Obsah (12)

§ 233§ 164§ 657§ 654§ 651§ 348§ 230§ 442§ 363§ 5§ 376§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Mari Schihalejev, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2024, Tartu Tsiviilasja number 2

) § 233 lg-te 1 ja 2 alusel.

1. Kostja nõustus ühisvara jagamisega, kuid vaidles vastu hageja valitud ühisvara jagamise viisile. Hagis toodud ehitusmaterjalide maksumus on vale ja tõendamata. Puuduvad tõendid, et maksed on tehtud ühisvara arvelt. Venemaa äriühingutelt ostetud materjalid on kasutatud poolte Venemaal asuva maja renoveerimiseks. OÜ-lt Viktan, OÜ-lt Elbrus Service OÜ, N-E-S-AGROUP OÜ ei ole töid tellitud ega tasutud, need tööd on kostja ise teinud. Hageja ei ole panustanud maja ehitamisesse. Elamu renoveerimisega tegeles kostja koos oma tuttavatega. Ühisvara jagamisel ei saa arvestada poolte töötundide ja füüsilise panusega. Kostja nõustus, et hageja ainuomandisse jääb sõiduk Volkswagen Transporter turuväärtusega 1500 eurot. Kostja ei nõustunud, et hageja omandisse jääb Ford Transit ning soovis sõidukit endale. Kostja vaidles vastu hageja märgitud turuväärtusele Ford Transiti osas ning leidis, et see on 1800 eurot. Teisi autosid kostja endale ei soovinud ning samuti ei soovi ta nende eest hüvitist maksta.
2. Kostja esitas
3. augustil 2021 vastuhagi paludes lõpetada hageja ja kostja ühisomandi sõidukite suhtes järgmiselt: jätta sõiduk Volkswagen Transporter (reg nr XXXXXX) turuväärtusega 1500 eurot hageja ainuomandisse, jätta Ford Transit (reg nr XXXXXXX) turuväärtusega 1800 eurot kostja ainuomandisse ning müüa sõidukid Volkswagen LT (reg nr XXXXXXX), Iveco Turbodaily (reg nr XXXXXXX) ja Citroen Jumper (reg nr XXXXXXX) ja Peugeot Boxer (reg nr XXXXXXX) avalikul enampakkumisel kohtutäituri kaudu ja müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Lisaks palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja XXXXXXXX müügist saadud summast 6500 eurot. Kostja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja sõidukite Volkswagen Transport ja Ford Transit turuväärtuste hinnavahe 300 eurot. Samuti palus kostja tasaarvestada hagejalt kostja kasuks väljamõistetava hüvitise 6500 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitisega 300 eurot ja lõplikult mõista hagejalt kostja kasuks välja 6200 eurot. Kostja leidis, et XXXXXXXXXXXXX asuva eramu remondiks tehtud kulud tuleb hüvitada hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et ehitusmaterjalid oleks ostetud ühisvara arvelt. Tõendina 4 esitatud ehitusprojekt on põhiprojekti staadiumis, eelarvet elamu ehitamiseks ei ole tehtud. Puuduvad tõendid tehtud tööde mahu osas. Pooled soetasid abielu ajal elamu XXXXXXXX. Elamu omanik on hageja ja vähemalt need ehitusmaterjalid, mis on ostetud Venemaalt on kasutatud Venemaal asuva elamu remondiks. Eramu on tänaseks müüdud ja hageja sai eramu müügist 13 000 eurot, millest pool tuleb kostjale hüvitada. Pooled on enne lahutamist sõlminud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ja tegid avalduse abieluvararegistrile. Lepinguga läks korteriomand asukohaga X hageja ainuomandisse. Tehingu tegemise ajal olid poolte suhted lõppenud ja tehingu eesmärgiks oli tagada kostjale eluase. Kooselu lõppes
4. mail 2020 ja korteri jagamisel ei esitanud kostja nõuet hüvitada pool korteri maksumusest. Kostja lähtus sellest, et tehinguga lõpetatakse pooltevahelised võimalikud ühisvaraga seonduvad vaidlused. Hageja nõuet hinnates on vajalik ka nimetatud asjaolusid arvestada. Kahe ühisvarasse kuulunud kinnisasja müügist sai hageja raha, et omandada korteriomand asukohaga XXXXXXXX.
5. veebruari 2023 kohtukõne teesides palus kostja juhul, kui kohus jätab rahuldamata hageja nõuded seoses XXXXXXXXXXXXX maja rekonstrueerimisega seotud kulude jagamisega ja otsustab, et sõidukid jagatakse poolte vahel avalikul enampakkumisel müümisega, hagejalt välja mõista 4000 eurot seoses
6. juuni 2017 laenust tulenevate kohustuste jagamisega. Alternatiivselt palus kostja tasaarvestada 4000 eurot hageja nõuetega.
7. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostjale kuuluva maja renoveerimine toimus pere huvides ja materjalide soetamine toimus ühisvaraks olevate rahaliste vahendite arvel. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kuna kostja lahusvaraks oleva maja renoveerimiseks kasutati ühisvaraks olevat raha 46 342 eurot, peab kostja hagejale hüvitama pool majale tehtud kulutuste väärtusest, s.o 23 171 eurot.
8. mail 2020 sõlmitud abieluvaraleping on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud, mistõttu ei oma lepinguga seonduv käesoleva vaidluse ja ühisvara jagamisel tähtsust. Hageja leidis, et ühisvaraks olevate sõidukite müügiks tuleks korraldada avalik enampakkumine ja sõidukite müügist saadud raha tuleb jagada poolte vahel võrdsetes osades.
9. Maakohus jättis
10. detsembri 2022 määrusega läbi vaatamata kostja vastuhagi XXXXXXXX jagamise nõude osas. MAAKOHTU LAHEND
11. Maakohus kinnitas poolte
12. märtsi 2023 kompromissi sõidukite Ford Transit 350L SCAB, ja Iveco Turbodaily 49.10V osas ning lõpetas selles osas menetluse. Maakohus rahuldas hageja hagi ja kostja vastuhagi osaliselt. Maakohus lõpetas poolte varaühisuse ning jagas ühisvara jättes Volkswagen Transporter hageja ainuomandisse ning märkis, et hagejal tuleb tasuda kostjale omandiõiguse kaotamise eest hüvitis 750 eurot. Maakohus määras, et Volkswagen LT28, Citroen Jumper ja Peugeot Boxer tuleb müüa avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadav tulu poolte vahel võrdsetes osades. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja poolte ühisvara kostja lahusvara huvides kasutamise eest hüvitise 22 145,73 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja tööpanuse eest kostja lahusvarale 865,54 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus viitas PKS §-le 25 ja § 37 lg-tele 1 ja 3 ning tuvastas, et pooled abiellusid
13. juulil 2002 ja abielu lahutati
14. juuni 2020 kohtuotsusega, mis jõustus
15. augustil
16. Pooled ei 5 vaidle, et XXXXXXXXXXXXX kinnistu on kostja omand. Seega kuulub kinnistu kostja lahusvarasse. Pooled on soovinud sõiduauto Volkswagen Transporter, kaubiku Volkswagen LT28, sõiduauto Citroen Jumper ja kaubiku Peugeot Boxer jagamist. Puudub vaidlus, et tegemist on ühisvaraga. Hageja soovib Volkswagen Transporteri jagamist selliselt, et see jääks hagejale. Kostja nõustub sõiduki jätmisega hagejale ega vaidle vastu selle turuväärtusele 1500 eurot. Seega tuleb sõiduk Volkswagen Transporter jätta hageja ainuomandisse ning hagejal tuleb kostjale tasuda hüvitis omandiõiguse kaotamise eest 750 eurot. Kumbki pool ei soovi endale sõidukeid Volkswagen LT28, Peugeot Boxer ja Citroen Jumper. Maakohus leidis, et viidatud sõidukid tuleb müüa avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Hageja soovib saada hüvitist abielu ajal kostja lahusvarale (XXXXXX kinnistu) tehtud kulutuste eest. Samuti soovib ta hüvitist abikaasa lahusvarale panustatud töö eest. PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kostja leiab, et PKS § 34 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et üks abikaasadest on õigustatud ühisvara valitsemiseks ja kasutab ühisvara enda huvideks ning seega säte praegusel juhul ei kohaldu. Maakohus lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjades nr 3-2-1-164-14 ja 2-14-18828 leidis, et on põhjendatud kohaldada PKS § 34 lg-t
17. PKS § 34 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. Hageja väidete järgi on pooled panustanud maja renoveerimisel materjalidesse 38 637,36 eurot ja tellitud töödesse 9211,54 eurot (dtl 12). Hageja on selle tõendamiseks esitanud arved (dtl 203-442, dtl 721-904). Lisaks on hageja esitanud tabeli (dtl 706-711), millest nähtub, kuidas on omavahel seotud kohtule esitatud arved ning majas tehtud tööd. Kohtule on esitatud ka pildid, mis on tehtud maja renoveerimise käigus ning mis ilmestavad maja seisukorra paranemist (dtl 29jj). Tunnistaja V.E. ja N.S. ütlustest selgus, et maja on renoveeritud tööliste abiga ning sellega ei ole tegelenud pooled üksi. Seega on tõendatud, et maja renoveerimisel tehtud tööde eest tuli tasuda ka kolmandatele isikutele. Kohtule esitatud piltidelt nähtub, et plokkidest püstitati seinad (dtl 