Obsah (4)

§ 23§ 221§ 2§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-7294 Kohtuasi X ja Y kaebus

§ 23

lg 1 esimese lause kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Sama paragrahvi lõike 4 järgi lisatakse täitmisavaldusele täitedokument, mis esitatakse algdokumendina või notariaalselt või sellega võrdsustatud korras kinnitatud ärakirjana. Kohtutäitur ei pea täiteasja menetlusse võtmise otsustamisel hakkama tuvastama lepingute ja nende lisade ehtsust. 3.

1. Sissenõudja on esitanud kohtutäiturile täpsustatud täitmisavalduse, krediidilepingute lisad, krediidilepingu ülesütlemise teate, kinnituse nõude loovutamise kohta ja maksete arvestuse. Kohtutäituri jaoks on piisav, kui sissenõudja tõendab kohtutäiturile nõude aluse, mida sissenõudja on siinsel juhul teinud. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub selgelt, kuidas sissenõudja nõue on kujunenud, ja esitatud on ka nõude aluseks olevad dokumentaalsed tõendid. 3.
2. Kohtutäitur on õigesti jätnud võlgnike kaebused rahuldamata. Kaebus kohtutäituri tegevuse peale ei ole kohane õiguskaitsevahend olukorras, kus võlgnikele on sissenõudja nõuete kujunemine ebaselge ning lepingute ja allkirjade ehtsus kaheldav. Eelnev on materiaalõiguslik vaidlus, mis tuleb lahendada hagimenetluses. Kohtutäituri pädevuses ei ole anda sisulisi hinnanguid täitedokumentidele. Seetõttu jääb rahuldamata võlgnike taotlus tõendite kogumiseks. 3.
3. Täitedokumenti täitmisele võttes peab kohtutäitur hindama selle formaalset kehtivust ja vastavust täitedokumendile esitatud nõuetele: kas täitedokument sisaldub täitemenetluse seadustiku (

) § 2 lg-s 1 toodud loetelus, kas see on jõustunud ning kas sellest on võimalik välja lugeda menetluse pooled ja sisu. Täitedokumendi põhjal tekkivaid materiaalõiguslikke vaidlusi ei ole kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt pädev lahendama, selliste vaidluste tarbeks on teine õiguskaitsevahend, s.o sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (

§ 221

). Kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse rahuldamine eeldab kohtutäituri eksimust menetluse läbiviimisel. Praegusel juhul sellist eksimust ei nähtu. 3.

1. Määruses kajastamata võlgnike väidetel ja taotlustel ei olnud maakohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neil eraldi ei peatunud. Kuna kohus lahendas siinse tsiviilasja, puudus vajadus seda liita tsiviilasjaga nr 2-22-
2. 3.
3. Kuna võlgnike kaebus jäi rahuldamata, jättis maakohus kõigi menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel võlgnike kanda. Kuna puudutatud isikud ei olnud esitanud maakohtule menetluskulude nimekirja, luges kohus, et neil menetluskulud puuduvad, ja jättis menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Määruskaebus
4. Võlgnikud esitasid
5. septembril 2022 määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võlgnike kaebus rahuldada. Võlgnikud paluvad nõuda sissenõudjalt välja krediidilepingu nr 1500811 ja selle lisade originaalid. Menetluskulud paluvad võlgnikud jätta kohtutäituri kanda. 4 2-22-7294 4.
6. Võlgnike hinnangul on maakohus kohaldanud valesti

§ 23lg-t 41 ja oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust.

Kohus ei ole hinnanud võlgnike väiteid, miks sissenõudja nõue ei ole selge ja arusaadav. 4.

