← Eesti

1-22-7911/88

Obsah (10)§ 7§ 66§ 337§ 1091§ 297§ 339§ 341§ 107§ 338§ 185

1-22-7911 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2023. a Tallinn Kriminaalasja number 1-22-7911 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov

§ 7

lg 3 ja tõlgendas kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks (in dubio pro reo põhimõtte rikkumine). Maakohus on eksinud ka menetlusõiguse kohaldamises (rahuldamata jäetud taotlus asjatundja ülekuulamiseks ja seda kahel korral). Kaitsja leiab, et maakohus ei ole täitnud selgitamis- ja põhjendamiskohustust, kui ei nõustunud kaitsepositsiooniga, et tegemist oli provotseeritud tapmisega KarS § 115 tähenduses. Kohtuotsuse põhistamise kohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhiosas resolutiivosa otsustuste kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhistused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kaitsja veendumusel sellised põhjendused otsuses puuduvad. 3

(17)Materiaalõiguse rikkumisena käsitleb kaitsja ka asjaolu, et maakohus ei ole kohaldanud KarS § 28 või alternatiivselt ei ole süüdistatava tegevust kvalifitseerinud KarS § 115 järgi. Samuti oleks pidanud maakohus kohaldama süüdistatavale karistuse mõistmisel KarS § 57 lg 1 p 3 ja 8 sätteid. Praeguses kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et K. Lukin pani toime tapmise. Vaidlus on aga selles, et tegemist ei ole KarS § 113 lg 1 kvalifitseeritava tapmisega, vaid KarS § 115 ehk provotseeritud tapmisega. Ei ole välistatud, et tegemist on hädakaitsega KarS § 28 mõttes. 4.
  1. Esitatud apellatsioonis kaitsja kordab süüdistatava kaitseversiooni toimunust ning toob välja, et süüdistatava poolt Q’l meessuguorgani avastamise järgselt lükkas süüdistatav teda endast eemale koridori suunas (tõukas meest rinnust), mispeale Q hakkas inglise keeles karjuma, ta näoilmest ja hääletoonist oli aru saada, et ta oli agressiivselt häälestatud ning imestas K. Lukini reaktsiooni üle, kui viimane avastas rätiku all meessuguelundi. K. Lukin tahtis korterist lahkuda, ta asus oma asju korjama, kuid Q ei soovinud K. Lukini lahkumist ja tegi katseid puutumaks K. Lukini suguelundeid. K. Lukin hakkas osutama vastupanu – ta lükkas endast eemale Q kätt, kui viimane üritas puudutada K. Lukinit, sel ajal mõlemad mehed olid koridoris - Q seljaga ja K. Lukin näoga välisuksele. Kuna Q jätkas oma seksuaalset tegevust (takistas teda korterist lahkumisel, üritas teda jalgevahelt katsuda) K. Lukin lõi teda rusikaga näkku. Edasist sündmuste käiku mäletab K. Lukin vaid episoodiliselt. Kaitsja märgib, et süüdistatav K. Lukin üritas vähemalt kahel korral lahkuda korterist, kuid kannatanu blokeeris tema lahkumise ehk ei lasknud temal korterist väljuda. Kuigi K. Lukin andis teada ja väljendas ennast selgelt, et ta ei soovi astuda kannatanuga vahekorda, jätkas kannatanu siiski K. Lukini seksuaalset ahistamist. See oli solvav ning provotseeriv tegevus K. Lukini vastu. Seega ei ole maakohtu järeldused, et süüdistatav pani toime tapmise KarS § 113 lg 1 mõttes põhjendatud ega loogiliselt järjepidevad. Kaitsja veendumusel oli kuritegu toime pandud kas äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis või hädakaitse seisundis, mis ületas hädakaitse piire. 4.
  2. Oma versiooni kinnitamiseks, et ohver käitus provotseerivalt ja solvavalt sooviga astuda süüdistatavaga seksuaalvahekorda, toob kaitsja välja, et ohver oli transsooline isik, kellel olid naise rinnad ja meessuguelund. Q määras ennast naisena – ta nägi välja kui naine, kandis naiste riideid, kasutas kosmeetikat, tal olid pikad juuksed. Q võttis hormoone, mis avaldasid mõju ka tema häälele - tema hääl oli naiselik. Kannatanu C (C) 17.04.2023 lk 5-6 ütluste kohaselt kui Q on aetud nurka, siis ta ei lõpetaks põtkimist, vastu hakkamist enne, kuni pääseb. Kui ta ei saaks nurgast välja, siis ta karjuks appi. Samas ta oli dominantne magamistoas, ta seksuaalselt agressiivne. Edasi selgitas kannatanu C, kuidas Q tutvustas end kliendile. ”Ta oleks kindlasti rääkinud isikule, et ta on transnaine, tal on peenis, seetõttu ta on dominant. Eraelus, kui ta rääkis, et on transnaine, tal on meessuguelund, ja kui tal oli tahtmine olla alluv, siis ta ütles tema meessuguelundile tähelepanu mitte pöörata.“ Antud juhul pole teada, kas Q täpsustas Ele seda, kas ta tahab olla dominantne või mitte. Ei ole selge ka see, kuidas ta kavatses anda sellest K. Lukinile teada, kui viimane inglise keelt ei räägi. Tunnistaja Z 20.04.2023 lk 6 ütluste kohaselt oli Q võimeline ennast kaitsma, ta oli atleetlik ja teadis kuidas kakelda. […] Q on osalenud mõnes kakluses, tunnistaja on olnud tunnistajaks kaklusele Amsterdamis, kui gay-paraadil Amsterdamis kakles ta rusikaid kasutades mehega, kes diskrimineeris teda. Kaitsja toob välja, et tunnistajad, kes tundsid Qt kinnitavad, et Q oli dominantne ja agressiivne seksuaalses plaanis. Samuti ta oskas kakelda ja end kaitsta. Q kehaehitus oli kohmakas – 175 cm pikk ja 90 kg (tõendist ekspertiisiakt nr 22E-AOS0032/339, lk 3). Kirill on sama kasvu 175 cm, kuid ta kaal teo toimepanemise ajal oli ca 66-70 kg, mis on ca 20 kg vähem, kui Ql. Kaitsja märgib, et võttes arvesse asjaolu, et Q oli K. Lukinist kohmakam ja ca 20 kg raskem, ei tekkinud Ql ka kahtlust selles, et ta saab igal juhul soovitu (seksuaalvahekord K. Lukiniga) ja tal polnud vajadust K. Lukinit karta. Veendumust kinnitab ka see, et Q oli imestunud K. Lukini 4
(17)reaktsiooni üle, sest tema teada oli K. Lukin teadlik tema transsoolisusest ja seetõttu oli K. Lukini reaktsioon talle üllatav. Kaitsja rõhutab, et korterisse jäid kaks inimest täiesti erineva arusaamisega toimuvast. Üks on veendunud, et teine teab tema transsoolisusest ja on nõus intiimvahekorraks. Teine aga on veendunud, et kohtus baaris neiuga ja tuli ta juurde korterisse seksima. Ei ole selge, mis põhjusel ja mis tõenditele tuginedes järeldab kohus, et „ei ole eluliselt usutav, et vastu rinda tõuke saamise järgselt püsiks Q seksuaalne erutus (vahekorra soov)“ (kohtuotsuse p 23). Selline kohtu juurdemõtlemine on alusetu järgmistel põhjustel: esiteks, ohvri seksuaalne erutus ei ole kinnitatud ühtegi tõendiga; teiseks, isegi kui oletada, et seksuaalne erutus oli aset leidnud, siis miski ei kinnita, et peale tõukamist rinda ohvri soov kadus. Vastupidi, mõnedel juhtudel tõukamine võib ka suurendada seksuaalset erutust. Seda näiteks olukorras, kus isiku seksuaalne tahe ja vahekorra soov kasvab selle tõttu, et talle osutatakse vastupanu. Kaitsja märgib, et eluliselt on rohkem usutav, et seksuaalses plaanis agressiivset ja dominantset Qt mõjutas K. Lukini tõukamine stimuleeritavalt, mitte vastupidi. Kaitsja leiab, et tuleb tõdeda, et ohvri tegelikud soovid ja käitumise muster jäävad teadmatuteks. 4.
