Tsiviilasi nr 2-22-126190 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 2. jaanuar 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-22-12619

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).
4. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-2113098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Kohus selgitas
2. märtsi 2023 kirjas hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja hinnangul krediidiandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega. Laenuandja kontrollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust, võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Kostja esitas krediidikonto taotluse limiidiga 500 eurot. Taotluse esitamisel
3. augustil 2021 märkis kostja, et tema netosissetulek on 1000 eurot ja igakuised kohustused on kokku 150 eurot. Kostja märkis, et elab vanemate juures. Tulenevalt kostja poolt edastatud 3 andmetest kostja töötas T. AS-s. Laenutaotluse esitamisel ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Lisaks sellele olid kostjal olemas EVK maksed (pensioniregistripäring), mille andmete kohaselt kostja registreeritud palk oli 602,78 eurot, mistõttu võimaldas süsteem automaatselt anda krediiti kuni 500 eurot. Tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Taotletud laenusumma oli vaid 500 eurot ning 60 kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa (22 eurot). Credit24 sise-eeskiri võimaldas väiksemate kuumaksetega laenutoodete puhul menetleda taotlust automatiseeritud lahenduste abil, kuid üksnes juhul, kui tarbijal oli olemas kogumispensioni konto, mis võimaldas tema sissetuleku andmeid kontrollida pensioniregistri andmete alusel. Hageja juhib tähelepanu sellele, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Kohus osundab, et laenu andmine on risk ja raha teenimine pole ettevõtlust soosivas keskkonnas veel keelatud. Jälgida tuleb seda, et tarbijal on ajalooliselt neli põhiõigust: „õigus turvalisusele, õigus saada teavet, õigus valida ja õigus olla ära kuulatud.“ Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt krediidiandja kontrollis kostja poolt tema sissetuleku kohta märgitud andmeid pensioniregistri andmete alusel. Kontrolli tulemusel krediidiandja tuvastas, et kostja registreeritud palk oli taotluses märgitud sissetulekust väiksem. Seega pidanuks krediidiandja taotluses märgitud andmeid täpsustama. Hageja oleks pidanud kontrollima ka taotluses igakuiste kohustuste kohta märgitut. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata. Maksehäirete puudumisest ei saa järeldada, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. 6.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hagiavalduse kohaselt krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakse 500 eurot. Hageja sõnul tegi kostja tagasimakseid kokku 36,27 eurot, millest 8,65 eurot arvestati põhisumma katteks ja ülejäänu 27,62 eurot intressi katteks.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 463,73 eurot (500 - 36,27). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 463,73 eurot. Hageja nõuded intressi, viivise ja võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 4

1. Arvestades hagi rahuldamise ulatus, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda 29,28% ulatuses ja kostja kanda 70,72% ulatuses.
2. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja menetluskuluks on maksekäsu kiirmenetluse avaluse ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 175 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud ulatuses. Seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Arvestades menetluskulude jaotust, mõistab kohus sellest kostjalt hageja kasuks välja 123,76 eurot (175 x 0,7072).
3. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik 5