175), paigaldati katus (dtl 184), põrandasoojustus (dtl 187) ja aknad (dtl 197). Tunnistaja J.T. sõnul oli maja algselt halvas seisus ning seal ei olnud võimalik elada (dtl 986). See tähendab, et majas tehti parendusi, mis muutsid oluliselt selle väärtust. Kostja ei ole menetluse käigus väitnud, et majas parendusi poleks tehtud ning samuti on leidnud kinnitust asjaolu, et mõlemad pooled panustasid maja renoveerimisse rahaliselt (dtl 1043, 1047). Maakohus hinnates esitatud tõendeid leidis, et maja renoveerimiseks tehtud tööde väidetav maksumus 9211,54 eurot ei ole täies ulatuses tõendatud. Kohtule esitatud tabeli kohaselt puuduvad OÜ Viktaan ja Elbrus Service OÜ teostatud tööde kohta dokumendid (dtl 706). Nimetatud tööde maksumus on tabeli järgi 2827 eurot. Need kulud ei ole leidnud kinnitust ka tunnistajate ütlustega. Eeltoodust tulenevalt luges maakohus tõendatuks, et maja renoveerimisel on tehtud töid 6284,54 euro eest. Kostja on seadnud kahtluse alla hageja väidetud materjalikulu (38 633,30 eurot) arvestuse, samuti selle, kas materjale kasutati talle kuuluva maja renoveerimisel. Menetluse kestel ei ole kinnitust leidnud, et hageja esitatud tabelis (dtl 706-711) kajastatud materjalid oleks kasutust leidnud mõnel teisel ehitusobjektil. Samas on tunnistaja J.T. oma ütlustega kinnitanud, et samaaegselt XXXXXX maja renoveerimisega ei tehtud perekonnas muid remonditöid (dtl 986). Tabelis kajastatud materjalid on kooskõlas piltidega, millelt nähtuvad majas tehtud parendustööd, st materjale kasutati seinte püstitamiseks, küttesüsteemi renoveerimiseks, katuse ja vahelagede ehitamiseks ning põrandasoojustuse paigaldamiseks. Tabelis esitatud materjalide maksumuse tõendamiseks on hageja esitanud kuludokumendid. Maakohus leidis, et kulud 6 materjalidele on tõendamata 626,38 euro ulatuses, s.o akende osas, mille kohta ei ole esitatud arvet. Maakohus luges tõendatuks, et maja renoveerimisel kasutatud ehitusmaterjalide maksumus on 38 006,92 eurot. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et pooled on XXXXXX maja renoveerimisse rahaliselt panustanud ühisvara arvelt 44 291,46 eurot. Seeläbi on kasvanud ka renoveeritud elamu väärtus ning kostja lahusvara. Elamu seisukord on aastatel 2014 kuni 2020 oluliselt muutunud ning pooled on elamu renoveerimise tulemusel muutnud selle elamiskõlblikuks. Ühisvara jagamisel lasub ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool juhul, kui ta ei nõustu esitatud tõendiga ühisvara väärtuse kohta, esitama omapoolse tõendi ühisvara väärtuse kohta. Kostja ei ole menetluse käigus vastavaid tõendeid esitanud. Seega kui lähtuda sellest, et maakohus on eelnevalt tuvastanud, et pooled on kostja lahusvarasse panustanud ühisvara arvelt 44 291,46 eurot, on selliselt kasvanud ka kostja lahusvara väärtus. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale pool panustatud ühisvara väärtusest, s.o 22 145,73 eurot. Hageja väidab, et tema ja kostja ühine panus kinnistu renoveerimisel ehitustööde ja abitööde tegemise näol on kuue aasta jooksul kokku 3000 töötundi ehk 500 tundi aastas hinnaga 5 eurot töötuni eest. Hageja väitel on poolte ühiseks panuseks kostja lahusvaraks oleva maja ümberehitamisele 15 000 eurot. Hageja palub sellest talle hüvitada 7500 eurot. Hageja viitas, et ta korraldas ehitustööde teostamist, st otsis töölisi ning tegeles hinnapäringute tegemisega (dtl 711). Seda on kinnitanud oma ütlustega ka tunnistaja J.T. (dtl 987). Seega ei saa väita, et hageja maja renoveerimisse ei panustanud. Maakohus leidis, et asjas on tõendatud hageja töine panus maja renoveerimisse. Maakohus nõustus kostjaga selles, et hageja panus ei ole eluliselt usutav. Maakohus nentis, et maja renoveerimisega seonduv asjaajamine võib olla ajamahukas, kuid tegeleda sellega 6 aastat igapäevaselt ligikaudu 1 tund, ei ole eluliselt usutav. Samuti ei ole kohtule selge, mille alusel on hageja võtnud töö tunnitasuks 5 eurot. Hageja ei ole suutnud tõendada enda panust XXXXXX maja renoveerimisel, mille ta on osutanud enda tööga. Maakohus pidas vajalikuks määrata hageja tööpanuse kohtu siseveendumuse kohaselt (

§ 233lg-d 1 ja 2).

Hageja panustas oma tööga maja renoveerimisse peaasjalikult asjaajamisega seonduvalt. Maakohus pidas mõistlikuks ajakuluks 1 tund nädalas, s.o 52 tundi aastas ning 312 tundi 6 aasta jooksul. 1 tunniga on võimalik käia ehituspoes ja tegeleda kirjavahetusega või otsida parimaid pakkumisi ehitusmaterjalidele. Silmas peab ka pidama, et maja renoveerimise alguses võis ajakulu olla suurem ning maja valmimise käigus võis ajakulu vastavalt väheneda. Maakohus pidi võimalikuks lähtuda kõne all olevate aastate töötasu tunni alammäärast, mis oli

1. aastal 2,13 eurot;
2. aastal 2,34 eurot;
3. aastal 2,54 eurot;
4. aastal 2,78 eurot;
5. aastal 2,97 eurot;
6. aastal 3,21 eurot;
7. aastal 3,48 eurot. Seega luges maakohus hageja tööpanuseks XXXXXX maja renoveerimiseks
8. aastal 55,38 eurot;
9. aastal 121,68 eurot;
10. aastal 132,08 eurot;
11. aastal 144,56 eurot;
12. aastal 154,44 eurot;
13. aastal 166,92 ning
14. aastal 90,48 eurot – kokku 865,54 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada poolte ühisvara oma lahusvara huvides kasutamise eest 22 145,73 eurot ning hageja tööpanuse eest kostja lahusvarale 865,54 eurot, kokku 23 011,27 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi ja vastuhagi osaliselt. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15. Hageja (apellant I) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti Volkswagen Transporter hagejale ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja omandiõiguse kaotuse eest 750 eurot ning teha tühistatud osas uus otsus, millega 7 müüa Volkswagen Transporter avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadav tulu poolte vahel võrdsetes osades. Lisaks palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ühisvara lahusvara huvides kasutamise ja hageja tööpanuse hüvitamise osas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ühisvara lahusvara huvides kasutamise eest 3453,38 eurot ja hüvitis hageja tööpanuse eest 6634,46 eurot. Lisaks palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud Volkswagen Transporteri jätmist hageja ainuomandisse ja hagejalt kostja kasuks hüvitise väljamõistmise osas. Pooled olid oma lõppseisukohtades nõus nimetatud sõiduki müügiga avalikul enampakkumusel ning müügist saadud tulu poolte vahel võrdsetes osades jagamisega. Seega saavutasid pooled kokkuleppe ühisvara jagamise viisi osas. Asjaolu, et pooled ei ole selles osas kompromissi sõlminud ei tähenda, et kohus võis jätta poolte arvamused ühisvara jagamise viisi kohta tähelepanuta. Hageja ei nõustu maakohtu põhjendustega, et OÜ Viktaan ja Elbrus Service OÜ tehtud tööde osas dokumendid puuduvad. Pooled ei vaidle, et tabelis nimetatud töid abielu ajal tehti ning nende eest maksti ühisvara arvelt. Üksnes tasumist tõendavate dokumentide puudumine ei ole aluseks järeldamaks, et töid ei tehtud ja nende eest tasumist ei toimunud. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et ühisvara arvelt remonditöid tehti, pidi maakohus lugema tõendatuks, et tehtud olid ka OÜ Viktaan ja Elbrus Service OÜ tööd ning nende eest on tasutud ühisvara arvelt. Kui tegemist on ühisvara arvelt tööde tasumisega, puudub pooltel kohustus tõendada nimetatud tööde eest tasu tasumist. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kulud materjalidele on tõendamata 626,38 euro ulatuses, s.o akende osas. Pooled materjalide soetamise üle ei vaielnud ning nende eest on tasutud ühisvara arvelt. Maakohus kinnitas, et kajastatud materjalid on kooskõlas piltidega. Asjaolu, et materjalide tasumist tõendavaid dokumente ei ole esitatud, ei anna alust järeldada, et materjalide eest ei tasutud. Olukorras, kus tegemist on ühisvara arvelt materjalide eest tasumisega, puudub pooltel kohustus tõendada nimetatud materjalide eest tasu tasumist. Hageja ei nõustu maakohtuga, et hageja panus maja renoveerimisse oli 1 tund nädalas. Arvestades, et tegemist oli maja renoveerimisega, ei ole eluliselt usutav ega loogiline kohtu määratud ajakulu. Tegemist ei olnud liht- või abitööga ning õige ei ole lähtuda palga alammäärast. Tasu 5 eurot/tunnis on hageja tehtud tööpanust arvestades põhjendatud ja vastab tegelikkusele. Statistikaameti andmetel olid ehitussektori keskmised palgad 2015-2020 vahemikus 6,46-8,07 eurot. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale kogu hagiavalduses nõutud tööpanus, st 7500 eurot. Maakohus jättis menetluskulude jaotamisel kohaldamata

§ 164

lg 2, mille järgi võib kohus jagada kulud erinevalt

§ 164lg-st 1.

Hageja oli sunnitud tegema ühisvara kindlaksmääramiseks jagamiseks suuremaid pingutusi, mistõttu ei ole õiglane jätta kulusid

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

1. Kostja (vastustaja I) palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
2. Kostja (apellant II) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hageja hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja ühisvara lahusvara huvides kasutamise hüvitis 22 145,73 eurot, hageja tööpanuse hüvitis 865,54 eurot, jäeti kostja vastuhagi osaliselt rahuldamata ja müüdi Volkswagen LT28, Citroen Jumper ja Peugeot Boxer avalikul enampakkumisel ja jagati müügist saadava tulu poolte vahel võrdsetes osades. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hageja nõue ühisvara lahusvara huvides kasutamise hüvitise ja hageja tööpanuse hüvitise kostjalt 8 väljamõistmiseks täies ulatuses rahuldamata, müüa Volkswagen LT28 ja Peugeot Boxer avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadav tulu poolte vahel võrdsetes osades. Kostja palub jätta kostja ainuomandisse
3. juuni 2017 võlakirjast tulenevad kohustused ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 4000 eurot
4. juuni 2017 võlakirjast tuleneva nõude kostja ainuomandisse jätmise eest. Maakohtu otsusest ei ole jälgitav, milliste konkreetsete õigusnormide alusel asus maakohus seisukohale, et kostja peab maja renoveerimiskulud hagejale hüvitama. Maakohus ei andnud õiguslikku hinnangut poolte suhtele seoses maja renoveerimisega. Maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, kas kohus kvalifitseerib hageja nõude käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Isegi kui maakohus soovis tugineda Riigikohtu
5. veebruari 2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14 seisukohtadele, ei saa jätta tähelepanuta, et Riigikohus on nimetatud otsuse p-s 13 rõhutanud, et PKS§ 34 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. Seega ei ole maja renoveerimiskulude väljamõistmine sellisel kujul võimalik. Samuti pole nõude kvalifitseerimata jätmise tõttu võimalik hinnata nõude aegumist. Maakohus tõlgendas valesti PKS § 34 lg-t
6. Sätte peamine eesmärk on tagada, et üks abikaasa ei kasutaks ühisvara enda lahusvara huvides. Samas eeldatakse, et ühisvara valitsetakse ja käsutatakse abikaasade poolt ühiselt (PKS §-d 28 ja 29). PKS § 23 lg 1 ja § 34 lg 1 koostoimes sätestavad, et PKS § 34 lg 1 kohaldub juhul, kui ühisvara või osa sellest valitsemisõigus on ühel abikaasal. Poolte vahel on sõlmitud abieluvaraleping (dtl 522-526), mis lõpetas varaühisuse korteriomandi asukohaga XXXXXXXX suhtes. Seega tegemist ei ole lepinguga, mis annaks tagasiulutavalt (2014 kuni 2020) kostjale õiguse ühisvara valitseda PKS § 28 lg 2 mõistes. PKS § 34 lg 1 kohaldamise eelduseks on aga, et kostja oleks üksi olnud õigustatud valitsema ühisvara, millega renoveeriti maja ja ta tegi seda teise abikaasa nõusolekuta. Hageja ja kostja on vande all ütlustega kinnitanud, et kostja teenitud raha hoiti korteris „karbis“, mida mh kasutati ehitusmaterjalide ostmiseks. Kostja omandas seega maja renoveerimiseks materjalid tema valitsemises/valduses oleva raha arvel. Isegi kui tõlgendada PKS § 34 lg-t 1 kitsamalt, siis ei ole hageja kordagi väitnud, et ehitusmaterjalide ost toimus kostja korraldusel või poolte kokkuleppel. Maakohus ei ole hageja tööpanuse nõude lahendamisel andnud hinnangut poolte õigussuhetele. PKS § 34 lg 1 kohaldamise eelduseks on ühisvara kasutamine lahusvara kasuks. Tööpanus ei vasta TsÜS §-s 66 tähenduses vara tunnustele. Maakohus ei ole arvesse võtnud, et abieluvaralepingu sõlmimisel oli kostja eesmärgiks lõpetada kõik ühisvara jagamisega seotud vaidlused ja hageja oli sellest teadlik. Seega on
7. mai 2020 abieluvaralepingu sõlmimisega lõppenud hageja nõuded seoses ühisvara jagamisega (mh maja renoveerimisega seotud nõuded). Maakohus ei ole kostja väitele hinnangut andnud. Kostja esitas toimikusse
8. juunil 2017 võlakirja (dtl 947, tõlge dtl 948). Võlakirjast tulenevalt võttis kostja pere huvides laenu 8000 eurot. Laenu võtmise eesmärgiks oli hageja poolt maja Jaanilinnas ostmine. Hageja kinnitas
9. jaanuari 2023 istungil, et kostja teenitud või laenuks saadud raha laekus pere eelarvesse. Kostja selgitas samal istungil, et hageja küsis temalt ligikaudu 7000 eurot, et tasuda õele hüvitist Jaanilinnas asuva maja osa eest. Puudub vaidlus, et raha kasutati pere huvides ja seetõttu tuleb see jagada PKS § 38 alusel. Kostja palus kohtukõnedes arvestades sellega, et võlakirjast tulenev kohustus kuulub ühisvara hulka ja hageja peab seega kostjale hüvitama 4000 eurot. Maakohus jättis kostja väite põhjendamatult kõrvale. Kohtuotsus tuleb sõiduki Citroen Jumper osas tühistada, sest sõidukit ei ole olemas. 9
10. Hageja (vastustaja II) palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles maakohus jagas poolte ühisvarana sõiduauto Citroen Jumperi reg nr XXXXXX, määras selle müügi avalikul enampakkumisel ja müügist saadava tulu jagamise poolte vahel võrdsetes osades; jättis sõiduki Volkswagen Transporteri reg nr XXXXXX hageja ainuomandisse ja mõistis temalt kostja kasuks välja hüvitise 750 eurot; mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 22145, 73 eurot ja tööpanuse eest 865, 54 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas osaliselt

§ 657

lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab vastuhagi sõiduauto Citroen Jumperi reg nr XXXXXX ühisvarana jagamiseks rahuldamata ja lõpetab sõiduki Volkswagen Transporter reg nr XXXXXX osas poolte ühisvara sõiduki müümisega avalikul enampakkumisel ning müügist saadud raha jagamisega poolte vahel võrdsetes osades. Hageja nõudes kostjalt hüvitise kokku 31 424, 45 eurot saamiseks poolte ühisvara kasutamise ja hageja enda tööpanuse eest kostja lahusvara huvides saadab ringkonnakohus

§ 657

lg 1 p 3 alusel asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada ka kostja nõude jagada ühisvarana võlakirjast tulenev laenukohustus 8000 eurot menetlusse võtmine. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsioonis ka otsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse (

§ 654lg 22 ).

Poolte apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt. 12. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust p-s 1 (

1. märtsi 2023 kompromissi kinnitamata jätmine) ja p-s 2 (
2. märtsi 2023 kompromissi kinnitamine), samuti Volkswagen LT28 reg nr XXXXXXX ja Peugeot Boxer reg nr XXXXXXX jagamises ühisvarana sõidukite müümisega avalikul enampakkumisel ja müügist saadava tulu jagamisega poolte vahel (p 5.2). Märgitud osas on maakohtu otsus jõustunud.
3. Maakohus jagas poolte ühisvarana kuus sõidukit. Pooled saavutasid kompromissi kahe sõiduki jagamise osas. Maakohus otsustas jätta sõiduki Volkswagen Transporter hageja ainuomandisse, mõistes hagejalt välja kostja kasuks hüvisena 750 eurot ja müüa ülejäänud kolm sõidukit (sh Citroen) avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha poolte vahel võrdsetes osades. Maakohus jättis sõidukeid jagades tähelepanuta, et kohtukõne teesides oli hageja nõustunud sõidukite osas, mille jagamise osas pooled kompromissi ei saavuta, müügiga avalikul enampakkumisel ja müügist saadud tulemi jagamisega poolte vahel (IV kd lk 77). Seega olid maakohtu menetluses mõlemad pooled nõus, et ka sõiduk Volkswagen Transporter tuleks müüa avalikul enampakkumisel. Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja soovis sõidukit Volkswagen Transporter enda ainuomandisse. Maakohtu otsust tuleb selles osas muuta ja lõpetada poolte ühisvara ka selle sõiduki osas sõiduki müümisega avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha poolte vahel võrdsetes osades. 10 Sõiduki Citroen Jumper jagamist ühisvarana nõudis vastuhagis kostja. Ringkonnakohtu menetluses avaldas kostja, et kuivõrd nimetatud sõidukit ei eksisteeri (seda ei ole registris) ei saa seda sõidukit ühisvarana jagada. Arvestades kostja seisukohta tuleb maakohtu otsust sõiduki Citroen Jumper osas muuta ja jätta kostja vastuhagi sõiduki Citroen Jumper jagamise osas ühisvarana rahuldamata.
4. Asjas puudub vaidlus, et, XXXXXX kinnistu on kostja lahusvara. Samuti puudub vaidlus selles, et poolte abielu ajal toimusid XXXXXX kinnistul ehitustööd. Hageja nõuab PKS § 34 lg 1 alusel kostja ühisvarale tehtud kulutuste, sh tööpanuse hüvitist. Nõude tõendamiseks on hageja esitanud arved, maja renoveerimise käigus tehtud pildid ja palunud üle kuulata tunnistajatena kaks ehitustöölist ja poolte tütre. Samuti kuulas maakohus pooled ära vande all. Hageja esitas ka tabeli, millest nähtub hageja seisukoht, millised arved on esitatud milliste ehitusmaterjalide ostmise ja tööde tegemise kohta. Maakohus jättis kostja vastuväited selle nõude (sh tõendite) osas tähelepanuta, pidas hageja tõendeid piisavaks, et tõendada kinnisasja väärtuse suurenemist ning hagi PKS § 34 lg 1 alusel osaliselt rahuldada. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks XXXXXX renoveerimise eest poole panustatud ühisvara väärtusena 22145, 73 eurot. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ja hinnanguga tõenditele ei nõustu.
5. Hagi on esitatud PKS § 34 lg 1 alusel, mille kohaselt kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja on oma nõude rajanud valele õiguslikule alusele. Maakohus viitas põhjendatult Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, et PKS § 34 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes (maakohtu otsuse p 47). Põhjendamatu on kostja seisukoht apellatsioonkaebuses, et hageja peab nõude esitamisel viidatud alusel arvestama lisaks võlaõigusseaduse alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise sätetega ning need sätted on olulised nõude aegumise arvestamisel. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 34 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et hageja kasutas poolte ühisvara lahusvara huvides ja tähendust ei oma asjaolu, kumma abikaasa sissetulekust kulutusi kostja lahusvaraks oleva elamu renoveerimiseks tehti.
6. Pooled ei vaidle selle üle, et abielu ajal parendati kostja lahusvarasse kuuluvat XXXXXX kinnisasja ja tehti seal erinevaid töid. PKS § 27 lg 3 kohaselt ei arvata lahusvara hulka neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Ringkonnakohtu hinnangul on kinnisasjal asuva elamu parendamine selgelt suunatud varalt kasu saamisele, mis seisneb kinnisasja väärtuse tõusus ja kinnisasja suuremates kasutuseelistes. PKS § 27 lg 3 järgi ei ole oluline kumb abikaasadest töö või varaliste sooritustega panustas. Oluline on, et see on toimunud varaühisuse ajal. Ka enne
7. juulit 2010 sai lugeda abikaasade panustega tekitatud vara väärtuse juurdekasvu ühisvaraks, mida saab jagada (vrdl Riigikohtu
8. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 15). Kuna abielu ajal tehtud parendused on tehtud eelduslikult ühisvara arvel ning kostja ei ole vastupidist tõendanud, ei ole vaja PKS § 34 lg 1 kohaldamisel tuvastada üksikute panuste suurust, vaid võimalik on lähtuda sellest, kui palju kulutused tervikuna kinnisasja väärtust on tõstnud. Parenduste tulemusel kinnisasja väärtuse suurenemist saabki pidada abikaasade abielu ajal tehtud kulutuste väärtuseks. Selliseid tõendeid hageja maakohtule ei esitanud, mistõttu ei ole kohane ka maakohtu etteheide kostjale, et kostja pole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber hageja esitatud tõendid kulutuste tegemise kohta. 11
9. Maakohus rikkus selgitamiskohustust (

§ 348

lg 1, § 400 lg 5), sest jättis pooltele selgitamata, et PKS § 34 lg 1 kohaldamisel on tõendamisesemeks abielu ajal ja ühisvara arvel tehtud parenduste tulemusel kinnisasja väärtuse võimalik tõus ja milliste tõenditega saab seda tõendada. Kohtul on õigus teha pooltele ettepanek esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2).

Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik endal kõrvaldada. Ringkonnakohus ei saa hageja hüvitise nõuet ise lahendada seetõttu, et asja materjalide kohaselt ei ole võimalik tuvastada kinnisasja väärtust kostjal lahusvara tekkimise ajal ning võrrelda selle muutumist poolte abielu ajal tehtud parenduste tulemusena. Kinnisasjal kasutatud ehitusmaterjalide maksumus ja tehtud töötundide arvestuslik väärtus ei pruugi võrduda kinnisasja väärtuse suurenemisega. Pooled ringkonnakohtu istungil neis asjaoludes kokkuleppele ei jõudnud ega suutnud sõlmida kompromissi kostja poolt hagejale makstava kinnisasja väärtuse tõusu hüvitise suuruse osas. Seetõttu kuuluvad mõlemad apellatsioonkaebused kostjalt hageja kasuks XXXXXX kinnisasja parendamisse panustatu eest välja mõistetud hüvitise suuruse osas rahuldamisele ja tsiviilasi tuleb saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja hüvitisenõuet uuesti hinnata. Hageja peab tõendama, et poolte abielu ajal ühisvara arvel tehtud parenduste tulemusel kinnisasja väärtus suurenes ja millises ulatuses. Kui kostja hageja seisukoha ja tõenditega ei nõustu, saab kostja esitada nimetatud asjaolu osas omapoolsed tõendid hageja tõendite kummutamiseks.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on vara väärtuse juurdekasvu mõistlik tõendada eelkõige eksperdi- või asjatundja arvamusega. Eksperdile tuleb anda ülesandeks määrata kindlaks abielu ajal tehtud abikaasade kulutuste väärtus, kuivõrd see näitab, mil määral mõjutavad abielu ajal tehtud kulutused kinnisasja väärtust täna. Ekspert saab anda hinnangu kinnisasja hetkeväärtusele kahes erinevas hüpoteetilises olukorras. Esiteks olukorras, kus kinnisasjale ei oleks abielu ajal parendusi tehtud ja teiseks olukorras, kus kinnisasjale oleks tehtud parendused abielu ajal, kuid mitte pärast seda. Tegemist on sobiva meetodiga tuvastamaks abielu ajal tehtud abikaasade kulutuste väärtust, kuivõrd see näitab, mil määral mõjutavad abielu ajal tehtud kulutused kinnisasja väärtust täna (vt selle kohta ka Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri 2022 otsus tsiviilasjades nr 2-19-10554 ja
3. veebruari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-14-51919). Kuivõrd parenduste tulemusel kinnisasja väärtuse suurenemist saabki pidada abikaasade abielu ajal tehtud kulutuste väärtuseks, saab selle arvata ühisvara hulka ning ühisvara jagamisel on hagejal õigus nõuda pool sellest kostjalt välja.
4. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et
5. mai 2020 abieluvara lepingu sõlmimisega lõppesid hageja nõuded kostja vastu seoses ühisvara jagamisega. Maakohus ei ole selle kostja väite osas otsuses seisukohta võtnud, millega on rikkunud

§ 442lg-s 8 sätestatut.

Samas ei ole see maakohtu minetus toonud kaasa ebaõiget otsust. Ringkonnakohus tuvastab, et

1. mai 2020 abieluvaralepingu (II kd lk 214) p-s 3.3 leppisid pooled kokku üksnes korteriomandi XXXXXXXXX hageja ainuomandisse jätmises. Lepingu p-s 3.2.
2. kinnitasid pooled, et nad ei soovi lisaks lepingu esemele käesoleva lepingu alusel muud ühisvara jagada ning nad on teadlikud, et vastavalt seadusele on ühisvara jagamisel jagamata jäänud vara, sealhulgas ka varalised kohustused, abikaasade ühisvara. Seega ei lõppenud kõik hageja nõuded kostja vastu ühisvara jagamiseks
3. mai 2020 lepinguga.
4. Kostja palub apellatsioonkaebuses arvestada, et ühisvarasse kuulub ka pere huvides võetud laenukohustus 8000 eurot. Kostja esitas selle kohta maakohtule tõendina
5. juuni 2017 võlakirja (dtl 948). Kostja palub apellatsioonkaebuses jätta laenukohustus 8000 eurot tema ainuomandisse ja mõista hagejalt välja kostja kasuks hüvitis 4000 eurot. Samuti esitas kostja 12 alternatiivse tasaarvestusavalduse. Kostja esitas nimetatud nõude ja taotluse esmakordselt maakohtule
6. veebruaril 2023 kohtukõne teesides (IV kd lk 68), mil märkis, et hageja esitatud ühisvara loetelu ei ole täielik. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus ei ole nimetatud kostja nõude ja taotluse osas seisukohta võtnud, millega on rikkunud

§ 442lg-s 8 sätestatut.

Samas tuleb märkida, et kui kostja soovis ühisvara koosseisus jagada ka abikaasade ühist kohustust, pidi kostja esitama selle nõude vastuhagina.

§ 363

lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi

§ 5lg 1 järgi ka menetletakse.

Kuigi kostja on esitanud menetluses ise vastuhagi, ei ole ta vastuhagis

1. juuni 2017 võlakirjast tuleneva laenukohustuse ühisvarana jagamist taotlenud. Seega tuleb kostja
2. veebruaril 2023 esitatud nõuet pidada vastuhagi muutmiseks

§ 376

lg 1 tähenduses.

§ 376

lg 2 kohaselt kohus nõustub hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige siis, kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Hagi muutmise avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut (

§ 376lg 3 esimene lause).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht ka kostja nõude, jagada ühisvarana

1. juuni 2017 võlakirjast tulenev laenukohustus, menetluse võtmise osas, andes eelnevalt kostjale võimalus seaduse nõuetele vastava nõudeavalduse esitamiseks. Asja uuel arutamisel saab maakohus võtta ka seisukoha kostja tasaarvestuse vastuväite osas, mida maakohus ei ole menetlenud ja seisukohta võtnud.
2. Kuivõrd ringkonnakohus saadab tsiviilasja osaliselt maakohtule uueks läbivaatamiseks, otsustab maakohus ka menetluskulude jaotuse mõlemas kohtuastmes asja uuel läbivaatamisel (

§ 173lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ 13