KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuaril 2023, Tartu kohtumaja kohtuistung 23.01.2023 Väärteoasja number 4-22-3619 (261022004354) Kohtunik Peet T

) § 50 lg 5 p-s 3 sätestatud nõuet ja pani toime

§-s 227 lg 2 sätestatud väärteo. Kohtuväline menetleja määras U.J-ile karistuseks

§ 227lg 2 alusel rahatrahvi 40 trahviühikut, s.o 160 eurot.

Menetlusalune isik vaidlustas enda kaitsja vahendusel kohtuvälise menetleja otsuse 16.10.2022 kohtule esitatud kaebusega, milles U.J vaidlustab kiirmenetluse otsuse tervikuna. Kaebuse esitaja soovib väärteomenetluse lõpetamist kas VTMS § 29 lg 1 p 1, alternatiivselt VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel või karistuse kergendamist, samuti menetluskulude riigi kanda jätmist ning menetlusaluse isiku kasuks väljamõistmist. Võttes arvesse

§ 15lg 1 p 1, on asulavälisel teel suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h.

Menetlusalune isik leiab, et otsuse faabula kohaselt pole võimalik talle antud tegu omistada, kuivõrd väärteokirjelduse kohaselt on menetlusalune isik ületanud lubatud sõidukiirust (fikseeritud kiirus 77 km/

