4-22-987 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Sekretär Väärteoasi Kaebuse esitanud isik (menetlusalune isik) Kohtuväline menetleja Harju Maako

§ 80lg 1 järgi Kar

S § 63 lg-t 1 kohaldades rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot P. N., isikukood xxx; xxx kodanik; elab aadressil xxx; xxx; tel: xxx; e-post: xxx Keskkonnaameti (registrikood: 70008658) järelevalveosakonna Harjumaa büroo, esindaja K. L.; e-post: info@keskkonnaamet.ee RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-135, maakohus otsustas:

1. Jätta menetlusaluse isiku P. N.i kaebus rahuldamata ning Keskkonnaameti järelevalveosakonna Harjumaa büroo 11.03.2022 otsus väärteoasjas nr 940022000012 muutmata.
2. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele (SEB Pank EE891010220034796011, Swedbank EE932200221023778606, Luminor Bank EE701700017001577198 või LHV Pank EE777700771003813400), märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadetakse lahendi koopia kümne päeva jooksul kohtutäiturile.
4. Otsuse koopia anda P. N.ile ning Keskkonnaametile. EDASIKAEBAMISE KORD 1 4-22-987 Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis 05.05.
5. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VÄÄRTEOETTEHEIDE P. N. kontrollis 25.01.2022 õhtusel ajal enne hämardumist Lääne-Harju vallas Lohusalu külas Lohusalu lahe piirkonnas piki idarannikut püügile pandud nakkevõrku ning ei omanud selleks tegevuseks vajalikku kalastuskaarti. Kalastuskaardita nakkevõrguga kala püüdmisega rikkus P. N. kalapüügiseaduse (KPS) § 22 lg-t 1, mille kohaselt tohib kalastuskaardi alusel või harrastuskalapüügiõiguse eest tasumise korral püüda igaüks harrastuskalapüügivahendiga kala avalikul ja avalikult kasutataval veekogul, järgides KPS-s või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud piiranguid. Samuti puudus püügile pandud nakkevõrgul tähistus/märgistus. Tähistamata/märgistamata nakkevõrguga kala püüdmisega rikkus P. N. kalapüügieeskirja § 20 lg 1 p 2, mille kohaselt on kõigis veekogudes keelatud kasutada nõuetekohaselt tähistamata ja märgistamata seisevpüüniseid. Sellega pani P. N. toime KPS § 75 lg 1 (kalapüük vastava püügiõiguseta) ja KPS § 80 lg 1 (nõuetekohaselt tähistamata või märgistamata püügivahendiga kalapüük) kvalifitseeritavad väärteod. ASJAOLUD JA KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Keskkonnaameti järelevalveosakonna Harjumaa büroo 11.03.2022 otsusega nr 940022000012 karistati P. N.i KPS § 75 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut ehk 200 eurot.
7. P. N. esitas Keskkonnaameti otsuse peale kaebuse, milles taotles väärteomenetluse lõpetamist, sest puuduvad tõendid, mille alusel teda karistada loata kalapüügis. Kaebaja selgitas, et tunnistaja ütlustega on võimalik tõendada üksnes tema viibimist nakkevõrgu juures, mitte aga kalapüügiga tegelemist. Kaebaja hinnangul on materjalide juures olev videosalvestus tõendina kõlbmatu ja nakkevõrgu leidmine ei tõenda veel, et tegemist oli tema paigaldatud püünisega. Lisaks leiab P. N., et tema ütluste andmisest keeldumist ei saa käsitleda tõendina ning süüd iseloomustava asjaoluna ei saa arvesse võtta ei asjaolu, et teda on varasemalt kontrollitud ega ka seda, et ta keeldus süüd omaks võtmast. 13.04.2022 toimunud kohtuistungil jäi kaebaja esitatud taotluse juurde. Ta selgitas, et nägi 24.01.2022 mingisugust asja vees ja otsustas järgmisel päeval kontrollida, kas see on tema isalt varastatud võrk. Järgmisel päeval mere poolt tagasi tulles leidis ta võrgu üles, tõstis selle veest välja ning veendunud, et see ei ole tema isalt varastatud võrk, tuli merelt ära. Pool kilomeetrit enne isa maja jooksid tema juurde maskides noormehed ja ta ehmatas ära, sest kartis, et see võrk on noormeeste oma ja kartis omakohut. Tal oli külm ja ta läks isakoju tagasi. Hiljem tuldi talle sinna järele ning ametnikud käitusid ebapädevalt. Lisaks oletas kaebaja, et tegemist oli tormiga tulnud ja kivide vahele kinni jäänud triivvõrguga ning inimest ei tohi süüdistada selles, et ta viibib rannas vahendi juures, mis isegi ei ole pandud püügile.
8. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu. Ta leidis, et väärteoprotokollis esitatud etteheide leidis tõendamist kohtuistungil tunnistaja S . K. ütlustega, sündmuskoha 2 4-22-987 vaatlusega ja kalanduse infosüsteemist tehtud päringuga. Kaebaja väited on ümber lükatud tunnistaja ütlustega ja salvestisega ning väide, et tegemist on triivvõrguga, on eksitav ja meelevaldne. Õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud puuduvad. On üldteada, et nakkevõrguga kalapüügiks on vajalik kalastuskaart ning kalastuskaardita ja tähistamata nakkevõrguga soovis P. N. ebaseaduslikult kala püüda. Keskkonnaamet on karistanud kaebajat sanktsiooni keskmises määras, mis on kooskõlas teo iseloomu ja süü suurusega. Seega otsuse tühistamiseks puudub alus , P. N.i kaebus tuleb jätta rahuldamata ja tehtud otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT
9. P. N.ile heidetakse kokkuvõtlikult ette seda, et ta püüdis avalikul veekogul kala püügiõiguseta ning tema välja pandud seisevpüünisel ei olnud nõuetekohaseid tähistusi ja märgistusi. Nii pani kaebaja ühe teoga toime KPS § 75 lg-s 1 ja § 80 lg-s 1 sätestatud rikkumised. Kohus kontrollib esmalt P. N.i tegevuse vastavust nimetatud väärteokoosseisude objektiivsetele tunnustele ning seejärel subjektiivsetele tunnustele.
10. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 25.01.2022 paiknes Lohusalu külas Lohusalu lahe ranna lähedal meres asukohakoordinaatidel XY (xxx, xxx) lühema pikkusega tähistamata nakkevõrk. P. N. kõndis märgitud päeval lahel nakkevõrgu juurde ja tõstis selle kontrollimiseks üles. Sündmuse toimumise ajal ei olnud P. N.il kehtivat kalastuskaarti. Nimetatu on tõendatud allpooltoodud tõenditega. - Tunnistaja S. K. selgitas kohtus, et kontrollis 25.01.2022 vabatahtliku kalakaitsjana Lohusalu rannas. Tunnistaja nägi, kuidas üks härra kõndis vees, liigutas ja tõstis seal midagi. Tunnistaja eeldas mitmeaastase kalakaitse töö kogemuse pinnalt, et mees tõstis nakkevõrku. Mehel oli olid jalas kahlamispüksid. Tunnistaja helistas koos teiste kaasas olnud kalakaitsjatega Keskkonnaameti numbrile ja kutsusid inspektori. Tunnistaja koos teiste kalakaitsjatega peatasid mehe, tutvustasid talle ennast ja rääkisid juttu. Mees tunnistas neile, et see on tema võrk ja küsis, et miks ta ei või kala püüda, tal vaja süüa lauale. Ajaks, mil inspektorid kohale saabusid, oli mees rannast ära läinud. Tunnistaja sõnul mere poole vaadates tähistatud võrke näha ei olnud. Tunnistajal oli rinnakaamera, mille salvestise andis ta Keskkonnaametile. Tunnistaja tundis kohtusaalis menetlusaluses isikus P. N.is ära mehe, keda 25.01.2022 Lohusalu rannas kohtas. - Eelpooltoodud tunnistaja ütlused haakuvad tunnistaja R. L. kohtus antud ütlustega. Tunnistaja R. L. on Keskkonnaameti vaneminspektor, kes reageeris 25.01.2022 vabatahtliku kalakaitse tehtud teate peale. Kui