← Eesti

1-23-947/66

Obsah (11)§ 414§ 339§ 3051§ 312§ 61§ 342§ 63§ 338§ 381§ 185§ 337

1-23-947 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2023. a Tallinn Kohtuasja number 1-23-947 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed P

§ 414lg 1, 2 alusel kohesele kuuluva karistuse kandmise aja osas.

Tühistatud osas teha uus otsus, millega lugeda: Kandmata karistuseks 2 aastat 2 kuud vangistust, jätta see KarS § 73 lg 1, 3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata. Muus osas, sh määratud katseaja pikkuses ja katseaja kulgemise arvestamises jätta maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Määrata Advokaadibüroole Legalia makstava riigi õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks Anatoli Kalašnikovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 729,12 (sh käibemaks) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 1. novembri 2023 kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Anatoli Kalašnikov süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat 2 kuud. KarS § 73 lg 1, 2, 3 kohaselt kuulub koheselt ärakandmisele 1 kuu vangistust. Ülejäänud osa vangistusest, s.o 2 aastat ja 1 kuu, ei pöörata täitmisele, kui Anatoli Kalašnikov ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 414

lg 2 alusel loeti vangistuse kandmise alguseks Anatoli Kalašnikovi vanglasse saabumise aeg. 1.2 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagiga ja menetluskuludega seonduv.

  1. Anatoli Kalašnikovile esitati süüdistus selles, et ta 10.11.2021 kella 11.00 ja 12.00 vahelisel ajal Tallinnas, XXX vastas asuvate garaažide juures ründas X. Anatoli Kalašnikov lõi kannatanut mitmel korral rusikaga näkku, sealhulgas parema silma piirkonda, nõudes 50 euro üleandmist. Löögi tagajärjel kukkus kannatanu maha, samuti kukkusid maha tema käes olnud garaaživõtmed. Kui kannatanu üritas eemale põgeneda, järgnes Anatoli Kalašnikov talle ja jätkas tema peksmist, lüües X korduvalt rusikatega pea piirkonda. Kui kannatanu kukkus löökide tagajärjel teistkordselt, lõi Anatoli Kalašnikov teda korduvalt jalgadega keha parema külje ja selja piirkonda. Seejärel võttis Anatoli Kalašnikov maast kannatanule kuuluvad garaaživõtmed, taastamisväärtusega 218 eurot ning ähvardas kannatanut tapmisega. Anatoli Kalašnikov lahkus seejärel kannatanu juurest koos võtmetega. Peksmise tagajärjel tekitas Anatoli Kalašnikov kannatanule füüsilist valu, marrastusi pea piirkonda, 6 mm paksuse kihina hematoomi pea paremal poolel, hematoomi parema silma piirkonda koos trauma tagajärjel tuvastatud klaaskeha irdumise ohuga ning paremal VI-VIII roiete nihkega murrud. Oma tahtliku tegevusega pani Anatoli Kalašnikov toime vägivallaga võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Anatoli Kalašnikovi kaitsja Eve Jundas. 2

(10)Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 01.novembri.2023.a. otsus kriminaalasjas 1-23- 947 Anatoli Kalašnikovi süüdimõistmise osas KarS § 200 lg 1 ja mõista Anatoli Kalašnikov õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja mitte karistada Anatoli Kalašnikovi reaalse vangistusega ühe kuu ulatuses ning vähendades temale mõistetud karistust. Kaaluda Anatoli Kalašnikovi kuriteo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Jätta kannatanu X tsiviilhagid rahuldamata. 3.1 Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et tegu oli vastastikuse kaklusega, kus mõlemad osapooled tahtlikult oma elu ohustasid. Maakohus ei ole piisavalt kaalunud teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Samuti ei nõustu kaitsja Anatoli Kalašnikovilt nii varalise kui mittevaralise kahju väljamõistmisega, sest tsiviilhagide rahuldamisel puuduvad maakohtu otsuses usaldusväärsed põhjendused. Alternatiivselt leiab kaitsja, et Anatoli Kalašnikovi suhtes polnud õigustatud 1 kuu ulatuses reaalse vangistuse mõistmine, sest ka selles osas puuduvad maakohtu otsuse vaidlustatud osas usaldusväärsed põhjendused. Maakohus ei ole arvestanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, kannatanu isikut ja kannatanu enda käitumist. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on rikkunud

§ 339lg 1 p 7 nõudeid.