1. h)asulavälisel teel, mis aga ei ületa ühelgi moel 90 km/h. Menetlusaluse isiku hinnangul oleks tulnud rikkumine vormistada üheselt ja arusaadavalt, sealjuures märkides, millise liiklusmärgi mõjupiirkonnas isik mootorsõidukit juhtis, millise liiklusmärgi mõjupiirkonnas isik ületas suurimat lubatud 2 sõidukiirust ning millise kiiruse mõjupiirkonnas isiku kiirus tegelikult fikseeriti. Kuna ringteeni (mis eeldab kiiruse ilmselget vähendamist ning ringteed läbida kiirusega 80 km/h on peaaegu et võimatu) on patrullpolitseinike asukohast ca 500 m ning menetlusalusel isikul olid sõidukis kaks koera, siis antud kiirusega ringtee läbimine oleks olnud võimatu ja loomade huve arvestades järsk kiiruse vähendamine samuti. Menetlusalune isik juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et patrullpolitseinikud on kiiruse mõõtmise teostanud 70 km/h mõjualas, kuid väidetavalt fikseerinud kiiruse 50 km/h mõjualas. Tegelikult tuleb mõõtmine teostada samas mõjupiirkonnas, kus pannakse toime rikkumine. Selline kiiruse mõõtmine mõjupiirkonnast väljaspool fikseeritud kiirusega seab kahtluse alla, millises piirkonnas tegelikult on kiirus fikseeritud, seda eriti olukorras, nagu praegu, kui puudub videosalvestus. On küsitav, miks ei kasutatud näiteks LaserCam mõõteriista, millega on võimalik rikkumine jäädvustada salvestisena. Menetlusaluses isikus tõusetub küsimus, kas kiiruse mõõtmine ongi teostatud tahtlikult ilma tõendite loomiseta, samal ajal lootes menetlusaluse isiku õiguste kaitse ja politseitöö praktika teadmatusele. Puuduvad tõendid teo toimepanemise kohta. Menetlusalune isik seab kahtluse alla kiirusmõõtmise õiguspärasuse, kuivõrd tunnistaja on ka oma ütlustes märkinud, et videosalvestis puudub, kuna kiirust mõõdeti (patrullpolitseinike sõiduk oli peateega risti) nii vasakult kui paremal. Sama probleem tõusetub ka tunnistaja ütlustega. Kohtud on asunud korduvalt seisukohale, et politseiametnikud on pädevad oma tööd teostama, kuid antud juhul menetlusalune isik sellega ei nõustu, sest kiirusemõõtmine on tehtud tavapärasest tööviisist erinevalt. Ülaltoodust tulenevalt leiab menetlusalune isik, et patrullpolitseinikud pole teadlikult tõendeid loonud ning seetõttu pole kasutanud pardakaamerat. Tänaseks on kõik patrullsõidukid varustatud pardakaameratega kui ka patrullpolitseinikud rinnakaameratega. Menetlusalune isik ka leiab, et talle 01.10.2022 koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollis pole märgitud mõõtevahendi taatlustunnistuse numbrit, kuupäeva ega muud sarnast infot, mis annaks kindluse veenduda seadme kasutusvalmiduses, sh mõõtmistulemuse õiguses. Kohus peaks antud juhul tuvastama mõõtetulemuse jälgitavuse ja usaldusväärsuse. Tulenevalt sellest, et menetlusaluse isiku teos puuduvad väärteo tunnused, palub U.J kohtul rahuldada käesolev kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 01.10.2022 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2610,22,004354 ja lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalune isik leiab, et tema süütegu patrullpolitseiniku poolt pole õigesti kvalifitseeritud ning teokoosseis pole täidetud. Samuti on menetlusalune isik kergendavate asjaoludena tunnistanud rikkumist ja kahetseb tehtut. U.J on seisukohal, et arvestades süüd tõendavate tõendite puudumist ning puudulike teo toimepanemise tehiolusid, pole võimalik rääkida sellest, et menetlusaluse isiku süü on piisavalt suur, et teda karistada. Samuti ei tingi karistamist avalik menetlushuvi ning alternatiivselt resolutsiooni p-le 2 tuleks nendel põhjustel väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalune isik on seisukohal, et kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2610,22,004354 tuleb tühistada ja menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Juhul kui kohus siiski leiab, et teokoosseis on täidetud ning isik on pannud toime rikkumise teelõigul 50 km/h mõjualas, siis rahuldada isiku kaebus osaliselt (arvestades lõpliku mõõtetulemust 77 km/
2. h)ja kergendada karistust. Teisalt, kui kohus leiab, et tegu on toime pandud 70 km/h mõjualas ja tegemist on rikkumisega, siis samuti kergendada menetlusaluse isiku karistust. Menetlusalune isik soovib võtta kohtuistungist osa. Kohtuväline menetleja leidis 03.11.2022 kirjalikus seisukohas, et otsuse muutmiseks ja karistuse tühistamiseks puuduvad alused. Väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendamist leidnud kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega, menetlusalune isik on rikkumist tunnistanud ja kahetsenud. Kohtuväline menetleja leiab, et liiklusjärelvalve käigus kasutatud kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on 3 täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale, mõõtmisel on järgitud mõõtemetoodikat. Seega on mõõtetulemus jälgitav. Politseiametnike poolt koostatud materjale ja kiirusemõõtja näitu tutvustati menetlusalusele isikule, kes omakäeliselt kirjutas selgituse ja materjalid ka allkirjastas. Kiirmenetluse otsuse rikkumise teokirjeldus on piisav, sisaldab vajalike andmeid, saamaks aru, millist tegu ja millise kiirusega sõitmist isikule ette heidetakse. Lisaks on õigesti märgitud ka rikkumise õigusnorm ja rikkumise kvalifikatsioon. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja, et U.J on ühe samaliigilise rikkumise eest kehtiv karistus, mille eest määratud rahatrahv on tasutud. Antud juhul arvestati nii kehtiva karistuse olemasolu kui ka isiku poolt teo tunnistamist ja kahetsust ning määrati karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtuvälise menetleja otsus karistuse osas on vastavuses süüteo toimepanemise asjaoludega ja mõistetud karistus on vastavuses isiku süüga. Lähtudes eeltoodust ja VTMS § 132 p 1, kohtuvälise menetleja esindaja taotleb jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Menetlusalune isik jäi kohtuistungil oma kaebuse juurde. Kaitsja leiab, et kiiruse mõõtmine on tõendamata. Jääb arusaamatuks, kas esmalt mõõdeti kiirust 70 km/h alas ja seejärel 50 km/h alas. Ei pruugi olla tuvastatud 50 km/h alas mõõdetud kiirus. Määruse „Nõuded kiirusemõõturi ja nende süsteemide protseduurile ning tulemuste töötlemisele“ § 17 sätestab, et mõõtetulemused tuleb dokumenteerida. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi kirjaliku seisukoha juurde. Rikkumine on leidnud tõendamist. Isiku poolt juhitava sõiduki fikseeritud kiirus on mõõdetud 50-ne alas. Mõõtmise koht asub Põlva-Reola tee esimesel kilomeetril asuva autolammutuse sissesõidu teeotsas. Peale teeotsa 128 meetrit algab 50-ne ala, mis kestab kuni Põlva ringteeni, kust algab edasi linna märk. Selle teeotsa kaugus Põlva ringteest on umbes 200-500 m. Menetlusalusele isikule ei ole ette heidetud, et ta oleks Põlva ringteel sõitnud kiirusega 80 km/h, vaid süüdistuses on ette heidetud, et ta 50-ne alas sõitis 80 km/h. Menetlusalusel isikul oli ringristmik võimalik sujuvalt läbida, sest sõiduki kiirust oli võimalik eelnevalt piisavalt vähendada, arvestades 50 ala liiklusmärgi ja ringtee vahelise vahemaa pikkust. Menetlusalune isik on oma rikkumist ka tunnistanud. Et kontrollitav kiiruse mõõtjaid ei märka, ei muuda nimetatud toimingut ebapädevaks või ebaseaduslikuks. Kuigi viimase rikkumise eest on menetlusalusel isikul rahatrahv tasutud, siis see näitab, et tegemist ei ole juhusüüteoga, vaid isik on varasemalt karistatud ning ei ole sellest õppinud. Kaitsja viide kiirusemõõturi nõutele § 17 kohaselt on asjakohatu, kuna nimetatud säte käsitleb automaatselt kiirusemõõtesüsteemiga sõidukiiruse mõõtmise metoodikat ehk statsionaarseid automaatseid kiirusemõõtjaid, mitte käsikiiruse mõõtjaid. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses ( ), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. Kohtu hinnangul on kiirmenetluse otsus vormistatud nõuetekohaselt. Kuigi kiirusmõõturi kasutamise protokolli, tunnistaja ülekuulamise protokolli ja kiirmenetluse protokolli on koostanud üks ja sama isik, s.o politseiametnik E.L. , siis ta on nimetatud dokumentide koostamisel osalenud läbivalt menetleja rollis (vt nt RKKKo 3-1-1-69-05, p 6). E. L. poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlustega seonduval erisusel peatub kohus allpool. Kiirmenetluse otsusest samuti nähtub, et U.J-ile on selgitatud VTMS §-s 19 sätestatud 4 menetlusaluse isiku õiguseid ja kohustusi ning isik on nende õiguste tutvustamise kohta andnud ka allkirja. Kiirmenetluse otsuses on U.J allkirjaga fikseeritud samuti menetlusaluse isiku nõustumine kiirmenetluse läbiviimisega. Kiirmenetlust on kohtu hinnangul kohaldatud õiguspäraselt, s.o seaduses sätestatud eeldustel (VTMS § 55 lg 1 p 1-3). Kiirmenetluse otsusest ka nähtub, et menetlusalune isik on andnud kirjalikke ütluseid väärteo toimepanemise kohta. Neid asjaolusid ei ole vaidlustanud kohtuvälises ega kohtumenetluses ka menetlusalune isik ja tema kaitsja. Vaidlus on selles, kas ja millises ulatuses U.J ületas kiirust kiirmenetluse otsuses märgitud ajal ja kohas sõidukiga Audi A6 Avant reg-nr-ga XXX. Kogutud tõenditele tuginedes asub kohus seisukohale, et U.J ületas kiirust just kiirmenetluse otsuses märgitud ulatuses, ajal ja kohas ning temale mõistetud karistus on õiguspärane ja seda järgmistel põhjendustel. Rikkumist tõendavad eelkõige menetlusaluse isiku ütlused ning politseiametnikest tunnistajate E. L. ja T. N. kohtuistungil antud ütlused, samuti kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Tunnistaja E. L. ütlusi hindab kohus, lähtudes VTMS § 313 lõikes 1 sätestatust. Nimelt kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid kiirmenetluse otsuses, võib osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta. Sellisele seisukohale on asunud mitmetes lahendites ka Riigikohus (vt nt RKKKo 4-16-6493, p 11.2). Riigikohtu poolt heaks kiidetud ulatuses ka kohus tunnistaja E. L. ütluseid käesolevas otsuses refereerib - tegemist on nn protseduurilise tunnistajaga, kes võib anda ütlusi kiiruse mõõtmise, sellele eelnevate ja järgnevate faktiliste asjaolude kohta. Tunnistaja E. L. sõnul kiiruse mõõtmine toimus 01.10.2022 kell 09.31. Tema tööstaaž on 6 aastat. Tunnistaja oli tööl koos patrullpolitseinik T. N-ga. Politseisõiduk paiknes Põlva-Reola tee esimesel kilomeetril autolammutuse teeotsas, Põlvast Tartu poole sõites vasakut kätt, ringteest pärast tanklat umbes pool kilomeetrit. Patrullsõiduk asus ristuvast teest umbes 20 m kaugusel. Mõõdeti Tartu poolt Põlva poole liikuvaid sõidukeid. Tunnistaja mõõtis Audi A6 kiirust seisvast politseiautost käsiseadmega Stalker. Numbrit ta mõõtmise hetkel ei näinud, sest tunnistaja oli mõõtmisel teega risti. Mõõdetavale sõidukile järele jõudes tuvastati auto numbrina XXX. Mõõtmise kohas oli kiirusepiirang 70 km/h. 50-ne mõjuala algab teeristist Põlva poole kuskil 100-200 meetrit. 