← Eesti

2-19-8949/77

Obsah (15)§ 179§ 657§ 171§ 651§ 654§ 5§ 436§ 230§ 173§ 164§ 138§ 174§ 136§ 129§ 139

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 14. detsember 2020 Tsiviilasja number 2-1

§ 179

lg-s 5 sätestatud tähtaja jooksul, s.o 15 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest. Anda kostjale koos kohtuotsusega eraldi dokument menetluskulude riigituludesse tasumiseks vajalike rekvisiitidega. 4.

  1. Mõista B.B.lt välja viivis riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmisega viivitamise korral kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 4.
  2. Mõista välja B.B.lt A.A. menetluskulud summas 720 eurot 50 senti, millest kohtutäituri kulu 78 eurot, ekspertiisitasu ettemaks 42 eurot 50 senti ja õigusabikulu 600 eurot. Menetluskulude hüvitis tuleb maksta A.A. seadusliku esindaja C.C. arveldusarvele nr X Swedbank AS-is. 4.
  3. Tagastada A.A. seaduslikule esindajale C.C.le (arvelduskontole nr X Swedbank AS-is) tema poolt
  4. 2 jaanuaril
  5. a kohtutäituri kulu enam tasutud ulatuses, s.o 30 eurot.
  6. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus B.B. kanda. Mõista välja B.B.lt A.A. kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulud 450 eurot (ilma käibemaksuta), s.o lepingulise esindaja kulu. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  7. A.A. (hageja) esitas
  8. juunil 2019 hagi B.B. (kostja) vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks. Hageja palub tuvastada hageja põlvnemine kostjast ning mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ema ja kostja alates
  9. aasta kevadest koos, nende kooselust sündis X poeg, s.o hageja. Kostja tunnistas, et hageja on tema laps, kuid ta ei ole hageja isana hageja sünnitunnistusele kantud. Kostja ja hageja ema kooselu lõppes
  10. aasta lõpus enne hageja sündi. Kostja ei ole hageja sünnist alates hageja ülalpidamises osalenud. Hageja ülalpidamiskulud on 540 eurot kuus. Hageja ema saab emapalka ja lapsetoetust X eurot kuus.
  11. Kostja ei esitanud hagile tähtaegselt vastust ega ilmunud kohtuistungile. MAAKOHTU LAHEND
  12. Tartu Maakohus rahuldas
  13. aprilli
  14. a otsusega hagi osaliselt, tuvastas, et hageja põlvneb kostjast ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 190 eurot kuus alates
  15. aprillist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni, märkides, et väljamõistetud elatis tuleb tasuda hageja seadusliku esindja arveldusarvele. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 678 eurot, s.o kohtutäituri kulu 78 eurot ja õigusabikulu 600 eurot, mis tuleb maksta hageja seadusliku esindaja arveldusarvele. Maakohus mõistis kostjalt riigi tuludesse välja ekspertiisitasu 128 eurot 50 senti ning sellelt viivise seaduses sätestatud määras, märkides, et ekspertiisitasu tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest. Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb otsuse ärakiri saata isikute perekonnaseisukannetes 3 muudatuste tegemiseks rahvastikuregistripidajale ning hageja seaduslikule esindajale tuleb tagastada kohtutäituri kulu enam tasutud ulatuses, s.o 30 eurot. Maakohus on kohustanud kostjat isiklikult kohtusse ilmuma, eesmärgiga kostja ära kuulata. Kostja ei ole kohtusse ilmunud ning on kohtu hinnangul pahatahtlikult kohtumenetlusest kõrvale hoidunud. Kostja viibimiskoht on kohtule teadmata ning temaga ei ole olnud võimalik kontakti saada. Samas on kostja dokumente avaliku e-toimiku (AET) vahendusel kätte saanud. Maakohus on teinud kõik endast oleneva, et selgitada välja kostja elu- ja/või viibimiskoht, kuid edutult, mistõttu ei riku kostja ärakuulamata jäämine kostja menetlus- ega isikuõigusi. Kostja on menetluse sisu ja käiguga olnud kursis. Kostja ei ole soovinud kasutada oma õigust menetluses aktiivselt osalemiseks. Kostja ei ilmunud DNA-ekspertiisi läbiviimiseks ekspertiisiasutusse, mistõttu maakohus andis loa viia läbi ekspertiis kostjalt tsiviilasjas nr 2-19-1625 võetud proovide ning määratud DNA-profiilide alusel. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt läbi viidud ekspertiisi akti nr X kohaselt saab kostja olla >99,999999987% tõenäosusega hageja bioloogiline isa. DNAekspertiisi tulemus on usaldusväärne. Pooled ei esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid alust DNA-ekspertiisi tulemustes kahelda ja kostja isaduse välistada. Kostja tutvus
  16. märtsil 2020 AET-i vahendusel ekspertiisiaktiga. Hagi isaduse tuvastamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostjal on kohustus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele (perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97, § 100 lg 2). PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selleks, et katta lapse ülalpidamiskulusid, tuleb vanemate varalisi võimalusi hinnates arvestada eelkõige nende sissetulekut. Ebapiisava sissetuleku korral saab arvestada ka vanemate muud vara, mille arvelt saaks lapsele ülalpidamist anda. Hagejale igakuise ülalpidamise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja ema igakuisest sissetulekust, mis on vanemahüvitis X eurot. Kui hageja ema kulutaks oma sissetulekust hagejale 270 eurot, jääks hageja emale samuti 270 eurot. Seejuures tuleb aga arvestada, et sellise käsitluse korral lisanduks hagejale igakuiselt veel ka kostja poolt 270 eurot ning hageja igakuine kulu oleks sellisel juhul 540 eurot, hageja emal aga üksnes 270 eurot. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud hageja emal muu vara olemasolu. See ei ole maakohtu hinnangul mõistlik ega ka kooskõlas üldise arusaamaga lapse ülalpidamiseks vajamineva kohta. Maakohus leidis, et elatise suuruse vähendamine alla kehtiva elatise alammäära on põhjendatud. Maakohus lähtus hageja vanemate sissetulekutest, sh vanema võimest ise panustada lapse ülalpidamisse. Elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida tema vanemad saavad talle võimaldada. Poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine võib olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu enam sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta, sest isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud maksma mitmele lapsele elatiseks kogu oma sissetuleku (Riigikohtu
  17. juuni
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p 30). Hageja igakuised kulud on 540 eurot. Maakohus, tuginedes hageja igakuiste vajaduste hindamisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors poolt läbi viidud uuringule „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis. Lõpparuanne. 2020“ (edaspidi uuring), leidis, et hageja põhjendatud kulu on 380 eurot kuus. Hageja põhjendatud toidukulu on 100 eurot. Hageja sündis X, hagi esitati juunis
