud, taoliselt ei käitu. 4.
2. Kaebuses märgitakse, et tunnistaja Flt ei ole otseselt X kirjeldatud juhtumite kohta ülekuulamistel küsitud. Tegelikult tunnistaja kinnitas, et pole ühtegi löömist näinud, mistõttu puudus vajadus lasta tal seda konkreetsete episoodide osas üle korrata. Kaebused Riigiprokuratuuri määrusele
3. Kannatanu ise ja tema lepinguline esindaja esitasid kaebused vaidlustatava Riigiprokuratuuri määruse peale. 5.
4. Lepinguline esindaja palub tühistada Riigiprokuratuuri 06.11.
5. a määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri jätkama menetlust Y suhtes, selgitama välja kõik konkreetsed asjaolud, kuulama üle kõik kannatanu poolt näidatud erapooletud tunnistajad ja kontrollima täiendavalt tõendeid, sh käesolevas kaebuses näidatud ulatuses. 5.1.
6. Esindaja ei nõustu eelnevate menetlejate seisukohtadega. Ükski ametiisik ei pea võimalikuks vägivallakuriteo toimepanemist naisterahva poolt. Selle asemel otsitakse süüd mehe käitumises ja seeläbi tehakse võimatuks tegelike asjaolude tõendamine. Menetleja jaoks on Y ja tema tütre (F) öeldu ülim tõde, kuid sellise suhtumisega ei tagatud ausat ja erapooletut menetlust. 5.1.
7. Xl ei ole riigiprokuröri seisukohtadest lähtuvalt mingit võimalust tõendada tema suhtes toime pandud kuritegu. Seoses X poolt filmitud videosalvestistega, mis on oluliseks ja X ütlusi kinnitavaks tõendiks, on riigiprokurör selles osas eelneva menetleja seisukohta video kokkulõikamise kohta pehmendanud. Kaebaja rõhutas eelnevalt, et menetleja on jätnud hindamata X filmitud videolõikudel nähtu. Mittehindamise õigustamiseks asuti aga väitma, et video on erinevatest klippidest kokku lõigatud, s.t kannatanule heidetakse ette, et ta lõi Y vastu tõendeid. X telefonis olevad videolõigud võeti DVD kettale ümber IT spetsialisti poolt põhjusel, et ainult selliselt muutusid nad kohtukõlbulikuks, nende sisu ega toimumisjärjekorda muudetud pole. X katset näidata tegelikku olukorda on eelnevad menetlejad kasutanud tema suhtes ebaobjektiivselt. Hinnatud pole, et X filmis tehiolukorda tavalise mobiiliga; tal polnud võimalust filmida eelnevat ega järgnevat olukorda, sest ta ei saanud ette teada, mis toimub; ta tegi video ennekõike enese kaitseks; X on konkreetselt välja toonud need korrad, kui Y teda lõi ja talle valu põhjustas ja nende vastavus videolõikudele igati tuvastatav. Kuupäeva ja kellaaja puudumine ei välista videote kasutamist tõenditena. Videost nähtav ei anna võimalust toimunu ignoreerimiseks. Videost on järeldatav lisaks Y jutule ja suhtumisele kannatanusse ka vägivaldse käitumise toimumine ja et Y ise ei eitagi seda. Ometi ei ole riigiprokurör 3

(6)1-23-7051 näinud KarS § 121 süüteo koosseisu täidetust. Seda eelkõige põhjusel, et riigiprokuröri seisukoha järgi on antud juhul tegemist X kättemaksuga Yle, kelle avalduse alusel X suhtes kriminaalmenetlust alustati (Y suhtes toimepandud kuritegudes). Tegelikult ei saanud X videosalvestuste tegemisel teada, mida teeb Y. X ei ole aga vägivallaepisoode pidevalt filminud, vaid hakkas filmima seetõttu, et ei saanud muul moel tõendada, et tema pole vägivaldne. Seda, et tema suhtes toimepandud vägivald ka filmile jääb, ei saanud ta ette arvata. Y on kõikides menetlustes valetanud, väites, et ta kardab X, tegelikult on ta ise agressiivne, hoolimatu ja vägivaldne. 5.1.

1. Riigiprokurör ristis X filmimise „kalastamiseks“, kuigi ta ei saanud ette teada, et Y paneb toime vägivaldsed teod. Samas ei arvestatud neid olukordi, kus löömise tagajärjel filmimine katkes. Kuigi pidevalt viidatakse X varasemale käitumisele, ei ole arvestatud, et X on kõikides menetlustes kinnitanud, et ta ei ole süüdi, vaid lavastati süüdi. X ainsaks Y juures viibimise põhjuseks on nende ühised lapsed. 5.1.