50-ne alast Olerexi tankla sissesõiduni on umbes 200-300 meetrit. Ringristmikuni 50-ne märgist on umbes 200 meetrit. Tunnistaja fikseeris kiiruse, kui auto oli jõudnud 50-ne alasse sisse ja 100-150 meetrit edasi sõitnud. See oli enne Olerexi teeotsa. Pärast kiiruse fikseerimist sõideti kontrollitavale sõidukile järele. Sõiduki peatati punast ja sinist vilkurit kasutades Põlva ringteel Olerexi ringi juurest Maksimarketi poole viival teel. Juht tunnistas kiiruse ületamist. Tunnistaja näitas juhile koha peal ka kiirusemõõtja näitu. Juht ei esitanud vastuväiteid või täpsustusi. Patrullsõiduki pardakaamera ei salvestanud, sest antud momendil pardakaamera ei fikseerinud rikkumist, kuna mõõtmine toimus külje pealt. Pardakaamera näitab ainult otse sõites. Rikkumise fikseerimine toimus Stalkeriga ja Stalkeril ei ole lindistavat videoseadet küljes. Seadet testiti vahetuse alguses tunnistaja poolt vastavalt nõuetele, millega seonduvat protseduuri tunnistaja ka kohtuistungil põhjalikult selgitas, kuid millel kohus tulenevalt kaebuse piiridest põhjalikumalt vajalikuks peatuda ei pea. Testi saab teostada ka automaatselt. Kui teostatakse mõõtmist mööduvast sõidukist, siis tuleb seade panna vastavasse režiimi, et mõõta kaugenevat sõidukit. Kui sõiduk sõidab kaugemale, siis mõõdetakse tagantjärgi režiimis. Kui sõiduk aga läheneb, siis mõõdetakse lähenemise režiimis. Kiirusemõõteseade oli kinnitatud ja ei olnud enne mõõtmist liikunud või kukkunud autos. Tunnistaja T. N. ütluste kohaselt kiiruse mõõtmine leidis aset 01.10.2022 kella 9.30 ajal PõlvaReola esimesel kilomeetril autolammutuse sissesõiduteel paigal seistes. Tunnistaja tööstaaž on 22 aastat. Patrullsõiduk paiknes 70 km/h mõjualas. Kui umbes 100 meetrit sõita Põlva poole või 5 Olerexi tankla suunas, on 50-ne ala. Sõidukist Audi A6 jäi tunnistajale meelde see, et algselt sõitis Audi 70-ne alas 80-ga või natuke peale isegi võib olla, aga kui ta möödus patrullsõiduki teeotsast ja jõudis 50-ne alasse, siis tundus silmaga, et ta kiirust maha ei võtnud. 70 alas kiiruseületamisest E-ga väga suurt numbrit tunnistaja ei teinud, kuna leidsid, et 10 üle ei ole väga hull. Aga kui Audi möödus teeotsast ja jõudis 50-ne alasse, siis tundus silmaga, et ta kiirust maha ei olnud võtnud ja kui E. L. mõõtis tagantjärele 50 alas kiirust, siis vaatasid, et seal tablool oli number 80 ja siis selle fikseeris E. Siis sõideti antud sõidukile järele, auto oli koguaeg silmapiiril ja kontakt sõidukiga olemas. Sõiduk peatus peatumismärguande peale. Kuna 50-ne ala märgi ja Olerexi tankla vahemaa on umbes 300-400 meetrit, siis paarimees fikseeris kiiruse 50-ne alas kuskil vahepeal. Olerexi tanklast on ringteeni ka umbes 20 meetrit. Auto numbrit märkas tunnistaja siis, kui anti sõidukile peatumismärguanne punase ja sinise vilkuriga. Enne seda nähti auto värvi ja milline see sõiduk oli. Kiirusemõõteseadme seadistust saab jooksvalt muuta – saab mõõta nii lähenevaid kui ka kaugenevaid sõidukeid. Mõõtmisel kontrollitav sõiduk kaugenes. Seadme seadistust saab muuta ka mõõtmise ajal. Seadme testmist ja mõõtmist teostas kolleeg E. L.. Tunnistaja T. N. ütlused riimuvad oma sisult ka 01.10.2022 tunnistaja T. N. ülekuulamise protokollis fikseerituga. Tunnistaja ütlused ei ole vastuolulised. 01.10.2022 kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt patrullpolitseinik E. L. 01.10.2022 kella 09.31 aja mõõtis Põlva maakonnas Põlva vallas Põlva-Reola tee 1. kilomeetril 50 km/h alas kiirusemõõteseadmega Stalker II MDR nr AS008365 U.J poolt juhitud mootorsõiduki Audi A6 Avant reg-nr-ga XXX kiiruseks 80 km/h. Kuna kiiruse mõõtmise laiendmääramatus on 3 km/h, siis loetakse lõplikuks mõõtetulemuseks 77 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit, mida on kohtuistungil kinnitanud ka menetlusalune isik. Mõõtmise ajal ei kasutatud heli-/videotehnikat, milles samuti käesolevalt vaidlust ei ole – tunnistajatest politseiametnikud on kinnitanud, et kõne all olevat rikkumist ei ole videosalvestatud seoses mõõteseadme eripäraga. Seadme test tehti 01.10.2022 kell 07.00 ja seade oli töökorras. Tunnistaja E. L. on samuti kohtuistungil selgitanud, et kiirusemõõteseadme testi saab teha automaatselt ning kui seade on korrast ära, ei saa sellega mõõta. Kohus oma varasemale töökogemusele tuginedes nõustub tunnistaja poolt väidetuga seadme kontrollimise protseduuriga seonduvalt, sest see vastab tegelikkusele. Mõõtmist viidi läbi asulavälisel teel, hea nähtavusega valgel ajal, sademeteta kuival kattega 2 sõidurajaga teel. Mõõtja sõiduk seisis ja asus kõrvalteel – seda asjaolu on kinnitanud ka tunnistajad kohtuistungil ülekuulamisel. Kiirusmõõturit hoiti mõõtmise ajal käes. Mõõdetav mootorsõiduk liikus 1. sõidurajal pärisuunaliselt, liikus üksinda ja eemaldus patrullsõidukist. Kuigi kaitsja on istungil esile toonud, et kiirusmõõturi kasutamise protokollis ei ole kajastamist leidnud seadme taatlemise andmed, siis nimetatud andmed on leitavad taatlustunnistusest, mis on edastatud ka kaitsjale. Vastab tõele, et kiirusmõõturi protokolli neid andmeid tavapäraselt ei kanta vastavate lahtrite puudumisel, mis aga ei tähenda, nagu nimetatud informatsioon ei oleks üldse tuvastatav. Nimelt taatlustunnistusest nr TTRS-22/00129 