Obsah (9)

§ 148§ 152§ 145§ 142§ 178§ 153§ 175§ 177§ 1055

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv, Gea Lepik ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 29.01.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-9939 Tsiviilasi X hagi NAS Telemet

§ 148lg 1 tähenduses.

Kohustus, millega ühineti, oli ühinemise hetkel juba sissenõutavaks muutunud. Kostja I ei ole seda täitnud. Kostja II ei ole seda temalt ka nõudnud. Kuna kostja I kui põhivõlgniku kohustus on olnud sissenõutav alates kohustusega ühinemise lepingu sõlmimisest ning kostja I ei ole kohustust õigeaegselt täitnud, on hagejal õigus nõuda kostjalt I selle kohustuse täitmist võlausaldajale ehk kostjale II. Kostjal II kui võlausaldajal õigus valida, kas ta nõuab nõude rahuldamist põhivõlgnikult, käendajalt või mõlemalt. Samas tuleb arvestada ka

§ 148l-s 1 sätestatuga.

Kuna

§ 152

lg 1 kohase nõude esitamine eeldab nõude rahuldamist käendaja poolt, siis näeb

§ 148

lg 1 p 4 selleks olukorraks täiendava õiguskaitsevahendina ette käendaja poolt põhivõlgniku vastu nõude esitamise selleks, et põhivõlgnik täidaks oma kohustuse võlausaldajale. 1.5. Kostja I on 100% ulatuses kostja II tütarettevõtja. Kostja II ei ole kostjalt I kui põhivõlgnikult võlgnevust sisse nõudnud ega talle tasumiseks juhist andnud. Hageja on füüsiline isik, kes ei oma märkimisväärset vara ega sissetulekut. Kostja I on kalendriaastas ligi kahe miljoni euro suurust käivet omav äriühing. Hagejalt võla nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning sellega kuritarvitatakse

§ 145

lg-s 1 sätestatud valikuõigust eesmärgiga käendajale kahju tekitada ja/või tema vara üle läbi pankrotimenetluse kontrolli saada. Võlausaldaja realiseerib õigusi, mis tulenevad tema enda tütarettevõtja poolt kohustuste täitmata jätmisest. See läheb vastuollu tsiviilõiguse üldise põhimõttega, mille järgi ei tohiks isik saada kasu tema enda poolt toime pandud ja/või tema kontrolli ja juhatuse all toimunud rikkumistest. Seega on hagejal õigus nõuda

§ 148

lg 1 p 4 sätestatu täitmist mitte üksnes kostjalt I kui põhivõlgnikult, vaid ka kostjalt II kui põhivõlgniku ainuosanikult, kellel on õigus anda põhivõlgnikule siduvaid juhiseid. Äriseadustiku (ÄS) § 61 lg 1 järgi on emaettevõtjal õigus anda tütarettevõtja juhtorganile juhiseid ja tütarettevõtja juhtorgan on üldjuhul kohustatud neid juhiseid järgima.

1. Maakohus määras 21.07.2023 menetlusosalistele tähtaja hagi menetlusse võtmise osas seisukoha esitamiseks. Hagejale andis kohus võimaluse täiendavalt selgitada hagi esitamise vajadust.
2. Kostjad pidasid nõuet perspektiivituks ja palusid jätta selle läbi vaatamata. 3.
3. Kostja I ei ole

§ 148

tähenduses põhivõlgnik, vaid ta ühines kohustusega ja astus solidaarvõlgnikuna põhivõlgniku kõrvale. Kuigi

§ 148

räägib abstraktselt põhivõlgnikust, siis ei anna see säte käendajale õigust nõuda, et kohustus tuleb täita just kostjal I, mitte Nordicul. 3 3.

1. Hageja on esitanud kostjate vastu kohustamisnõude, mis ei ole sundtäidetav. Hageja ei saavuta hagiga käenduskohustusest vabanemist. Kostja I tootmistegevus on tänaseks seiskunud ja tal ei ole vahendeid nõude rahuldamiseks. Hagi rahuldamisel tekiks üksnes kostjate sisesuhtes kohustus tasuda käendusega tagatud nõue. Kuna kostjal I puuduvad selleks rahalised vahendid, jääb hageja jätkuvalt käendusega tagatud nõude eest vastutama. 3.
2. Kui hageja saaks käenduskokkuleppe korral tugineda

§-le 148, muutuks käendaja solidaarvastutus sisutuks.

