KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtunik Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 30. jaanuar 2024 1-23-4930 Mario Truu Kriminaalasi Vi

) § 1573 lg 1 ja § 3312 järgi. 2. Süüdistus

§ 1573

lg 1 järgi seisneb selles, et süüdistatav otsis vanglas kinnipeetavana viibides alates

1. aasta maikuust järjepidevalt erineval moel kontakti endise elukaaslase E.L. aga, keda süüdistatava kirjad ja telefonikõned oluliselt häirisid. Ehkki kannatanu teatas enne
2. augustit 2019 süüdistatavale, et ei soovi temaga suhelda, helistas ja kirjutas viimane ikka edasi. Süüdistatav saatis ajavahemikul
3. augustist 2019 kuni
4. jaanuarini 2022 kannatanule 33 kirja või postkaarti ja helistas kannatanule vähemalt 264 korda. Kirjade ja telefonikõnede sisu hõlmas kannatanut alandavaid märkusi, kirjeldusi süüdistatavaga seotud kohtuasjadest ja endistest kaaslastest, kelle suhtes on süüdistataval lähenemiskeeld. Süüdistatava teo tagajärjel tundis kannatanu hirmu ja tema igapäevaelu oli oluliselt häiritud. Süüdistatava eesmärk oli kannatanu hirmutamine ja muul viisil häirimine. 3.

§ 3312järgi esitati süüdistus järgmistel asjaoludel.

Tartu Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrusega tsiviilasjas kohaldati süüdistatavale K.V (endise nimega K) suhtes lähenemiskeeld kolmeks aastaks, mis keelas süüdistataval muu hulgas avaldada kannatanu ja tema pereliikmete kohta sotsiaalvõrgustikes ja -meedias andmeid ning teha neist postitusi. Süüdistatav rikkus lähenemiskeeldu, sest ta avaldas kohtueelses menetluses tuvastamata isikut kasutades veebis
3. veebruaril ja
4. märtsil 2020 blogipostitused, mis kirjeldasid erinevate inimeste seksuaalse sisuga väljamõeldud juhtumeid. Postituste tegevuskoha, -aja ning tegelaste nimede ja nende kohta esitatud andmete põhjal on võimalik kindlaks teha, et loo tegelased olid süüdistatav, kannatanu, nende poeg ja kannatanu elukaaslane. Süüdistatav jagas
5. veebruaril 2020 blogipostitust Facebookis. Lisaks tegi süüdistatav
6. jaanuaril 2019 Facebookis postituse kannatanut kujutava fotoga. Arvestades blogipostituste isiklikku sisu, nendes kirjeldatud sündmusi ja tegelaste seotust kannatanu ning tema pereliikmetega, saab postituste autoriks pidada süüdistatavat. Kuna ta viibis postituste tegemise ajal vanglas, kus kinnipeetavatel pole ligipääsu sotsiaalmeediale, pidi süüdistatav kasutama postituste avaldamiseks väljaspool vanglat viibivat isikut, kellel oli juurdepääs nii blogile kui ka Facebooki veebilehele.
7. Tartu Maakohtus
8. jaanuaril 2024 toimunud istungil jäi süüdistatav kokkuleppe juurde, selle sisu oli talle arusaadav ja ta ei pidanud vajalikuks kokkuleppele midagi lisada.
9. Tartu Maakohtu
10. jaanuari
11. a otsusega tunnistati süüdistatav kokkuleppe järgi süüdi ja teda karistati.
12. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, kes taotleb selle tühistamist täies ulatuses. Apellandi sõnul ei pannud ta toime kokkuleppes kirjeldatud tegusid, need teod pole kuriteod ja vaidlustatud otsus on põhjendamata. Ahistav jälitamine (

§ 1573lg 1) ei ole tõendatud, sest süüdistatav viibis sellel ajal vanglas.