  19. Sel ajal on imik üldjuhul rinnapiimatoidul ega vaja täiendavaid kulusid toidule. Imikueas lapse toidukulu 200 eurot kuus ei ole tegelikkusega kooskõlas. Hageja kulutused riietele ja jalanõudele on põhjendatud summas 100 eurot. Hageja puhul on tegemist kasvava lapsega, 4 kelle garderoob vajab seetõttu pidevat uuendamist. Hageja põhjendatud hügieenikulu on 40 eurot, eluasemekulud 80 eurot, tervishoiukulud 20 eurot ning transpordikulu 30 eurot. Muid vajalikke püsikulutusi saab pidada põhjendatuks 10 euro ulatuses. Perehüvitiste seaduse § 2 järgi on perehüvitiste eesmärk toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot. Kuivõrd riiklike peretoetuste arvel on võimalik katta hageja vajalikke kulusid ja peretoetuse sellise kasutamise näeb ette seadus, tuleb hagejale elatise väljamõistmisel peretoetustega arvestada. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kostja on teadlikult asunud varjama oma sissetulekuid ning vara, eesmärgiga hoiduda kõrvale nõuete (sh elatise) maksmise kohustusest. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostjal puudub igasugune sissetulek. Kostja on varasemalt töötanud erinevatel töökohtadel ning on alust arvata, et kostja töötab ka praegu. Seega tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda asjaolust, et kostja igakuine sissetulek on vähemalt seaduses sätestatud alammääras, s.o 584 eurot. Seega kui kostja tasub hageja ülalpidamiseks igakuiselt 190 eurot ja samaväärse summa panustab hageja seaduslik esindaja, millele lisandub hagejale makstav riiklik toetus, on hageja kulud kaetud 440 euro ulatuses kuus. Hagejale antav ülalpidamine on tasakaalus vanemate sissetulekutega ning hageja saab osa vanemate elulaadist. Maakohus võttis elatise väljamõistmise aja alguse määramisel aluseks PKS § 82, mille kohaselt vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Kostja isadus hageja suhtes tehakse kindlaks kohtuotsuse tegemise päeval, mistõttu kostja hageja ülalpidamiskohustus algab hiljemalt kohtuotsuse tegemise päeval. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  20. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse ja väljamõistmise algusaja osas ning teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis seaduses sätestatud miinimummääras alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt mõistetakse elatis põlvnemise ja elatise hagi üheaegsel esitamisel välja alates hagi esitamisest, mitte kohtuotsuse tegemisest ega kohtuotsuse jõustumisest. Elatise nõude miinimummääras esitamisel peab hageja tooma välja hageja vajadused ja kulutused kululiikide kaupa, ent ei pea nende kulutuste kohta tõendeid esitama. Maakohus on asunud omaalgatuslikult hindama, kas hageja vajadused vastavad seaduses ettenähtud miinimummäärale. Maakohus tugines ekslikult üldisele uuringule, mis ei arvesta konkreetseid lapsi ja nende vajadusi, vaid teatud vanuses lapsi keskmiselt ja üleüldiselt, arvestamata seejuures laste arvu perekonnas, laste elukohta, vanemate rahalisi võimalusi, sotsiaalset kuuluvust jne. Liiatigi määratakse nimetatud uuringus lapse vajadused vastavalt eale, mistõttu muudab nimetatud uuringust isegi põhimõtteline lähtumine elatise väljamõistmise enamaks kui üheks aastaks ebamõistlikuks ja ebaõigeks lapse kasvamise tõttu. Perekonnaseadus lubab mõista elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära üksnes erandlikel asjaoludel. Käesolevas asjas ei ole kostja erandlikke asjaolusid esitanud ega välja toonud, samuti ei ole kohus neid ise tuvastanud.
  21. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  22. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Tartu Maakohtu
  23. aprilli
  24. a otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu resolutsiooni p-de 1, 4 osas ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 270 eurot, kuid mitte vähem, kui Eesti Vabariigis kehtestatud elatise alammäär alates
  25. juunist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni X (