§ 148

kohaldamine tähendaks seda, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, aga selles ei ole pooled kokku leppinud. 3.4. Hageja tugineb kostja II vastu esitatud hagis õigusliku alusena hea usu põhimõttele. Üldisest hea usu põhimõttest ei saa osanikele/aktsionäridele tuleneda otseseid kohustamisnõudeid. Kostja II on kostja I ainuosanik ning hageja on kostja I ja II suhtes kolmas isik. Järelikult ei saa hageja esitada kostja II suhtes TsÜS § 32 ja § 138 alusel kohustamisnõudeid. Kostjal II ei ole hageja nõudega (

§ 148) õiguslikku seost ega puutumust.

1. Hageja põhjendas oma vastuses, miks on esitatud hagi õiguslikult perspektiivikas. Maakohtu määrus
2. Maakohus keeldus 11.08.2023 määrusega hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, leides, et hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. 5.
3. Hageja eesmärgiks on käenduskohustuse täitmisest vabanemine seeläbi, et hageja keeldub käenduskohustuse täitmisest seni, kuni kostja II kui kostja I ainuosanik ei ole kostjale I kohustuse täitmiseks juhist andnud. Äriühingute väline kolmas isik ei saa nõuda, et üks äriühing annaks teisele äriühingule mistahes kohustuslikke juhiseid. Kostja II kohustust teatud viisil käituda ei saa järeldada üksnes hea usu põhimõttest (TsÜS § 138). Hageja viidatud Riigikohtu otsus nr 3-2-1-97-11 käsitleb äriühingu osanike vahelisi suhteid otsuste vastuvõtmisel ning kasumi jaotamata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamisel. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. 5.
4. Hageja teise haginõude õigusliku perspektiivituse olukorras ei ole perspektiivi ka esimesel haginõudel. Ainuüksi esimese haginõude rahuldamine ei võimaldaks hagejal oma eesmärki saavutada. Isegi kui kohus kohustaks kostjat I oma kohustust täitma, ei muudaks see hageja käenduskohustust kostja II ees, sest kostjal II on nii seadusest kui lepingust tulenev valikuõigus, kellelt ta käenduskohustuse täitmist nõuab. Lepingu p 8.4 esimesest lausest tulenevalt võib laenuandja (kostja II) nõuda laenusaaja vastu tekkinud kohustuste täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt (hageja) või mõlemalt ühiselt, kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt.

§ 145

lg 1 alusel võib võlausaldaja käenduslepingust tuleneva nõude käendaja vastu esitada kohe pärast põhivõlgnikupoolset täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Võlausaldaja võib ise valida, millise solidaarselt vastutava isiku (põhivõlgnik, käendaja) vastu ta nõude esitab. Hageja ei ole väitnud, et pooled 4 oleksid kokku leppinud tingimuses, et hagejast käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 148

eesmärgiks on üksnes põhivõlgniku, mitte kohustusega ühinenud isiku vastu suunatud nõuded.

§ 148

paikneb kõrvalkohustusi käsitlevas peatükis.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 148

lg 1 p 4 järgi võib käendaja põhivõlgnikult nõuda tagatist või kohustuse sissenõutavaks muutumise korral selle täitmist võlausaldajale, kui põhivõlgnik ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud. Käendaja on isik, kes vastutab põhivõlgniku võlausaldaja ees. Põhivõlgniku kohustusega ühinenud isik astub

§ 178lg 1 järgi uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (mitte selle asemele).

Kuivõrd käendus oli sõlmitud Nordicu, mitte kostja I kohustuse tagamiseks, siis ei saa laieneda kostjale I põhivõlgniku regulatsioon

§ 148tähenduses.

Kokkuvõttes ei taga hageja käendus mitte kostja I kohustuste täitmist, mille korral saaks kostjat I käsitleda põhivõlgnikuna, vaid üksnes Nordicu kohustusi võlausaldaja ees. Hageja ja kostja I vahel puudub käendussuhe

§ 148mõttes.

