lg 2 p 3 alusel vangistusega 1 aasta 1 kuu,
mis jäeti
Väärteokorras karistatud korduvalt. Tõkend: ei ole kohaldatud; kahtlustatavana kinnipidamine 31.07.–01.08.2017.a. ning alates 24.09.2017.a. kell 16.13 süüdistuses
MS § 2561, § 2564 lg 4, § 2565 lg 1 p 2, lg 2, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, 3, § 306, § 313, § 238 lg 1 p 4 ja lg 2, kohus otsustas: Süüdi tunnistada K.G
Süüdi tunnistada K.G
lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 4 (neli) kuud.
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust.
Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta 27 päeva vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 31.07.– 01.08.2017.a., s.o 2 (kaks) päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud 25 (kakskümmend viis) päeva vangistust.
karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada K.G’i kinnipidamisest, s.o alates 24.09.2017.a. Kohaldada K.G ’i suhtes tõkendina vahistamist, vahistada K.G kohtusaalist. Tõkend vahistamine kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista K.G’ilt riigituludesse: - sundraha summas – 352,50 eurot; - kaitsjatasu kogusummas 120 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank, kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pank või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank, maksekorraldusse märkida viitenumber 99917700063632 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-17-8971, K.G ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või “sundraha”. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid ja salvestised: - DNA-proovid (asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Tallinn Rahumäe tee 6) – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; - 1 DVD-plaat salvestistega – jätta kriminaalasja materjalide juurde. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest s.o alates 26.09.2017.a. Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud 2 süüdistataval ja tema kaitsjal alates kohtuotsuse koopia süüdistatavale kätteandmisele järgnevast päevast. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav 15 päeva pärast apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule teatamist. SÜÜDISTUS K.G’it süüdistatakse selles, et tema, 24.09.2017 kella 16:10 paiku Tallinnas Mustamäe tee 41 asuva kaupluse Säästumarket juures, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil seal seisnud Xxxxkuuluva triki jalgratta „Haro“ maksumusega 350 eurot ning sõitis sellega kaupluse juurest eemale, kuid kuritegu jäi tema tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti kinni jalgratta võtmist näinud politseiametnike poolt. Seega K.G pani oma tahtliku tegevusega toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, see on
Samuti tema, 31.07.2017 kella 18:12 paiku tungis Tallinnas Paldiski mnt 56 juurde pargitud Xxxxkuuluvasse sõiduautosse Audi 100 registreerimismärgiga xxxx ning kasutas seda sõidukit omavoliliselt selles magamiseks. Seega K.G pani oma tahtliku tegevusega toime võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise, see on
POOLTE SEISUKOHAD: Süüdistatav K.G tunnistas end kohtus talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises täielikult süüdi ning nõustus kriminaalasja lahendamisega kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi. Süüdistatav jäi kohtuistungil eeluurimisel antud ütluste juurde. Süüdistatav selgitas, et võttis ratta, kuna see polnud lukus ja ta mõelnud, et see võiks kellegi oma olla. Ta elab hetkel telgis, kuid arvab, et õde võiks tal lubada enda juures elada. Varasemalt on ta üldkasulikku töö kohustuse täitnud. Isik kahetseb toimepandut. Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning nõudis K.G ’i süüditunnistamist