nähtub, et kiirusemõõturit Stalker II MDR nr AS008365 on taadeldud 06.07.2022. Majandus- ja taristuministri 18.12.2018 määruse nr 65 „Metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite kohustuslikud kasutusalad koos eranditega, metroloogilise kontrolli alla kuuluvate mõõtevahendite nimistu, täpsusnõuded, taatluskehtivusajad ning metroloogilise kontrolli ja statistilise taatluse täpsustatud nõuded“ lisa „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu sõltuvalt nende kasutusalast koos eranditega ja nõuded mõõtevahenditele ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ p 7.2 kohaselt on liiklusjärelevalves kasutatavate kiirusmõõturite taatluskehtivusaeg 1 aasta. Seega on sõiduki liikumiskiirus mõõdetud mõõtevahendi taatluskehtivusajal. Mõõtmise viis läbi patrullpolitseinik E. L.. Kohtuvälise menetleja esindaja 6 on kinnitanud, et politseiametnikud läbivad enne tööle asumist kiirusemõõtmisega seonduvad koolitused. Seega viis mõõtmise läbi ka vastava pädevusega politseiametnik. Vaidlust ei ole tegelikult ka selles, nagu kiirusemõõteseade ei oleks vastanud õigusaktides sätestatud nõuetele. Kohus ka väärteoasja materjalidega põhjalikult tutvudes selliseid minetusi ei tuvastanud. Sõiduki Audi A6 reg-nr-ga XXX peatamisel tuvastati juhina U.J, kes on kiirmenetluse otsusesse kirja pannud enda ütlused. Ütluste kohaselt tema sõitis Tartust Põlvasse ja kiirustas koerte kuulekuskoolituse võistlustele. Menetlusalune isik tunnistab rikkumist ja kahetseb tehtut. Kohus siinkohal märgib, et menetlusaluse isiku ütlused kiirmenetluse otsuses väärteo toimepanemise kohta on väärteomenetluses tõendiks, sest nad sisaldavad faktilisi andmeid, mille alusel on võimalik teha kindlaks teo vastavust väärteokoosseisule, õigusvastasust ja isiku süüd selle toimepanemises, samuti muid väärteoasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid (vt RKKKo 3-1-1-100-03, p 8). Nimetatud ütlused riimuvad ka menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustega. Menetlusalune isik U.J selgitas kohtuistungil, et ta sõitis autoga Tartust Põlva poole. Kui ta hakkas Põlvale lähenema, siis alguses oli 70-ne ala. Juht enda sõnul vabastas gaasipedaali ja auto kiirus vähenes. Kui algas 50-ne ala, siis ilmselgelt sõiduki kiirus vähenes veelgi, sest menetlusalune isik oli gaasipedaali vabastanud ja kuna läheneb ringristmik ning autos olid kaks koera, siis sellise kiirusega sinna ringristmikule sõita ei saa. Olles pööranud ringristmikult Maksimarketi suunas ja olles seal ka veidi maad edasi sõitnud, avastas U.J peeglist, et tema taga sõidab politseiauto punase-sinise vilkuriga ning ta jäi tee äärde seisma. Varasemalt ta politseiautot ei näinud ja ta ei tea, kust kiirust mõõdeti. Hiljem tagantjärgi mõtlema hakates ei tundunud eriti reaalne, et menetlusalune isik 50-ne alas 80-ga sõitis. U.J enda sõnul ka ei pidanud kiirust ületama, sest ta ei jäänud võistlustele hiljaks. Menetlusalusele isikule mainiti, et ta oli 50-ne alas ja kiirus oli 80 km/h. Samuti näitasid politseiametnikud kiirusemõõtja näitu või numbreid. Kiiruse ületamise eest on U.J karistatud umbes aasta aega enne seda juhtumit. Kuna ühegi salvestust ei ole, siis tekkis ka küsimus, kas toiming on õiguspäraselt tehtud. Võttes menetlusaluse isiku ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlustes ning kiirusemõõturi kasutamise protokollis kajastatu kokku, saab kohtu seisukohalt tuvastada järgmist. 01.10.2022 kella 09.30 ajal sõitis menetlusalune isik U.J Tartu suunast Põlva suunas, juhtides mootorsõidukit Audi A6 Avant reg-nr-ga XXX. Põlvale lähenedes tuleb esimesena 70 km/h ala ja seejärel 50 km/h ala. Menetlusaluse isiku sõnul 70 km/h alasse jõudmisest alates kuni ringteeni tema kiirus jala gaasipedaalilt äravõtmisega sujuvalt vähenes ning ta ei saanud 50 km/h alas 80 km/h sõita. On tekkinud ka küsimus selles, millises kiirusepiirangu alas menetlusaluse isiku poolt juhitava Audi A6 kiirust mõõdeti. Tunnistajate T. N. ja E. L. ütlused ühtivad selles, et 01.10.2022 kella 09.30 paiku seisis politsei patrullsõiduk Põlva-Reola 1. kilomeetril autolammutuse sissesõidu teel. Kiirust mõõtis roolis olnud politseiametnik E. L., kõrvalistmel istus T. N. . U.J poolt juhitavat sõidukit märkas E. L. Tartu poolt lähenemas ja hakkas selle kiirust mõõtma. Sel hetkel mõõdeti kiirust nn lähenevas režiimis. Kui Audi A6 oli politseisõidukist möödunud, lülitas E. L. kiirusemõõteseadme režiimi nn kaugenevale režiimile ja siis fikseeris Audi A6 kiiruse ning sellele ajahetkel viibis Audi A6 juba 50 km/h alas 100-150 meetrit. Videosalvestist väidetavast rikkumisest ei ole tehtud, sest kiirusemõõteseadmel Stalker ei ole videosalvestamise võimalust ning patrullsõiduki pardakaameraga sel hetkel kiirust ei mõõdetud, sest politseisõiduk oli mõõtmise hetkel teega risti. Alles pärast paigal seistes mõõdetud kiiruse fikseerimist sõideti kontrollitud Audile järele ning tunnistajad on kinnitanud, et sõiduk oli kuni peatamiseni nende vaateväljas. Sinise ja punase vilkuriga antud peatumismärguandele reageeriti Audi A6 juhi poolt koheselt. Audi A6 reg-nr-ga XXX juhiks osutus U.J. 7 Kiiruse mõõtmise kohta on koostatud rikkumisega sama kuupäeva kandev kiirusmõõturi kasutamise protokoll, mis on koostaja ja tunnistaja poolt ka allkirjastatud. Samuti on kohtuvälises menetluses andnud sisulisi