tunnistaja sündmuskohale jõudis, siis oli P. N. juba läinud ranniku lähedale majja. Tunnistaja otsustas alustada väärteomenetlust, väljastas kaebajale kutse, leidis merest märgistamata nakkevõrgu ja tegid sellest fotod. Tegemist oli lühikese võrguga (maksimum 40 m), mis paiknes ranna lähedal (ca 5 m rannast). Nakkevõrgu küljes oli kalda pool väike valge ujuk, mille nägemiseks pidi võrgule väga lähedal olema. - Sündmuskoha vaatluse protokollis ja sellele lisatud fototabelist selgub, et 25.01.2022 avastati Lohusalu külas Lohusalu lahel asukohakoordinaatidega XY (xxxx, xxx) tähistamata uputatud hallikas-rohekas nakkevõrk, mille küljes valge ujuk. Nakkevõrgu merepoolses otsas märgistus puudus. Nakkevõrk asus rannikust umbes 10 m kaugusel. Nakkevõrgu asukoht tähistati Keskkonnaameti asukohakaardil, mis kinnitab tunnistaja Raido Luhaväli ütlusi nakkevõrgu pikkuse ja asukoha osas. - Kalanduse infosüsteemi päringu nr XXX järgi ei olnud P. N.il sündmuse toimumise ajal kehtivat kalastuskaarti. 3 4-22-987
11. Vaidlus on selles, kas tegemist oli P. N.i paigaldatud ja kasutatava püünisega. Nii väitis kaebaja kohtus, et leidis võrgu sündmuskohalt juhuslikult ning tõstis selle välja vaid selleks, et veenduda, et see ei ole tema isalt varastatud ese. Samuti avaldas ta arvamust, et tegemist võib olla kellegi kaluri alalt tuulise ilmaga lahti läinud ja kivide vahele kinni jäänud nö triivvõrguga. Kohus ei pea kaebaja neid ütluseid usaldusväärseks, kuna suheldes sündmuskohal kalakaitsjatega oli tema versioon enda tegevusest rannas ja võrgu kuuluvusest teistsugune. Nimelt on kaebaja kohtuistungil antud ütlused vastuolus tunnistaja S. K. ütlustega, kellega vesteldes tunnistas kaebaja võrgu enda omaks, küsides, miks ta ei või kala püüda. Tunnistaja S. K. on kaebaja jaoks võõras inimene, pole mingit põhjust arvata, et ta heidaks kaebajale ette seda, mida viimane ei ole toime pannud. P. N.i ütlused on ka vastuolus kohtus vaadeldud S. K. rinnakaamera videosalvestisel nähtuga, kus kaebaja ise räägib, et see on „minu võrk“ ja „mis see üks väike võrk, mis see on siis“ ja „ma püüan kala, ma tahan süüa saada, mis see on siis“. Tähistamata võrkude väljapanemise kohta aga väidab salvestises, et „no see varastatakse ära […], ei saa püüda, siis pannakse pihta“ ning küsimuse peale, et kes siis niimoodi varastab kui panete märgid peale, sõnab: „kogu aeg kisutakse […], kui kalda äärde paned, on kohe läinud“. Kaebaja on kohtus tunnistanud, et salvestisel on tema, vestlus võis olla see, mida ta rääkis ning „mõned asjad, jah, olid nii nagu ma rääkisin“ ja ta ei oska täpsemalt hinnangut anda. Seega kaebaja möönab, et salvestisel kuuldu on tema vestlus vabatahtlike kalakaitsjatega ning kohtule jääb arusaamatuks, mis põhjusel pidi kaebaja sündmuskohal võrgu enda omaks tunnistama, kui ta kohtus väidetu järgi oli seal hoopis teisel põhjusel.
