Obsah (5)

§ 4231§ 423§ 68§ 424§ 199

1-21-2039 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2023, Tallinn Kohtuasja number 1-21-2039 (20231502140) Kohtukoosseis Elina Elkin

§ 4231järgi (üldmenetluses) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31.

mai

1. a otsus Apellant Margus Reidolfi kaitsja vandeadvokaat Ivo Kütt Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Vahur Verte Menetluse liik Kirjalik menetlus Süüdistatav Margus Reidolf (isikukood 37405212764; elukoht: XXX; Eesti kodanik; XXX; emakeel eesti keel; töökoht: XXX; kahtlustatavana kinni peetud
2. oktoobril 2020, kohaldatud tõkendina vahistamist kuni
3. novembrini 2020, praeguse kriminaalasja kohtumenetluses tõkendit kohaldatud ei ole) RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. mai
5. a otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
6. Margus Reidolfile esitati

§ 423

¹ järgi süüdistus kokkuvõtlikult selles, et ta juhtis tahtlikult ja süstemaatiliselt mootorsõidukit

1. a juuli algusest kuni
2. oktoobrini 2020 kokku kaheteistkümnel korral, kuigi tal ei olnud sel ajal B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. 1-21-2039 Maakohtu otsus
3. Harju Maakohtu
4. mai
5. otsusega tunnistati M. Reidolf süüdi

§ 4231järgi 8.

juulil 2019,

1. juulil 2019,
2. juulil 2019,
3. juulil 2019 ja
4. oktoobril 2020 toime pandud tegudes ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära (lähtudes miinimumpäevamäärast 10 eurot), s.o 2 000 eurot.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistus 44 päeva, s.o 132 päevamäära, mistõttu ärakandmisele kuulub rahaline karistus 68 päevamäära, s.o 680 eurot.

1. Muus osas mõisteti M. Reidolf õigeks. M. Reidolfi kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. M. Reidolfi kaitsja taotlus apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks jäeti läbi vaatamata. Eesti Vabariigilt mõisteti M. Reidolfi kasuks kokku kaitsjale makstud tasu 12102 eurot, sealhulgas käibemaks. M. Reidolfilt mõisteti välja sundraha 1087 eurot ja 50 senti, mille tasumise tähtajaks määrati 1 aasta alates kohtuotsuse jõustumisest, samuti lahendas kohus asitõenditega seonduvat. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
2. Süüdistatav tuleb mõista õigeks tegudes, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud
3. a juuli alguses ehk alates
4. või
5. juulist 2019 kolme päeva vältel, samuti
6. a juulis Tallinnast Tartusse,
7. a juulis Peipsi järve äärde ja
8. a juuli teises pooles Eestist läbi Poola Saksamaale sõites, kuna selle kohta ei esitatud kohtumenetluses tõendeid.
9. Süüdistatav tuleb õigeks mõista tegudes, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud
10. septembril 2020 kella 10.53 ajal Tallinnas Narva maanteel – Pirita teel,
11. oktoobril 2020 kella 9.20 ajal Viimsis Muuli teel suunaga Rünka tänava poole,
12. oktoobril 2020 kella 13.06 ajal Tallinnas Ahtri tn ja Jõe tn ristmikul ja
13. oktoobril 2020 kella 14.08 ajal Tallinnas Narva maanteel Reidi tee või Tallinna kesklinna poole sõites, kuna
14. veebruari
15. a asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olnud videosalvestiste pinnalt ei ole tuvastatav mootorsõidukit juhtinud isik. Sõidukid (Renault Megane ja Toyota Auris) ei ole registri- või muude andmete pinnalt süüdistatavaga seostatavad. M. Reidolf eitab teo toimepanemist.