  1. Erinevalt prokuratuuri seisukohast sellest, et K. Lukin teadis ohvri transsoolisusest juba enne korterisse saabumist, kuna tunnistaja E tõlkis süüdistatavale seda, nõustub kaitsja kohtuga, et K. Lukin sai teada Q transsoolisusest alles korteris XXX, Tallinn siis, kui nad hakkasid suudlema, K. Lukin pani oma käe Q rätiku alla ja avastas peenise (K. Lukini ütlused 02.06.2023 lk 12). Kaitsja aga leiab, et ainult selle pinnalt, et K. Lukin avastas ohvril peenise, ei ole võimalik järeldada, et just see avatus ja negatiivsed tunded olidki põhjuseks, miks K. Lukin ründas (ohvrit) raevukalt. Kriminaalasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel uuritud tõendid ei kinnita, et K. Lukinil olid negatiivsed tunded või emotsioonid transsooliste inimeste suhtes tavaolukorras. Vastupidi, K. Lukin rõhutas oma viimases sõnas, et tal ei ole mingisugust sallimatust ebatraditsioonilise seksuaalse sättumusega inimestesse. See ei olnud viha inimese suhtes tema seksuaalsättumuste tõttu. Ka E pole kunagi kuulnud, et K. Lukin oleks seksuaalvähemuste vastu negatiivselt meelestatud. Ei saa nõustuda kohtuga, et raev, mille jälgi on näha sündmuskohal, oli tingitud K. Lukini avastusest Q trassoolisuse kohta. Objektiivne teopilt (raevu tagajärjed) on tingitud sellest, et K. Lukin oli tugeva erutuse seisundis, mis omakorda oli kutsutud esile Q käitumisega – tema katsetega astuda K. Lukiniga seksuaalvahekorda. Asjas kogutud ja kriminaalmenetluse käigus uuritud tõendid ei kinnita, et tegemist oli transsoolise vihatapmisega. Vastupidi, objektiivne teopilt viitab selgelt sellele, et tegemist oli spontaanse, juhusliku ja planeerimata tapmisega, mis ei mahu normaalse loogika raamidesse. Seega ei ole selge, mis tõendid kohtu arvates kinnitavad seda, et K. Lukini rünne oli tingitud tema vihast inimese suhtes tema seksuaalsättumuse tõttu. Kohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et K. Lukin ründas ohvrit puhtast vihast või sellest faktist, et avastas ohvri transsoolisuse. 4.
  2. K. Lukini iseloomustuse ning tervisliku seisundi osas, millega kohus ei ole üldse arvestanud, märgib kaitsja järgmist. Tõendid (raviarsti AS ütlused ja väljavõte K. Lukini digiloost) kinnitavad, K. Lukinil oli aastal
  3. diagnoositud segatüüpi isiksushäire (F61.0), mis on varasemalt tuntud psühhopaatia nime all. Selle haiguse peamiseks tunnuseks on K. Lukini võimetus kontrollida reaktsioone viisil, mis on tavaline terve inimese jaoks. Seega ei ole K. Lukin vaimselt terve inimene, mis on kinnitatud nii dokumentaalsete tõenditega kui ka raviarsti ütlustega, kes on seisukohal, et K. Lukin ei ole terve ja vajab ravi. Samuti on tunnistajad kinnitanud kohtule, et K. Lukin ei ole muutunud agressiivseks alkoholi tarbimise tulemusena. Tunnistajate O ning Š ütluste kohaselt pole keegi neist näinud, et K. Lukin oleks muutunud agressiivseks. Lisaks sellele esitati kohtule ka dokumentaalsed tõendid – nimelt ambulatoorne epikriis nr 59700819 (28.03.2020), millest on näha, et K. Lukinil oli diagnoositud koljusisene vigastus, 5
(17)konkussioon (tundmatu inimese peksmise tagajärjel), mis tekkis alkoholijoobes K. Lukini peksmise tagajärjel. Kaitsja leiab, et juhtum, mis leidis aset tunnistaja T ja K. Lukini vahel ning mille abil üritas prokurör näidata K. Lukinit loomult agressiivse ja vägivaldse isikuna, on pigem erandlik ning selle põhjal ei saa teha süüdistatavat iseloomustavaid järeldusi. Tunnistaja T ei osanud kohtulikul ülekuulamisel vastata küsimusele, miks tema ja K. Lukin tülli läksid, kuna ta oli ise purjus (tunnistaja T 25.04.2023 ütlused, lk 11; väga tugevas joobes, kutsele saabunud politseinike sõnul). Vastates kaitsja küsimusele selgus, et K. Lukin pole T noaga löönud, vaid T eeldas, et nii oleks võinud juhtuda. Samas T tunnistas kohtus, et ta on olnud solvunud K. Lukini peale ja solvunud ka tänase päevani. Tunnistaja Š 08.05.2023 ütluste kohaselt, lk 3: „Nad tarvitasid alkoholi, Kirill oli siis enam vähem kaine, T oli piisavalt joobes. Nende vahel oli verbaalne sõnavahetus, siis T hakkas Kirilli ründama ja Kirill püüdis teda rahustada. /.../ Esialgu lihtsalt jutuga rääkis, siis Ti poolt läks juba füüsiliseks, sellele Kirill enesekaitseks vastas ka füüsiliselt. /.../ Lõid üksteist. /.../ Põhiliselt kätega. /.../ Kirillil oli tema firma nuga, need on tema huviorbiidis. Võttis selle, et lihtsalt hirmutada Tit, rahustada. Peale seda ta andis selle noa minu kätte. /…/ Ta suunas selle Ti suunas selleks, et hirmutada. Tegu sellele ei järgnenud lihtsalt, et rahuneks maha./.../ T kukkus ja teeskles, et hakkas hingeldama, Kirill läks tema juurde, et abi osutada ja tahtis kutsuda kiirabi, kuid T võttis tal kaelast ja hakkas tirima, peale mida järgnesid nõrgad löögid Ti suunas. – Kes tegi neid lööke? - Kirill, peale mida T lasi Kirilli lahti ja me läksime ära.“ Kaitsja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et K. Lukin andis vabatahtlikult noa Š kätte ja läks minema. Kohtu seisukoht, et Š ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus K. Lukini mobiiltelefonist võetud audiofailidega, kus väidetavalt Š saadab K. Lukinile kõnefaile ja ühes neist on järgmine lause: „Sa praegu räägid mulle seda kõike, aga ma mäletan olukorda Tga. Kui sina ka seal oleks ta peaaegu tapnud. /…/”. Kaitsja leiab, et selline järeldus ei pea paika. Esiteks sellepärast, et Št ei ole küsitletud viidatud kõnesalvestise kohta. Teiseks, T ja K. Lukini vahel toimunu kohta oli alustatud kriminaalmenetlus, mille raames Š andis ütlusi. Need Š ütlused toimunust riimuvad täielikult Š poolt 08.05.2023 antud ütlustega. Seega puuduvad mingisugused alused väita, et Š ütlused ei ole usaldusväärsed. Lisaks sellele ka kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi läbiviinud ekspert KE kinnitas kohtuistungil, et: „Jah, kontakt (K. Lukiniga) oli usaldusväärne, ta rääkis palju ja kirjeldas oma elamusi. Meil ei jäänud muljet, et midagi oleks jäänud ütlemata mida ta tahtis öelda.“ (08.05.2023 ütlused, lk 10). Seega ei pea paika versioon K. Lukini agressiivsuse ja vägivaldsete iseloomustuste kohta. Mitte ükski kogutud tõenditest ei kinnita kriminaalasjas, et K. Lukin on agressiivne või vägivaldne inimene. 4.5. Maakohus seadis kahtluse alla K. Lukini ütlused osas, milles ta väidab, et ohver takistas teda korterist lahkumast, püüdes teda jalgevahelt katsuda ja ei tugine selles osas süüdistatava K. Lukini ütlustele. Maakohus põhjendas oma seisukoha sellega, et „Q pidas oluliseks seksuaalpartnereid alati oma kehalistest iseärasustest teavitada. Samuti olid tal võtted, et ebameeldivaid kliente ning ohuolukordi vältida.” Kuigi siinjuures puudub vaidlus selles, et Q oli ettevaatlik ja teavitas seksuaalpartnereid oma kehalistest iseärasustest, ei ole see antud juhul põhjuseks seada K. Lukini ütlused kahtluse alla. K. Lukini kaitseversioon toimunust riimub tunnistajate J, O’i, Š ning K ütlustega, kes K. Lukini seletusete järgi teavad toimunust, et naine osutus meheks, hakkas K. Lukinit katsuma ning takistas tema korterist lahkumist. Maakohus leidis, et tunnistajate poolt antud eelmärgitud ütlused on tõendiks, sest nende puhul on täidetud