Süüdistatavalt kannatanule saadetud kirjad ja postkaardid ei kätkenud ähvardusi vms. Seetõttu ei saanud kannatanu tunda hirmu ja alandust ega olla muul viisil häiritud. Süüdistataval polnud ka võimalik rikkuda kokkuleppes märgitud asjaoludel lähenemiskeeldu (

§ 3312

), sest ta oli vanglas ja kriminaalasjas on kindlaks tegemata, kuidas ta saanuks seda kuritegu toime panna. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et süüdistataval pole kaebeõigust. Seepärast ei võta kohus seisukohta apellatsiooni sisuliste väidete suhtes, vaid piirdub üksnes selgitusega, miks jääb kaebus läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a määrus asjas 3-1-1-7012, p-d 10 ja 12). Vaidlustatud otsus tehti kokkuleppemenetluses, kus kaebeõigus on KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 järgi piiratud. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni KrMS
4. peatüki
5. jao sätete (ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate normide) või § 339 lõike 1 rikkumise korral (KrMS § 318 lg 4 ls 1). Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi valesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (KrMS § 318 lg 4 ls 2).
6. Kuigi apellatsioonis on muu hulgas märgitud, et kokkuleppes kirjeldatud teod ei ole kuriteod, puudutavad süüdistatava sisulised väited tegelikult vaid talle süüks arvatud tegude tõendatust. Kaebusest nähtub kokkuvõtlikult see, et süüdistatav ei pea kuritegusid tõendatuks, kuna esiteks viibis ta samal ajal vanglas ja teiseks ei saanud üks kannatanutest tunda tema tehtust hirmu ega olla häiritud. Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud olukord, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, tähendab seda, et kokkuleppes märgitud faktilised asjaolud ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule. Apellatsioonikohus peab selle küsimuse lahendamisel võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte kuriteokoosseisu kirjeldusega ja otsustama, kas kokkuleppes esitatud faktilised asjaolud on selle sättega hõlmatud. Ringkonnakohtul pole võimalust ega pädevust hinnata KrMS § 318 lg 4 mõistes seda, kas kokkuleppesse kirja pandud asjaolud on tõendatud (vt nt Riigikohtu 2

§ 1573

lg 1 ja § 3312 võrdlemisel kahtlust, kas kokkuleppes kirjeldatu vastab ahistava jälitamise koosseisule (

§ 1573

lg 1) ja lähenemiskeelu rikkumise koosseisule (

§ 3312). 9. Samuti ei osuta miski sellele, et maakohus võis kokkulepet kinnitades ja kokkuleppekohast otsust tehes rikkuda Kr

MS

1. peatüki
2. jao sätteid või § 339 lõiget
3. Apellatsioonis on küll märgitud, et „[a]pellant leiab, et kohtuotsus pole ka põhjendatud“, kuid seda väidet süüdistatav ei täpsusta ega põhjenda. Ringkonnakohus ei pea kaebuse sellist üldsõnalist ja ilma ühegi selgituseta lauset arusaadavaks etteheiteks selle kohta, et vaidlustatud otsuses puudub süüdistatava arvates põhjendus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõistes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus nr 1-20-3298/21, p 8 koos viidetega). Lisaks on oluline tähele panna, et kokkuleppemenetluses pole kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine reeglina üldse võimalik, sh süüküsimust puudutavas osas (vt otsus nr 1-20-3298/21, p 8 koos viidetega). Seda seetõttu, et kokkuleppemenetluses tehtud otsusele tavaliselt põhjendusi ei lisata, sest KrMS § 249 p-de 1 ja 2 järgi peab kokkuleppemenetluses koostatava kohtuotsuse põhiosas olema kirjas üksnes see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab ja kokkuleppe sisu. Seega ei kajasta kohtuotsuse põhiosa kokkuleppemenetluses ka näiteks kuritegu kinnitavate tõendite analüüsi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-1-2-2-13, p 10.1). Kuna süüdistatava apellatsioonist ei nähtu selget viidet KrMS
8. peatüki
9. jao sätete ega KrMS § 339 lg 1 rikkumisele ning ta tugineb põhjendamiskohustuse rikkumisele, mis ei ole kokkuleppemenetluses võimalik, on süüdistatava kaebeõigus ja apellatsiooni sisuline lahendamine ka seepärast välistatud.
10. Viimaks väärib tähelepanu, et maakohtu istungi helisalvestiselt kuuldub, kuidas V. Valdna väidab istungil selgesõnaliselt, et kokkulepe on talle täiesti arusaadav, ta sõlmis selle vabal tahtel ja jääb kokkuleppe juurde. Kohus küsis ka täpsustavaid küsimusi kokkuleppe kohta, mille osas süüdistatav kinnitas kokkuleppest arusaamist. Samuti polnud tal kokkuleppele midagi lisada.
11. KrMS § 326 lg 2 p 3 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile juhul, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel pole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Kuna V. Valdna ei tugine KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud alustele, pole tal KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt õigust maakohtu otsust vaidlustada. Seetõttu tuleb tema kaebus jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata ja tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 3