16. M. Reidolfi
17. juuli
18. a tegu (Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX juhtimine Kopli 1 parklasse ja sellest välja sõites) on tõendatud
19. juuli
20. a asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks olnud videosalvestistega ning osaliselt ka M. Reidolfi ütlustega. Süüdistatav kinnitas sõidukis viibimist, kuid eitas selle juhtimist. Mootorsõiduki juhtimist kinnitab aga videosalvestiselt nähtuv. M. Reidolfi
21. juuli
22. a tegu (Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX juhtimine Vesivärava kohviku juures) on tõendatud
23. augusti
24. a asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks olnud videosalvestistega ning osaliselt ka M. Reidolfi ütlustega. Süüdistatav kinnitas sõidukis viibimist, kuid eitas selle juhtimist. Mootorsõiduki juhtimist kinnitab aga videosalvestiselt nähtuv. Mõlema teo puhul esitas M. Reidolf alles asja teistkordsel arutamisel versiooni, et mootorsõidukit juhtis hoopis tema tüdruksõber Q, selgitamata, miks ta ei avaldanud seda asjaolu varem. Seetõttu ei ole süüdistatava ütlused selles osas usaldusväärsed. M. Reidolfi
25. juuli
26. a tegu (Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX juhtimine Kauka tänavalt A. Lauteri tänava suunas) on tõendatud
27. juuli
28. a asitõendi vaatlusprotokolliga ja selle lisaks olnud videosalvestisega ning osaliselt ka M. Reidolfi ütlustega, kes küll eitas mootorsõidukiga Lauteri tänavale saabumist, aga kinnitas süüdistuses nimetatud ajal Lauteri tänavas viibimist koos Yga.
29. juulil 2019 toime pandud tegu (Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX 1-21-2039 juhtimine CircleK Laagri jaama juures) on tõendatud nii M. Reidolfi ütlustega, kes kinnitas mootorsõiduki juhtimist süüdistuses nimetatud ajal ja kohas kui ka 22.-
30. juuli
31. a asitõendi vaatlusprotokolliga ja selle lisaks olnud salvestistega.
32. oktoobril 2020 toime pandud tegu (sõiduauto Rover Range Rover Sport registreerimisnumbriga HHHHHH juhtimine Tallinnas Merivälja teel) on tõendatud nii M. Reidolfi ütlustega kui ka tema suhtes koostatud mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Tegu on toime pandud kavatsetult.
33. Tegemist ei ole jätkuva teoga, vaid süstemaatiliselt toime pandud mootorsõiduki juhtimisega. Asjaoludest tuleneb, et M. Reidolf ei juhtinud sõidukeid ühtest tahtlusest kantuna, vaid see tahtlus oli vahepeal katkenud. Lisaks tähendaks kaitsjaga nõustumine vastuolu senises kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtetega süstemaatilise sõiduki juhtimise karistatavuse kohta. Kuna kriminaalasja on hinnanud Riigikohus ja jätkuva süüteo kontseptsiooni käsitleti juba kaitseaktis, oli kõrgeima astme kohtul kassatsioonimenetluses esitatud argumentidest sõltumatult, s.o kassatsiooni piire laiendades, võimalik väljendada oma seisukohta ka küsimuses, kas tegemist võib olla jätkuva süüteoga. Riigikohus ses osas oma seisukohti ei väljendanud, siis järeldub, et arutelu süüteo jätkuvuse kohta on asjakohatu. M. Reidolf juhtis mootorsõidukit juhtimisõiguseta ca 1 aasta ja 3 kuu vältel viiel korral. Seejuures ei olnud M. Reidolfil
34. juuli 2019 ja
35. oktoobri 2020 vahelisel ajal võimalik mootorsõidukit juhtida, sest ajavahemikul
36. juuli 2019 –
37. aprill 2020 oli tema vabadus piiratud, mh

