Obsah (15)

§ 3§ 8§ 76§ 402§ 100§ 108§ 94§ 113§ 4034§ 101§ 396§ 230§ 397§ 415§ 42

2-23-6624 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 3. november 2023. a Lubja 4, Tallinn Tsiviilasja num

§ 3

p-s 1 sätestatu kohaselt on võlasuhte tekkimise aluseks leping.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustusi täita vastavalt lepingule või seadusele.

Hageja ja kostja sõlmisid

§ 402mõistes tarbijakrediidilepingu.

Nimetatud lepingu alusel kohustus hageja andma kostjale laenu ning kostja kohustus saadud summad koos intresside ja lepingutasuga vastavalt hageja poolt esitatud laenulepingu maksegraafikule hagejale tagasi maksma.

1. Kostja rikkus Lepingust tulenevat kohustust tagastada hagejale saadud laenusumma koos intressidega. Hageja on 28.10.2022 kirjaga esitanud kostjale Lepingu ülesütlemise avalduse, andes kostjale ühtlasi täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Kostja ei ole täitnud kohustust ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu on Leping alates 11.11.2022 ülesütlemisega lõppenud. Aluse Lepingu ülesütlemiseks andis esialgse lepingu p 7 ja p
2. 3 15.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hageja leiab, et kostja on oma Lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud.

§ 108

lg 1 kohaselt, kui kostja rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tuginedes

§ 108

lgle 1 palub hageja mõista kostjalt välja võlgnetav põhivõla summa 9816 eurot 24 senti. 16. Täiendavalt nõuab võlausaldaja

§ 94lg 1 alusel intressi tasumist.

Pooled on Lepingus kokku leppinud intressimääraks 12% aastas. Esialgse lepingu p 2 ja Lepingu p 1 kohaselt kohustub laenu kasutamise eest kostja tasuma hagejale intressi lepingus sätestatud tähtpäeva(de)l. Intressi arvestamisel lähtub hageja 365-päevasest aastast, tegelikust päevade arvust kuus ja lepingus kokku lepitud intressimäärast. 17. Täiendavalt nõuab võlausaldaja

§ 113lg 1 alusel viivise tasumist.

Esialgse lepingu p 2 järgi, kui kostja ei tee Lepingu alusel saadud Laenu tagasimakseid tähtaegselt, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist Lepingus ettenähtud intressimäära ulatuses. Kui lepingus on intressimäär 0%, siis on viivis

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Pooled on Lepingus kokku leppinud viivisemääraks 12% aastas ehk 0,033% päevas. Kostja vastus

1. Kohtule 30.05.
2. a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Krediidiasutus ehk antud juhul Holm Bank As peab andma laenu vastutustundlikult ning hindama krediidivõimekust piisavalt, et tagada olukord, kus laenu ei anta inimesele, kes suure tõenäosusega seda tagasi ei suuda maksta.
3. Hageja pidi nägema hindamise käigus, et minu sissetulek ühes kuus on 800 eurot ja et mul on olemas varasemalt võetud laenud ja kohustused, mis moodustavad juba minu sissetulekust märkimisväärse osa. Hoolimata sellest tegi Holm Bank As otsuse, et ma olen võimeline teenindama laen+intressid kogusummas 21 794, 21 eurot kuus aastat igakuiste maksetena ehk 302,79 eurot ühes kuus.
4. Kuna Holm Bank As on öelnud, et nemad juhinduvad vastutustundliku laenamise põhimõtetest, siis antud juhul leian, et seda ei ole järgitud ja laenu on antud vastutustundedult. Võttes arvesse eeltoodut, pidi Holm Bank As teadma, et antud laen võib tekitada laenutaotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kohtu põhjendused
5. Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
6. Käesolevas tsiviilasjas on olulised järgmised asjaolud: • Hageja ja kostja sõlmisid 03.03.
7. a laenulepingu nr xxxx, millega hageja väljastas kostjale laenu summas 12 500 eurot (dtl 10). • Hageja ja kostja sõlmisid 06.01.
8. a laenulepingu lisakokkuleppe, mille p 1 kohaselt kuulus laen tagastamisele 15.03.
9. a (dtl 16). • Hageja ja kostja sõlmisid 06.06.
10. a laenulepingu lisakokkuleppe nr 2, mille p 1 kohaselt kuulus laen tagastamisele 15.10.
11. a (dtl 19). • Hageja esitas kostjale 23.08.
12. a võlgnevuse meeldetuletuse (dtl 24). 4 • Hageja ütles 28.10.
13. a laenulepingu alates 11.11.
14. a üles, kuna alates 15.07.
15. a olid kostjal lepingulised kohustused täitmata (dtl 21).
16. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud hagejale tasumata laenulepingus kokkulepitud põhikohustuse eest 9 816,24 eurot, intressid 672,72 eurot ja viivised summas 564,27 eurot.
17. Kostja vastuväite kohaselt on hageja andnud laenu vastutustundetult ja jätnud järgimata vastutustundliku laenamise põhimõtte (dtl 38).
18. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 2023).

§ 4034

lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1– 7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 26.

§ 4034

lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kohtule laenutaotluse (dtl 48), kogumispensioni päringu (dtl 49), maksehäire kontrolli väljavõtte (dtl 50), konto väljavõtte analüüsi (dtl 51) ning menetlus ja limiidi otsuse (dtl 52). 27. Krediidilimiidi otsusest nähtub kohtule, et hageja on laenulepingu sõlmimisel võtnud arvesse, et kostja igakuine netopalk on 800 eurot, töösuhte kestus üle 60 kuu, igakuised kohustused kontoväljavõttel 424 eurot (dtl 52). Laenuandja jõudis järeldusele, et kostja on võimeline tasuma laenulepingu lisaks oleva maksegraafikujärgseid makseid (dtl 52).

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja 5 selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-20-10661 8.11.

1. a tehtud otsuses leidnud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks märkinud 1 200 eurot. Hageja on kontrollinud kostja arvelduskonto väljavõtet ja lähtunud kostja konto väljavõttelt nähtuvast tegelikust sissetulekust, s.o 800 eurot. Kohtu hinnangul on hageja analüüsinud piisava põhjalikkusega kostja maksevõimet ning ei ole rikkunud eeltoodust tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Võlaõigusseadus § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu ning § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 29.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Puudub vaidlus, et kostja on saanud hagejalt laenu, kuid tagastanud üksnes osaliselt.

§ 230

lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

1. Kohtu hinnangul on hageja oma nõuet tõendanud. Lepingu ülesütlemise seisuga, so 11.11.
2. a oli kostjal tasumata põhivõlgnevus 9 816,24 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 31.

§ 397lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Pooled on lepingu p-s 2 kokku leppinud intressimääras 12% aastas. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi summas 672,72 eurot. Kohus on seisukohal, et intressimäär on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. 32.

§ 415

lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest 6 viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-18-7334 asunud seisukohale, et

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise suurusega 12% aastas ehk 0,033% päevas, perioodi 16.10.
2. a kuni 04.05.
3. a eest, suurusega 564,27 eurot. Viivis on arvestatud kuni hagiavalduse esitamiseni. Hageja kirjeldab viivise arvestust iga viivitatud makse kohta alljärgnevalt: põhiosa summalt 69,31 eurot. Viivitatud on perioodil 16.10.2022 kuni 04.05.2023 ehk tasumata põhiosa osamakse summast järgmine päev kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani, see on 201 päeva. Hageja arvutab viivist tasumata 15.10.2022 põhiosa osamakselt. 69,31 x 0,033 : 100 = 0,022872 (1 päeva viivise määr) 201 x 0,022872 = 4,597332 eurot ehk ümardatult 4,60 eurot. Põhiosa summalt 9746,93 eurot: viivitatud on perioodil 12.11.2022 kuni 04.05.2023 ehk alates lepingu ülesütlemise kuupäevast järgmine päev kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani, see on 174 päeva. Hageja arvutab viivist tasumata põhiosa osamaksetelt ehk aluseks on võetud kõik tasumata graafikujärgsed põhiosa maksed alates 15.11.2022 kuni 15.10.
4. 9746,93 x 0,033 : 100 = 3,216487 (1 päeva viivise määr) 174 x 3,216487 = 559,668721 eurot ehk ümardatult 559,67 eurot. Kostjal on tasumata kaks viivise osamakset: 4,60 + 559,67 = 564,27 eurot. Seega on viivise nõue 564 eurot 27 senti, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Kuivõrd kostja oli laenumaksetega viivituses, on hagejal kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 16.10.
5. a ning hageja viivisenõue summas 564,27 eurot on põhjendatud.
6. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär ülemäära suur. Kohus on seisukohal, et see on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-25-16 leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus on seisukohal, et laenumakstete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
2. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 840 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv). Hageja on 7 tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 840 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 8