Obsah (5)

§ 67§ 63§ 37§ 38§ 65

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-23-1305 Otsuse kuupäev 12. jaanuar 2024 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Xi kaebus Tartu Vangla 16. märtsi 2023. a

) § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimaalse karistuse pikkusega (45 päeva) võrreldes leebe karistus. Kaebajal oli karistuse määramise ajal viis kehtivat distsiplinaarkaristust, kuid teiseliigiliste rikkumiste eest. Arvestades rikkumise iseloomu ei saa kahe ööpäeva pikkust kartserikaristust pidada ebaproportsionaalseks. KOHTU SEISUKOHT

1. Vaidluse all on Tartu Vangla
2. märtsi
3. a käskkirja nr 6-2/236 õiguspärasus. Nimetatud käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kaheks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga. Kaebaja rikkumine seisnes selles, et ta keeldus
4. veebruaril 2023 täitmast korraldust asuda eluosakonda koristama. Vastustaja väitel ei kurtnud kaebaja tervislike probleemide üle ning meditsiiniosakonda seetõttu teda ei toimetatud. Kaebaja hinnangul ei saa vanglaametnik teda sundida tööd tegema juhul, kui tal on füüsilised valud. Kaebaja palub eelnimetatud käskkirja tühistada. 10.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

§ 63

lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Tartu Vangla määras

1. jaanuari
2. a käskkirjaga nr 63/23 kaebaja tähtajaliselt osalise koormusega vangla majandusabitöölise ametikohale ajavahemikuks
3. veebruar 2023 kuni
4. aprill
5. Vangla soovis kaebajale tööle määramise käskkirja tutvustada
6. veebruaril 2023, kuid kaebaja keeldus seda allkirjastamast. Kaebaja võttis siiski käskkirja vastu. Vastustaja täiendavate selgituste kohaselt ei ole kaebaja
7. jaanuari
8. a käskkirja nr 6-3/23 vaidlustanud. Ka kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja tööle määramise käskkirja tühistamiseks kohtusse kaebust esitanud. Seega oli tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-d 1 ja 2).
9. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu.

§ 37

lg 1 näeb ette kinnipeetava kohustuse töötada, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti.

§ 38

lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades tema füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Samas on sätestatud, et kui kinnipeetavat ei ole võimalik tööga kindlustada, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Tartu Vangla

1. jaanuari
2. a käskkirja nr 6-3/23 alusel rakendatakse kaebajat võimalusel osalise töökoormusega kerge iseloomuga majandustööle vangla eluosakonnas, ühiskasutuses olevates või jalutusruumides. Vastustaja selgituste kohaselt on majandustöödele määramine ning sellise töö iseloom ja kestus kooskõlas arsti poolt
3. augustil
4. a väljastatud tõendiga, mille kohaselt sobib kaebajale kergem majandustöö, mille käigus ei tõsteta üle 5kg raskusi ning mille kestuseks on maksimaalselt kaks tundi päevas. Kohus nõustub sellega. Majandustöö ei nõua kinnipeetavalt vaimseid või füüsilisi võimeid, erialast haridust või eriteadmisi. Tartu Vangla meditsiiniosakond on tuvastanud, et kaebaja tervislik seisund võimaldas osaleda osakoormusega kergetel majandustöödel. 3 3-23-1305
5. Kaebaja hinnangul oli vangla arst teadlik, et tema selg ja põlv valutavad ja kümme päeva hommikust õhtuni püsti seismist mõjus halvasti. Kaebajale on väljastatud osaline töövõimetus, kuid kaebaja soovib nüüd uuesti minna perearsti vastuvõtule. Kaebaja arvates surub justiitsministeerium inimestele peale oma tahtmist ning tahab alandada kõiki kinnipeetavaid, kellele on koristamine vastuvõetamatu. Kaebaja
6. märtsi
7. a selgituste kohaselt ei küsitud temalt, miks ta koristama ei asu. Kaebaja hinnangul on tal soov töötada, kuid ta ei ole seljavalude tõttu selleks võimeline. Samuti viitab kaebaja sellele, et külastas perearsti ning talle kirjutati välja tugevad valuvaigistid. Kaebaja keeldus oma sõnul viisakalt koristamisest ning selle töökoha võiks tema hinnangul anda kellelegi teisele, kellel on soov töötada ja rahalised mured.
8. Vangla tugineb rikkumise tõendamisel vanemvalvuri K. Kilgi ettekandele nr 2-23-1112, mille kohaselt ei allunud kaebaja
9. veebruaril 2023 kella 18:15 paiku korraldusele asuda koristama osakonda. Ettekande kohaselt väitis kaebaja, et temale ei ole mingit käskkirja toodud ja tema tööle ei asu. Kaebaja tervislike probleemide üle ei kurtnud ning seetõttu teda meditsiiniosakonda ei toimetatud. Kohtul ei ole alust kahelda vanemvalvuri ettekande õigsuses. Haldusasja toimikust ei ilmne, et kaebaja oleks tööle asumise korralduse saamisel maininud töötamist takistavaid meditsiinilisi põhjuseid. Distsiplinaarmenetluse raames andis kaebaja
10. veebruaril 2023 selgituse, mille kohaselt kutsuti ta
11. veebruari 2023 õhtul kell 18 koristama, kuid tema oli veel kartseririietes ja ta keeldus koristama minemast. Eeltoodust nähtuvalt ei eita kaebaja seda, et ta keeldus koristama asumast. Kaebaja möönab, et tööle asumise korralduse saamisel ta ei selgitanud valvurile, et keeldumise põhjuseks on tema tervislik seisund, samuti ei avaldanud kaebaja soovi, et tervishoiutöötaja ta üle vaataks. Kohus nõustub vastustajaga, et juhul kui kaebajal oleks tõepoolest esinenud korralduse saamise hetkel selliseid terviseprobleeme, mis takistasid töö tegemist, oleks kaebaja saanud neid valvurile selgesõnaliselt väljendada, kes oleks olnud kohustatud sellest teavitama ka meditsiiniosakonda. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis ei ole alust töö tegemist raskendava tervisliku seisundi esinemist eeldada. Lisaks tuleb arvestada, et mitte iga terviseprobleem ei vabasta kaebaja töökohustuse täitmisest ajutiselt, vaid esinev terviseprobleem peab olema sellise intensiivsusega, mis takistab töö tegemist ja võib ohtu seada isiku tervise. Vangla edastatud kaebaja tervisliku seisundi andmete kohaselt puuduvad kaebaja tervisekaardis sissekanded vaidlusaluse perioodi sh
12. veebruari 2023 osas. Kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud tööle asumise korralduse saamise päeval terviseprobleem, mis takistas tal töö tegemist. Üksnes kaebaja üldsõnaline osutus esinevatele terviseprobleemidele ei ole piisav. Kuigi kaebaja
13. märtsi 2023 selgituse kohaselt käis ta perearsti vastuvõtul ja talle kirjutati igapäevased tugevad valuvaigistid, nähtub asja materjalidest, et kaebaja on
14. veebruaril 2023 pöördunud tervishoiutöötaja poole hoopis seoses hambavaluga ning kaebajale on määratud ka ravi ja valuvaigistid. Seoses põlve- ja seljavaluga on kaebaja pöördunud arsti poole alles
15. märtsil 2023, s.o enam kui kaks nädalat pärast tööle asumise korralduse saamist. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et seljavalu korral oleks kaebaja jätnud eelnimetatud terviseprobleemi esinemisest arsti teavitamata juba
16. veebruaril 2023 toimununud visiidi ajal. Eeltoodust tulenevalt puudus kaebajal alus
17. veebruaril 2023 majandustöö tegemisest keelduda. 14.