3.2 Kaitsja leiab, et Anatoli Kalašnikovil puudus tahtlus võõra asja äravõtmiseks omastamise eesmärgil. Kuigi Anatoli Kalašnikov võttis kannatanult ära garaaživõtmed, ei teinud ta seda omastamise eesmärgil. Tal ei olnud soov garaaživõtmeid endale jätta, garaaživõtmed on kannatanule tagastatud. Ka ei ole tõendatud Anatoli Kalašnikovi poolt vägivalla tarvitamine kannatanu suhtes süüdistuses näidatud kujul. Anatoli Kalašnikov kinnitab, et tegemist oli vastastikuse kaklusega, kannatanu ise asetas oma tervise ohtu. 3.3 Alternatiivselt leiab kaitsja, et Anatoli Kalašnikovi suhtes on täiesti põhjendamatu 1 kuulise karistuse kohesele ärakandmisele määramine. Anatoli Kalašnikov on kohtulikult varem karistamata, olnud korralik tööinimene. Kuriteo tehiolud ei ole sellised, et tingiksid karistuse kohaldamise vangistuse näol. 3.4 Kaitsja leiab, et tsiviilhagide osas puuduvad usaldusväärsed ja ühesed kahjude suurust kinnitavad tõendid. Kannatanu ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund võrreldes

  1. novembril
  2. a eelse ajaga halvenes sedavõrd, et oleks põhjendatud tema mittevaralise kahju nõue kohtu poolt väljamõistetud ulatuses, s.o 2000 eurot. Samuti ei ole tõendatud varalise kahju nõue 218 euro ulatuses. 3.5 Ebaõige on maakohtu poolt kogutud tõenditele ja tunnistajate ütlustele antud hinnang, millest tulenevalt on ebaõiged ka maakohtu järeldused. Põhiliselt rajaneb maakohtu otsus kannatanu ja kohtualuse ütluste hindamisel, nende tõepärasuse analüüsil. Maakohtu järeldustes esineb lünklikkust ja oletuslikkust, kannatanu ütluste põhjendamatut eelistamist. Tõendatud ei ole kõik asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ning puuduvad usaldusväärsed tõendid lükkamaks ümber Anatoli Kalašnikovi vastuväiteid talle inkrimineeritud süüdistusele. Maakohus ei arvestanud Anatoli Kalašnikovi usaldusväärsete selgitustega kõikide asjaolude kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
  3. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis toodu juurde ning süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör ei toetanud apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 3

(10)5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, milles viidatud

§ 339lg 1 p 7 rikkumisele.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). Kuivõrd käsilolevas asjas viidatud asjaolusid ei esine, siis on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

5.2 Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, sest maakohtuniku siseveendumuse kujunemine süü küsimuse otsustamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee süü küsimuse otsustamisel. 6. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist või süüdistatava teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 6.1 Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-117-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase 4

(10)hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 31-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuriteos või tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 7. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 200 lg 1 toimepandud kuriteos on põhjendamatu. Olukorras, kus maakohus on põhjalikult põhjendanud, miks tuleb Anatoli Kalašnikov temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 1 järgi süüdi mõista, ei pidanudki maakohus kaaluma ega põhjendama teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. 7.1 Kolleegium märgib, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Kolleegium nõustub ühtlasi kannatanu X ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu X ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate Y ütlustega, on süüdistatava süü leidnud tõendamist. Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel (II kd, tl 98-98 pöördel, 9999 pöördel). Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Maakohus on analüüsinud ja hinnanud ristküsitluse tulemina saadud ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad ja kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 7.2 Kohtukolleegium leiab, et ebaõige on kaitsja seisukoht, et maakohus pole süüdistatava ütlustega arvestanud ning on jätnud hindamata süüdistatava kaitseversiooni. Maakohus ei ole süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega (II kd, tl 98 pöördel-99 pöördel). Kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega on ainetu kaitsja seisukoht, et 5

