MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 13. november 2023. a, Tallinn Haldusasja number 3-23-2357 Haldusasi X. X. kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 11.10.20

§ 16lg-s 1 sätestatud tähtaega ületades ning aukohus ei pidanud usutavaks kaebaja väidet, et ta sai kaebuses esitatud etteheidete 1

) § 15 lg 1). Aukohtumenetluse algatamiseks võib aukohtu poole pöörduda huvitatud isik kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest (

§ 16lg 1).

Aukohus algatab aukohtumenetluse mh huvitatud isiku algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused (

§ 16lg 2).

Aukohus võib määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui advokaat eiras advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusakte või kutseeetika nõudeid ning kui distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud (

§ 19lg 1).

Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal õigus esitada kaebus halduskohtule (

§ 18lg 1).

Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise pädevus on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada. Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tähendab seda, et kaebuse rahuldamisel kaebaja saaks mõne õiguse, hüve, asja, hüvitise vms; või vabaneks mõnest talle seatud kohustusest, keelust vms. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kaebajal aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaebaja õiguste kaitsmine, vaid järelevalve teostamine advokaatide kutsetegevuse üle. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele.

§ 16

lg-st 1 ega

§ 18

lg-st 1 ei tulene isikule õigust nõuda aukohtumenetluse läbiviimist advokaadi suhtes ega advokaadi karistamist ega ka karistamise kaalumisest, kui sellest kaebajale n.ö kasu või hüve ei teki. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-161148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 7; 05.02.2019 määrus nr 3-18-2282, p 11; 20.04.2017 määrus nr 3-17-559, p 5; 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6; viimati 03.03.2023 määruses nr 3-222528 ja 13.09.2023 määruses nr 3-23-797). Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; auko2

§ 16

lg 1 kohaselt tuleb taotlus aukohtumenetluse algatamiseks esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub kolme aasta möödumisel selle toimepanemisest. Distsiplinaarsüüteo aegumine algab alates hetkest, mil advokaat lõpetab teo toimepanemise (

§ 19lg 6).

Vandeadvokaadi M. P.le etteheidetavad teod on seotud tsiviilasjaga nr 2-09-66820, kus vandeadvokaat esindas riigi õigusabi korras teist menetlusosalist. Seega mistahes vandeadvokaadile etteheidetavad teod said lõppeda tsiviilasja lõppemisega. Kohtute infosüsteemi alusel on viimane kohtulahend tsiviilasjas tehtud 21.05.2012, kuigi ei pruugi olla ka välistatud viimased toimingud

1. aastal. Seega advokaadi mistahes tegevus, mis saanuks vastata distsiplinaarsüüteo tunnustele, lõppes ligikaudu 10 aasta tagasi. Mistahes konkreetseid väiteid, et vandeadvokaat oleks kunstlikult loonud ise uusi kohtuasju kaebaja vastu, kaebaja välja toonud ei ole ning vandeadvokaat on hilisemaid kokkupuuteid ka eitanud (dtl 79). Ka juhul, kui keegi teine on kasutanud advokaadi tegevuse tulemit kaebaja kiusamiseks või hirmutamiseks, ei ole see omistatav advokaadile. Vandeadvokaadi M. P. tegevust samade asjaolude osas sama kaebaja taotluse alusel on advokatuur kontrollinud ka 25.02.2014 ning otsustanud jätta aukohtumenetluse algatamata (dtl 114). Seega ei olnud kaebajal varem takistusi samas küsimuses aukohtu poole pöördumiseks ning isikul puudub õigus pöörduda sama väidetava rikkumise osas aukohtu poole korduvalt, kui varasemalt on küsimus lõplikult lahendatud. Vandeadvokaat M. G. tegevus M. P.a patroonina sai lõppeda samaaegselt M. P. tegevusega ehk väidetav tegu on igal juhul aegunud. Muus osas on kaebaja etteheited (alusetud arved) seotud kassatsioonkaebusega asjas nr 2-16-18564 ja advokaaditasu väljanõudmise nõudega tsiviilasjas nr 219-
2. Kohtute infosüsteemi kohaselt sai tsiviilasjas nr 2-16-18564 kaebaja Riigikohtu määruse kätte selle tegemise päeval 07.05.2019, teavitades kättesaamisest ka advokatuuri. Seega on 3aastane aegumistähtaeg igal juhul möödunud. Küsimusele, kas vandeadvokaat rikkus oma kohustusi selles tsiviilasjas, on juba kohtud andnud hinnangu tsiviilasjas nr 2-19-19785 (dtl 103 jj ning ringkonnakohtu 31.08.2020 määrus samas asjas). Kohtute infosüsteemi kohaselt lõppes tsiviilasjas nr 2-19-19785 põhivaidlus advokaaditasu väljanõudmise nõudes Riigikohtu 25.01.2021 määrusega, millega jäi muutmata ringkonnakohtu 31.08.2020 määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta. Kaebaja sai määruse kätte juba 27.01.2021 ja avaldas selle osas Riigikohtule oma seisukoha. Seega oli kaebaja taotluse aluseks olevatest asjaoludest teadlik märgatavalt varem kui
3. aastal uuesti advokatuuri poole pöördudes. Ka siis, kui kaebaja varasemate dokumentidega piisavalt vara ei tutvunud, vaid tegi seda alles arhiveerimisel, olid dokumendid kaebaja käsutuses ja

§ 16lg 1 mõttes pidi ta saama asjaoludest varem teada. 3

§ 64

osaks tsiviilnõuete lahendamisest, sätestavad

§ 16lg 1 ja § 19 lg 6 aegumise osas erinormi.

6. Ka juhul, kui leiduks alus sisuliseks menetlemiseks, ei saa pelgalt sellest, et kaebaja aukohtu järeldustega ei nõustu, järeldada kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks. Ka kaebajale edukas aukohtumenetlus ega halduskohtumenetlus ei annaks kaebajale õiguslikke eeliseid kaebuses kirjeldatud lõppenud tsiviilvaidluste tulemuste muutmiseks ega ka tulevikus võimalike tekkivate tsiviilvaidluste tarbeks. Tallinna Ringkonnakohus on ka varem sedastanud (22.01.2021 määruse nr 3-20-2226 p 14), et

§ 64

sätestab, et kui klient leiab, et advokaaditasu või õigusteenuskulu nõue ei ole põhjendatud, võib ta selle vaidlustada advokatuuri aukohtus. Ka viidatud normist ei tule kaebajale halduskohtus ulatuslikumat kaebeõigust kui distsiplinaarküsimuse lahendamisel. Advokaadi ja tema kliendi vaheline lepinguline suhe on eraõiguslik ning sellest võrsunud vaidlusi ei ole halduskohus pädev lahendama isegi siis, kui aukohtule on antud õigus hinnata advokaaditasu ja õigusteenusekulu nõuete põhjendatust. Advokaadibüroo arvega mittenõustumisel on kohustatud isikul võimalus arve vaidlustada (p 14). Selline tsiviilõiguslik vaidlus on juba läbitud (tsiviilasi nr 2-19-19785), mistõttu on lõplikult otsustatud ka, kas kaebajale esitatud arved on alusetud või mitte. Analoogia korras, kuigi

§ 64

lg 1 seda ei käsitle, tuleb ka järeldada, et kaebaja mistahes nõuded riigilõivude väljanõudmiseks advokaatidelt tuleb samuti lahendada tsiviilvaidluste lahendamise korras, mitte aukohtus. Kaebeõigust ei tulene ka kaebaja soovist, et juhul kui aukohus leiaks, et toime on pandud süütegu, võiks karistuseks olla ka meede, mis ei võimaldaks advokaadil enam kutsetegevusega jätkata (

§ 19lg 2 p-d 3 ja 4).

Nagu kohus eelnevalt sedastas, ei ole kaebajal subjektiivset õigust advokaadi karistamiseks ega ka sellele eelnevalt distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks. 7. Kaebaja leiab, et talle ei ole edastatud aukohtu põhjendusi. Kaebaja menetluslike õiguste rikkumiseks ei saa pidada Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg-le 31 vastava resolutsioonotsuse tegemist. Advokatuuri 11.10.2023 otsuses on selgitatud, et aukohus teeb motiveeritud otsuse, kui menetlusosaline teatab aukohtule 15 päeva jooksul otsuse resolutsiooni avaldamisest arvates soovist esitada otsuse peale kaebus halduskohtule. Advokatuuri vastusest tulenevalt on kaebaja seda ka teinud, mistõttu on ta advokatuuri sisuliste põhjenduste saamise menetluskorrast aru saanud. Seejuures nähtub kohtule, et kaebaja küsis advokatuurilt motiveeritud otsust enne kohtule kaebuse esitamist – advokatuurile esitas kaebaja vastava taotluse 20.10.2023 kell 19.50 (7:50 PM, dtl 111) ja kohtule edastas kaebaja kaebuse 20.10.2023 kell 20.13 (20:13.02, dtl 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 4