ütlusi tunnistaja T. N. ning kohtumenetluses mõõtmise protseduuri kohta E. L. ja sündmuse asetleidmise kohta ka T. N.. Vastab tõele, et rikkumisest videosalvestist ei eksisteeri. Kohus aga siinkohal nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga selles, et menetlusaluse isiku kaitsja viide Vabariigi Valitsuse määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ §le 17 ei ole õiguslikult korrektne ja nimetatud säte antud juhtumi puhul ei kohaldu. Nimelt kiirusemõõteseadme Stalkeri puhul ei ole tegemist automaatse kiirusemõõtesüsteemiga ehk statsionaarse automaatse kiirusemõõtjaga, vaid käsikiiruse mõõtjaga määruse nr 78 § 5 mõttes. Määruse nr 78 § 10 lg 2 kohaselt, mis kohaldub käsikiiruse mõõtja seadmele, mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad. Kohtu hinnangul tuleneb nimetatud sättest koostoimes VTMS-i ja KrMS-iga, et kiiruseületamise rikkumise videosalvestamine ei ole selle tõendamiseks väärteomenetluses aprioorselt kohustuslik – kiiruseületamist on võimalik tõendada ka kiirusmõõturi kasutamise protokolliga ja tunnistajate ütlustega. Ka Riigikohus on sedastanud, et kui kontrollija mõõdab kiirust üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll (vt nt RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). Eelnev aga ei tähenda kindlasti seda, et kaheses politseipatrullis ei saaks kiiruse mõõtmise asjaolusid tõendada muuhulgas kaaskolleegi tunnistajana antud ütlustega. Kui väärteoasja materjalidest nähtub, et patrullitoimikonnas on kaks inimest, siis kiiruse mõõtmise asjaolude ja käigu osas on võimalik tunnistajana üle kuulata teine sündmuskohal viibinud politseiametnik ning sellega on rikkumise tuvastamise usaldusväärsust ja jälgitavust võimalik sedastada. Kuigi tänapäeval on politseiametnikel võimalik kasutada kiirusmõõteseadmeid, millel on ka salvestusfunktsioon, samuti on patrullsõidukites pardakaamerad ja politseinikel vormikaamerad, siis eelnev ei tähenda seda, et kui politseiametnik mõõdab nõuetele vastava seadmega, millel ei ole salvestusfunktsiooni, kiirust, oleks rikkumise tuvastamine ebausaldusväärne. Politseitöös kasutatavad seadmed peavad vastama õigusaktide nõuetele ning kõikidel kiirusmõõteseadmetel ei peagi olema salvestusfunktsiooni. Töö tegemise vahendi valik on politsei töökorralduse küsimus. Seadmel salvestusfunktsiooni puudumisest aprioorselt tuletatav väide, et politseiametnikud oleks rikkumise tuvastanud ebaseaduslikult või ebausaldusväärselt või et tõendeid ei oleks kogutud, on meelevaldne ja ebaõige ning seetõttu mittearvestatav. Tuleb ka ära märkida, et tunnistajaid E. L. ja T. N. on kohtueelses ja kohtumenetluses hoiatatud valeütluste andmise eest, mis võib kaasa tuua kriminaalvastutuse. Kohtul ei ole seega ka videosalvestise puudumisel rikkumise kohta alust politseiametnike poolt fikseeritut kahtluse alla seada ainult põhjusel, et tegemist on riikliku järelevalve käigus politseiametnike poolt tuvastatud rikkumisega. See ongi politsei ülesanne. Kiirust mõõtnud politseiametnike tööstaaž on vastavalt 6 ja 22 aastat, mis viitab sellele, et nad teavad, kuidas oma tööd teha. Kiiruse mõõtmist ei pea kontrollile allutatud isik samuti ise vahetult tajuma. Kohus on veendunud, et politseiametnikud E. L. ja T. N. teevad oma tööd vastavalt õigusaktides sätestatule, usaldusväärselt ja erapooletult. Seega on käesoleval juhul mõõtetulemuse usaldusväärsus kogumis tunnistajate ütlustega ja mitteisikulise tõendiga leidnud usaldusväärselt tõendamist ning kõrvaldamata kahtlusi VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 alusel ei esine. Veelgi enam, ka menetlusalune isik U.J on kiirmenetluse otsuses nõustunud rikkumise sooritamisega ja kohtuistungil on tõstatanud sisuliselt küsimuse ainult selles, kas kiirust mõõdeti 70 km/h või 50 km/h alas. Kaebuses ei ole ka kahtluse alla seatud kiirusemõõteseadme tehnilist korrasolekut ja mõõtmise metoodikat, kuigi kohtuistungil sellel üsna põhjalikult ka tunnistaja 8 E. L. oma ütlustes peatus. Põhiküsimus on siiski selles, kas Audi A6 kiirust mõõdeti 70 km/h või 50 km/h alas. Mõlemad politseiametnikest tunnistajad E. L. ja T. N. on kinnitanud, et sel hetkel, kui kõne all oleva sõiduki Audi A6 Avant kiirust mõõdeti ja rikkumine fikseeriti, sõitis see juba 50 km/h alas. Kuna 50 km/h ala algusest kuni ringini oli tunnistajate sõnul vahemaa kuni 400 meetrit, siis on ka eluliselt usutav, et U.J jõudis pärast kiiruse fikseerimist aeglustada tema poolt juhitava sõiduki kiiruse selliseks, millega oli võimalik ringristmikku läbida. On oluline ka ära märkida, et menetlusalusele isikule ei heideta ette kiiruse ületamist ringristmikul, vaid sirgel teelõigul kuni 400 meetrit enne ringristmikku. Kohus on samuti enda varasemale töökogemusele tuginedes teadlik, et Tartust Põlva poole sõites veidi enne Mammastet algab 70 km/h ala ning autolammutuse ristist veidi edasi 50 km/h ala. Seda ei ole eitanud ka menetlusalune isik ja tema kaitsja. Olerexi tankla juures asuva ringristmikuni on silmaga mõõtes alates 50 km/h kiirusepiirangu märgist küllaltki pikk vahemaa. Siinkohal tuleb ka selgitada, et asulavälise tee mõiste ei tähenda seda, nagu nimetatud teel saaks kiirusepiirang olla ainult 90 km/h. Selline kaitsja seisukoht on õiguslikult väär. Asulavälisel teel saab kiirusepiirang olla ka 50 km/h, 100 km/h või 30 km/h jne.