§ 657lg 1 p 2).

Ringkonnakohus määrab hageja põhjendatud ja vajaliku kulu suuruseks maakohtu menetluses 720 eurot 50 senti ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Ringkonnakohus määrab ekspertiisitasu suuruseks, mis kuulub kostjalt riigi tuludesse väljamõistmisele, 71 eurot 50 senti. Apellatsioonimenetluses kantud kulud tuleb jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd pooled ei vaidlusta maakohtu otsust põlvnemise tuvastamise osas, on maakohtu otsus selles osas jõustunud. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7. Hagi menetletakse

§ 5lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Pooltel on

§ 5

lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Igakuine elatis ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (elatise miinimummäär). Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist siiski vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära peab kohustatud vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Kohus saab PKS § 101 lg 1 järgset elatise suurust seega vähendada juhul, kui kostja toob välja ja tõendab mõjuva põhjuse (olemasolu), mis on miinimumelatise vähendamise aluseks. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, võtta arvesse üksnes juhul, kui pool sellele tugineb. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23;
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2) Hagimaterjalid ja kohtukutse on kostjale kätte toimetatud. Kostja ei vastanud hagile ega ilmunud istungile. Kostja ei esitanud hagile vastuväiteid ega toonud välja mõjuvat põhjust, mis oleks miinimumelatise vähendamise aluseks. Kostja ei tuginenud sellele, et hageja vajadused on osaliselt kaetud peretoetustega. Maakohus on sellele vaatamata miinimumelatist vähendanud, sh põhjusel, et hageja vajadused on osaliselt kaetud peretoetustega. Maakohus otsustas seega kostja asemel, kas ja milliste asjaoludega kostja hagile vastu vaidleb ja hageja väited ümber lükkab. Maakohus rikkus sellega

§ 5lg-d 1 ja 2.

6 Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud seisukohta ei mõjuta

§ 436

lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Nimetatud sätte eesmärgiks on kaitsta elatiseasjades last (Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23). Elatise väljamõistmine alla miinimummäära ilma, et kostja oleks vastuväiteid esitanud ja mõjuva põhjuse olemasolule tuginenud, ei ole lapse huvides.
  3. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;
  6. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14;
  7. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Hageja ei ole väitnud, et tema vajadused on kokku suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Hageja ei pea seega oma vajaduste suurust tõendama. Kui kostja soovib väita, et hageja vajadused on väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär, peab kostja seda tõendama. Kostja ei ole praegusel juhul seda teinud. Kostja ei ole ümber lükanud eeldust, et hageja vajadused ühes kuus vastavad Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Kohus tugines hageja vajaduste hindamisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors poolt läbi viidud uuringule „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis. Lõpparuanne. 2020“. Kohus võib lapse huve puudutavas vaidluses

§ 230lg 3 alusel omal algatusel tõendeid koguda, kui seadusest ei tulene teisiti.

Samas saab kohus nimetatud sätte alusel tõendeid siiski koguda nende asjaolude kohta, mis on vaidluse all. Kostja ei ole uuringule viidanud ega tuginenud. Kui pooled ei vaidle hageja vajaduste suuruse üle, ei saa kohus

§ 5

lg-test 1 ja 2 tulenevalt ka

§ 230lg 3 alusel hagimenetluses omal algatusel selle kohta tõendeid koguda.

  1. Vanemad suudavad eelduslikult PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Vanem peab täitma lapse ülalpidamise kohustust eelkõige oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel muu vara arvel. Vanemal on lisaks kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20). Maakohus ei ole otsuses vastuolus

§ 436

lg-ga 1 põhjendanud, millistest asjaoludest tulenevalt ei ole kostja võimeline teenima sissetulekut suuremas ulatuses kui töötasu miinimummäär ning millistele tõenditele tuginedes saab järeldada, et kostjal ei ole ka muud vara, mille arvel oleks kostjal võimalik hagejale miinimummääras elatist tasuda. Kuivõrd elatis ei või üldjuhul olla vähem, kui seadusega kehtestatud miinimummäär (PKS § 101 lg 1) ning kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks (PKS § 102 lg 2), tuleb hagi rahuldada täies ulatuses. 7

  1. Hageja on õigesti toonud apellatsioonkaebuses välja, et kohtus põlvnemise tuvastamise ja samas asjas elatise nõudmise korral tuleb hageja soovil mõista elatis lapsele välja alates hagi esitamisest (Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-08, p 11). Maakohus tuvastas, et hageja põlvneb kostjast. Seda ei ole vaidlustatud. Põlvnemise tuvastamise tagajärg on see, et kostja on hageja isa hageja sünnist alates, mitte alates põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse tegemisest või jõustumisest. Kuna hageja oli ajavahemikul alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kostja alaealine laps, on hagejal PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi õigus saada kostjalt selle aja eest ülalpidamist ja kostjal on kohustus seda hagejale anda. Maakohus on eeltoodust tulenevalt rikkunud oluliselt materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis toovad kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus teeb eelmärgitud põhjendusi arvestades uue otsuse, millega rahuldab elatisenõude täies ulatuses.
  4. Maakohus mõistis resolutsiooniga kostjalt menetluskulud riigi ja hageja kasuks välja, kuid jättis resolutsioonis menetluskulude jaotuse märkimata (

§ 173lg-d 1 ja 2).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega, et menetluskulud tuleb jätta

§ 164lg-te 11 ja 3 alusel kostja kanda.