lg 1 – § 25 lg 2 alusel ning karistamist vangistusega 4 kuud, samuti süüditunnistamist
Prokurör palus liitkaristuseks mõista 6 kuud vangistust, millest tuleb KrMS § 238 lg 2 järgi maha arvata 1/3 ja mõista karistuseks 4 kuud vangistust ja sellest lugeda kantuks 2 eelvangistuses viibitud päeva. Mõistetud karistust tuleb suurendada 29.09.2016.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta 27 päeva vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõista 1 aasta 4 kuud 25 päeva vangistust, arvestades karistusaja algust K.G ’i kinnipidamisest, s.o alates 24.09.2017.a. Kaitsja nõustus süüdistuse sisuga, leides, et toimikus leiduvad materjalid ja tõendid on lubatavad ning toetavad süüdistust. Kaitsja märkis, et isik on toimepandut kahetsenud, varem on teda karistatud teiseliigiliste kuritegude eest. Kaitsja palus asendada K.G ’ile mõistetav karistus üldkasuliku tööga, kuna isik on üldkasuliku tööga nõus, ka on ta kättesaadav kriminaalhooldajale ja teatanud oma õe kontaktandmed. Arvestades, et isik ei tööta, palus kaitsja jätta osad menetluskulud riigi kanda ja ajatada väljamõistetavate menetluskulude tasumine. 3 KOHTU SEISUKOHT: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja viinud läbi kohtulike tõendite uurimise kogumis leiab, et K.G’i tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü
lg 1 – § 25 lg 2 ja
K.G’i süüd kinnitavad peale tema poolt süü isikliku omaksvõtu ka: 31.07.2017.a. episoodis: - kannatanu Xxxxülekuulamise protokoll /tl 49-51/, mille kohaselt 31.07.2017.a. teatati talle kahtlasest tegevusest tema sõiduki Audi 100 reg nr xxxx juures. Sõiduk oli pargitud Merimetsa Selveri parklasse. Politsei oli tema sõidukist kinni pidanud talle täiesti tundmatu meesterahva. Ta märkas, et sõiduki esiklaas oli alla keritud ja süütelukk oli lõhutud. - sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga /tl 54-67/, millest nähtub, et 31.07.2017.a., Paldiski mnt 56, Tallinn asuvas parklas on sõiduk Audi 100 reg nr xxxx, millel on vasaku esiukse klaasi asemele paigaldatud kile ja mille parema esiukse klaas on allasendis. Sõiduki sisemuses on klaasikillud ja süüteluku juurest on plastik lõhutud. Sündmuskohalt kogutud DNA-proovid. - tunnistaja Xxxxülekuulamise protokoll /tl 71-85/, mille kohaselt, 31.07.2017.a. kella 18:12 ajal Tallinnas, Paldiski mnt 56 juures seisis sõiduauto Audi 100 reg nr xxxx, mille vasak esimene aken oli kaetud kilega, parempoolne esimene aken avatud ning juhipoolne uks avatud. Sõiduki tagumisel istmel magas K.G, kes oli joobetunnustega ja väitis, et sõiduki omanik lubas tal seal magada. Sõiduki süüteluku katted olid ära rebitud ning sõidukis olid klaasikillud. Kohale kutsutud sõiduki omanik Xxxxantud isikut ära ei tundnud. - isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tl 86-89/, mille kohaselt peeti 31.07.2017.a. kella 18.32 ajal Tallinnas, Paldiski mnt 56 juures kinni K.G , kahtlustatavana sõiduki Audi 100 reg nr xxxx omavolilises kasutamises. Isik vabastatud 01.08.2017.a. - isikusamasuse tuvastamise protokoll /tl 92/, mille kohaselt 31.07.2017.a. tuvastati K.G ’i isikusamasus; - indikaatorvahendi kasutamise protokoll /tl 93/, millest nähtuvalt esines 31.07.2017.a. K.G ’il pärast kuriteo toimepanemist alkoholi lõhn suust, kuid alkomeetrisse ta puhuda ei suutnud; - kahtlustatav K.G’i ülekuulamise protokoll /tl 96-101/, mille kohaselt ta tunnistab kahtlustuses toodud kuriteo toimepanemist. Ta on selgitanud, et 31.07.2017.a. soovisid kolm noormees temalt telefoni ära võtta ning ta jooksis nende eest ära Selveri parklasse, kus ta