12. Lisaks olid kaebaja ütlused kohtus vastuolulised ning ei haaku teiste asjas kogutud materjalidega. Näiteks rääkis kaebaja kohtus, et tal oli hirm tema juurde jooksnud maskides noormeeste ees ja ta kartis omakohut, sest see võrk võis olla noormeeste oma. Rinnakaamera salvestisest nähtuvalt ei olnud aga P. N.il mingit nähtavat kartust, ta sai aru, et kutsutakse Keskkonnaameti töötajad ning ta pidas vabatahtlikke kalakaitsjaid isikuteks, kel on igav ja kel pole midagi teha. Videost on ka näha, et kõigi kalakaitsjate ülerõivaste seljaosal on silmatorkav märgistus „kalakaitse“. Kaebaja kohtuistungil esitatud edasine versioon juhuslikult tuulise ilmaga kivide vahele triivinud võrgust ei haaku sugugi kaebaja eelneva jutuga, et ta pidas rannas tema juurde tulnud noormehi võrgu omanikeks ja kartis, et need teevad talle omakohut võrgust kala varastamise pärast.
13. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et P. N.i kohtus antud ütlused võrgu juurde sattumise ja vabatahtlikega kohtumise osas ei ole usaldusväärsed ning kohus jätab need tõendikogumist välja. Kogutud ja ülalnimetatud tõenditest saab teha vaid ühe järelduse - P. N. kontrollis 25.10.2022 õhtusel ajal rannikuäärses meres püügile pandud nakkevõrku ehk teisisõnu püüdis sellega kala. KPS § 22 lg 1 nõuab selliseks tegevuseks kalastuskaarti või harrastuskalapüügiõiguse eest tasumist. P. N.il ei olnud kalapüügiks 25.01.2022 luba, mis tähendab, et ta rikkus KPS § 22 lg 1 nõuet. Kalapüügieeskirja (KPE) § 20 lg 1 p 2 keelab kasutada kõikidel veekogudel nõuetekohaselt tähistamata ja märgistamata seisevpüüniseid. P. N.i kontrollitud püügiks pandud nakkevõrk oli varustatud kalda poolses osas pisikese ujukiga. Seda ei saa pidada nõuetekohaseks tähistuseks ega märgistuseks, kuna KPE § 10 lg 1 ja 2 nähtuvalt pidanuks sisemerre paigutatud seisevpüünis olema tähistatud avaveepoolses otsas kahe ühele vardale ülestikku kinnitatud lipuga, teises otsas ühe vardale kinnitatud lipuga, mõõtudega vähemalt 20 × 30 cm. Tähistuslipud peavad olema punased või oranžid, välja arvatud kahe lipuga tähise alumine lipp. Seega vastab kaebaja tegevus KPS §

§ 80lg 1 objektiivsele koosseisule.

1. P. N. avaldas arvamust, et rinnakaamera salvestist ei tohiks tõendina arvestada. Kohus sellist seisukohta ei jaga. Nimelt on kohtupraktikas kujunenud seisukoht, et väärteomenetluses peab VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt tõendamisel järgima 4 4-22-987 kriminaalmenetluse sätteid ning KrMS § 63 lg 1 alusel võib olla iseseisvaks tõendiks ka videosalvestis, kui väärteomaterjalist on näha, mis ajal ning mil moel on kõnealune salvestis saadud (vt RKKKo 3-1-1-74-09, 3-1-1-83-15, 3-1-1-33-11). Käesoleval juhul selgub väärteomaterjalist, et tegemist on vabatahtliku kalakaitsja S. K. rinnakaamera salvestisega. Kõnealune salvestis saadi nimetatud isiku tunnistajana ülekuulamisel 08.02.