2. Esindaja nõustub, et C ülekuulamine tunnistajana ja ka vastastamine ei ole vajalikud. Kaebaja ei nõustunud riigiprokuröriga selles, et kõik võimalikud teadaolevad isikulised tõendiallikad on üle kuulatud. Tegelikult ei ole erapooletuid tunnistajaid üle kuulatud. Y ei ole tema enda käitumist arvestades kahtlemata sobiv tunnistaja. F ei ole erapooletu tunnistaja, sest ta on Y tütar ja temast sõltuvuses. Lisaks lavastatakse tunnistaja kaasabil X teises kriminaalasjas süüdi. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuid on tehtud valed järeldused Y ja F kohta. Kindlasti ei saa aga tõlgendada suure inimese jalalööki eemale lükkamisena, kui kannatanu väidab, et sai haiget ja jalg läks siniseks. 5.1.
3. X on kuriteoteates ja kannatanuna ülekuulamise protokollis (06.02.2023) viidanud juba, et U ja W saavad olla erapooletud tunnistajad ja selgitada, kuidas Y on X suhtes käitunud, soovinud X süüdi lavastada, nõudes selleks Blt (kes on seda Ule kurtnud) X käitumise filmimist ja ütlusi ning seda selleks, et X vangi läheks. Neid isikuid ei ole aga üle kuulatud. Nende tunnistajate ütlustest saab järeldada Y ja F ütluste usutavuse kohta. Seega ei ole põhjendatud riigiprokuröri arvamus, et täiendavaid tõendeid ei ole vaja koguda. Kannatanu hinnangul ei ole uurimine toimunud objektiivselt ja ammendavalt. 5.1.
4. Riigiprokurör ei ole videolt nähtuvat hinnanud täielikult. Kokkupõrge on videol vähemasti tajutav. Videos ei ole Y kordagi eitanud ka löömist, vigastuste tekitamist jms. Riigiprokuröri poolt toodud juhtumi puhul bagatellründe kohta on juhtumi asjaolud erinevad kõnealusest olukorrast. Antud juhul tuleks hinnata, millega oli tegemist Y käitumise puhul. Valu põhjustamise KarS § 121 teise alternatiivi mõttes saab isikule omistada vaid juhul, kui selle põhjustamine tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Jalaga löömise episoodi puhul lähtub riigiprokurör just viidatud asjaoludest. Siiski jäetakse vastuseta küsimus, kas tegemist on bagatellründega või mitte. Keskmine mõistlik kõrvalseisja ei saa esindaja hinnangul hinnata seda, kuivõrd valutundlik on inimene. Hindamist vajab ka see, millised tagajärjed võivad konkreetses olukorras saabuda. Mõnel inimesel võib jalalöök tekitada verevalumi, mõnele põhjustada valu. X on väitnud, et temal oli Y jalaga lükkamise tagajärjel valus ja hiljem läks jalg siniseks. Kuigi viimast asjaolu pole pildistatud, ei lükka seda keegi ümber. Väliselt võis Y jalaliigutus tunduda kergena, kuid selline järeldus või olla ebaõige. Selle asemel viitab prokurör provotseerimisele. Kohatu on väide justkui Y käitumisele oleks pidanud X kuidagi eriliselt reageerima. X poolt antud olukorras naermine võib aga viidata n.ö naerule läbi pisarate. Riigiprokurör ei hinda aga üldse X väiteid koostoimes videoga Y tegevuse kohta, kus ta kisub X juustest, lööb talle pähe muhu, lööb tema suunas käega, tabab mobiili ja X. Y käitumine viidatud tegevustes ei vasta rüselusele. 5.
5. X palub 08.12.
6. a esitatud kaebuses kokkuvõtvalt kriminaalmenetluse lõpetamise otsuse ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning kriminaalmenetluse jätkamist seadust järgides. 4

(6)1-23-7051 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kooskõlas KrMS § 208 lg 1 võib Riigiprokuratuurile kaebuse või taotluse esitanud isik vaidlustada Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus, kuid seda tuleb teha advokaadi vahendusel. Järelikult ei ole Xl kehtiva seaduse järgi õigust ja võimalust Riigiprokuratuuri kaebust ise vaidlustada ning tema kaebus ei vasta KrMS § 208 lg 1 sätestatud nõudele. Kaebus, mis pole nõuetekohane, tuleb jätta läbi vaatamata.