teadis seisvat sõidukit Audi, mille juhiuksel puudub klaas ja aknaava on kilega kinni kleebitud. Ta jooksis auto juurde, nihutas kile eemale, avas luku ja istus juhiistmele ning jäi magama. Seda, kuidas ta tagaistmele sai, ta ei mäleta. Ta peab võimalikuks, et võis auto süütelukus urgitseda, kui ei mäleta seda. 24.09.2017.a. episoodis: - kannatanu Xxxxülekuulamise protokoll /tl 1-3/, mille kohaselt 24.09.2017.a. kella 16.30 paiku teatati talle, et politsei viibib koos tema 9-aastase pojaga, kellelt on varastatud jalgratas ning varas on kinni peetud. Ta vestles pojaga, kes selgitas, et mängis koos kaaslasega ja toetas jalgratta Säästumarketi seina vastu. Seejärel oli poeg näinud, kuidas võõras meesterahvas võttis jalgratta ja varastas selle. Läheduses olnud patrull pidas varga kinni. Varastatud jalgratta „Haro“ väärtuseks on 350 eurot. - tunnistaja Xxxxülekuulamise protokoll /tl 4-5/, mille kohaselt, olles 24.09.2017.a. tööl patrullis, nägi ta kella 16.04 ajal, kuidas meesterahvas võttis Mustamäe tee 41 maja küljele toetatud jalgratta ning sõitis sellega Kuldnoka 5 maja poole. Enne meesterahvale peatumismärguande andmist 4 peatus ta ja tuli ratta seljast maha. Ratta juurde saabunud Xxxxütles, et see on tema ratas ja ta ei ole lubanud meesterahval sellega sõita. Kontrollimisel selgus, et meesterahvaks osutus K.G . - isikusamasuse tuvastamise protokoll /tl 7/, mille kohaselt 24.09.2017.a. tuvastati K.G ’i isikusamasus; - indikaatorvahendi kasutamise protokoll /tl 8/, mille kohaselt tuvastatu 24.09.2017.a. kella 17.06 ajal K.G’il alkoholi tarvitamise tunnused (näit 1,21 mg/l); - isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tl 9-10/, mille kohaselt peeti 24.09.2017.a. kella 16.13 ajal Tallinnas, Mustamäe tee 41 juures kinni K.G , kahtlustatuna jalgratta varguses; - videosalvestise vaatlusprotokoll koos fototabeliga /tl 11-18/, millest nähtub, et 24.09.2017 kella 16.10 paiku istub meesterahvas (K.G) jalgrattale, sõidab sellega ära ning peatub umbes 20 m eemal, paneb jalgratta maha ning seejärel saabuvad politseiametnikud; - kahtlustatava K.G’i ülekuulamise protokoll /tl 19-23/, mille kohaselt ta tunnistab kahtlustuses toodud kuriteo toimepanemist. Ta on selgitanud, et 24.09.2017.a. kella 16.10 paiku varastas ta jalgratta, mis seisis Säästumarketi seina ääres. Ta läks juhuslikult mööda, kui nägi lukustamata jalgratast ja otsustas selle varastada. Ta hakkas rattaga ära sõitma, kuid märkas politseid ja jäi seisma. Ta kahetseb toimepandut. Kohus leiab, et K.G ’i tegevusele on süüdistuse kohaselt antud õige juriidiline hinnang ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ning K.G’i poolt kohtuistungil antud seletust, asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on K.G’i süü kuriteokatse, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toimepanemises tõendamist leidnud. Kohus leiab, et K.G pani antud kuriteo toime kavatsetult, kuivõrd ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise (võõra vallasasja äravõtmise ebaseadusliku omastamise eesmärgil) ja ta teadis, et see ka saabub. Seejuures tuleb tähele panna, et K.G on ülekuulamisel selgitanud, et ta möödus jalgrattast, otsustas selle varastada ning asus sellega ära sõitma (tl 21-22). Samuti on tõendamist leidnud tema süü võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamises. Nimetatud kuriteo pani isik toime kavatsetult, kuivõrd ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise (sõidukisse sisenemise, eesmärgiga seda kasutada, s.o seal viibida ja magada) ja teadis, et see sõidukisse sisenemise järel ka saabub. KARISTUS Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü.