§ 4231järgi esitatud kahtlustuse tõttu.

Ta juhtis sõidukit harjumusest, mugavusest ja soovimatusest otsida muud lahendust. Karistamine

§ 4231

järgi ei eelda eelnevat karistatust, praegusel juhul on tegemist faktilise retsidiiviga.

1. Võttes arvesse süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi tuleb M. Reidolfi karistada rahalise karistusega 200 päevamäära (lähtudes miinimumpäevamäärast 10 eurot), mille hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg. Seega kuulub ärakandmisele rahaline karistus 68 päevamäära, s.o 680 eurot. Taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest kaitsja taotles kahju hüvitamist SKHS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, s.o seoses õigeksmõistmisega. Kuna M. Reidolf mõisteti süüdi, puudub õiguslik alus kahju hüvitada.
2. M. Reidolfile tuleb hüvitada kriminaalasja esmakordselt arutamisel maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu summas 5376 eurot, sh käibemaks. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud on lahendatud jõustunud kohtulahenditega, mistõttu tuleb jätta läbi vaatamata kaitsja taotlus nende hüvitamiseks. Praeguses menetluses tuleb seoses osalise õigeksmõistmisega hüvitada kohtueelse menetluse kulud kokku summas 3624 eurot, sealhulgas käibemaks ja maakohtu menetluses tekkinud kulu summas 3102 eurot, sealhulgas käibemaks. M. Reidolf peab tasuma sundraha. Apellatsioon
3. Harju Maakohtu
4. mai
5. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ivo Kütt, kes palub tühistada maakohtu otsus M. Reidolfi süüdi tunnistamise osas ja mõista M. Reidolf õigeks. Samuti taotleb kaitsja mõista Eesti Vabariigilt välja maakohtus kriminaalasja teistkordsel läbivaatamisel valitud kaitsjale makstud tasu 5040 eurot (sh käibemaks) ehk täies ulatuses ja rahuldada M. Reidolfi taotlus süüteomenetlusega seotud kahju hüvitamiseks. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1-21-2039
6. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik ning maakohus rikkus oluliselt ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Praegune kriminaalasi on Riigiprokuratuuri erilise tähelepanu all vaatamata sellele, et tegemist ei ole raske rikkumisega. M. Reidolf viibis
7. oktoobril 2020 kinnipidamise ajal vabaduses kautsjoni vastu kriminaalasjas nr 1-20-
8. Seega süüdimõistmisel ühes või teises kriminaalasjas kaotanuks ta kautsjoni. Kriminaalasjas nr 1-201208 mõisteti M. Reidolf lõplikult õigeks Riigikohtu
9. juuni 2022 otsusega, milles Riigikohus käsitles prokuratuuri rikkumisi.
10. Turvakaamera salvestised, mis puudutavad ajavahemikku 8-
11. juuli 2019, olid õiguskaitseorganitel olemas juba
12. suvel ja neid kasutati tõendina kriminaalasja 1-20.1208 menetlemisel. Sellele vaatamata ei sekkunud menetlejad M. Reidolfi tegevusse, seega puudus menetlejal veendumus, et M. Reidolf oleks sõidukeid juhtinud. Maakohus ei vastanud selles osas kaitsja argumentidele. Ka selle kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ei esitatud M. Reidolfile kahtlustust ajavahemikus 8-
13. juuli 2019 toimepandud tegude osas, neid n-ö toodi sisse, kui prokuratuur saatis asja kohtusse käskmenetluses. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu etteheide, mille kohaselt M. Reidolf avaldas oma kaitseversiooni selle kohta, et kahel korral juhtis sõidukit hoopis Q alles kriminaalasja teistkordsel arutamisel. Süüdistataval ei olnud võimalik esitada oma kaitseversiooni kohtueelses menetluses, sh vahistamistungil, kuivõrd sellekohast kahtlustust talle ei esitatud. Puutuvalt sellese, et M. Reidolf ei esitanud oma kaitseversiooni esmakordsel asja arutamisel üldmenetluses, siis puudus isikul igasugune loogiline ja praktiline vajadus seda teha. M. Reidolf realiseeris oma kaitseõigust ütluste andmisest keeldumisega ja sellist teguviisi süüdistatavale ette heita on põhjendamatu. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel oli muutunud riikliku süüdistaja taktika tõendite esitamisel ja seetõttu korrigeeris oma kaitsetaktikat ka süüdistatav.
14. Kohtuotsusest nähtub, et kohus pidas
15. juulil 2019,
16. juulil 2019 ja
17. juulil 2019 toimepandud tegude osas tõenduslikult määravaks vastavate kuupäevade kohta koostatud asitõendite protokollide lisasid ehk videosalvestisi. Tegelikult pidanuks maakohus esmajärjekorras hindama asitõendite vaatlusprotokolle ja alles siis, kui nendest ei ole võimalik adekvaatset informatsiooni saada, pöörduma asitõendite vaatlusprotokollide lisade juurde. Käesoleval juhul on kohus aga jätnud asitõendite vaatlusprotokollid tõenditena hindamata ja vaatles kohe salvestisi. Ainuüksi asitõendite vaatlusprotokollide pinnalt ei saa M. Reidolfi süüd lugeda tõendatuks.
18. Tervikuna on praegune kriminaalasi n-ö Riigiprokuratuuri kättemaks varasemas kriminaalasjas saadud kaotuse eest. Maakohus jättis kaitsja viited tõendite kogumisel ja kohtueelses uurimises toimunud rikkumistele valdavalt analüüsimata põhjusel, et vaidlusaluste tegude osas mõistis maakohus M. Reidolfi õigeks tõendamatuse tõttu. Maakohus pidanuks pöörama rohkem tähelepanu kaitsja tõstatatud probleemidele. Muu hulgas ei saa pidada tavapäraseks olukorda, kus isik peetakse kinni juhtimisõiguseta sõitmiselt ja seejärel hakkab menetleja n-ö kalastama Milestone programmi kasutades tuvastamaks, kas sama isik võib olla mingil varasemal ajal jäänud mootorsõiduki roolis olles linnakaamerate vaatevälja. Maakohus ei andnud sisulist hinnangut
19. oktoobril 2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli lubatavusele. Maakohus pidanuks otsustama, kas tõend on lubatav ja alles siis hindama selle usaldusväärsust. Vastava hinnangu tõendi lubatavusele peaks andma ringkonnakohus.
20. M. Reidolfile esitati
21. oktoobril 2020 teadvalt ebaõige kahtlustus.

§ 424

järgi ei ole võimalik esitada kahtlustust ilma EKEI (või meditsiiniasutuse) hinnanguta joobe kohta. Seega 1-21-2039 tegutses menetleja ebaseaduslikult nii juhul kui talle edastati teave M. Reidolfil joobe puudumise kohta kui ka juhul kui ta ei teadnud ekspertiisi tulemust.

§ 4231järgi esitatud kahtlustus oli ebaseaduslik, sest see tugines KH poolt 20.

oktoobril 2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli kantud teabele. Vastav asitõendi vaatlusprotokoll allkirjastati pärast M. Reidolfi kahtlustatavana ülekuulamise lõppu.