§ 15lg 1 p 1 sätestab, et asulavälisel teel on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h.

Samas

§ 15

lg-te 2 ja 5 kohaselt olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast võib käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Transpordiamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis (lg 2) ning olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast võib teeomanik vähendada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust (lg 5). Seega liiklusseaduse kohaselt on asulavälisel teel üldjuhul kiirusepiirang 90 km/h, kuid ei ole välistatud selle alandamine ja suurendamine vastavalt vajadusele. Sellisel juhul on rikutavaks õigusnormiks

§ 50lg 5 p 3.

Kiiruse mõõtmine ühes kiiruse mõjupiirkonnas ei eelda ka mõõtja paiknemist samas mõjupiirkonnas, sest kiirusemõõteseadmega on võimalik mõõta kontrollitava sõiduki kiirust oluliselt pikema vahemaa tagant, nagu käesoleval juhtumil, s.o umbes 400-500 meetrise vahemaa sees. Tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et kuigi patrullsõiduk, milles mõõtja viibis, seisis 70 km/h alas, siis kiirust sai mõõta sõidukil, mis oli juba politseisõidukist eemaldunud 50 km/h alasse ja kontrollitava sõiduki 50 km/h alas sõites fikseeriti ehk salvestati selle kiirus. Tõsi, tunnistajate sõnul hakati Audi A6 kiirust mõõtma juba hetkel, kui see oli 70 km/h alas ja lähenes patrullsõidukile – siis oli seade lülitatud nn lähenevasse mõõtmisrežiimi, patrullsõidukist möödudes aga lülitati seade nn kaugenevasse režiimi ja fikseeriti ületatud suurim sõidukiirus. Ka tunnistaja T. N. kinnitas istungil, et 70 alas Audi suuremat kiirust otsustati mitte fikseerida, sest kiiruseületus oli ainult 10 km/h ja seda ei loetud suureks rikkumiseks. Eeltoodut kokku võttes on kohtu hinnangul üheselt tuvastamist leidnud, et U.J poolt juhitud sõiduki Audi A6 Avant reg-nr-ga XXX sõidukiiruseks mõõdeti 01.10.2022 kella 09.31 paiku Põlva maakonnas Põlva vallas Põlva-Reola tee 1. kilomeetril, s.o asulavälisel teel suunaga Põlva taadeldud kiirusmõõturiga pädeva ametniku poolt lubatud 50 km/h alas oleval teelõigul lõplikuks kiiruseks 77 km/h. Seega ületas U.J lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Menetlusalune isik on ka ise otsuses märgitud ajal, kohas ja sõidukiga sõitmist tunnistanud. Seega on täidetud

§ 227lg 2 objektiivne koosseis. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 kohaselt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ja otseseks ning kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus on seisukohal, et U.J õigusvastane tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuna ta teadlikult ja tahtlikult ületas asulavälisel teel nii 70 km/h kui ka 50 km/h alas kiirust ning seega sisimas ka nõustus sellega. Rikkumine leidis politseiametnike poolt 9 fikseerimist 50 km/h alas. Liiklusmärgi mõjuala algab koheselt selle järel. Kuigi menetlusaluse isiku U.J sõnul ta 70 km/h alasse jõudes tõstis jala gaasipedaalilt üles ja kiirus hakkas sujuvalt vähenema, ei ole siiski välistatud, et 50 km/h alasse jõudes oli Audi kiirus siiski veel 80 km/h – ringini oli veel kuni 400-500 meetrit sirget teelõiku. U.J on ka muuhulgas menetluses öelnud, et mõeldes autos olnud koertele, ta järsult kiirust ei vähendanud. Eelnev tähendabki, et menetlusalune isik soovis ilmselt võimalikult sujuvalt kiirust ringristmikuni vähendada, tajus et mingil ajavahemikul tema kiirus võib 50 km/h alas olla suurem. Kuna menetlusalusele isikule ei heideta ette rikkumist 70 km/h alas, siis ei oma ka õiguslikult tähendust, mis kiirusega Audi A6 nimetatud kiirusepiirangu mõjualas eelnevalt sõitis. Samuti menetlusaluse isiku väidet, et ta koheselt 70 km/h alasse võttis jala gaasipedaalilt, ei kinnita ükski teine tõend. U.J on tegelikult ka oma ütlustes kinnitanud temale ette heidetud rikkumist, kuigi kohtuistungil avaldanud kahtlust, kas ta ikka sõitis kiirmenetluse otsuses märgitud kiirusel. Kuigi kiirmenetluse otsuses ei ole menetlusaluse isiku teo subjektiivset külge lähemalt analüüsitud, siis kohus saab kaebemenetluses selle kohta võtta õigusliku seisukoha. Subjektiivse külje analüüs ei välju ka väärteoprotokolli faktilise teokirjelduse piiridest ning ei kahjusta kaebaja kaitseõigust – U.J ilmselgelt teadis, et ta ületas kiirust, sest ta enda sõnul kiirustas koertevõistusele, mida ta ei ole tegelikult ka kohtuistungil eitanud. Väide, et tal ei olnud põhjust kiirustada, on ilmselt esitatud enda vastutuse vähendamiseks – nimetatud väide ka ei sea kahtluse alla tuvastatud rikkumist. U.J ei ole esimest aastat autoroolis ning mootorsõiduki juht suurema ohu allika valdajana peab tunnetama oma sõidukit, sh sõidukiirust. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas ka õigusvastasust ja U.J süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid, mistõttu tuleb menetlusalust isikut U.J toimepandud väärteo eest karistada. Kergendava asjaoluna võtab kohus KarS § 57 lg 1 p 3 alusel arvesse menetlusaluse isiku kahetsuse, mis väljendub ka kiirmenetluse otsuses. Raskendavad asjaolud puuduvad.

§ 50

lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

§ 227

lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Järelikult on menetlusaluse isiku süütegu kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg 2 järgi.

Kohus samuti kontrollib, kas kohtuväline menetleja on U.J-ile määranud rikkumise eest õiguspärase karistuse. VTMS § 133 p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja mõistnud U.J-ile rikkumise eest proportsionaalse karistuse.