Ka nt

§ 148

lg-s 1 sisalduvat tagatise andmise nõuet põhivõlgniku vastu ei saaks esitada sama kohustuse solidaarvõlgniku vastu. Selline tõlgendus ei oleks

§ 148

eesmärgiga kooskõlas ning laiendaks solidaarvõlgnike vastutust oluliselt ja ebamääraselt. Samuti on õiguslikult mõeldamatu, et käendajal oleks õigus nõuda teiselt käendajalt kui solidaarvõlgnikult kohustuse täitmist või tagatise andmist juhul, kui solidaarvõlgniku tegutsemis-, elu- või asukoha muutusega raskeneb tema vastu sissenõude pööramine (

§ 148lg 1 p 1).

Hageja viitab sellele, et 11.10.2021 sõlmisid kostja II ja kostja I kohustusega ühinemise lepingu, mille järgi kostja I ühines lepingust tulenevate Nordicu kohustustega ja astus solidaarvõlgnikuna Nordicu kõrvale. Seega ei ole kostja I

§ 148tähenduses põhivõlgnik ning tema vastu esitatud nõue on perspektiivitu Ts

MS § 371 lg 2 p 2 tähenduses. Määruskaebus

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. 6.
2. Kohus leiab, et

§ 148ei saa kohaldada käendussuhte puudumise tõttu.

Selle väite suhtes ei saanud hageja enne hagi menetlusse võtmisest keeldumist seisukohta avaldada. Olukorras, kus kohus on ise pidanud vajalikuks hagi perspektiivikuse hindamiseks poolte seisukohta küsida ning pooled ei ole vastavat õiguslikku väidet esitanud ning kohus ei ole seda pooltega arutanud, ei saa vastava õigusliku väite õigsust pidada ilmselgeks. Sellisele väitele tuginevalt nõude perspektiivituks lugemine ei ole kooskõlas TsMS 371 lg 2 p 2 eesmärgiga. Maakohus kohaldas vääralt

§ 153

lg 1 p-s 2 ning §-s 177 sätestatut.

§ 178

lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtes uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Seega on kohustusega ühinemise näol tegemist kohustuse ülemineku erijuhtumiga, millele kohalduvad kõik

§ 175

-177 sätestatud kohustuse ülemineku üldnormid, mille osas ei ole

§-s 178 sätestatud teisiti.

§ 178

ei sisalda ühtegi erinormi kohustusega seotud kõrvalkohustuste ja/või tagatiste osas, seega kohaldub ka kohustusega ühinemise korral

§ 177

ning käendusega tagatud kohustusega ühinemise korral ka

§ 153

lg 1 p 2.

§ 177

lg 1 järgi lähevad kohustuse ülevõtmisel uuele 5 võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga.

§ 177

lg 2 järgi lõpevad kohustuse ülevõtmisel kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised, ent

§ 177

lg 3 järgi lg-s 2 sätestatut ei kohaldata, kui tagatise andja nõustub vastutama ka uue võlgniku kohustuse täitmise eest. Antud sätte tähenduses tuleks käendust ja garantiid käsitleda pigem tagatiste kui kõrvalkohustustena. See seisukoht on kooskõlas

§ 153

lg 1 p-ga 2, mille järgi lõppeb käendus kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei andnud nõusolekut vastutada uue võlgniku eest. Vältimaks otsest vastuolu

§ 153

lg 1 p 2 ja

§ 177

lg 1 vahel, tuleks käendust pidada

§ 177lg 2 ja 3 tähenduses tagatiseks.

Isegi juhul, kui kohalduks

§ 177

lg 1, oleks

§ 153lg 1 p 2 selle suhtes erinorm ning kohaldada tuleks seda.

Järelikult kohustusega ühinemisel käendus vastavalt

§ 153

lg 1 p-le 2 ja

§ 177

lg-tega 2 ja 3 lõpeb, kui käendaja ei nõustu vastutama uue võlgniku kohustuse täitmise eest. Hinnates küsimust, kas hageja ja kostja I vahel tekkis käendussuhe, oleks kohus pidanud viitama õigusnormidele, mis antud küsimust reguleerivad, ning seejärel näitama, kuidas neist tuleneb järeldus, et hageja ja kostja I vahel ei tekkinud kohustusega ühinemisel käendussuhet. Teoreetiliselt on võimalik, et käendus ongi lõppenud vastavalt

§ 153lg 1 p-le 2, ent see tulnuks kohtumääruses välja öelda.