1. Sissenõudja ei ole esitanud kohtutäiturile põhi- ja kõrvalnõuete alust ega detailset arvestust, mille õigsust oleks võimalik kontrollida. Kohtutäitur ja maakohus ei ole sissenõudja esitatud arvestuse õigsust kontrollinud ega põhjendanud, miks nad võlgnike vastuväidetega ei nõustu. Sissenõudja ei ole esitanud kontrollitavat arvestust selle kohta, millistest osadest koosneb intressinõue 5750,02 eurot ja viivsenõue 3699,93 eurot. 4.
2. Sissenõudja ei ole kandnud võlgnikele laenu 40 000 eurot ja lisaks 10 000 eurot ja 3800 eurot, vaid sissenõudja on kandnud otse kolmandatele isikutele 76 457,45 eurot. Võlgnikud on tasunud sissenõudjale kokku 32 169,11 eurot. Sissenõudja nõue võlgnike vastu saab lähtuda arvestusest 76 457,45 – 32 169,11 = 44 288,34 eurot. Kohtutäituri järelduse õigsust, et sissenõudja esitatud arvestuse kohaselt on võlgnike poolt laenulepingu nr 1500811 täitmiseks laekunud kokku 18 765,21 eurot, millest on arvestatud 1133,28 eurot põhiosa ja 17 631,93 eurot kõrvalnõuete katteks, ei ole võimalik kontrollida. Sissenõudja hüpoteegiga tagatud nõue võlgnike vastu saab olla sundtäidetav juhul, kui see on selge ja arusaadav. 4.
3. Tagatiskokkuleppe järgi ei ole sissenõudjal võlgnike vastu sundtäidetavat nõuet 15 000 eurot ületavas summas. Kohus ei ole põhjendanud, miks see ei oma asja lahendamisel tähtsust.
4. veebruari
5. a tagatislepingu p 2.2.3 järgi selleks, et sissenõudjal tekiks krediidilepingu nr 1500811 alusel võlgnike vastu hüpoteegiga tagatud nõue 15 000 eurot ületavas summas, peab sissenõudja kõigepealt selle nõude loovutama Tallinna Äripank AS-le (pank) ja seejärel peab pank selle nõude loovutama sissenõudjale tagasi. Sellist pangale loovutatud nõude tagasiomandamist ei ole toimunud. 4.
6. Sissenõudja poolt kohtutäiturile esitatud krediidilepingu lisa 1 koopia puhul on maksegraafiku lk-l 1 osa võlgniku allkirjast puudu ja lisa 2 koopial on maksegraafiku lk-del 1– 4 osa ühe võlgniku allkirjast puudu. Hagita menetluses lähtub kohus uurimisprintsiibist ja selleks, et hinnata, kas kohtutäitur on

§ 23

lg 41 nõudeid täitnud või saaks neid kaebuse rahuldamise korral täita, on oluline välja selgitada, millise lepingu on võlgnik sissenõudjaga sõlminud. Kuna võlgnike allkirjade ehtsus vähemalt krediidilepingu lisadel ei ole selge, paluvad võlgnikud nõuda sissenõudjalt välja krediidilepingu nr 1500811 ja selle lisade originaalid. Menetlusosaliste seisukohad

1. Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud võlgnike kanda. 5.
2. Vaidlustatud määrus on õige, põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks pole alust. 5.
3. Kaebajate määruskaebus on sisuliselt identne kohtutäiturile ja Harju Maakohtule esitatud kaebustega (lisaks siinsele ka kõikides teistes kaebajate poolt viimase aasta jooksul algatatud kohtumenetlustes) ning kohtutäituril pole enam võimalik anda uusi ja täiendavaid selgitusi. 5.
4. Kaebajad ei ole põhjendanud, miks ja kuidas peaks kohtutäitur tuvastama maksekorraldusi ja allkirjade õigsust. Lepingute ja allkirjade ehtsust puudutav on materiaalõiguslik vaidlus, mis tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnikel on

§ 221

järgi võimalik esitada selles osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mida nad on ka teinud. 5 2-22-7294 5.