1. Maakohus rikkus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ka süüteo jätkuvuse küsimuse lahendamisel. Kuigi maakohus pööras sellele küsimusele kohtumenetluses tähelepanu, paludes selles osas ka kohtumenetluse poole seisukohti, ei vasta ta kohtuotsuses kaitsja väidetele. Maakohus nendib, et kriminaalasi oli arutlusel Riigikohtus ja kõrgeim kohus ei võtnud selles osas seisukohta. Maakohtule oli Riigikohtu otsus teada algusest peale, mistõttu on kohtu seisukoht kaitsja jaoks üllatav. Maakohtu viide ei ole ka relevantne, sest Riigikohus lahendas kassatsiooni piires küsimust ainult sellest, kas ja millal on võimalik tõendina arvestada süüdistatava varem antud ütlusi, kui isik ristküsitlusel ütlusi ei anna. Riigikohus ei pidanud analüüsima kõikvõimalikke muid asjas kohtumenetluse poolte tõstatud küsimusi, mida kassatsioonis ei käsitletud.
2. Materiaalõiguslikult oleks ka kohtuotsuses tõendatuks loetud süüdistuses nimetatud osategude (8-
3. juuli 2019) puhul tegemist jätkuva süüteoga. Kohtuotsuses heidetakse M. Reidolfile sisuliselt ette igapäevast sõiduautode kasutamist kahel perioodil, millisel juhul näiks ka ilmne ühtse tahtluse jaatamine teo jätkuvuse tähenduses. Seega, isegi kui eeldada kohtuotsuses tuvastatu tõesust, nähtub endiselt üksnes kaks ühtsest tahtlusest kantud tegu: 1) sõiduki juhtimine
4. aasta suvel enne vahistamist nelja päeva vältel ning 2) sõiduki juhtimine
5. aasta sügisel pärast vahi alt vabanemist. Lisaks heidetakse süüdistatavale teo toimepanemist
6. oktoobril
7. Seega olnuks tegemist vaid kahe teoga, mistõttu ei ole täidetud süstemaatilisuse tunnus

§ 4231tähenduses.

18. Samuti kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust süstemaatilisuse tunnuse sisustamisel, ignoreerides seejuures Riigikohtu praktikat kriminaalasjas nr 1-15-1446, milles Riigikohus asus seisukohale, et vastutuse eelduseks on varasem kehtiv karistatus ka siis, kui tuleb lahendada küsimus süüteo võimaliku süstemaatilise toimepanemise kohta (nt

§ 4231). Ajaliselt veelgi uuemas Riigikohtu 2.

mai 2023. a otsuses kohtuasjas nr 1-22-5306 viidatakse samale lahendile. Kuivõrd M. Reidolfil puudub kehtiv karistus juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest (seda nii kriminaal- kui ka väärteokorras) on isiku süüditunnistamine

§ 4231järgi välistatud.