Hageja ei ole

§ 153

lg 1 p 2 ja § 177 lg 3 kohast kinnitust andnud ja seega on 09.04.2020 käendusleping lõppenud. Käesolev hagi on esitatud tingimuslikult juhuks, kui tsiviilasjas nr 2-23-9681 esitatud hagi lahendamisel ei nõustu kohtud hageja seisukohaga, et käendusleping on tühine või lõppenud. Seega tuleb käesoleva hagi kontekstis eeldada, et käendusleping jäi hoolimata

§ 153lg 1 p-s 2 sätestatust kehtima ka kostja I poolt kohustusega ühinemisel.

Kui käendusleping kehtib, siis kehtib see ka hageja ja kostja I kui kohustusega ühinenud võlgniku vahel. Seega on kostja I Nordicu kõrval teiseks põhivõlgnikuks ning hagejal on kostja I kui põhivõlgniku suhtes ka kõik seadusega võlgnikule antud õigused, sh

§ 148lg 1 p 4 kohane nõudeõigus.

6.

1. Eksitav on maakohtu väide, et hagi esitamise eesmärgiks on käenduskohustuse täitmisest vabanemine seni, kuni kostja II ei ole kostjale I juhist andnud. Hagejal on õiguslik huvi kostja I vastu nõude esitamiseks sõltumata sellest, kas tal on nõudeõigus kostja II vastu. Kostjad ei ole tõendanud, et kostja I on maksejõuetu. Kuna väite kontrollimine eeldab tõendite hindamist, ei ole kohtul võimalik seda väidet arvestada menetlusse võtmise staadiumis. Asjassepuutumatu on kostja II kui võlausaldaja valikuõigus, sest asjaolu, kas kostja II valib või ei vali kostja I vastu nõude esitamise, ei mõjuta kostja I kohustust talle võlgnevus tasuda, kui jõustunud kohtulahend teda selleks kohustab. Kohtulahendi täitmata jätmise korral saab kostja I suhtes rakendada TMS-s sätestatud meetmeid, nt sunniraha. 6.
2. Hageja on hagiavalduses viidanud kohtupraktikale, mis kinnitab, et hea usu põhimõttest võib tuleneda õigus anda äriühingu osanikele konkreetseid kohustusi. Sellised kohustused ja neile tuginevad kohustamisnõuded on erandlikud. Kas konkreetsel juhul võivad esineda erandlikud asjaolud või konkreetne kohustus, tuleb teha kindlaks asja sisulisel läbivaatamisel. 6 Maakohtu seisukoht on vastuolus ka ÄS § 61 lg-ga 4, mille kohaselt võib emaettevõtja vastutada tütarettevõtja kohustuste eest juhul, kui ta on andnud tütarettevõtja juhtorganitele teatud laadi juhiseid. Seega võib emaettevõtja poolt tütarettevõtjale juhiste andmisest tuleneda emaettevõtja vastutus ühinguväliste isikute ees ÄS § 188 ning § 289 järgi ning

§ 1055kohaselt peaks olema võimalik ka vastavate juhiste andmise keelamine.

Seega ei ole põhjust eitada kolmanda isiku kohustamisnõuet olukorras, kus kahju tekib emaettevõtja poolt juhiste andmata jätmisest. Ehkki ÄS § 61 ei ole käesolevas vaidluses otseselt kohaldatav, kinnitab see asjaolu, et ühinguväliste isikute kohustamisnõuded ei ole õiguslikult võimatud. Menetluse edasine käik

1. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid selle rahuldamata jätta. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, millega maakohus keeldus menetlusse võtmast hageja nõuet kohustada kostjat I tasuma kostjale II 1 535 267,90 eurot ehk täitma Nordicu kohustused, mis tulenevad 09.04.2020 kostja II, Nordicu ja hageja vahel sõlmitud lepingust ja selle lisadest (hagiavalduse nõue nr 1) ning jättis menetluskulud hageja kanda. Nimetatud nõude osas tuleb saata asi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel jätta muutmata osas, millega maakohus keeldus menetlusse võtmast hageja nõuet kohustada kostjat II andma kostjale I kirjalikult taasesitatava juhise selleks, et kostja I tasuks kostjale II 1 535 267,90 eurot ehk täidaks Nordicu kohustused, mis tulenevad 09.04.2020 kostja II, Nordicu ja hageja vahel sõlmitud lepingust ja selle lisadest. (hagiavalduse nõue nr 2). Hageja määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
3. Maakohus keeldus ebaõigesti hageja esimese nõude menetlusse võtmisest. 9.
4. Hageja lähtub eeldusest, et 09.04.2020 lepingust tulenev käenduskohustus on kehtiv. Vastupidist ei saa hagi menetlusse võtmise staadiumis ka tuvastada. 9.
5. Maakohus leidis ekslikult, et