(10)maakohus on põhjendamatult eelistanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. kannatanu ütlusi ning tegemist oleks 7.3 Maakohus on hinnanud ka esitatud kaitseversiooni ning kolleegium leiab, et esitatud kaitseversioon, et tegemist oli n-ö vastastikuse kaklusega ei ole veenev ning kolleegium nõustub sellise maakohtu järeldusega. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava versiooni, et tegemist oli vastastikuse kaklusega. Esitatud kaitseversioon on kriminaalasjas uuritud tõendite valguses üheselt kummutatud. Seejuures on maakohus viidanud ka tõenditele, mis esitatud versiooni ei kinnita, vaid kummutavad ning kolleegium nõustub sellega. Ühtlasi jätab apellant tähelepanuta ka selle, et kohtupraktika kohaselt tuleb hinnata situatsiooni tervikuna ning ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-34-08, p 8). 7.4 Nõustuda ei saa kaitsjaga, et maakohus on jaganud sündmuse n-ö etappideks, maakohus märgib sündmuse algust ja analüüsib sündmuse kulgemist peale kannatanu soovi eemalduda. Samas on üheselt arusaadav, et tegelikkuses on maakohus kirjeldanud lihtsalt sündmuste käiku, mitte ei ole hinnanud süüdistatavale inkrimineeritud tegu mitme eraldiseisva teona. On üheselt selge, et süüdistatava kogu käitumine on vaadeldav objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisena. Maakohus on üheselt tuvastanud sündmuse käigu ning hinnanud situatsiooni tervikuna, millega kolleegium nõustub (II kd, tl 99 pöördel). Sellest järeldub üheselt, et tegemist ei olnud kaklusega, mis toimus osapoolte nõusolekul ja kokkuleppel. Seejuures tuleb nõustuda ka maakohtuga, et süüdistatavast eemaldumisega väljendas kannatanu soovi igasugune konflikt lõpetada ning selline kannatanu käitumine ja tahe oli väljendatud viisil, mis oli üheselt mõistetav ka süüdistatavale. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käsilolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 7.5 Tuleb märkida, et kannatanu ei ole kinnitanud kohtuistungil, et enne 10. novembri 2021 sündmusi ta süüdistatavat ei tundnud. Kannatanu on selgitanud, et on süüdistatavat näinud ja teab teda kui Volodjat, kuid faktiliselt ei tundnud. On kokku puutunud ja näinud teda oma garaaži vastas. Ka tunnistaja Y ei kinnita, et süüdistatav ja kannatanu suhtlevad omavahel, vaid andis ütlusi, et nad olid tuttavad, sest garaažid on lähestikku ning teab kuulujuttude põhjal, et oli mingi konflikt seoses detailidega. Seega peab kolleegium selliseid kaitsja väiteid otsituks. Väärib märkimist seegi, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Selline käsitlus on kooskõlas kohtupraktikaga. Seetõttu ei olnud vajadust maakohtul käsitleda 7-8 aastat tagasi toimunud süüdistatavale kuuluva bussi mingi detaili ära võtmist väidetavalt kannatanu poolt, sest kaitsja ei ole ära näidanud, mis on sellise väite õiguslik tähendus. Sellise väite õiguslikku tähendust ei ole ära toodud ka apellatsioonis. Antud kaitsja seisukoht ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut ning tegemist ei ole õigusvastasust välistava asjaoluga. 8. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. 6
(10)Apellatsioonis toodu ei kummuta objektiivset koosseisu. Röövimise objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist vägivallaga. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 10.1). Kohtupraktika kohaselt karistusõiguslikus mõttes eeldab valdus isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi. Võtmete äravõtmisel vägivallaga murdis süüdistatav kannatanu valduse võtmete üle. Järelikult täitis süüdistatav oma tegevusega röövimise objektiivse koosseisu. Käsiloleval juhul oli just vägivald asja ülemineku vahend ehk vägivalla kasutamisega hõivas süüdistatav kannatanu võtmed. Seega ei ole maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 8.1 Kohtupraktika kohaselt ei eelda KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis, et samaaegselt vägivalla kasutamise tahtlusega peab olemas olema ka asja hõivamise tahtlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-09, p 9). Kaitsja jätab taaskord tähelepanuta selle, et isegi juhul kui süüdistatav kasutas kannatanu kallal vägivalda algselt muul eesmärgil, st isiklike suhete pinnal, oli tegemist kestva vägivallaga, sest süüdistatav tarvitas kannatanu kallal vägivalda ka ajal, mil võtmed olid kannatanu käes ja need maha kukkusid ning süüdistatav need võtmed maast üles võttis ja lahkus koos võtmetega. Kolleegium on üheselt seisukohal, et seetõttu tuleb süüdistatava poolt kasutatud vägivalda käsitelda võtmete hõivamise vahendina. Seega ajavahemik vägivalla kasutamise ja asja hõivamise vahel sisuliselt puudub, mistõttu oli süüdistatava vägivallategu ja vara hõivamine vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. 8.2 Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et süüdistatav on kinnitanud, et tal oli eesmärk võtta ära kannatanu võtmed. Ka kannatanu poole jooksmise mõte oli võtta ära võtmed. Võtmete äravõtmise eesmärk oli sundida kannatanut raha ära andma, väljapressida raha (II kd, tl 61 pöördel) ja saades võtmed enda valdusesse lahkus ta sündmuskohalt. Seega tegutses süüdistatav võõra vallasasja omastamise eesmärgil, s.o kavatsusega. Kuigi süüdistatav on andnud ütlusi, et võtmete äravõtmise eesmärk oli sundida kannatanut raha ära andma, ei ole võimalik kohtupraktika kohaselt süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 214 lg 1 järgi. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et röövimisel on vägivald või sellega ähvardamine asja ülemineku vahend. Väljapressimise korral on vägivald või sellega ähvardamine aga kannatanu sundimise vahend. Kui vägivalla kasutamisega üheaegselt hõivatakse kannatanu vara, on tegemist röövimisega, kui aga vara üleminek on vägivallast ajaliselt lahutatud, on tegemist väljapressimisega. Nende kuritegude piiritlemisel on veel oluline, kas vara võeti kannatanult ära (röövimine) või sunniti teda oma vara üle andma (väljapressimine) (vt RKKKo nr 3-1-159-96). 8.3 Tulenevalt süüdistatava vastuolulistest ütlustest (II kd, tl 60) ei ole võimalik tõsikindlat tuvastada, mida süüdistatav võtmetega pärast tegi, aga üheselt saab lugeda tuvastatuks, et süüdistatava valduses olevate võtmetega käitus süüdistatav omal äranägemisel (viis võtmed koju või jättis enda juurde garaaži ja peitis need ära, et hiljem ära võtta) ehk süüdistatav kehtestas omanikusarnase seisundi. Seejuures puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatav oleks võtmed kannatanule tagastanud või oleks kannatanu muul moel võtmed tagasi saanud. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Anatoli Kalašnikovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 1 järgi, siis ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 121 järgi. 9. Apellant on alternatiivselt apellatsioonis palunud mitte karistada süüdistatavat nn šokivangistusega, sh on palutud karistuse kergendamist. 7
(10)9.1 Kolleegium märgib, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et maakohus on jätnud kannatanu käitumise tähelepanuta. Maakohus on sõnaselgelt märkinud, et arvestab teo raskusastme hindamisel, et kuriteosündmus toimus isikute varasema konflikti pinnalt (II kd, tl 101), seega võttis maakohus arvesse süü suuruse hindamisel kannatanu varasema käitumise. 9.2 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning neid ei ole märgitud ka apellatsioonis. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kaitsja ei ole põhjendanud, miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu, et isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata, lugeda korduvalt eripreventiivses mõttes karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras, s.o 2 aastat vangistust, sest maakohus mõistes vangistuse 2 aasta 2 kuud ongi sisuliselt seda teinud. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult süüdistatava süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune alus. 9.3 Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja väited väärivad tähelepanu vangistuse individualiseerimise viisi osas. Kolleegium leiab üheselt, et maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks just n-ö šokivangistus täidab süüdistatava suhtes eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning kuidas lühivangistus suunab süüdistatavat õiguskuulekale käitumisele. Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas võiks just selline karistuse individualiseerimise viis sellele konkreetsele süüdistatavale mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui süüdistatav on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud, seda enam olukorras, kus maakohus märgib, et tegemist on ühekordse juhtumiga ehk juhusesüüteoga. 9.4 Maakohus on märkinud, et tegemist on pigem väiksema süüga ning süüd saab hinnata keskmisest oluliselt madalamaks (II kd, tl 101). Kohtupraktika kohaselt taotletakse karistuse kandmisest osalise vabastamisega eripreventiivset eesmärki anda isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-04; 3-1-1-21-05; 3-1-1-99-06). Maakohtu argumendid, miks tuleb kohaldada nn šokivangistust ehk osalist vabastamist ei ole veenvad ning tegemist ei ole argumentidega, mis oleksid kaalukat, st pole tegu kahetsenud ja on oma käitumist õigustanud ning panust pisendanud (II kd, tl 101). 9.5 Maakohus on märkinud, et süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Muid süüdistatavat iseloomustavaid andmeid ei ole maakohus märkinud ega analüüsinud. Otsusest ei selgu, millised on need süüdistatava isikuomadused, mis vajaksid eripreventiivses mõttes nn šokivangistuse kohaldamist. Seega jääb kolleegiumil ebaselgeks, miks osa karistusest siiski täitmisele pööratakse, seda enam, et tegemist on juhusesüüteoga. Süüdistatava Anatoli Kalašnikovi varasemast elukäigust ei nähtu, et tema suhtes oleks vaja rakendada nn šokivangistust, mis suunaks teda edaspidi õiguskuulekale käitumisele. Üksnes kahetsuse mitte avaldamine ja teo panuse pisendamine, ei ole mõistetud karistuse individualiseerimisel nn šokivangistusega piisav. Kolleegiumil ei ole alust asuda seisukohale, et šokivangistusel oleks praegusel juhul suurem ja olulisem eripreventiivne mõju. 8
(10)9.6 Mõistetud karistuse individualiseerimisel tuleb kindlasti arvestada ka õiguskorra kaitsmise huve, kuid ainuüksi üldpreventiivsetel kaalutlustel ei saa mõistetud karistust individualiseerida nn šokivangistusega ja seda enam, et mingeid üldpreventiivseid kaalutlusi ei ole maakohus märkinud ja neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et ülaltoodud asjaolud kogumis viitavad sellele, et süüdistatavale mõistetud vangistus on võimalik jätta täielikult tingimisi kohaldamata. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on otsuse tühistamise aluseks