2. Mis puudutab X lepingulise esindaja kaebust, siis see tuleb jätta rahuldamata, sest menetluse lõpetamine Y kriminaalasjas KarS § 121 lg 2 p 2 järgi oli seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus selgitab, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise korral saab kohus kontrollida, kas kriminaalasjas on võimalik ja vajalik koguda täiendavaid tõendeid, juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel selgitada mõnda õiguslikku asjaolu. Riiklikku süüdistusfunktsiooni kohus prokuratuurilt üle võtta ei saa. Prokuratuuril on õigus, et kaebaja hinnangul tuleks tõendeid hinnata teisiti. Seda, kuidas peaks tõendeid hindama, kohus menetlejale ette kirjutada ei saa. X esindaja leiab, et täiendavalt tuleks üle kuulata kaks väidetavalt erapooletut tunnistajat, kuid kaebuses esitatud argumendid ei võimalda järeldada, et need isikud vastavad vahetu ja/või vahendliku tunnistaja kriteeriumitele. Esindaja viidatud tunnistajad teavad eelkõige Y ja X problemaatilistest suhetest, kuid selle asjaolu üle vaidlus puudub. Väidetavate tunnistajate teadmine, et Y üritab X alusetult süüdi lavastada, pole oluline olukorras, kus X suhtes on tehtud ja jõustunud süüdimõistev kohtuotsus Y suhtes toime pandud kuritegudes. Kokkuvõtvalt on menetleja põhjendatult kinnitanud, et kõik tõendid, mida on võimalik koguda, on kogutud. Menetlust pole põhjust jätkata olukorras, kus olemasolevad tõendid väidetavaid kuritegusid ei kinnita.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on kahetsusväärne, et X ja Y vahelist suhtlust (sh verbaalsed konfliktid, rüselused ja filmimisest tingitud pinge) on pidanud pealt nägema ja tajuma nende ühised alaealised lapsed. Vaatamata sellele, et X ja Y vaheline suhtlus ei vasta ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud normidele, on eelnevad menetlejad ammendavalt ning asjakohaselt põhjendanud seda, miks ei vasta Y käitumine kuriteokoosseisule. Ringkonnakohus ei saa jätta märkimata, et X filmitud videoklippide järgi alustab pingete tekitamisega X ise. X hakkab demonstratiivselt Y filmima ning ründab teda samal ajal katkematult verbaalselt. X proovib Y närvi ajada, see õnnestub ning Y reageerib üpris ootuspäraselt. X ei reageeri Y lihtsale palvele lahkuda. Kui Y on juba maha rahunenud, alustab X uuesti filmimist ja naise sõnalist provotseerimist. Y püüab jääda rahulikuks, sellele mitte reageerida, mitte laskuda vestlusesse ja konflikti, kuid aja möödudes tema kannatus uuesti katkeb. On tõsi, et kõige selle tulemuseks on isikute füüsiline kontakt ja rüselus. Video alguse poole lükkab kirjeldatud situatsioonides Y X ennast ja tema kätt eemale, sikutab teda riietest, üritab minema talutada, et lõpetada X tegevus tema filmimisel, provotseerimisel. Videolt nähtub küll rüselust, tõuklemist, kuid mitte seda, et Y X otsesõnu lööks. X küll ise videolt kuuldavalt hõikub justkui Y lööks teda, parastades samal ajal, kui hea videomaterjali ta nüüd Y vastu kokku saab, kuid filmitust endast seda (löömist, tervisekahjustusi) ei nähtu. Y ja F on mõlemad tunnistajatena andnud ütlusi, et see ongi X stiil filmides väita justkui talle midagi tehakse, kuigi tegelikult ei tehta ja ta püüab selliselt luua tõendit tema väidetava väärkohtlemise kohta. Selge on see, et kui isikut oleks tõesti löödud, tal oleks olnud valus ja ta oleks aastaid kannatanud Y vägivalla all, oleks ta sellises olukorras pigem taandunud, kuid seda X ei tee. Videoklippidele talletatud X käitumine ei ole omane hirmunud ja oma naist aastaid kestnud perevägivalla tõttu kartvale isikule. X hoopis ise ründab Y verbaalselt, filmib teda demonstratiivselt ja järjepidevalt, mida saadavad tema enda katkematud kommentaarid ja irvitused. Vägivallaohver nii ei käitu. Kuigi X väidab videos ka seda, et ta sai Y käitumise tulemusel pähe muhu ja punetuse näole, siis vahetult pärast seda kaameraga peegli ees filmides, kus seda väidab ja kommenteerib, filmib ta küll peeglit, kuid mitte ennast ega peegelpilti talle väidetavalt tekitatud vigastustest. Seega on tema väited toimunu ja vigastuste kohta paljasõnalised. Tunnistaja F on 5

(6)1-23-7051 kinnitanud, et tema ei ole näinud, et Y oleks X löönud, on teda ainult ära lükanud, kui X on jälle Y filminud ja siis on nad ka üksteise peale karjunud.