Vastus apellatsioonile

1. Kaitsja apellatsioonile esitas vastuse prokurör, kes leiab, et apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata kui ilmselt põhjendamatu.
2. Jääb selgusetuks, mil viisil on käesoleva kriminaalasja seisukohalt asjakohane asjaolu, et kautsjoni vastu vabastatu jääb kautsjonist ilma uute kuritegude toimepanemisel. Vastav reegel tuleneb otsesõnu KrMS § 135 lg-st
3. Seega ei pidanud maakohus seda küsimust eraldi käsitlema. Samuti ei puutu asjasse Riigikohtu
4. juuni
5. a määruse p-des 29-38 esitatud seisukohad. Tallinna Ringkonnakohtu
6. augusti
7. a määrusega jäeti rahuldamata M. Reidolfi kaitsjate kaebus V. Verte suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmise osas. Seega on tegemist pahatahtlike ja alusetute väidetega. 1-21-2039
8. Asjakohatu ja paljasõnaline on väide, et menetlejal puudus juba
9. aastal tehtud vaatlusprotokollide põhjal veendumus, et M. Reidolf juhtis sõidukit, kuna kaitsja ei viita seda väidet kinnitavatele tõenditele. Maakohtus küsitleti tunnistajatena MB ja KH ning uuriti ka MA antud ütlusi, millest ei tulene kaitsja väidetut. Kaitsja ei ole taotlenud viidatud vaatlusprotokollid koostanud Maksu- ja Tolliameti uurijate tunnistajatena üle kuulamist, selgitamaks välja, kas ja milline teadmine või veendumus oli menetlejal
10. aastal vaatlusprotokolle koostades.
11. Põhjendamatu on maakohtule tehtud etteheide, et vaidlustatud otsuses ei ole nõutava põhjalikkusega analüüsitud M. Reidolfi aktiivse kaitseversioonina esitatud ütluste usaldusväärsuse küsimust. Maakohus tõi põhjendatult M. Reidolfi ütluste usaldusväärsuse hindamisel välja, et lisaks sellele, et M. Reidolf andis esimest korda sisulisi ütlusi alles kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtus, tuleb tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta ka tõika, et need ei haaku teiste kohtus uuritud tõenditega ning tema aktiivset kaitseversiooni ei olnud võimalik kohtus objektiivselt kontrollida kuivõrd nii Q kui ka süüdistatava tütar keeldusid kohtuistungitel ütlusi andmast. Maakohus on M. Reidolfi kohtus esitatud kaitseversiooni üksikasjalikult ja kõigiti ammendavalt kontrollinud. Apellant ei selgita sedagi, mil viisil muutus riikliku süüdistuse taktika, mis tingis väidetavasti kaitsetaktika muutmist.
12. Apellant heidab maakohtule põhjendamatult ette seda, et kohus uuris vaatlusprotokollide lahutamatuteks lisadeks olevaid videosalvestisi, mille tulemusena jõudis kohus siseveendumuseni, et just M. Reidolf juhtis mootorsõidukit Porsche Cayenne 8-
13. juulil
14. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on lubatav tõend nii videosalvestis kui ka selle vaatluse kohta koostatud protokoll. Vaidlusalused asitõendid loeti kohtumenetluses poolte kokkuleppel avaldatuks. Süüdistatav ega tema kaitsja ei esitanud neile vastuväiteid.
15. Kaitsja heidab maakohtule põhjendamatult ette seda, et viimane ei käsitlenud võimalikke kohtueelses menetluses toimunud rikkumisi. Süüdistatav ei ole selle kohta ütlusi andnud. Kaitsja küsitles liiklussüütegude menetlemise tavapärase praktikaga seonduvalt
16. aprilli
17. a kohtuistungil menetlejat KH, kes selgitas istungil, et näiteks Milestone programmi kasutatakse süstemaatilise juhtimisõiguseta sõitmise faktide tuvastamiseks Põhja Prefektuuri praktikas sagedasti.
18. Seoses
19. oktoobri
20. a vaatlusprotokolliga on oluline, et tegemist on kaitsja esitatud tõendiga. Ei ole alust väita, et maakohus jättis põhjendamatult analüüsimata selle lubatavust tõendina, kuivõrd süüdistatav mõisteti selles osas õigeks. Vastav vajadus puudub ka ringkonnakohtus.
21. Alusetu on apellatsioonis sisalduv väide, et maakohus hindas valesti süüdistatava kahtlustatavana kinnipidamise ja tema kahtlustatavana ülekuulamisega seotud menetluslikke asjaolusid. Kohtus uurimata tõenditele ei või tugineda kohtumenetluse pooled kohtuvaidluses ega kohus otsust tehes. Kriminaalasjas ei ole uuritud tõendeid selle kohta, kas menetleja kahtlustuse esitamisel teadis või ei teadnud M. Reidolfil joobe esinemise fakti.
22. Viimaks heidetakse maakohtule alusetult ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist ning materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist teo süstemaatilisuse tuvastamisel. Maakohus on vaidlustatud otsuse punktides 43 kuni 48 analüüsinud kõigiti jälgitavalt ja igati põhjalikult

§ 4231

objektiivse koosseisu nõutava elemendi – süstemaatilisuse – olemasolu 1-21-2039 ning ühtlasi selgitab, miks ta ei soostu kaitsja seisukohaga, et M. Reidolf juhtis ajavahemikus 8.-

