Tsiviilasi nr 2-23-6535 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-23-6535

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).
4. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-2113098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Kohus selgitas
2. juuni 2023 määruses hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingute alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastusest nähtuvalt kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja poolt taotluses esitatud teavet, mille kohaselt kostja sissetulek oli 1400 eurot ja kohustused 135 eurot. Krediidiandja kontrollis esitatud andmete õigsust, tehes päringu pensioniregistrisse ning kontrollis maksehäirete puudumist krediidiinfost. Kostjal puudusid mistahes maksehäired. Lepingust viitenumbriga 7104055831 tulenev igakuine osamakse oli 17,05 eurot ja lepingust viitenumbriga 710407141 tulenev igakuine osamakse oli 3 40,70 eurot). Arvestades kostja igakuise sissetuleku ja kohustuste suurust ja lepingutega võetavate igakuiste kohustuste suurust, tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi lepingus kokkulepitud tingimustel. Kohus osundab, et laenu andmine on risk ja raha teenimine pole ettevõtlust soosivas keskkonnas veel keelatud. Jälgida tuleb seda, et tarbijal on ajalooliselt neli põhiõigust: „õigus turvalisusele, õigus saada teavet, õigus valida ja õigus olla ära kuulatud.“ Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingute sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt krediidiandja kontrollis kostja sissetuleku kohta märgitud andmete õigsust, tehes päringu pensioniregistrisse. Hageja ei ole esile toonud, mida krediidiandja saadud andmete põhjal kostja sissetuleku kohta tuvastas. Taotlusest nähtub, et kohustuste puhul on tegemist olemasolevate kohustuste kuumaksetega. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt tema muude kohustuste kui finantskohustuste kohta (nt majapidamiskulud). Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks taotluses märgitud kohustuste suurust kuidagi kontrollinud. Krediidiandja oleks pidanud nõudma kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata. Eelkõige tarbija kohustusi ei ole pangakonto väljavõtet küsimata kuidagi võimalik kontrollida. Maksehäirete puudumisest ei saa järeldada, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. 6.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hagiavaldusest nähtub, et kahe lepingu alusel sai kostja krediiti kokku 1390,62 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kostja teinud krediidikonto lepingu alusel tagasimakseid 40 eurot, millest põhiosa katteks arvestati 17,40 eurot, intressi katteks 17,75 eurot ja meeldetuletuskirja tasu katteks 4,85 eurot. Järelmaksulepingu alusel tegi kostja tagasimakseid 120 eurot, millest põhiosa katteks arvestati 28,09 eurot, intressi katteks 50,71 eurot, meeldetuletustasude katteks 9,70 eurot ja haldustasu katteks 31,50 eurot.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 1230,62 eurot (1390,62 - 40 - 120). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1230,62 eurot. Hageja nõuded intressi, viivise ja võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Arvestades hagi rahuldamise ulatus, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda 25,84% ulatuses ja kostja kanda 74,16% ulatuses. 4
2. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 315 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud ulatuses. Seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Arvestades menetluskulude jaotust, mõistab kohus sellest kostjalt hageja kasuks välja 233,60 eurot (315 x 0,7416).
3. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik 5