4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku 5 siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.5, 6.6). Kohus selgitab, et seadusandja on kuritegude eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, näinud karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse (vargus) ning rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse (asja omavoliline kasutamine). Süüdistatav on kavatsetult toime pannud teise astme kuriteod, millest üks jäi katsestaadiumisse. Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu
Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-99-06 p 14). K.G ’i poolt toimepandud kuritegude eest on seadusandja alternatiivina näinud ette ka rahalise karistuse, seega lasub kohtul kohustus põhistada, kas ja miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada kergemaliigilist karistust (RKKKo 3-1-1-24-07), mida kohus järgnevalt ka käsitleb. Kohus leiab, et , kuna ta on jätkanud eelmistest karistustest (sh vangistusest) hoolimata uute kuritegude toimepanemist, pannes kõnesolevad kuriteod toime eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. Seega ei oleks praegusel juhul, isikut ja tema poolt toimepandud tegusid arvestades, tema rahalise karistusega karistamine kooskõlas ka karistuspraktika ja karistuse eesmärkidega. Süüdistatav ei tööta, varasemad rahatrahvid on isikul tasumata (tl 30pö-33pö). Samuti nähtub kriminaaltoimikust, et isikul puudub nii töö- kui kindel elukoht (tl 19, 96, 124), tema sissetulek oli 2016. aastal vaid 341 eurot (tl 110-111) ning kohtuistungil isik ka märkis, et tal puudub kindel elukoht, ta elab telgis (tl 128). Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku süü suurust, aga ka kõiki teisi
§-s 56 nimetatud ja eelpool käsitletud tegureid, , seda järgneval põhjusel: Süüdistatav on korduvalt karistatud erinevate kuritegude eest, tal on 5 kehtivat kriminaalkaristust (tl 30-32). Seejuures on K.G ’it iseloomustavaks asjaoluks see, et varsti pärast eelmise karistuse ärakandmist, paneb ta toime uued süüteo. Sellist käitumismustrit kinnitab tema karistusregistri väljatrükk (30-32). Tulenevalt karistusandmetest vabastati isik varasema, Harju Maakohtu 29.09.2016.a. otsusega mõistetud 1 aasta 27 päeva pikkuse vangistuse kandmiselt tingimisi 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. Praegused süüteod pani ta toime 31.07.2017.a. ja 24.09.2017.a. ehk vähem kui 2/3 katseaja möödumisel. Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas, süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja
mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RKKKo 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). 6 Kohus peab vajalikuks kohaldada karistusena vangistust, kuid arvestades isiku puhtsüdamlikku kahetsust ning samuti asjaolu, et varastatu väärtus ei olnud suur, isik loobus vabatahtlikult varastatud jalgrattaga põgenemisest ja ka seda, et teda ei ole kriminaalkorras varguste toimepanemise eest karistatud (kehtivad karistused puuduvad), on võimalik antud kuriteo puhul kohaldada vangistust sanktsiooni keskmisest oluliselt madalamas määras. Kohus peab põhistatuks karistada K.G’it
Kohus peab ka
lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo puhul võimalikuks kohaldada sanktsiooni keskmisest madalamat karistust, arvestades isiku puhtsüdamlikku kahetsust ning seda, et tal puudub kindel elukoht ning ta soovis enese väitel varjuda temalt telefoni soovinud isikute eest. Kohus peab selles osas põhistatuks mõista karistuseks 4 kuud vangistust. Vastavalt
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada 1/3 võrra ja mõista karistuseks 4 kuud vangistust.
Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta 27 päeva vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõista 1 aasta 4 kuud 27 päeva vangistust.
lg 1 alusel tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg 31.07.–01.08.2017.a., karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 aasta 4 kuud 25 päeva vangistust. Kohus ei pea võimalikuks mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, seda juba eespool toodud motiividel – varasem karistatus mitmete kuritegude eest ning eelmiste kohtuotsustega määratud tingimuslik vangistus, mis isikule mõju ei avaldanud, isik jätkas koheselt pärast vangistusest vabanemist uute süütegude toimepanemist. Samuti tuleb tähele panna, et isikule on varasemalt kohaldatud juba vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, isik küll täitis selle kohustuse, kuid see ei omanud pikemaajalist mõju isiku käitumisele, sest ta jätkas uute süütegude toimepanemist (tl 30-31). Lisaks tuleb arvesse võtta ka seda, et üldkasuliku töö kohustus on seotud ka kohustusega elada kohtu poolt määratavas kindlas elukohas, isik on hetkel kindla elukohata (elab telgis) ning tema poolt nimetatud võimaliku elukoha osas ei olnud ta kindel, kas õde sellega ka nõus on (tl 128). Kriminaaltoimikust nähtuvalt on isik telgis elanud juba pikemat aega ning seega on ka eluliselt ebausutav, et isik, kel reaalselt oleks võimalik oma õe juures korteris elada, seda võimalust viimase nõusoleku olemasolul juba ei kasutaks. Kõike eelnevat arvestades on ilmne, et eelmiste karistustega ei saavutatud karistuse eripreventiivseid eesmärke ja need ei oleks enam saavutatavad ka üldkasuliku tööga, kuivõrd isik jätkas vabaduses koheselt uute süütegude toimepanemist. Samuti puuduvad formaalsed alused üldkasuliku töö kohaldamiseks. Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-4004). Antud juhul leiab kohus, et tingimisi isiku reaalselt karistuse kandmisest vabastamiseks puuduvad igasugused alused, arvestades eelpool tuvastatud ning käsitletud isikut iseloomustavaid 7 andmeid (korduv karistatus, kriminaalhoolduse teostamiseks vajaliku elukoha puudumine ja käitumismuster, mis avaldub pärast eelmiste karistuste kandmist uute kuritegude toimepanekus). Kohus peab vajalikuks peatuda ka tõkendi küsimusel. Kohus juba eelnevalt märkis, et Eesti karistussüsteem on rajatud põhimõttele, et juhul kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning ei saa väita, et isikute kohene vahistamine, kohtuotsuse täitmise tagamiseks, oleks EV-s harukordne. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Kohus viitab, et KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Kohus leiab, et antud juhul, kui K.G peeti kinni viimase kuriteoepisoodi toimepanemisel ning toimetati kiirmenetluse korras kohtuistungile ning ta ei oma kindlat elukohta, on põhjendatud ärakandmisele kuuluva karistuse täitmiseks ning selle mõjususe saavutamiseks kohaldada K.G’i suhtes tõkendina vahistamist. Sel põhjusel tuleb
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada K.G’i viimasest kinnipidamisest, s.o alates 24.09.2017.a. Menetluskulud ja asitõendid Kriminaaltoimiku andmetel on käesolevas kriminaalasjas menetluskuludeks määratud kaitsja tasud summas 120 eurot. KrMS § 180 lg-st 1 tulenevalt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, mistõttu kuulub nimetatud menetluskulu süüdistatavalt väljamõistmisele. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo puhul on KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt 1,5 palga alammäära, s.o alates 01.01.2017.a. on selle suuruseks 705 eurot. Kuivõrd käesolev kriminaalasi lahendatakse kiirmenetluses, kuulub KrMS § 2565 lg 2 kohaselt väljamõistetav sundraha vähendamisele kuni poole võrra. Kohus peab käesoleval juhul teo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut arvestades põhjendatuks vähendada väljamõistetavat sundraha poole võrra, s.o väljamõistetava sundraha suuruseks on 352,50 eurot. Kohtu hinnangul ei esine K.G ’il erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistetavate menetluskulude vähendamise. K.G ’i näol on tegemist töövõimelise isikuga, kes on nii vanglas, kui karistuse kandmiselt vabanenuna võimeline tasu eest töötama. Tulenevalt kohtuistungil esitatud taotlustest, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamine, määrates hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. Kriminaalasja menetlemisel kogutud DNA-proovid on väärtusetud esemed, mis kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele. DVD-plaat salvestistega on dokumentaalne asitõend KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning see tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde. Merle Parts kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.