1. juuli 2019 mootorsõiduki jätkuva tahtlusega. Menetlus ringkonnakohtus
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a määrusega võeti kaitsja apellatsioon menetlusse ja võimaldati kohtumenetluse pooltel esitada ringkonnakohtule e-toimiku kaudu taandusi, taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
5. detsembrini
7. M. Reidolfi kaitsja I. Kütt esitas
8. detsembril 2023 kirjaliku seisukoha. Kokkuvõtvalt on selle sisu järgmine. Kaitsja jääb esitatud apellatsiooni juurde, korrates selles esitatud väiteid ja toob täiendavalt välja järgmist.
9. Kaitsja ei ole olnud seotud süüdistuskohustusmenetlusega, mis päädis Tallinna Ringkonnakohtu
10. augusti
11. a määrusega asjas nr 1-23-
12. Seega ei saanud kaitsja selle lahendiga arvestada ja prokuröri etteheited selles osas on põhjendamatud.
13. Apellatsioonis on trükiviga osas, mis puudutab vaidlustatud asitõendi vaatlusprotokolli – nimelt peab apellant lubamatuks tõendiks
14. veebruari
15. a asitõendi vaatlusprotokolli, mille vastuvõtmisele vaidles kaitsja vastu ka
16. aprilli
17. a kohtuistungil.
18. M. Reidolf ei nõustu sellega, et ta pani uue kuriteo toime pärast kautsjoni kohaldamist teises asjas. Nimelt heidetakse talle ette pärast kautsjoni vastu vabanemist vaid ühe teo toimepanemist, s.o
19. oktoobril 2019 ilma juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine, eraldivõetuna on aga tegemist väärteoga. Ringkonnakohtu seisukoht
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata ning põhjendab seda järgmiselt. I
21. Esmajärjekorras käsitleb kolleegium apellatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta. Alusetu on kaitsja väide, et maakohus tugines otsuse tegemisel lubamatult videosalvestistele, mida kriminaalasjas vaadeldi asitõendina. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendina käsitatav nii uurimistoimingu (ehk asitõendi vaatluse) protokoll kui ka asitõend ise. Praegusel juhul vaadeldi erinevate turvakaamerate videosalvestisi. Seega ei kajastanud videosalvestised näiteks mõne uurimistoimingu käiku ega ole selliselt (vaid) uurimistoimingu protokolli lisa. Sellistel juhtudel ongi tõendiväärtus ka videosalvestisel endal ja vaatlusprotokollis võib piirduda menetluslike asjaolude kajastamisega (videosalvestise kriminaalasja juurde võtmise viis), samuti võib tegemist olla abivahendiga videosalvestisel toimuva jälgimisel. (Vt nt ka Riigikohtu
22. oktoobri
23. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8315, p 9). Kohtumenetluses jäeti asitõendite vaatlusprotokollid ja nende lisaks olnud videosalvestised kohtumenetluse poolte kokkuleppel avaldamata (loeti avaldatuks). Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus hindas tõendina nii asitõendi vaatlusprotokolle kui ka neile lisatud videosalvestusi. Seejuures tugines maakohus vahetult videosalvestistele eeskätt kontrollimaks süüdistatava ja tema kaitsja väiteid, et mootorsõidukit võis juhtida ka teine isik, kuigi vastav asjaolu ei nähtunud vastavatest vaatlusprotokollidest. Praegusel juhul ei olnud tegemist ka 1-21-2039 olukorraga, kus videosalvestis olnuks vastuolus asitõendi vaatlusprotokolliga ja see vastuolu jäeti kõrvaldamata.
24. Samuti põhjendas maakohus oma seisukohta, mille kohaselt M. Reidolfi ütlused on ebausaldusväärsed osas, milles ta eitab mootorsõiduki juhtimist ajavahemikus 8-
25. juulil
26. Maakohus tugines seejuures nii teistele tõenditele, sh asitõendite vaatlusprotokollidele ja nende lisaks olnud videosalvestistele kui ka tõsiasjale, et versiooni selle kohta, et mootorsõidukit Porsche Cayenne juhtis kahel korral hoopis tema elukaaslane Q, esitas süüdistatav alles kriminaalasja teistkordsel arutamisel ja muid seda kinnitavaid tõendeid kogutud ei ole. Nii süüdistatava elukaaslane kui ka tütar keeldusid tunnistajatena ütluste andmisest. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu argumentatsioon on selles osas piisav.
27. Seoses kaitsja taotlusega kontrollida menetleja tegevuse seaduslikkust kohtueelses menetluses märgib ringkonnakohus järgmist. Praeguses kriminaalasjas ei pea ega saagi kohus lahendada küsimust sellest, kuidas toimida teises kriminaalasjas kohaldatud tõkendiga, s.o kautsjoniga. Samuti ei ole sisulist tähtsust sellel, kas mõni kriminaalasi on prokuratuuri suurema või väiksema tähelepanu all. Ei ole oluline seegi, mida arvasid menetlejad kohtueelses menetluses teo tõendatusest. Kui prokuratuur esitab kohtule süüdistusakti, väljendab ta sellega veendumust, et esineb alus süüdistatavale teo etteheitmiseks. Kohtumenetluses hindab tõendeid, s.o nende lubatavust ja usaldusväärsust kohus, mida maakohus ongi praegusel juhul teinud, leides, et tõendatud on mootorsõiduki juhtimine
28. juulil 2019,
29. juulil 2019,
30. juulil 2019,
31. juulil 2019 ja
32. oktoobril
33. Muus osas ei pidanud maakohus M. Reidolfile süüdistuses etteheidetud tegusid tõendatuks ja mõistis M. Reidolfi õigeks.
34. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et ta ei hinnanud
35. veebruari
36. a asitõendi vaatlusprotokolli tõendina lubatavust ja taotletakse selle otsustuse tegemist ringkonnakohtult. Esmalt nähtub maakohtu otsusest, et kohus pidas selle tõendi lubatavaks, kuna asitõendi vaatlusprotokoll võeti vastu ja hinnati selle sisu usaldusväärsust. Samas nendib kolleegium, et apellatsiooni kohaselt vaidlustatakse maakohtu otsust M. Reidolfi

§ 4231järgi süüditunnistamise osas.