2. Pole mingit alust seda tõendit ebausaldusväärseks lugeda.
3. KPS § 75 lg-s 1 ja § 80 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemine on võimalik tahtlikult (kavatsetus, otsene või kaudne tahtlus) või ettevaatamatusest (kergemeelsus või hooletus). P. N. selgitas kohtus, et ta küll ei tegele kalapüügiga, aga on isa võrke parandanud ja temaga kaasas käinud, samuti et on ostnud kunagi Peipsi peal käinud ja kalastuskaardi, ent tavaliselt ta püüab õngega ja selle jaoks ei pea luba olema. Eelnev näitab, et P. N. teadis, et nakkevõrguga kala püüdmisel peab olema kalastuskaart ning nakkevõrk peab olema märgistatud. Seega pani ta teo toime kavatsetult - tema sihiks oligi kalastuskaardi eest tasumisest kõrvale hoida ja kala püüda nii, et seda ei oleks võimalik tuvastada või kontrollida.
4. Eeltoodu alusel on tõendatud, et P. N.i tegu vastab KPS §

§ 80lg 1 koosseisule.

Tema õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

1. Menetlusalusele isikule määratud karistuse hindamisel lähtub kohus Riigikohtu karistuse mõistmist puudutavatest juhistest (vt RKKKo 1-18-2232/179 p-s 71). Nimelt selgitas Riigikohus, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks vastutust ettenägeva normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus, karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lõpuks arvestatakse üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Kalapüügi eest vastava püügiõiguseta võimaldab KPS § 75 lg 1 karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut ning tähistamata või märgistamata püügivahendiga kala püüdmise eest võimaldab KPS § 80 lg 1 karistada rahatrahviga 100 trahviühikut. P. N. pani ühe teoga toime kahele süüteokoosseisule vastava teo, mistõttu on KarS § 63 lg 1 kohaselt õige tema karistamine üksnes KPS § 75 lg 1 järgi. Kohtuväline menetleja on P. N.ile määranud rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras. KPS § 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks mh tagada kalavaru kaitse ja selle taastumisvõime. Selleks, et seaduses toodud eesmärki täita, peab olema ametil võimalus reguleerida kalapüüki püüdmiseks mõeldud lubade väljaandmisega. P. N. seaduse nõudeid ei järginud ning teostas röövpüüki, mis ei võimalda järelevalvet ja ohustab kalavarude püsimist. Süüdlase vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohtuväline menetleja on ekslikult märkinud süüd suurendava asjaoluna süü mitte tunnistamise ja süüd iseloomustavana asjaoluna kunagise varasema väljakutse ning kontrollifakti P. N.i suhtes. Kohus neid asjaolusid süü suuruse juures arvesse ei võta. Kohus on seisukohal, et ka nende asjaoludeta on kohtuvälise menetleja määratud karistus sanktsiooni keskmises määras õigustatud, sest see vastab P. N.i süü suurusele ning loodetavasti sunnib teda oma käitumist ja hoiakuid muutma. Selline karistus on kohane ka õiguskorra kaitsmise huvides, sest loata ja tähistamata võrguga püük ei ole aus teiste kalastajate suhtes, kes ostavad loa ja panevad püügivahendi nõuetekohaste märgistustega üles.
3. Lõpuks on P. N. teinud mitmeid etteheiteid Keskkonnaameti inspektorite tegevusele, kes väidetavalt häirisid sündmuse toimumise päeval tema eakat isa, koputasid tema kodu akendele, karjusid ja ähvardasid jõu kasutamisega. Sellised etteheited tulnuks vastavalt VTMS § 76 lg-le 1 esitada enne otsuse tegemist kaebus es kohtuvälise menetleja juhile. Kaebajale on tema õigusi väärteomenetluses selgitatud ning ta on kinnitanud nendega 5 4-22-987 tutvumist oma allkirjaga. Käesoleval hetkel ei vähenda toodud etteheited mingis osas P. N.i süüd ning kohus ei saa neid otsuse tegemisel arvestada.
4. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et P. N.i kaebus tuleb jätta rahuldamata. Isiku tegu on tõendatud ja määratud karistus on õigustatud, mistõttu selle tühistamiseks puudub alus. (allkirjastatud digitaalselt) Katrin Mikenberg kohtunik 6