§ 227

lg 2 järgi saab karistusena mõista rahatrahvi kuni 100 trahviühikut (s.o kuni 400 eurot) või võtta juhtimisõiguse ära kuni 6 kuuks.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul määrati U.J-ile rahatrahv sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Mõistetud karistuse määrast ka nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvesse võtnud seda, et menetlusalune isik oli teo toimepanemise ajal ka varasemalt 10 samaliigilise liiklusrikkumise eest karistatud ja ta kahetses toimepandut. Ka kohtu hinnangul on U.J süü seetõttu keskmisest veidi väiksem. Varasem samaliigiline rikkumine (otsus jõustunud 07.12.2021 ja rikkumise ajal seega kehtiv karistus) aga näitab, et veidi väiksem rahatrahv ei ole menetlusaluse isiku suhtumist kiiruseületamisse väga palju muutnud ja tal on siiski kombeks aeg ajalt kehtestatud piirkiirust ületada. Isegi kui asuda seisukohale, et kohtuotsuse tegemise ajaks on U.J-ile määratud varasem väärteokaristus karistusregistriseaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 1 alusel kustunud ja seega ei ole enam kehtiv, siis vaatamata sellele on menetlusalune isik samaliigiliste rikkumistega jätkanud, mis iseloomustab süüdlase liikluskäitumist ilmekalt. Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja lähtunud Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohtadest (vt nt RKKKo 1-18-2232, p 71 koos edasiste viidetega).

§ 227lg 2 rahatrahvi sanktsiooni keskmine määr on 50 trahviühikut.

Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (mh süüteo toimepanemise asjaolusid), eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid) ja kergendavat asjaolu, on kohtu hinnangul rahatrahvi määramisel kohtuväline menetleja kõiki eelloetletud põhimõtteid arvesse võtnud. Seega on rahatrahv kohtuvälise menetleja poolt määratud kaalutlusõigust õiguspäraselt kasutades ning mõistetud karistus on õiguspärane ja proportsionaalne. Arvestades U.J süü suurust, ei pea kohus võimalikuks temale kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust muuta. Kiiruse ületamine on üldteadaolevalt keelatud. Menetlusalune isik ületas kiirust ka kohas, kus on eesmärgipäraselt seatud 50 km/h kiirusepiirang seoses lähedalasuva tankla sisse- ja väljasõiduga ning ringristmikuga. Rikkumine leidis samuti aset hommikusel ajal tiheda liiklusega maanteel. Varasema samaliigilise rikkumise eest on menetlusalusele isikule määratud rahatrahv 30 trahviühiku ulatuses, kuid ta sooritas vähem kui aasta hiljem uue sarnase liiklusrikkumise. Eelnevale tuginedes kohus määrab

§ 227

lg 2 järgi menetlusalusele isikule U.J-ile karistuseks rahatrahvi sanktsiooni keskmisest veidi väiksemas määras, s.o 40 trahviühikut ehk 160 eurot. Tuginedes eeltoodule, jätab kohus menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamata ning PPA Lõuna prefektuuri 01.10.2022 kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2610,22,004354 muutmata. Kuna kaebuse esitaja ei ole taotlenud karistuse kandmist, s.o rahatrahvi tasumist ositi pikema tähtaja jooksul ning ei ole ka kohtule esitanud tõendeid enda majandusliku olukorra kohta, jätab kohus karistuse tasumise kehtima kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tingimustel. Menetlusalusel isikul on võimalik kohtuvälisele menetlejale esitada taotlus karistuse ositi kandmiseks. Kohus siinkohal selgitab menetlusalusele isikule, et ei pea võimalikuks tema suhtes ka väärteomenetlust lõpetada. Tuvastamist on leidnud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanemine. Kohtu hinnangul on kiiruseületamiste osas olemas objektiivselt suur avalik menetlushuvi, kuna tegemist on massirikkumistega, mille tagajärjel on hiljuti mitmed isikud kas tõsiselt viga või surma saanud. Samuti ei ole menetlusaluse isiku süü niivõrd väike, sest on leidnud tõendamist, et ta teadlikult ületas suure liikluskoormusega teel enda poolt juhitava sõidukiga kiirust, jättes samal ajal ilmselt tähelepanuta kiirusepiirangu järgimise. Seega puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlustel. Kaitsja poolt kohtule esitatud 23.01.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt osutati menetlusalusele isikule õigusnõustamisteenust 7 tunni ja 25 minuti ulatuses summas 704,60 eurot. 11 VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtumenetluses järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Eelnevale tuginedes jätab kohus VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel U.J kui väärteo toimepannud isikul kaebemenetluses tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Tartu Maakohtu 30.01.2023 määrusega rahuldati tunnistaja E. L. taotlus temale tunnistajana kohtumenetluses osalemisega tekkinud sõidukulude summas 20,75 eurot hüvitamiseks. Kuna tegemist oli olulise tunnistajaga nimetatud väärteoasjas, siis olid taotluses esitatud kulud kohtu seisukohalt põhjendatud. Tunnistaja E. L. taotlusest nähtuvalt kasutas ta Tartusse sõitmiseks ilmselt isiklikku sõiduvahendit, millega sõitis Tartusse kahel korral, s.o 19.12.2022 ja 23.01.2023 vastavalt 50 ja 45 minutit ning kütusekulu tekkis summas 20,75 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 2 selgitab, et menetluskuluks on muuhulgas tunnistajale käesoleva seadustiku § 178 kohaselt makstavad summad. KrMS § 178 lg 1 p 3 kohaselt tunnistajale hüvitatakse seoses kriminaalmenetlusega tekkinud sõidukulud. Kuna menetlusalune isik U.J soovis väärteokaebuse arutamist kohtuistungil ja E. L. oli asjas üks põhitunnistajatest, oli tunnistaja E. L. kohtuistungile kutsumine kohtu hinnangul põhjendatud. Samas 19.12.2022 kohtuistungiga seonduvalt kohtunik haigestus, mistõttu tuli istung edasi lükata. Seega 19.12.2022 tunnistajal istungile tulemisega tekkinud kulu 10,14 eurot tuleb jätta riigi kanda. Kuna kohus jättis menetlusaluse isiku väärteokaebuse rahuldamata, tuleb aga 23.01.2023 tunnistaja kohtuistungile tulemisega seotud kulu, s.o sõidukulu 10,61 eurot jätta menetlusaluse isiku U.J kanda. Kohtunik Peet Teidearu 12