1. Võlgnikud ei võta arvesse seda, et saadud laenult tuleb maksta intressi ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on õigus nõuda ka viivist. Seega ei pruugi kõik maksed laekuda laenu põhiosa katteks. Menetluse edasine käik
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
3. Ringkonnakohus selgitas menetlusosalistele
4. detsembril 2023 saadetud kirjas, et kuigi siinses asjas ei ole esitatud täiteasjades täidetava hüpoteegiga tagatud nõude aluseks olevat krediidilepingut nr 1500811 (esitatud on vaid selle lisad nr 1 ja 2), võib viimase olemasolu asja lahendamisel osutuda oluliseks. Menetlusosalised on krediidilepingule nr 1500811 menetluses viidanud ja asja lahendamisel tuleb arvestada Riigikohtu
5. mai
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 esitatud seisukohaga, mille kohaselt tuleb nii tagatisleping kui ka tagatavad nõuded

§ 23

lg 41 järgi kohtutäiturile dokumentaalselt kinnitatuna esitada ja usutavaks teha ning esitada nõudearvestuse detailne kirjeldus, mis võimaldaks täituril hinnata, kas ja millises ulatuses on tegemist hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud nõuetega. Siinses asjas on menetlusosalised viidanud varasemale kohtumenetlusele tsiviilasjas nr 2-21-16595, mis puudutas täiteasja nr 022/2021/5576 ja kus nimetatud krediidileping on kohtule kaebuse lisana 4 (dtl-d 14–23) esitatud. Ringkonnakohus teavitas, et eelnevast lähtudes võtab kohus krediidilepingu nr 1500811 TsMS § 477 lg 7 järgi omal algatusel tõendina ka käimasoleva menetluse juurde.

1. Kohtutäitur avaldas
2. jaanuaril 2024 saadetud kirjas, et tal puuduvad vastuväited sellele, et kohus omal algatusel vajalikke tõendeid kogub. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §ga 659 jätta vaidlustatud osas muutmata. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja sellega seotud menetluskulud solidaarselt võlgnike kanda.
4. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust osas, millega maakohus lahendas võlgnike kaebuse kohtutäituri otsuse peale ja jaotas menetluskulud, s.o resolutsiooni p-d 1 ja
5. Osas, millega maakohus jättis rahuldamata võlgnike taotluse tõendite kogumiseks ja siinse tsiviilasja liitmiseks tsiviilasjaga nr 2-22-4404, on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 1 ja § 463 lg 2 järgi jõustunud. Nende menetluslike otsustuste peale ei näe seadus ette edasikaebeõigust, vaid maakohtu võimalikele rikkumistele oli võlgnikel võimalik tugineda oma kaebuse lahendamise peale esitatud määruskaebuses (TsMS § 660 lg 2).
6. Lähtudes menetlusosalistele
7. detsembril 2023 saadetud kirjas esitatud põhjendustest (vt praeguse määruse p 7), võtab ringkonnakohus TsMS § 477 lg 7 alusel siinse tsiviilasja materjalide juurde tsiviilasjas nr 2-21-16595 kohtule kaebuse lisana 4 (dtl-d 14–23) esitatud krediidilepingu nr
9. Asja materjalidest nähtuvalt on kohtutäitur algatanud sissenõudja avalduse alusel täiteasjades täitemenetlused võlgnike suhtes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Täitedokumendiks on Tallinna notar Margus Veskimäe
10. veebruari
11. a notariaalne dokument nr 961 ja Tallinna notar Margus Veskimäe
12. augusti
13. a notariaalne dokument 6 2-22-7294 nr
14. Kohtutäitur koostas
15. märtsil 2022 teate, millega täiendas
16. augustil 2021 koostatud täitmisteadet sissenõutava summa osas ja edastas võlgnikele sissenõudja täpsustatud täitmisavalduse.
17. märtsil 2022 esitasid võlgnikud kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, mille kohtutäitur jättis
18. aprilli
19. a otsusega rahuldamata.
20. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega kaebuse rahuldamata jätmise osas ning TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 neid ei korda. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning maakohtule ei ole alust heita ette ka menetlusõiguse normide rikkumist. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 13.1.

§ 23

lg 1 esimese lause kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel.

§ 23

lg 41 kohaselt tuleb koos hüpoteegi seadmise lepinguga täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile esitada ka tagatiskokkulepe ning põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne arvestus, mis võimaldaks täituril hinnata, kas ja millises ulatuses on tegemist hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud nõuetega. Nii tagatisleping kui ka tagatavad nõuded tuleb

§ 23lg 41 järgi usutavaks teha (vt Riigikohtu 29.

mai

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 36). Kohtutäiturile esitatavaid andmeid peab olema võimalik kontrollida ka kohtumenetluses (vt nt
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 23). 13.
4. Siinsel juhul on sissenõudja esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi (

§ 2

lg 1 p 19 järgi; tl-d 45–48 ja 49–52) koos põhi- ja kõrvalnõuete aluseks oleva krediidilepingu nr 1500811, krediidilepingu lisade 1 ja 2, millega suurendati võlgnikele antud laenusummat, krediidilepingu ülesütlemise teate (kohtutäituri

1. juuni
2. a vastuse lisa 4 (tl 103 pöördel)), võlgnike tehtud maksete nimekirja ja sissenõudja sissenõutavaks muutunud nõuete arvestusega, samuti kinnitused nõude loovutamise kohta. Seega ei vasta tõele võlgnike väide, et sissenõudja on jätnud kohtutäiturile esitamata põhi- ja kõrvalnõuete aluse. 13.
3. Ringkonnakohus ei nõustu võlgnikega, et sissenõudja ei ole esitanud nõude detailset arvestust, mille õigsust oleks võimalik kontrollida. Koos
4. märtsi
5. a täpsustatud täitmisavaldusega (vt kohtutäituri
6. juuni
7. a vastuse lisa 1 (tl-d 95–96)) on sissenõudja esitanud kohtutäiturile krediidilepingu nr 1500811 (võetakse praeguse määrusega asja materjalide juurde) ning selle lisadega 1 ja 2 (vt kohtutäituri
8. juuni
9. a vastuse lisad 2 ja 3 (tl-d 97 – 102 pöördel)) kehtestatud maksegraafikud, millelt nähtub igakuiste tagasimaksete suurus, sh eraldi laenu põhiosa ja intressi maksete suurused, ja laenujääk iga kuu seisuga; loetelu krediidilepingu täitmiseks laekunud maksetest (kaebuse lisa 5 (tl-d 42–43)), millelt nähtub ka see, millise kuu laenu põhiosa või intressi makseks konkreetne summa on arvestatud; selgituse võlgnike sissenõutavaks muutunud täitmata kohustuste suuruse kujunemise kohta (kaebuse lisa 6 (tl 44)), millest nähtub, kuidas on arvestatud laenu põhiosa võlg 52 666,72 eurot, laenulepingu ülesütlemise (
10. juuni 2021) seisuga arvestatud intress 5750,02 eurot ning alates
11. juunist 2021 arvestatud viivis (määraga 0,034% päevas lähtuvalt aastasest intressist 12,5%) põhinõudelt 52 666,72 eurot täitmisavalduse esitamise seisuga (
12. august 2021) 644,64 eurot ja
13. märtsi
14. a seisuga 4440,86 eurot. Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri ja maakohtuga, et sissenõudja esitatud arvestus sissenõutavaks muutunud nõuete suuruse kohta on jälgitav ja nõuetekohane. Seega puudus kohtutäituril õiguslik alus täitemenetluse algatamisest keeldumiseks või alustatud täitemenetluse lõpetamiseks. 13.
15. Võlgnikud seavad määruskaebuses kahtluse alla oma kohustuste suuruse sissenõudja ees, viidates, et sissenõudja kandis laenu hoopis kolmandatele isikutele ja et võlgnikud on tasunud sissenõudjale viimase väidetust rohkem. Ringkonnakohus selgitab, et kui võlgnike arvates ei ole nad sissenõudja väidetud suuruses laenu saanud või nad on täitnud oma kohustusi 7 2-22-7294 sissenõudja väidetust suuremas ulatuses, mh kui võlgnikud ei nõustu sellega, kuidas sissenõudja on arvestanud nende tehtud makseid põhi- ja kõrvalnõuete katteks, on tegemist materiaalõigusliku vaidlusega sundtäidetava nõude olemasolu ja suuruse üle. Sellist vaidlust ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt lahendada ja seda ei saa teha ka kohus kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise raames, vaid võlgnike jaoks on kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise (osaliselt) lubamatuks tunnistamise hagi esitamine