§ 66lg 21 p 2 ja 3 nõuded.

Ja need ütlused riimuvad ka süüdistatava K. Lukini ütlustega. Seega ei ole arusaadav kohtu loogika, kui kohus ühelt poolt tunnistab tunnistajate ütlused 6

(17)usaldusväärseteks ja teiselt poolt leiab, et süüdistatava ütlused – mis olidki esmaallikaks, sest just süüdistatav rääkis toimunust oma sõpradele – ei ole usaldusväärsed. Samuti tuleb märkida ka fakti, et kõik tunnistajate ütlused, mis puudutavad korteris aadressil XXX, Tallinn toimunut, on täiesti identsed: tunnistajate ütlustes pole vastuolusid, nad riimuvad ja on täies vastavuses üksteisega. See omakorda kinnitab, et süüdistatav on rääkinud toimunust tõtt ilma mingisuguse moonutamiseta. K. Lukin ei ole üritanud varjata fakte. See annab alust arvata – ja tõendatult – et K. Lukini ütlusi saab usaldada. Kaitsja leiab, et K. Lukini ütlused on samuti tõendatud ka temal fikseeritud kehaliste vigastustega (vt K. Lukini kinnipidamise protokoll koos fotodega). Lisaks soovib kaitsja pöörata kohtu tähelepanu ka sellele, et antud kriminaalasjas tuli kohtul mingil määral tugineda oletustele, kuna kohtu ette ei olnud toodud olulisi tõendeid. Nendeks on näiteks aadressil XXX, Tallinn trepikotta paigaldatud videokaamera salvestised, mis olid üle antud politseile, kuid teadmata põhjusel ei esitatud neid kohtule (vt selle kohta tunnistaja W 25.04.2023 antud ütlused, lk 5). Nende videosalvestiste abil oleks saanud kontrollida, mis toimus peale tapmist, mis seisundis oli K. Lukin, milline oli ta käitumine. Kaitsja on üritanud saada need salvestised ja selleks võttis ühendust videosalvestiste valdajaga Yga, kuid teda informeeriti, et need olid üle antud politseile. 4.6. Kaitsja märgib, et suures osas tugineb kohtuotsus oletustele. Maakohus leidis, et K. Lukini versiooni ei toeta ka köögis põrandal maas olnud kaks kõrvaklappi: „Kõrvaklapid ei kuku kõrvast, taskust või laualt maha niisama. Nende maha sattumine viitab palju aktiivsemale kehalisele liikumisele kui lihtsalt üks kord rinda tõukamine.“ Jääb arusaamatuks, kuidas kõrvaklappide põrandal maas olemine saab tõendada või kummutada K. Lukini versiooni, kui nende (kõrvaklappide) esialgne olek/asend ei olnud üldse kindlaks tehtud. Ei ole teada, kuidas ja kust kohast kõrvaklapid välja on kukkunud. Samuti ei olnud kohtuliku uurimise käigus kindlaks tehtud ka see, miks Q kaks mobiiltelefoni leiti välisukse juurest. Kuna ohvrile kuuluvate mobiiltelefonide esikusse sattumise viisi ega mehhanismi kohta ei ole teavet, sest seda küsimust kohtulikul uurimisel ei käsitletud/uuritud (sarnaselt kõrvaklappidega), siis ei ole võimalik nõustuda kohtu järeldusega, et nende asjade asukoht kummutab või ei toeta K. Lukini versiooni toimunust. Tegemist on kõrvaldamata kahtlustega, mis

§ 7lg 3 järgi tõlgendatakse süüdistatava kasuks.

4.

  1. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti osas märgib kaitsja, et jälgitav ei ole kohtu arutluskäik, kui maakohus asub seisukohale, et: „Ekspert kinnitas, et psühhoosi sümptomeid üheski K. Lukini meditsiinidokumendis ka mitte kunagi kirjeldatud ei ole.“ Kaitsja veendumusel viitab asjaolu, et eksperdid ekspertiisi tegemise käigus ei ole diagnoosinud süüdistataval häiret (mis oli talle määratud
  2. a) sellele, et kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis esitatud informatsioon ei ole ammendav ja ekspertide järeldused ei põhine täielikul informatsioonil. Kaitsja leiab, et antud juhul ei ole põhjendatud omistada kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktile suuremat tähendust, kui tunnistaja AS poolt antud ütlustele või tõenditena võetud ambulatoorsetele epikriisidele, milles sisaldub informatsioon süüdistatava vastavast diagnoosist. Seega tuleks kaitsja arvates jaatada ja arvestada asjaoluga, et K. Lukinil on diagnoositud segatüüpi isiksusehäire (F61.0), kuna see diagnoos on pädeva arsti poolt tehtud ning ei ole vastuolus kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktiga. Vaid kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti koostamisel ei olnud süüdistatava diagnoosi arvesse võetud ning kohtule pole esitatud informatsiooni selle kohta, kuidas oleks see mõjutanud ekspertide arvamust, kui nad oleksid sellega arvestanud. 7