Maakohtu põhjendused seoses DNA-ekspertiisi kuludega on vastuolulised. Maakohus märkis, et DNA-ekspertiisi kulu on 171 eurot. Maakohus andis hagejale ekspertiisitasu maksmiseks menetlusabi ja vabastas hageja ekspertiisitasu maksmisest pooles ehk 85 euro 50 sendi ulatuses. Hageja pidi ekspertiisitasu 85 eurot 50 senti tasuma kahe osamaksega. Hageja tasus üksnes ühe osamakse 42 eurot 50 senti. Maakohus märkis, et mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt ekspertiisikulu ettemaksuna tasutud 42 eurot 50 senti ning samas ka seda, et kostjal tuleb tasuda riigi tuludesse ekspertiisitasu 128 eurot 50 senti (85 eurot 50 senti + 43 eurot). Maakohtu resolutsioonist kostjalt hageja kasuks ekspertiisitasu ettemaksu väljamõistmist ei nähtu. Maakohus ei ole hageja muid menetluskulusid, s.o lepingulise esindaja kulu ja kohtutäituri kulu, kindlaks määrates diskretsioonipiire ületanud. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulu maakohtu menetluses kokku 720 eurot 50 senti (42,50+78+600). Maakohus mõistis kostjalt riigi tuludesse ekspertiisitasu 128 eurot 50 senti. Maakohus lähtus 8. jaanuari 2020. a määrusega määratud ekspertiisitasu suurusest 171 eurot (I kd, tl 98). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt koos ekspertiisiaktiga maakohtule 3. märtsil 2020 edastatud ekspertiisi maksumuse õiendi kohaselt oli DNA-ekspertiisi maksumus 114 eurot (I kd, tl 147 pöördel).

§ 138

lg 1 ja 2 ning § 143 p 1 alusel võimalik välja mõista ekspertiisi kulud, mida tegelikult kanti, mitte kulud, mille ettemaksmiseks hagejat kohustati. Sellest on hageja ettemaksuna tasunud 42 eurot 50 senti ning kohus mõistis nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Seega tuleb kostjalt mõista riigituludesse välja ekspertiisitasu 71 eurot 50 senti (114–42,50). 12. Apellatsioonimenetluses kantud kulud tuleb jätta

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda.

§ 174

lg 3 järgi määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust apellatsiooniastmes. Hageja esindaja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 450 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esindajal kulus 1 tund esimese astme kohtulahendiga tutvumisele ning selle kliendile tutvustamisele ja 3,5 tundi apellatsioonkaebuse koostamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 8 13. Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2020. a määruses on hageja apellatsioonkaebuse hinnaks märgitud 2478 eurot 61 senti. Maakohtu otsuses ei ole tsiviilasja hinda märgitud.

§ 136

lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 129

lg 2 kohaselt seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Hageja palus

  1. juuni
  2. a hagiavalduses mõista välja elatis 270 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui kehtiv elatise miinimumsuurus. Alates
  3. aastast on elatise miinimumsuurus muutunud ning on 292 eurot kuus. Kui hageja nõue on suurenenud seetõttu, et kohtumenetluse ajal on suurenenud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alaealise lapse miinimumelatis, tuleb tsiviilasja hind määrata selle järgi, milline on kohtulahendi tegemise ajal hageja lõplik nõue, arvestades mh miinimumelatise suurenemist (Riigikohtu
  4. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 19). Seega on tsiviilasja hind maakohtu menetluses 2628 eurot (292 * 9).

§ 139

lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Maakohus mõistis elatise 190 eurot kuus. Väljamõistetud suuruse osas hageja maakohtu otsust ei vaidlusta. Seega on apellatsioonkaebuse hind 918 eurot [(292 – 190) * 9]. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.