1. Mis puudutab jalaga löömise episoodi, siis esmapilgul ei suutnud ringkonnakohus seda videosalvestuselt tuvastadagi. Seejärel, kõrvutades videole talletatud olukorda X ütlustega, mõistis kohus, et jalaga löömiseks peetakse olukorda, kus X jalad olid Yl diivani peal ees ja viimane lükkas X jalad eest ära selleks, et püsti tõusta. Jõudu Y ei rakenda, X valuliselt ei reageeri ja tõstab koheselt jalad (ilma igasuguste kommentaarideta) diivanile tagasi. Esindaja väited võimaliku X naeru kohta läbi pisarate, on ilmselgelt otsitud, sest videost nähtav ja kuuldav ei viita kuidagi sellele, et kõnealuses situatsioonis oleks Xl olnud valus ja ta oleks olnud nutma puhkemise äärel. Ta jätkab pärast sündmust diivanil lesimist ja tavapärase tooniga kõnelemist. Video pinnalt ei ole alust uskuda tema väiteid valu tundmise ega jala siniseks minemise kohta. Sellele viitab ka asjaolu, et nähtavat väidetavat vigatust X ise fikseerinud (s.h filminud) pole. Seega videosalvestuse pinnalt saab tõdeda, et isikute vahel oli verbaalset konflikti ja rüselust, kuid mitte löömist ning ka kannatanu väidetavad vigastused pole kuidagi fikseeritud ja miski ei kinnita valu võimalikkust. Sellises olukorras ei saa jaatada kuriteokoosseisu. Sellel pole midagi pistmist tõsiasjaga, et kannatanu on meesterahvas. Keegi ei kahtle selles, et vägivallatseja võib teatud juhtudel olla ka naisterahvas. Vägivallakuritegu siiski antud juhul Y käitumisest tuvastada ei ole võimalik.
2. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks täiendavalt selgitada videosalvestusega seonduvaid asjaolusid, sest sellele on juba ammendavalt vastanud riigiprokurör, s.t et küsimust ei ole selles, et video koosneb erinevatest klippidest ja need pole ajaliselt määratlevad.
3. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et kuigi kannatanu on kinnitanud, et Y väidetavate rünnakute tagajärjel on talle tekitatud nii tervisekahjustusi (muhk, välja rebitud juuksed, punetus näopiirkonnas, sinikas jalal) ja valu, siis videost nähtu pinnalt, mis ainsana peaks X väiteid selle kohta kinnitama, üheselt selliseid järeldusi teha ei saa. Kuigi kannatanu on kõike filminud, ei ole ta ometi jäädvustanud ei pildi ega videona, samuti fikseerinud meditsiiniasutuses või politseis oma väidetavaid vigastusi. Videost nähtuvast rüselusest või jalaga lükkamisest ei ole aga kuidagi mõistliku kõrvalseisja silmade läbi võimalik tuvastada viiteid valule.
4. Seega ringkonnakohus ei nõustu eeltoodu pinnalt kaebajaga selles justkui eelnevad menetlejad oleks rajanud oma järeldused mittefaktilistele asjaoludele ja tõendeid valesti hinnanud. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu menetlejate seisukohtade ja põhjendustega, ei anna selliseks arvamuseks veel alust.
5. Kuivõrd KarS § 2 lg 2 kohaselt on karistamise aluseks üksnes süüteokoosseisule vastav ja õigusvastane tegu, siis puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks alus, mis KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlust välistav asjaolu. KrMS § 200 kohaselt tuleb kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamine ringkonnakohtu hinnangul antud juhul igati põhjendatud ja seaduslik.
6. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
7. novembri
8. a määruse muutmata, esindaja esitatud kaebuse rahuldamata ja kannatanu enda kaebuse läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6