(17)4.
  1. Kaitsja leiab, et süüdistatav tegutses tugevas hingelise erutuse seisundis. Maakohus tuvastas õigesti, et K. Lukinit vapustas tõsiasi, et ohver polnud naine. Kohus lükkas ühelt poolt prokuröri versiooni ümber, tehes järeldused K. Lukini šoki kohta intiimsuse hetkel, kuid teisalt hindas kogetud šokki mitte tugeva hingelise erutuse põhjuseks, vaid mõrva motiiviks, jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et šokeerivale avastusele reageeris K. Lukin sooviga lahkuda, mitte tappa. Kaitsja leiab, et antud asjas on esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et tapmise ajal oli süüdistatav tugevas hingelise erutuse seisundis. Praeguses kriminaalasjas on seega tegemist provotseeritud tapmisega KarS § 115 järgi, kuna antud juhul on kannatanu oma solvava ja vägivaldse käitumisega põhjustanud K. Lukinil äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi. Esitatud apellatsioonis viitab kaitsja psühholoogia valdkonna erialakirjandusele argumenteerimaks, miks ta leiab, et K. Lukin viibis kuriteo toimepanemise ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis ning asub seisukohale, et maakohus on need seisukohad jätnud põhjendamatult arvestamata napisõnalise tõdemusega, et ohver ei ole süüdistatavat provotseerinud. 4.
  2. Kaitsja kordab oma taotlust ringkonnakohtuistungil asjatundja dr IR ülekuulamiseks. Asjatundja ülekuulamine on kaitsja arvates vajalik selleks, et kohtul oleks objektiivne teopilt, asjatundja ütlused saaksid selgitada kohtule K. Lukini käitumist, sh selgitada, kuidas mõjutas K. Lukini seisundit avastus, et Q ei ole naine, vaid mees, mis mõju see avaldas K. Lukinile konkreetses olukorras. 4.
  3. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et KarS § 115 koosseis ei ole täidetud, siis taotleb kaitsja ringkonnakohtul hinnata KarS § 28 kohaldamist. Kaitsja märgib, et uuritud tõenditest nähtub, et Q soovis astuda K. Lukiniga suguühtesse ja ei aktsepteerinud K. Lukini eitavat vastust. Q jätkas süüdistatava käperdamist. Kaitsja veendumusel oli K. Lukin sunnitud ennast kaitsma. Seega antud juhul esineb alus arvata, et K. Lukin viibis hädakaitses KarS § 28 mõttes, kuid objektiivselt ületas hädakaitse piire (kaitsetegevuse üleliigne intensiivsus, mis on tõendatud noalöökide arvuga ja ohvrile tekitatud vigastustega) KarS § 28 lg 2 mõttes. Hädakaitse olukorra esinemine toob kaasa karistuse pehmendamise, kuna on karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 8 mõistes. 4.
  4. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas märgib kaitsja, et K. Lukin on noor inimene, kes sattus tema jaoks ebanormaalsesse olukorda. Ta ei kujuta ohtu ühiskonnale. Oma viimases sõnas maakohtule tunnistas K. Lukin, et kõik juhtus väga kiiresti ja ootamatult. Ta mõtleb juhtunule igapäevaselt ja peab selle teadmisega edasi elama. Vangla ei ole tema jaoks õige koht. Vanglas viibitud aeg võimaldas tal saada aru, kuidas ta peaks käituma - lõpetama alkoholiga (ravima alkoholisõltuvust) ning pöörduma psühholoogi poole arstiabi saamiseks, et oma haigust kontrolli all hoida. Tal on olemas haridus, töökoht ning toetav perekond. Kaitsja leiab, et esinevad karistust kergendavad asjaolud, mis seisnevad selles, et süüdistatav aitas menetlust, tunnistas süüd, andis kohtuistungil ausad ütlusi toimunust ja viimases sõnas samuti väljendas puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3 ja p 8). Isegi juhul, kui kohus leiab, et tegu on kvalifitseeritud õigesti, siis keskmiseks sanktsiooniks on 10 aastat ja 6 kuud. Olukorras, kus maakohus leidis, et karistust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid ei esine, jääb selgusetuks mis põhjusel mõistetakse süüdistatavale karistuseks 12 aastat vangistust. 4.
  5. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 14.06.2023 otsus tervikuna ja teha asjas uus otsus, millega mõista K. Lukin KarS § 113 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks (

§ 337lg 1 p 4).

Esimese alternatiivina tühistada Harju Maakohtu otsus ja saata kriminaalasi uuesti arutamiseks esimese astme kohtule; teise alternatiivina kvalifitseerida süüdistatava tegevus KarS § 115 järgi või KarS § 113 lg 1 - § 28 järgi ning seoses ümberkvalifitseerimisega kergendada karistust ja piirduda vanglas viibitud ajaga; kolmanda alternatiivina kergendada süüdistatavale mõistetud karistust. 8

(17)Kaitsja palub mõista Eesti Vabariigilt välja K. Lukini kasuks tema poolt kantud menetluskulud. Samuti palub kaitsja hüvitada K. Lukinile süüteomenetlusega tekitatud kahju. KOHTUISTUNG
  1. Ringkonnakohtus
  2. novembril
  3. a toimunud kohtuistungil jäi apellant oma apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste ning taotluste juurde. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning taotlusi. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile ja selle taotlustele vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kaitsja apellatsioonis esitatud korduva taotluse asjatundjana dr IR ristküsitlemiseks. Taotluse rahuldamata jätmise põhjendused esitab ringkonnakohus allpool vastusena apellatsiooni argumentidele. RINGKONNAKOHTU PÕHEJNDUSED JA SEISUKOHT
  4. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja esitatud apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et selles esitatud argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  5. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks vastata kaitsja apellatsiooni taotlusele seoses psühhiaater-seksuoloog dr IR asjatundjana ristküsitlemisega. Kaitsja märgib, et taotlus asjatundjana vastava spetsialisti ülekuulamiseks sisaldus juba kaitseaktis. Nimelt taotles kaitsja seksuoloogandroloog dr VV kohtuistungil asjatundjana ülekuulamist. Maakohus rahuldaski kaitsja taotluse kaitseaktis nimetatud asjatundja ülekuulamiseks. Maakohtu istungimenetluse käigus aga selgus, et dr. VV ei ole enda veendumuse kohaselt pädev spetsialist

§ 1091lg 1 mõttes.

Kaitsja taotles kohtus asjatundja isiku asendamist ning asjatundjana dr IR väljakutsumist ning ülekuulamist, kuid maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. Esitatud apellatsioonis kordab kaitsja oma taotlust psühhiaater-seksuoloog dr IR asjatundjana ülekuulamiseks. Ringkonnakohus jättis kohtuistungil taotluse rahuldamata, kuna see on esitatud hilinenult ja selline taotlus on ka põhjendamatu olukorras, kus kriminaalasjas on süüdistatava suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis ning asjatundjal puudub pädevus andmaks praeguses kriminaalasjas vastuseid kaitsja poolt apellatsioonis tõstatatud küsimuste ringile. 7.1. Täiendava tõendina asjatundja arvamuse kogumise hilinemise osas märgib kohtukolleegium, et vandeadvokaat V. Sadekov oli süüdistatava valitud kaitsja alates kriminaalasja eeluurimisest. See tähendab, et tal oli piisavalt aega välja selgitada soovitud spetsialisti pädevust ning eriteadmisi konkreetses temale huvipakkuvas (seksuoloogia/psühhiaatria) valdkonnas juba kohtumenetluse alguseks. Kaitsja seda ei teinud. Kaitsja tuvastas, et andmaks asjatundjana asjakohaseid ütlusi, võib vajaminevat pädevust omada seksuoloog-psühhiaater dr IR, alles kohtumenetluse käigus, peale seda, kui selgus, et dr VV seksuoloog-androloogina ei oma asjatundjana eriteadmisi kaitsjale huvipakkuvas valdkonnas, tegeleb uroloogia valdkonnaga ning soovitas kaitsjal pöörduda dr IR poole (Kd IV lk 117).

§ 297

lg 1, 2 kohaselt võib kohus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Kohtumenetluse pool peab taotluses põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. Ringkonnakohtu veendumusel keeldus maakohus õigesti kaitsja taotluse dr IR asjatundjana väljakutsumiseks

§ 297lg 3; § 2861 p 2 alusel rahuldamisest, kuna kaitsja ei osanud põhjendada, miks ta ei saanud õigeaegselt tuvastada taotletava asjatundja erialast pädevust. 9

(17)7.2. Kohtukolleegium leiab lisaks eeltoodule, et kaitsja ei ole kohtule tõendanud, et psühhiaaterseksuoloog dr IR oleks oma eriala poolest pädev spetsialist vastamaks kaitsja poolt esitatud küsimustele seoses K. Lukini võimaliku reaktsiooniga talle ootamatule avastusele, et temaga soovib vahekorda astuda mitte naine, vaid transsooline isik mehe suguelundiga. Kaitsja proovib läbivalt tõendada, et K. Lukin tundis äkki tekkinud hirmu vägistamise ees. Kohtukolleegium märgib, et hirmu valdkond ei ole seksuoloogia ega psühhiaatria, vaid psühholoogia valdkonnaks. Kriminaalasjas puuduvad andmed või dr IR enda kinnitus, et ta on oma eriala poolest pädev spetsialist vastamaks kaitsja küsimustele. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 1091

lg 3 alusel võib asjatundja üle kuulata menetlustoimingu käigu või asjaolude kohta, mille osas ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 35). Teisisõnu saab kriminaalmenetlusse asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. /…/ Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada (

§ 1091lg 2 ls 2).