§ 67

p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine, ilma et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt 4 3-23-1305 on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu halduskolleegiumi 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 18). Olukorras, kus tööle asumise korralduse täitmisest keeldumiseks puudus õiguspärane alus, on kaebaja jätnud täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse ning rikkunud seeläbi

§ 67p-s 1 sätestatud kohustust.

Riigikohus on asunud samuti seisukohale, et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid asjades nr 3-3-2-1-15 ja 3-3-2-2-15). Kohtupraktikas on ka leitud, et kinnipeetavate töötamist on seadusandja

§ 37

lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 17). Ilmselgelt ei vastanud kaebajale antud korraldus asuda tööle tühise haldusakti tunnustele ning samuti ei ilmne kohtule esitatud materjalidest, et kaebaja tervisele oli korralduse täitmine vastunäidustatud. Kohtu hinnangul on kaebajale etteheidetav distsiplinaarsüütegu seega tõendatud. 15.

§ 63

lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

§ 63

lg 1 p 4 lubab kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega maksimaalselt 45 ööpäevaks.

§ 65

lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni. 16. Vastustaja karistas kaebajat kartserisse paigutamisega kaheks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas

§ 63lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke.

Kohtule ei nähtu, et vangla oleks karistuse määramisel rikkunud kaalutlusõigust. Toimepandud distsiplinaarsüütegu omab negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab nii eri- kui ka üldpreventiivset eesmärki. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et töökohustuse täitmisest keeldumist tuleb käsitleda raske rikkumisena ning sellistele rikkumistele reageerimata jätmine võib soosida samalaadse käitumismustri levimist vanglas. Vangla on samuti põhjendatult arvestanud, et kaebajal oli karistuse määramise ajal viis kehtivat distsiplinaarkaristust, kuid kuna tal puudusid kehtivad karistused tööst keeldumise eest, siis on katseaja kohaldamine põhjendatud eesmärgiga mõjutada kaebajat tulevikus õiguskuulekalt käituma. Kahe päeva pikkust kartserikaristust ei ole rikkumise raskust ja maksimaalse karistuse pikkust (45 päeva) arvestades alust pidada ebaproportsionaalseks. Tulenevalt eeltoodust on kohtu hinnangul rakendatud karistus (kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga) põhjendatud ning proportsionaalne. 17. Eeltoodut arvestades on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kaebus jääb seetõttu rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5