Seejuures kaitsja ei selgita, miks ta soovib sellise tõendi lubatavuse hindamist, millele kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel ei tuginenud. Nimelt leidis maakohus, et M. Reidolf tuleb õigeks mõista tegudes, mida pidanuks prokuröri hinnangul tõendama vastav asitõendi vaatlusprotokoll, sest teo toimepanemine ei olnud tõendatud. Teo tõendamatust põhjendas maakohus sellega, et asitõendi vaatlusprotokolli ja sellele lisatud videosalvestise pinnalt ei ole võimalik järeldada, et videosalvestisel on jäädvustatud just M. Reidolf. Ka süüdistatav ise eitas vastavatel kuupäevadel mootorsõiduki juhtimist. Seega ei riiva andmebaasi Milestone vaatlus ka sisuliselt vahetult M. Reidolfi õigusi. 38. Kaitsja viitab apellatsioonis ka M. Reidolfile 20. oktoobril 2020 väidetavalt ebaseadusliku kahtlustuse esitamisele. Apellatsioonist ei selgu, mis tähendust kaitsja sellele omistab. KrMS § 33 kohaselt on kahtlustatav isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud või keda on allutatud menetlustoimingule. M. Reidolf peeti kinni kahtlustatavana

§ 424lg 1 tunnustele vastava teo toimepanemises 18.

oktoobril 2020 (kd I, tl 1-3). Kohtumenetluses kaitsja esitatud tõendi kohaselt kuulati M. Reidolf kahtlustatuna

§ 424lg 1 ja § 4231 järgi 20.

oktoobri 2020. a hommikul tema kaitsja juuresolekul (kd I, tl 172-173). Kahtlustatavana ülekuulamisel saadud ütlusi ei ole kohtumenetluses avaldatud ega kasutatud M. Reidolfi süü tuvastamisel. Seejuures ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et isikut saab kinni pidada või üle kuulata kahtlustatavana

§ 424lg 1 järgi vaid joobeekspertiisi 1-21-2039 tulemuse olemasolul.

Kaitsja ei esitanud ka tõendeid, mis kinnitaksid menetleja teadlikkust joobeekspertiisi tulemusest isiku kahtlustatavana ülekuulamisel. Samuti ei ole tähtsust asjaolul, millal (kas enne või pärast kahtlustatava ülekuulamist) allkirjastati

1. oktoobri
2. a asitõendi vaatlusprotokoll, mis menetleja hinnangul kinnitas mootorsõiduki süstemaatilist juhtimisõiguseta juhtimist. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kindlaid nõudeid teabe kogumile ja selle vormile, mis peab olema menetleja valduses isiku kahtlustatavana ülekuulamisel. Vahistamismenetluses ei tuginenud prokuratuur

§ 424

lg-le 1, seega ei mõjutanud algne kahtlustus selles teos ka vahistamisotsustust.

§ 4231

järgi esitatud kahtlustuse sisul peatub ringkonnakohus täiendavalt süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel. II 39. Maakohus ei kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust. Esmalt nõustub kolleegium maakohtuga selles, et kaitsja tõlgendab vääralt Riigikohtu praktikat süstemaatilisuse tunnuse sisustamisel

§ 4231koosseisu tähenduses.

Kaitsja viidatud kriminaalasjas nr 1-15-1446 käsitles Riigikohus (kehtivate) karistusandmete õiguslikku tähendust. Ühe näitena tõi Riigikohtu kriminaalkolleegium tõepoolest

§ 4231

süüteokoosseisu, selgitades, et varasem kehtiv karistus on vastutuse eelduseks, kui tuleb lahendada küsimus süüteo süstemaatilise toimepanemise kohta. Karistusõiguse teoorias ja kohtupraktikas on aktsepteeritud, et juhul kui koosseis näeb tunnusena ette süstemaatilisuse (s.o

§ 199

lg 2 p 9 ja § 4231), võib tegemist olla nii õigusliku kui ka faktilise retsidiiviga (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-15, p 8 ja
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 4-19-4337, p 9). Seega võib süstemaatilise teoga olla

§ 4231

kontekstis tegemist näiteks juhul, kui isikut on varem väärteo- või kriminaalkorras karistatud mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest ja ta paneb toime uue (vähemalt kolmanda) samasuguse teo. Riigikohus selgitaski, et tegemist peab sel juhul olema kehtiva karistusega. Samas võib kolme või enama koosseisule vastava mootorsõiduki juhtimise episoodi toimepanemise tuvastamine toimuda samas menetluses – nagu praeguses kriminaalasjas.

1. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et käesolevas asjas on
2. juulil 2019,
3. juulil 2019,
4. juulil 2019 ja
5. juulil 2019 etteheidetava käitumise puhul tegemist ühe jätkuva teoga. Lisaks maakohtu põhjendustele selgitab ringkonnakohus järgmist. Tõepoolest, sellel, et Riigikohus ei võtnud väljaspool kassatsiooni selles osas seisukohta, ei ole siduvat õiguslikku mõju. Samas praegusel juhul on tuvastatud, et süüdistatav juhtis küll ühte ja sama mootorsõidukit Porsche Cayenne registreerimisnumbriga XXXXXX neljal järjestikusel päeval, kuid tegi seda erinevates kohtades (Vesivärava kohvik, Lauteri tänav, Kopli 1, Laagri tankla) ja aegadel. Mõnel korral oli ta seejuures koos oma tütrega, mõnel korral mitte; ta kohtus erinevate inimestega. Vähemalt kriminaalasjas tuvastatud välise teopildi pinnalt ei ole võimalik järeldada, et kõik need juhtumid olid hõlmatud süüdistatava ühtse tahtlusega – näiteks, et kõigil toimingutel oleks ühtne (jätkuv) eesmärk. Ainuüksi tõsiasjast, et igal päeval tegi süüdistatav otsustuse kasutada ringi liikumiseks mootorsõidukit ja seda ka juhtida, ei piisa sellest, et pidada tegu jätkuvaks. Selle kohta ei ole tõendeid esitanud ka kaitsja.
6. Seoses kaitsja taotlusega hüvitada süüdistatavale süüteomenetlusega ehk vahistamisega tekitatud kahju, märgib kolleegium järgmist. Taotluses tuginetakse SKHS § 5 lg 1 p-dele 1 ja 2 ehk vahistamisega ja kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju, kui süüdistatav mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus. Maakohus viitas sellele, et 1-21-2039 süüdistatav mõistetakse kriminaalasjas

§ 4231järgi süüdi ja seetõttu ei kuulu kahju hüvitamisele.

Riigikohtu praktika kohaselt, kuigi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ei käsitle olukordi, mil kohus teeb osaliselt õigeks- ja osaliselt süüdimõistva otsuse, tuleb siiski SKHS § 5 lg 1 p 1 ja 2 kohaldada ka olukorras, kus taotlus on seotud meetmega, mida kohaldati vaid õigeksmõistvat otsust puudutavas osas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2022. a otsus kriminaalasjas nr 1-21-1652, p 25). Praegusel juhul nähtub Harju Maakohtu 20. oktoobri 2020. a vahistamismäärusest, et süüdistatavale heideti

§ 4231järgi mootorsõiduki juhtimist 16.

septembril 2020,

1. oktoobril 2020,
2. oktoobril 2020,
3. oktoobril 2020,
4. oktoobril 2020 ja
5. oktoobril
6. Maakohtu otsusega mõisteti M. Reidolf õigeks
7. septembril,
8. oktoobril,
9. oktoobril,
10. oktoobril ja
11. oktoobril 2020 toimepandud mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimises. Seega tunnistati M. Reidolf vahistamismääruse aluseks olnud käitumisest süüdi vaid
12. oktoobril 2020 toimepandud teos, mis eraldiseisvalt ei andnuks vahistamismääruse tegemise ajal alust teo käsitamiseks süstemaatilisena ja seega ka isiku vahistamiseks. Eeltoodu tõttu saab järeldada, et meedet kohaldati osas, mis puudutab õigeksmõistvat otsust vaatamata sellele, et lõppkokkuvõttes tunnistati M. Reidolf siiski

§ 4231järgi süüdi ja seda ka 18.

oktoobril 2020 toimepandu osas.

1. Kolleegium leiab siiski, et praeguses asjas on kahju hüvitamine välistatud SKHS § 8 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt isikul ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kui ta põhjustas kahju kaasa toonud meetme kohaldamise tahtlikult või ettevaatamatult, sealhulgas rõõnas ennast. Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a vahistamismäärusest nähtub, et kahtlustatav tunnistas kohtuistungil kuriteo toimepanemist, kuid vaidles vahistamisele vastu, selgitades, et ei pidanud oma tegu kriminaalkorras karistatavaks. Ka tõkendi vaidlustamisel ringkonnakohtus tugines isiku kaitsja kuriteokahtluse osas vaid sellele, et M. Reidolf ei pidanud oma tegu kuriteoks (vt Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a määrus). Kuigi kahtlustatav ei pea vahistamismenetluses ütlusi andma, siis olukorras, kus ta otsustab kuriteo toimepanemist tunnistada, mõjutab see paratamatult kohtu hinnangut. Süü ülestunnistamise rolli vahistamisotsuse tegemisel kinnitab tõsiasi, et asja sisulisel arutamisel ei pidanud maakohus ainuüksi asitõendi vaatlusprotokolli ja sellele lisatud videosalvestist süü tuvastamisel piisavaks olukorras, kus M. Reidolf eitas tegude toimepanemist. Seega leiab kolleegium, et M. Reidolf põhjustas oma tahtliku käitumisega vahistamismenetluses, s.o oma süüd tunnistades, enda suhtes tõkendi rakendamist. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse jätta kaitsja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt