Obsah (10)

§ 415§ 416§ 632§ 187§ 407§ 444§ 163§ 4842§ 175§ 177

Tsiviilasi nr 2-22-133190 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 01. detsember 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-22-13

§ 415) Kaja esitatakse tagaseljaotsuse teinud kohtule.

Kajas peab sisalduma: 1) viide otsusele, mille peale kaja esitatakse; 2) avaldus, et selle otsuse peale esitatakse kaja; 3) asjaolu, mis takistas kaja esitajal hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast ja sellest teatamast ning selle põhistus, välja arvatud juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik. Kui tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule või ei ilmunud eelistungile, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. (

§ 416

, RLS § 59 lg 19) Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi 1, 51010 Tartu; e-post tarturk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. (

§ 632

lg 1, § 633 lg 7, RLS § 59 lg 15) Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. (

§ 187lg 6) ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED 1.

Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants, hageja) esitas

1. augustil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja
2. detsembril 2022 Tartu Maakohtule hagiavalduse L. V. (kostja) võla väljamõistmiseks. Harju Maakohus edastas
3. jaanuaril 2023 hagi kohtualluvuse järgi Tartu Maakohtule. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2300 eurot, intressi 167,41 eurot, sissenõudmiskulud 80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 661,57 eurot ja edasiulatuva viivise alates
4. detsembrist 2022 kuni põhinõude täitmiseni – põhinõudelt 2000 eurot lepingujärgse intressmääraga võrdses määras 40,52% aastas ja põhinõudelt 300 eurot lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 40,81% aastas. Hagiavalduse kohaselt hageja nõue tuleneb kostja ja Placet Group OÜ vahel
5. oktoobril 2021 sõlmitud krediidikonto lepingust nr KK3729962 ja
6. detsembril 2021 sõlmitud krediidikonto lepingust nr KK
7. 2
8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kättetoimetamisportaali vahendusel

1. septembril 2023 kätte toimetatud. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole kohtule vastanud. Vastamise tähtpäev saabus
2. septembril
3. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt

§ 407

lg-le 6 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

§ 444

lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

1. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu
2. märtsi
3. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
4. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu
7. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-2113098, p 18 viimane lõik). 3 VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
8. Kohus selgitas
9. veebruari 2023 määruses hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastuse kohaselt laenuandja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtunud kostja poolt tema igakuise sissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta laenutaotlustes toodud andmetest. Laenuandja kontrollis, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Kostja kui laenusaaja on kinnitanud, et on õigus-, teo- ja otsustusvõimeline isik ning omab piiramatut õigust laenulepingut sõlmida, omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega, laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja ettekujutusele. Hageja leiab, et laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingute sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning lähtumine kostja laenutaotlustes esitatud andmetest ja laenulepingus sisalduvast kinnitusest, mille kohaselt ta omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks, ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks. Hageja välja toodust ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud andmeid üldse mingil viisil kontrollinud või palunud kostjal esitatud andmeid täpsustada. Krediidiandja ei ole nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata. Hageja nõude aluseks on kaks lepingut.
10. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja nõuab intressi ajavahemiku eest, mil VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli 0,00% aastas. Seega kostja intressi tasuma ei pea. Hagiavalduse kohaselt on kostja võtnud krediiti kokku välja 2300 eurot. Kostjalt ei ole toimunud laekumisi põhiosa katteks, samuti ei ole kostja tasunud intressi. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2300 eurot. Hageja intressinõude jätab kohus rahuldamata.
11. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingutes kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 40,52% aastas ja 40,81% aastas. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 järgi krediidiandja võib nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 on lepingu intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne intressimäär, ei ole kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest määrast kõrgemat viivist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
12. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-184 124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2300 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.
13. Kohtu hinnangul tuleb VÕS § 4034 lg-s 7 nimetatud muu tasuna võtta ka võla sissenõudmiskulusid. Lisaks on sissenõudekulude väljamõistmine põhjendamatu ka selle tõttu, et vastavalt eelmises lõigus väljatoodule, ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Ka hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14. Arvestades hagi rahuldamise ulatus, jätab kohus

§ 163

lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda 40% ulatuses ja kostja kanda 60% ulatuses. 9. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja palub menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu 490 eurot ja lepingulise esindaja kulu 480 eurot (ilma käibemaksuta) – maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamine ja kohtule esitamine 20 eurot (1 tk) ning toiminguid seoses hagiavalduse ettevalmistamine, koostamine ja kohtule esitamisega 460 eurot (ajakulu 3,8 tundi, tunnitasu 120 eurot). Kohus leiab, et riigilõiv 490 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot (

§ 4842) on põhjendatud menetluskulud.

Kohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 240 eurot (

§ 175lg 1).

Kohus arvestab, et asi ei olnud õiguslikult keerukas ega asjaolude poolest mahukas. Tegemist on n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks. Arvestades ka hagi täiendamist, on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot on põhjendatud. 10. Seega määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 750 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, mõistab kohus sellest kostjalt hageja kasuks välja 450 eurot (750 x 0,60). 11. Vastavalt

§ 177

lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik 5