Kohtupraktika järgi saab nii eksperdiks kui asjatundjaks kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 12.2). Niisiis ei piisa menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks pelgalt sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (vt. RKKKo nr 1-20-5071/72, p 13-14). Kohtukolleegiumi veendumusel ei ole asjatundja pädev vastama kaitsja poolt apellatsioonis formuleeritud küsimustele sellest, mis oli „objektiivne teopilt“ sündmuskohal, selgitama kohtule, kuidas mõjutas K. Lukini seisundit avastus, et Q ei ole naine, vaid mees, mis mõju see avaldas süüdistatavale konkreetses olukorras. Viidatud küsimusetele vastamiseks on vaja ekspertiisi, mis oligi kriminaalasjas tehtud. Kohtukolleegium leiab, et asjatundja, kes ei ole süüdistatava, tema haigusloo ega kriminaalasja materjalidega tutvunud (rääkimata nende teaduspõhisest uurimisest), oleks võinud selgitada vaid hüpoteetiliselt ning üldiselt, mis psüühilisi reaktsioone võib tekitada abstraktsel inimesel süüdistuse aluseks olev olukord. Süüdistatav K. Lukini suhtes oli kriminaalasjas läbi viidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis nr 10/16 (III kd, tl 150, 151‒171), milles on leitud, et K. Lukinil ei esine selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad KarS § 34 p 1‒5 määratlustega. Neid ei esinenud temal ka 09.07.
  3. K. Lukinil püsivalt esinev alkoholi kuritarvitamine (F10.1) ei takista ega piira tal ümbrusest, oma käitumise iseloomust ja võimalikest tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist. 09.07.2022 ei esinenud K. Lukinil sellist erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks olulisel määral mõjutanud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust, nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest aru saada ning sihipäraselt arutleda ja käituda. Ta oli alkohoolse intoksikatsiooni seisundis (F10.0). Käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma tegude võimalike kaugtagajärgede suhtes on joobeseisundile iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumismuutused. Ringkonnakohus märgib, et maakohus rahuldas kaitsja taotluse ka kohtuekspertide KE (kohtupsühhiaatriaekspert, tase 8) ja TK (kliiniline kohtupsühholoog, tase 7) ülekuulamiseks ning kaitsja küsitles mõlemat eksperti, mille käigus vastasid nad ammendavalt tema küsimustele sellest, kuidas mõjutas K. Lukini seisundit avastus, et Q ei ole naine, vaid mees, mis mõju see avaldas süüdistatavale konkreetses olukorras. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu ekspertiisiaktist ning ekspertide ülekuulamisest tuleneva arvamusega K. Lukini terviseseisundile ning reaktsioonidele süüdistuse aluseks olevas olukorras, ei tähenda, et 10

(17)maakohus oleks uuritud tõendeid hinnanud puudulikult, ühekülgselt või andnud neile vale hinnangu. 8. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et süüdistuses toodud ajal, kohas ning viisil süüdistatav K. Lukin tekitas Q’le hulgalisi süüdistuses loetletud surmavaid vigastusi. Kaitsja ei nõustu sisuliselt üksnes maakohtu poolt tuvastatud süüdistataval esinenud motiiviga tapmise toimepanemiseks ning kahe alternatiivse argumenteeritud taotlusena palub kvalifitseerida süüdistatava tegevus provotseeritud tapmisena KarS § 115 järgi või arvestada süüdistatava karistust kergendava asjaoluna süüteo toimepanemine hädakaitse piire ületades KarS § 57 lg 1 p 8 mõttes. Kohtukolleegium märgib, et esitatud apellatsioonist nähtub, et apellatsiooni põhitaotlusena palub kaitsja süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 113 lg 1 järgi või kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasisaatmist. Põhjendusi selliste põhitaotluste toetuseks kaitsja apellatsioonis ei leidu ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium selgitab, et isegi kui ringkonnakohus nõustuks, et süüdistatava tegevust tuleb kvalifitseerida KarS § 115 järgi, ei tingiks selline olukord süüdistatava õigeksmõistmise KarS § 113 lg 1 järgi. Ringkonnakohus sedastab, et kehtiva kohtpraktika kohaselt kuriteo asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (kui tegemist on väärteoga, tuleb kriminaalmenetlus üldjuhul lõpetada). Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus. Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus (vt RKKKo nr 1-20-470/34, p 24-25). Samuti ei tuvasta ringkonnakohus maakohtu menetluses ning otsuses rikkumisi

§ 339

kohaselt, mis tingiksid

§ 341alusel kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

  1. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus oleks pidanud süüdistatav K. Lukini tegevuse kvalifitseerima KarS § 115 järgi provotseeritud tapmisena. Kohtukolleegium märgib, et enne kui asuda hindama süüdistataval äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi esinemise võimalikkust, tuleb esmalt tuvastada kannatanupoolne provotseeriv käitumine, milliseks on kas raske solvamine või vägivald tapja või tema lähedase isiku suhtes. Alles olles tuvastanud tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldse või solvava teo, peab kriminaalasja menetleja alati kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (vt nt RKKK nr 3-1-1-10-13, p 9) Ringkonnakohtu veendumusel on maakohus õigesti ning ammendavalt tuvastanud, et kannatanu ei ole kuidagi süüdistatavat provotseerinud. Vastupidi, uuritud tõenditega on üheselt kinnitamist leidnud, et ta tegi kõik endast oleneva, et tema ja süüdistatava vahel ei oleks tekkinud arusaamatusi ega mingisugustki pingelist olukorda. 9.
  2. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasjas on üheselt tõendamist leidnud, et kaassüüdistatav E on kuriteole eelneval ajal vähemalt kahel korral süüdistatav K. Lukinile tõlkinud kannatanu sõnu, et viimane on transsooline isik. Nii süüdistatava enda kui E ütlustest nähtub, et kannatanu Q pakkus juba baaris „XXX“ K. Lukinile astuda intiimvahekorda ehk konkreetsemalt teha süüdistatavale suuseksi. Puudub vaidlus, et K. Lukin oli sellega nõus, milleks suundutigi Q elukohta. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et selliselt on ainetud kaitsja apellatsioonis toodud argumendid selle kohta, et Q oli intiimvahekordadel meestega reeglina dominantne (aktiivne) pool ning süüdistatav K. Lukin tundis hirmu ega teadnud mis Ql peenise avastamise järgselt teda võiks edasi oodata. 11

(17)Mõlemale poolele oli selge kokkuleppe, et Q teeb K. Lukinile suuseksi, teeb seda tasuta ning selleks mindigi kannatanu elukohta. Selliselt jäävad kaitseversiooni argumendid süüdistataval äkki tekkinud hirmust enda võimalikust vägistamisest otsituteks ning oletuslikeks. 9.
  1. Kannatanu C’i, kes oli Q nõbu ning tunnistaja Z omavahel riimuvatest ütlustest nähtuvalt tegeles Q elatise teenimiseks prostitutsiooniga. Transsoolise isikuna ning prostituudina ta teadis väga hästi oma haavatavusest ja võttis tarvitusele abinõud, et tagada oma turvalisus kohtumistel klientidega maksimaalselt. Nende ütlustest nähtub, et ta alati tutvustas end kui transsoolist naist, veendus, et kliendil ei ole relva kaasas, palus kliendil telefon esikusse jätta, peitis korteris kõik noad ja terariistad, kunagi ei võtnud vastu mitut klienti või temale võõrast külalist korraga. Kõikide pingeliste olukordade tekkimisel palus ta kliendil koheselt lahkuda. Praeguses kriminaalasjas tekkinud olukorda, kus kannatanu Q kutsus oma elukohta nii K. Lukini, kui E, ei peitnud üürikorteris nuge, võib kohtu veendumusel seletada üksnes asjaoluga, et ta ei teinud sel ajal tööd. K. Lukin ilmselt meeldis talle ning ta pakkus K. Lukinile suuseksi tasuta. XXX korterisse saabumisel jätkati alkoholi tarvitamist. E ütluste kohaselt juhatas Q enne K. Lukiniga vahekorda astumist ta viisakalt korterist välja, kuna tema sõnade kohaselt ei saaks ta intiimvahekorda astuda kõrvaliste inimeste juuresolekul. E ütluste kohaselt oli õhkkond korteris enne tema lahkumist rahulik ning sõbralik. Kuigi kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et E oli K. Lukinile tõlkinud, et Q on transsooline isik, on maakohus siiski nõusutnud kaitsepositsiooniga, et süüdistavale mõjus Qga suudlemise käigus viimasel peenise avastamine ootamatult ning šokeerivalt. 9.
  2. Kaitsja aga ei nõustu maakohtu seisukohaga, et Ql meessuguorgani avastamise tulemusena tekkisid süüdistataval tugevad negatiivsed emotsioonid ning raev. Kaitsja kordab apellatsioonis süüdistatava kaitseversiooni toimunust, et süüdistatava poolt kannatanu eemale tõukamise järgselt, hakkas Q karjuma, jätkas süüdistatavale ligi tikkumist, proovides teda haarata kaelast ja suguorganist. Kohtukolleegium märgib, et isegi, kui selline käitumine kannatanu poolt tõesti aset leidis, ei ole see Qle etteheidetav provotseeriva käitumisena. Kohtukolleegium on eelnevalt käsitlenud, et Q ei ole süüdistatavat üheski asjaolus eksitanud, tema ja süüdistatava vahel eksisteeris kokkuleppe intiimvahekorrast ning selle konkreetsest viisist. Tõsi, igal osapoolel on igal ajahetkel õigus intiimvahekorrast keelduda ükskõik mis põhjusel – olgu see kas äkki tekkinud vastumeelsus, mõni füsioloogiline põhjus või nagu antud juhul – partneril ootamatult peenise avastamine. K. Lukini poolt kokkulepitud vahekorrast keeldumine avaldus tema enda ütluste kohaselt kannatanu vastu rinda eemale tõukamises. Arusaadavalt võib mõjuda selline ühepoolne ootamatu füüsiliselt avaldatud keeldumine samuti vastaspoolele ootamatult ning negatiivseid emotsioone tekitavalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu märkusega, et vastu rinda tõukamisest saab iga inimene aru, et lähedust ei soovita. Selliselt on usutav, et Qle täiesti ootamatu süüdistatava käitumine võis ka kannatanus tekitada negatiivseid emotsioone. Samas sellised kannatanu emotsioonid – olgu see karjumine, proovimine vastaspoolt rahustada või puudutada, ei kujuta endast mingil juhul provotseerivat käitumist KarS § 115 mõttes – solvamist või vägivalda. See on üksnes loogiline vastureaktsioon süüdistatava ootamatule vägivaldsele käitumisele – vastu rinda eemale tõukamisele. Lisaks peab ringkonnakohus võimaliku solvamise osas vajalikuks märkida, et K. Lukini enda ütluste kohaselt ei räägi ta üldse inglise keelt ega saa sellest aru, mistõttu ei saanud Q mitte kuidagi teda verbaalselt solvata, isegi kui oleks tahtnud. Kaitsja ei väidagi, et Q oleks K. Lukinit kuidagi sõnaliselt solvanud. 9.
  3. Kohtukolleegium leiab aga sarnaselt maakohtuga, et kriminaalasjas on üheselt tõendamist leidnud, et arvestades Q haavatavust ning ettevaatlikkust, mis on üheselt tõendatud kannatanu C’i ning tunnistaja Z ütlustega, on välistatud, et Q võis hakata käituma agressiivselt – takistama K. Lukini korterist lahkumist, muul viisil teda füüsiliselt rünnata või solvata. Samuti pidi E ütluste 12
(17)kohaselt korteris toimuma konkludentne intiimvahekord kokkulepitud viisil, Q küsis korteris veelkord üle, kas K. Lukin on vahekorraga ikka nõus ning sai K. Lukinilt jaatava vastuse, seega miski ei viidanud võimalikule agressiivsusele või vägivallale Q poolt. Lisaks maakohtu põhjendustele osas, mis kummutavad süüdistatava versiooni sellest, et Q takistas tal korterist lahkumist, muutus agressiivseks, samas aga jätkas süüdistatavale ligitikkumist, märgib kohtukolleegium veel järgmist. Puudub vaidlus, et Q oli K. Lukiniga suudlemise ajal alasti, ainult rätik puusade ümber, Q alasti surnukeha leiti sündmuskohalt. Üldteada asjaoluna on alasti olekus ka keskmisest keerulisem olla ründav ja/või agressiivsem pool. Nagu on ka eespool viidatud tõenditega üheselt tuvastatud – Q oli professionaalne (Saksamaal litsentsi alusel tegutsenud) prostituut, kes oskas ning tegi kõik endast oleneva, et potentsiaalsete seksuaalpartneritega konflikte vältida. Tõendamist on leidnud, et Q pidas vajalikuks enne E korterist lahkumist üle küsida, kas K. Lukin on intiimvahekorrast ikka huvitatud. Selliselt ei ole ka eluliselt usutav, et ta võis jätkuvalt soovida K. Lukinile pakutud tasuta intiimteenust, talle ligi tikkuda, teda käperdada ka peale süüdistatava poolt selgelt ning vägivaldselt avaldatud negatiivset reaktsiooni. Sellist järeldust ei kõiguta ka kaitsja üldised argumendid sellest, et tunnistaja Z ütluste kohaselt oskas Q kakelda ja enda eest seista. Kaitseversiooni kahjuks, et Q võis muutuda agressiivseks, takistas süüdistatava lahkumist, proovis süüdistatava käperdamist jätkata, tunnistab üheselt ka asjaolu, et Q juhatas intiimvahekorra ajaks E korterist viisakalt välja (E ütlused, Kd IV lk 133 pöördel), kes vaidlematult jäigi K. Lukinit varahommikul välja ootama. Eluliselt ei ole usutav, et väga ettevaatlik Q, teades, et K. Lukinit ootab väljas sõber, muutus äkki süüdistatava suhtes agressiivseks, vägivaldseks ning takistas tema korterist lahkumist. 9.5. Vaidlus puudub, et Q tapmise hetkel ei viibinud sündmuskohal kedagi peale süüdistatava. Kaitsja aga ei nõustu maakohtu käsitlusega, et tunnistades tunnistajate J, O’i, Š ning K kaitseversiooniga riimuvad ütlused lubatavateks tõenditeks

§ 66lg 21 p 2 ja 3 kohaselt sh osas, mille kohaselt teavad tunnistajad K.