§ 148

eesmärgiks saavad olla üksnes esialgse põhivõlgniku, mitte kohustusega ühinenud isiku vastu suunatud nõuded ning hageja ei saa seetõttu kostja I kui kohustusega ühinenud isiku vastu võlausaldajale kohustuse täitmise nõuet esitada. Kui kohustusega ühineja muutub võlasuhtes senise põhivõlgniku kõrval iseseisvaks võlgnikuks, on tegemist samuti põhivõlgnikuga. Hageja tugineb oma nõudes

§ 148

lg 1 p-le 4, mille kohaselt võib käendaja põhivõlgnikult nõuda tagatist või kohustuse sissenõutavaks muutumise korral selle täitmist võlausaldajale, kui põhivõlgnik ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud.

§ 178

lg 1 kohaselt võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Kui kohustusega ühinemise 7 eesmärgiks on võlausaldaja nõude tagamine, muutub isik kohustusega ühinedes iseseisvaks võlgnikuks (RKTKo 23.03.2006, 3-2-1-8-06, p 14). Hagi asjaolude kohaselt sõlmiti kohustusega ühinemise leping kostjate vahel mh selleks, et anda hagejale kindlus selle suhtes, et kostja II ei nõua talt sisse käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Nimetatu viitab sellele, et kohustusega ühinemise eesmärgiks oli võlausaldaja nõude tagamine. Milline oli tegelikult kohustusega ühinemise eesmärk, tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel. 9.3.

§ 148

ei näe ette, et käendaja saaks nimetatud sätte alusel esitada nõude üksnes algse põhivõlgniku vastu. Samuti ei välista

§ 148alusel nõude esitamist asjaolu, et põhivõlgnikke on rohkem kui üks.

Kui kohustus on muutunud sissenõutavaks, on käendajal

§ 148

lg 1 p 4 alusel õigus nõuda põhivõlgnikult võlausaldajale kohustuse täitmist.

§ 148

lg 1 p 4 alusel esitatud nõude rahuldamise eelduste olemasolu tuleb kindlaks teha asja sisulisel lahendamisel. 9.

1. Seega ei saa hagi asjaolude pinnalt asuda seisukohale, et hageja esimest nõuet ei oleks võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud määrus tühistada hageja esimese nõude menetlusse võtmisest keeldumise osas ja saata asi selles osas tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. Maakohus leidis õigesti, et hageja teise nõudega ei ole võimalik taotletud eesmärki saavutada ning see tuleb jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Nõude esitamiseks puudub seadusest või lepingust tulenev alus. 10.
3. Hageja poolt viidatud ÄS § 61 lg 4 näeb küll ette, et emaettevõtjal on õigus anda tütarettevõtja juhtorganile juhiseid, kuid sellest ei tulene, et hageja kolmanda isikuna saaks emaettevõtjalt tütarettevõttele juhiste andmist nõuda. Samuti ei ole asjassepuutuvad hageja nimetatud ÄS § 188 ning § 289, sest ka neist ei tulene hagejale vastavat nõudeõigust. Hageja ei ole ka välja toonud, et juhiste andmiseks kohustamise nõue tuleneks poole vahel sõlmitud lepingust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja II kohustust teatud viisil käituda ei saa järeldada üksnes TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest. 10.
4. Seega ei ole hagis esitatud asjaoludele tuginedes võimalik hageja teist nõuet ühelgi materiaalõiguslikul alusel rahuldada. Määruskaebus jääb hageja teise nõude menetlusse võtmisest keeldumise osas rahuldamata.
5. Seoses maakohtu määruse osalise tühistamisega tuleb tühistada ka maakohtu määrus menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 173 lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulud jaotab maakohus asja tervikuna lahendamisel. Menetluskulude osaline jagamine tekitaks segadust ega teeniks menetlusökonoomiat (vt RKTKm 11.06.2020, 2-18-17703, p-d 11–12.2). (allkirjastatud digitaalselt) 8