§ 221järgi.

13.

1. Põhjendatud ei ole võlgnike etteheited maakohtule seoses 15 000 eurot ületava nõude sundtäitmisega. Võlgnike väitel selleks, et sissenõudjal tekiks krediidilepingu nr 1500811 alusel võlgnike vastu hüpoteegiga tagatud nõue 15 000 eurot ületavas summas, peab sissenõudja
2. veebruari
3. a tagatislepingu kohaselt kõigepealt loovutama selle nõude pangale ja seejärel peab pank selle nõude loovutama sissenõudjale tagasi. Kohtutäituri vastusest kaebusele nähtub, et kohtutäiturile on esitatud tõendid, millest nähtuvalt on võlgniku viidatud tingimused täidetud: võlaõigusliku nõude loovutamist ja tagasi loovutamist kinnitasid kohtutäiturile nii sissenõudja kui ka AS TBB Pank (endine TALLINNA ÄRIPANGA AS) (kohtutäituri
4. juuni
5. a vastuse lisad 6 ja 7 (tl-d 106–107 ja 109–110)), esimese järjekoha hüpoteegi loovutamist kinnitavad kinnistusraamatu väljavõte ja
6. augusti
7. a notariaalselt tõestatud leping (kaebuse lisa 8 (tl-d 49–52)). Rohkemat ei ole kohtutäituril formaliseerituse põhimõttest tulenevalt võimalik kontrollida. Kui võlgnikud leiavad, et sundtäitmine täiteasjades ei ole 15 000 eurot ületavas osas lubatav, on kohane õiguskaitsevahend selles osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine

§ 221järgi.

13.

1. Samuti ei ole kaebus kohtutäituri tegevuse peale kohane õiguskaitsevahend võlasuhte aluseks olevate lepingute ja allkirjade ehtsuse hindamiseks. Kui võlgnikud leiavad, et sissenõudjal sundtäidetavat nõuet ei ole, mh kuna nõude aluseks olevad dokumendid on võltsitud, on sellele võimalik tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis. Ka kohtupraktikas on sedastatud, et kohtutäitur ei saaks kontrollida nt väiteid, et allkiri dokumendil on võltsitud, kuna selline vaidlus väljub kohtutäituri pädevuses olevate küsimuste kontrollimise raamidest (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p-d 18 ja 19). Eelnevat arvestades ei oma need tõendid, mille kogumist võlgnikud määruskaebuses taotlevad, siinse asja lahendamisel tähtsust, mistõttu ringkonnakohus jätab tõendite kogumise taotluse TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Olukorras, kus võlgnike kaebus jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult võlgnike kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause ja lg 10).
5. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi solidaarselt võlgnike kanda. Kuna puudutatud isikud menetluskulude nimekirju ei esitanud ja ka asja materjalidest ei nähtu, et nad oleksid määruskaebemenetluses kulusid kandnud, siis kindlaksmääratavad ja hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 16.

§ 218lg 3 ja Ts

MS § 696 lg 3 võimaldavad esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. 8 2-22-7294 (allkirjastatud digitaalselt) 9