Lukini seletusete järgi, et naine osutus meheks, hakkas K. Lukinit katsuma ning takistas tema korterist lahkumist, jätab maakohus need selles osas tõendikogumist kõrvale. Ringkonnakohus märgib, et maakohus asus seisukohale, et K. Lukini ütlused ei ole usaldusväärsed osas, milles ta väidab, et mees takistas teda korterist lahkumast, püüdes teda jalgevahelt katsuda ning selles osas kohus süüdistatav K. Lukini ütlustele ei tugine. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus usaldusväärse tõendikogumiga on üheselt ümberlükatud süüdistatava kaitseversioon kannatanu provotseeriva käitumise osas, ei saa mõistetavalt selles osas tugineda süüdistatava poolt tunnistajatele vahendatud infole. Ringkonnakohus märgib sedagi, et kuigi kõigile vahendlikele tunnistajatele on ta rääkinud transvestiidi tapmisest, siis kaugeltki mitte kõigile nimetatud tunnistajatele ei rääkinud K. Lukin Q ahistavast käitumisest tema suhtes. Esiteks tuleb märkida, et transvestiidi tapmisest hakkas K. Lukin rääkima 09.07.2022 kui saabuti YYY E elukohta. Selleks ajaks sündmusest on möödunud vähemalt 2 tundi. Tunnistaja L andis maakohtus ütlusi, et K. Lukin rääkis transvestiidi tapmisest ning vajadusest Jõhvi väljakul asuv korter põlema panna YYY korterisse saabumisel, kuid mitte keegi ei uskunud teda, kuna ta rääkis Jõhvi linnast, oli väga purjus, seega teda paluti magama minna (Kd IV lk 153 pöördel - 154). Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja L ei rääkinud midagi transvestiidi ahistavast käitumisest K. Lukini suhtes. Kaitsja ei viitagi apellatsioonis tunnistaja L ütlustele, kuna need ei toeta kaitseversiooni. Tunnistaja K seletas maakohtus, et versiooni transvestiidist, kes hakkas teda käperdama, kuulis ta esmakordselt 09.07.2022 juba õhtul peale kella 17.00 enda elukohas Lasnamäel, kuhu nad K. Lukiniga koos tulid (Kd IV lk 150). Tunnistaja J seletas maakohus, et K. Lukini sõnadest mäletab, et peale seda kui naisterahvas hakkas K. Lukinile ligi tilkuma selgus, et see on hoopis mees. (Kd IV lk 190 pöördel) Ringkonnakohus märgib samuti, et ka kaitsja poolt viidatud tunnistaja J ei rääkinud midagi sellest nagu Q ei oleks K. Lukinit lubanud korterist lahkuda 13

(17)peale seda, kui ta avastas, et kannatanu on mees. Tunnistaja O kuulis K. Lukini kaitseversiooni, et Q takistas tal korterist lahkuda, kui jõudis K. Lukini palvel Kohtla-Järvelt Tallinnasse, K. Lukin jõudis E korteris välja magada, seega mitu tundi peale kuriteosündmust.

§ 66

lg 21 p 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohtukolleegiumi veendumusel on viidatud regulatsioonis mh võtmetähtsusega väljend “vahetult enne rääkimist tajutud“. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt „vahetult“ tähendab „otse, ilma vaheastmeta“. Selliselt ei ole

§ 66

lg 21 p 2 mõttes lubatavaks tõendiks peale kuriteosündmust märkimisväärse ajavahemiku möödumisel süüdistatava poolt Kle ning Ole vahendatud teave, et tapmise motiiviks oli asjaolu, et Q ei lubanud süüdistataval korterist lahkuda ning asus teda seksuaalselt ahistama. Märkida tuleb sedagi, et selles osas ei olegi maakohus tuginenud nimetatud tunnistajate ütlustele, kui lubatavatele

§ 66lg 21 p 2 mõttes.

9.

  1. Kaitseversiooni toimunust ei toeta ka objektiivne pilt sündmuskohal, mis on fikseeritud sündmuskohavaatluse protokolli ning selle lisaks oleva fototabeliga. Süüdistatava enda ütluste kohaselt hakkas ta Qga suudlema köögis olles, kui avastaski temal meessuguorgani. Sündmuskohavaatluse protokolli kohaselt kõik noalöökidele viitavad jäljed ehk verepritsmed ning veretilgad asuvad aga koridoris ning esikus – Q surnukeha vahetusläheduses. Maakohus analüüsis põhjalikult ning tuvastas õigesti, et koridoris ning köögis tuvastatud ülejäänud veremäärdumised on süüdistatava jalakujulised ehk need on jätnud K. Lukin, kui käis köögis kannatanu tapmiseks uut nuga võtmas. Selline objektiivne olukord sündmuskohal on tunnistuseks vaid sellele, et peale süüdistatava poolt Q eemale lükkamist ning teda rusikatega löömist (süüdistava paistes sõrmenukid viitavad, et K. Lukin lõi ohvrit rusikaga), hakkas Q tema eest koos oma kahe telefoniga (mis on leitud surnukeha juurest põrandalt) korteri välisukse suunas põgenema. Süüdistatav võttis aga köögist noa, asus kannatanut taga ajama ning tekitas talle esimesed löögid juba koridoris. Nähtuvalt surnu ekspertiisiaktist oli Qle tekitatud mitu noalööki selga, mis üheselt kinnitavad, et Q üritas K. Lukini eest põgeneda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on veatult tuvastanud, et sellele, et K. Lukin oli ründav pool, Q aga põgenes ründe eest piki esikut välisukse suunas, üritas end seal löökide eest kaitsta, viitavad sündmuskoha vaatlusel avanenud verejälgede asukoht (osa köögipoolses esikus, enamus esikus välisukse lähedal), esemete asukoht (esikus ümber lükatud tool, selle lähedal Q kõrvarõngas, esikus ja välisukse lähedal Q juukseklambri tükid ning mobiiltelefonid), surnu kohtuarstlikul ekspertiisil sedastatud Q vigastuste asukoht (mitmed torkelõikehaavad seljal, enesekaitsele viitavad vigastused kätel, kahe sõrme osaline amputatsioon). Maakohus järeldas ainuõigesti, et mõningane punetus K. Lukini silmapiirkonnas ja katkirebitud Tsärk on seletatavad sellega, et ohver üritas end K. Lukini ründe vastu kaitsta, kuid ebaõnnestunult. 9.
  2. Seega leiab ringkonnakohus maakohuga nõustuvalt, et K. Lukini ütlused sellest, et Q muutus agressiivseks, käperdas teda, ei lubanud tal korterist lahkuda, on uuritud tõenditega ümber lükatud ning pole ka eluliselt usutavad. Eelkirjeldatud olukorras puuduvad ka alused rääkida, et K. Lukin Q tapmise hetkel võis viibida ka mistahes eksimuses mistahes asjaolude osas KarS § 31 mõttes. Kannatanu poolt provotseeriva käitumise objektiivsel puudumisel puudub vajadus hinnata süüdistataval äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi tekkimise võimalikkust. Selliselt on ainetud kaitsja apellatsioonis toodud argumendid, et kannatanu võis viibida äkki tekkinud tugevas hingelise erutuse seisundis. Isegi, kui äkkviha on mingil põhjusel süüdistaval tekkinud, siis ei ole see kannatanule etteheidetav, selliselt on välistatud ka tapmise „privilegeeritud“ koosseis KarS § 115 mõttes. Kannatanu poolt provotseeriva käitumise puudumisel puuduvad ka mistahes alused väita, et K. Lukin võis viibida hädakaitses. Kohtukolleegium nõustub seega täielikult maakohtu 14