§ 338p 2 alusel.

Maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja süüdistatavale mõistetud karistus täielikult tingimisi kohaldamata jätmisele.

  1. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kannatanu varaline nõue on põhjendamatu ja tõendamata. Kaitsja ei arvesta kohtupraktikat, mille kohaselt aktsepteeritakse kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel lähtumist selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis vms) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest (RKKKo nr 3-1-1-1-12 p 22, 3-1-1-92-14, p 18). Seega oli maakohtul õigus varalise kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada tõendina Lukuabi OÜ veebilehe kuvatõmmisega ning tuvastada seeläbi võtmete ja luku taastamisväärtus. Kaitsja argument, et pole usutav, et kannatanu ei hoidnud kviitungeid või arveid alles, ei tee nõuet põhjendamatuks, sest mingit kohustust kannatanul kviitungeid või arveid säilitada ei ole, mistõttu sellised väited jäävad tagajärjetuks. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et mingeid rikkumisi ringkonnakohus varalise kahju hüvitamise määramisel ei tuvastanud ning puuduvad igasugused alused kannatanu kasuks välja mõistetud varalise kahju hüvitise rahuldamata jätmiseks.
  2. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks on VÕS § 128 lg 1, mis näeb ette hüvitatava kahju liigid ja üheks liigiks on ka mittevaraline kahju, mis sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Seega on ainetu kaitsja seisukoht, et kannatanu ei ole oma nõuet tõendanud ning täiesti asjakohatu on seisukoht, et kannatanul puudub õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist tulenevalt

§ 381lg-st 1 p-st 1.

11.1 Asjakohatud on ka viited tsiviilhagis märgitud IX ja X roide murrule, sest maakohus ei ole mittevaralise kahju hüvitamisel seda arvesse võtnud ning on hüvitise määramisel arvestanud ainult VI-VIII roide nihke murdudega. Tagajärjetuks jäävad ka kaitsja viited silmavigastusele, sest ka seda ei ole maakohus hüvitise määramisel arvesse võtnud ning on asunud üheselt seisukohale, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid diagnoosi klaaskeha irdumisest või traumaatilise kae arengut ja mis oleks põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega (vt II kd, tl 99 pöördel-100, 103). 9

(10)11.2 Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et mingeid rikkumisi ringkonnakohus mittevaralise kahju hüvitamise määramisel ei tuvastanud ning puuduvad igasugused alused kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise rahuldamata jätmiseks või vähendamiseks. Maakohus on arvestanud asjakohaseid kriteeriume ning kolleegium nõustub täiel määral maakohtu kaalutlustega hüvitise suuruse kindlaks määramisel. 12. Viimasena peatud kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Anatoli Kalašnikovi riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb hüvitada kohtuotsusega tutvumise ning analüüsi eest (40 minutit), kaitsealusega suhtluse ja apellatsiooni koostamise ja tõendite analüüsimise eest (180 minutit) ja apellatsioonkaebuse kooskõlastamine kliendiga ja kliendiga suhtlemine (60 minutit) ning apellatsioonkaebuse täiendamise ja lõpliku vormistamine eest (80 minutit), tasu sõidule kulutatud aja eest 20 eurot, seega kokku 542,40 eurot, sh käibemaks 90,40 eurot. Lisaks sõidukulud summas 38,16 eurot, sh käibemaks 6,36 eurot. Tasud ja kulud kokku 580,56 eurot, sh käibemaks 96,76 eurot. Osalemine ringkonnakohtu istungil 60 minutit ning tasu sõidule kulutatud aja eest ja sõidukulud, kokku summas 148,56 eurot, sh käibemaks 24,76 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele kokku summas 729,12 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 185lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 2, § 342 lg 1, lg 2 p 1, 2 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu

  1. novembri
  2. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.