(17)seisukohaga, et süüdistataval äkki tekkinud raev oli tingitud sellest, et K. Lukin avastas intiimsel hetkel võõrustaja transsoolisuse, mis oligi ainukeseks motiiviks Q tapmiseks.
  1. Kaitsja märgib, et maakohus on jätnud uurimata olulisi tõendeid. Selliseks tõendiks on aadressil XXX, Tallinn trepikojas paigaldatud videokaamera salvestised, mis olid üle antud politseile, kuid teadmata põhjusel neid ei olnud esitatud kohtule (vt selle kohta tunnistaja W 25.04.2023 antud ütlused, lk 5). Kaitsja veendumusel oleks nimetatud videosalvestiste abil saanud kontrollida, mis toimus peale tapmist trepikojas, mis seisundis oli K. Lukin ja milline oli ta käitumine. Kohtukolleegium märgib, et tõendi uurimata jätmine võib olla kohtule etteheidetav vaid juhul, kui tõend oli kohtule nõuetekohaselt ning õigeaegselt esitatud, omas tõendamiseseme seisukohalt tähtsust, kuid kohus jättis selle põhjendamatult tähelepanuta. Antud juhul keegi menetlusosalistest ei ole aga mainitud videosalvestuse tõendina kogumist ning uurimist taotlenud. Kaitsja ei väidagi, et oleks ise nimetatud tõendi kogumist kaitseaktis või kohtuliku uurimise lõpetamisel taotlenud. Kohtukolleegium märgib lisaks, et kriminaalasjas puudub vaidlus, et K. Lukin oli ohvri tapmise toimepanemise hetkel nii tugevas alkoholijoobes kui ka narkouimas (enda ütluste kohaselt suitsetas Q ettepanekul kanepipläru), mistõttu on usutav, et tema koordinatsioon ning orienteerumine võisid olla häiritud. Peale tapmist on trepikojas toimunu tõendatud E ütlustega, kes seletas kohtule, et nägi läbi trepikoja klaasukse, et K. Lukin ei saanud pikema aja (A. Lukini ütluste kohaselt mitmekümne minuti, tänavakaamerate videosalvestiste vaatlusprotokolli järgi objektiivelt 7 minuti) jooksul trepikoja ust lahti teha ning majast välja pääseda. Kohtukolleegiumi veendumusel on eluliselt usutav, et jäädes vahetult peale tapmise toimepanemist trepikotta lõksu, võis K. Lukin sattuda ka paanikasse, et ta tabatakse sündmuskohalt.
  2. Esitatud apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et andmed süüdistatava raviarst dr AS poolt süüdistataval
  3. a diagnoositud segatüüpi isiksushäire (F61.0) osas, mis on varasemalt tuntud psühhopaatia nime all, tuleb jätta tõendikogumist kõrvale. Kaitsja märgib, et selle haiguse peamiseks tunnuseks on K. Lukini võimetus kontrollida reaktsioone viisil, mis on tavaline terve inimese jaoks. Kaitsja on jätkuvalt seiskohal, et K. Lukin on vaimselt haige inimene. Teiselt poolt kaitsja aga ei nõustu mitmetest tõenditest üheselt tuleneva teabega, et K. Lukin alkoholi tarvitanuna omab harjumust käituda agressiivselt. Sellisteks tõenditeks on eeskätt tunnistaja psühhiaater S enda ütlused, et K. Lukin on madala stressitaluvusega, emotsionaalselt häiritud, meeleolumuutustega, kergesti ärrituv alkoholi kuritarvitaja, tema põhiprobleem oli ärrituvus ning agressiivne käitumine, kusjuures K. Lukini probleemi arvestades on alkoholi tarbimine eriti ohtlik. Teiseks on K. Lukini alkoholijoobes agressiivset käitumist tõendavaks tõendiks tunnistaja T ütlused sellest, kuidas K. Lukin muutus konfliktses olukorras ootamatult agressiivseks, pani Tle noa kõri kohale ning tekitas talle käele noahaavu, kuna T proovis nuga eemale juhtida. Ringkonnakohus on eespool märkinud, et küsimustele K. Lukini psühholoogilise ning vaimse seisundi kohta andsid ammendavad vastused tema suhtes läbiviidud kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisis nr 10/16 (III kd, tl 150, 151‒171) väljatoodu, samuti aga ekspertide ütlused maakohtu istungil, milliste kohaselt K. Lukin oli kuriteo toimepanemise ajal tavalises alkohoolse intoksikatsiooni seisundis. Käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma tegude võimalike kaugtagajärgede suhtes on joobeseisundile iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumismuutused. K. Lukinil ei esine selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleks hõlmatavad määratlustega „vaimuhaigus“, „ajutine raske psüühikahäire“, „nõrgamõistlikkus“, „nõdrameelsus“ või „muu raske psüühikahäire“. Kohtukolleegium märgib, et K. Lukinil diagnoositud segatüüpi isiksusehäired (F61.0) on viidatud eksperdiarvamusega ümber lükatud – selle diagnoosi panemine on olnud põhjendamatu. Ekspertide käsutuses olnud andmed tema edasise elukäigu kohta isiksushäire diagnoosi ei kinnita (Kd III lk 164). 15
(17)Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt peab ekspertiisiakt olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

(Vt RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 34-35) (p 20) Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on järjekindlalt osutatud nendele nõuetele, millele peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Nii on viitega

§ 107

lg-le 3 märgitud, et ekspertiisiakti põhiosas tuleb esitada uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-179-10, p 12.2.)

§ 107

lg 4 sätestab muu hulgas, et juhul, kui eksperdile esitatud küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega erialateadmistele tuginevate järelduste tegemist, tuleb eksperdil keelduda küsimusele vastamisest. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. (Vt RKKKo nr 1-15-10967/38, p 13) Ringkonnakohus märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja ei väidagi, et kriminaalasjas K. Lukini suhtes tehtud ekspertiis, ekspertiisiakt ning eksperdiarvamus ei vastaks eespool viidatud kriteeriumitele ning eksperdiarvamuse põhjendatust kahtluse alla seadvaid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Selliselt nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu järeldustega, et K. Lukinil ei esinenud ega esine süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid KarS §-s 34, 35 mõttes. 12. Kaitsja ei nõustu süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistusega ning märgib, et KarS § 113 lg 1 sanktsioon näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse, sanktsiooni keskmine on 10 aastat ja 6 kuud vangistust. Maakohus mõistis aga süüdistatavale karistuseks 12 aastat vangistust. Kaitsja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust kergendava asjaoluna süüdistatava poolt oma süü kahetsuse, mis oli väljendatud viimases sõnas. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus süüdistatavale karistuse mõistmise osas on vastavuses nii materiaalõiguse normidaga kui ka kohtupraktikas väljakujunenud kindlate karistuse mõistmise põhimõtetega. Kordamata maakohtu põhjendusi karistuse mõistmise osas, asub kohtukolleegium seisukohale, et maakohus on õigesti leidnud, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid on K. Lukini süü keskmisest suurem. Ringkonnakohus märgib, et hädakaitseseisundi puudumisel ei ole võimalik rääkida ka karistust kergendava asjaoluna kuriteo toimepanemisest hädakaitse piiride ületamisel KarS § 57 lg 1 p 8 mõttes. K. Lukini väidetava kahetsuse osas leiab kohtukolleegium, et see ei olnud siiras, kuna süüdistatava kaitsepositsioon on olnud läbivalt ennast õigustav ning oma süüd pisendav. Süüdistataval võib olla tõesti kahju, et süüdistuse aluseks olev sündmus on temaga juhtunud, kuid seejuures on tal kahju mitte kuriteo ohvrist, vaid üksnes endast. Sellist ringkonnakohtu veendumust toetavad ka kaitsja apellatsiooni argumendid sellest, et vangla on vale koht süüdistatava jaoks, ta on noor inimene, kellel terve elu ees ning ta soovib tegeleda alkoholisõltuvusest vabanemisega. Kohtukolleegium märgib, et vanglatingimused soodustavad suurel määral süüdistatava soovi alkoholisõltuvusest vabanemiseks, nagu ka vanglas pakutavad „Viha juhtimise“ abiprogrammid aitavad parandada süüdistatava agressiivset käitumist. Kohtukolleegium leiab kokkuvõtvalt ning maakohtuga nõusutvalt, et süüdistavale mõistetud 12aastane vangistus vastab seega tema süü suurele, arvestab karistust kergendavate ning raskendavate 16

(17)asjaolude puudumist, võimalust mõjutada K. Lukini edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 13. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14.07.2023.

a otsuse Kirill Lukini suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 14. Kirill Lukini kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov esitas koos apellatsiooniga taotluse K. Lukini kasuks kriminaalasjas tekkinud menetluskulude Eesti Vabariigilt väljamõistmiseks vastavalt edaspidi esitatavale menetluskulude nimekirjale, kuid kuni ringkonnakohtu lahkumiseni nõupidamistuppa ning käesoleva ajani ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Vaatamata sellele, et kaitsja poolt menetluskulude nimekirja pole esitatud, selgitab ringkonnakohus, et

§ 185

lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Ringkonnakohus teeb

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, seega jäävad süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Allkirjastatud digitaalselt 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.