Obsah (9)

§ 35§ 108§ 36§ 124§ 43§ 431§ 148§ 99§ 117

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 17. november 2023 Tsiviilasja number 2-2

) § 36 lg 6 alusel tühine. Rahandusministeerium taotles kostjalt tühise makse tagastamist, et täita pankrotihalduri nõue. Kostja nõuet ei täitnud. Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) loovutas 03.05.2022 maksest tuleneva nõude kostja vastu pankrotihaldurile. Kostja on tühise tehinguga alusetult rikastunud ning peab saadu tagastama.

1. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt maksis võlgniku kaitsja tasud kostja enda kontolt. Raha ei kuulunud võlgnikule ja pankrotivara hulka. 18.08.2022 ehk ajaks, mil rahandusministeerium esitas kostjale tagasinõude, puudusid võlgnikul pankrotimenetluses võlausaldajad. Võlgnik oli tasunud oma kohustused võlausaldajatele ja teinud kompromisslepingud. Ainus võlausaldaja on Maksu- ja Tolliamet, kellega on käimas kohtuvaidlus ning nii võlgnik kui ka pankrotihaldur ei ole nõuet tunnustanud. MAAKOHTU LAHEND
2. Viru Maakohus rahuldas
3. mai 2023 otsusega (otsusel ekslik kuupäev
4. mai 2023) hagi ning mõistis K. Seppernilt välja A. Sepperni (pankrotis) pankrotivarasse 23 613 eurot ja viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni 23 613 euro tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja menetluskulude (riigilõiv) katteks 1330 eurot. 2 Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tehing, millega rahandusministeerium kandis Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2022 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-1041 võlgniku kasuks välja mõistetud raha viimase taotlusel kolmandale isikule – kostjale, TsÜS § 87 alusel tühine. Pankroti väljakuulutamisega muutub kogu võlgniku vara

§ 35lg 1 p 1 ja § 108 lg-te 1, 2 järgi pankrotivaraks.

Pankrotivara on

§ 108

lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66 kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused, sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu kuuluvad pankrotivara hulka (RKTKo 26.10.2022, 2-19-18841, p 15.1). Pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile (

§ 36lg 1; § 35 lg 1 p 2).

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (

§ 124lg 1 esimene lause).

Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (

§ 124lg 1 teine lause).

Tartu Ringkonnakohus mõistis 12.01.2022 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-1041 raha Eesti Vabariigilt välja võlgniku kasuks. Seega tekkis nõudeõigus riigi ees võlgnikul, mitte kostjal, olenemata sellest, kelle kontolt ülekanded tehti. Kuivõrd nõudeõigus tekkis pankrotimenetluse ajal (18.04.2022, mil ringkonnakohtu otsus jõustus), kuulus see pankrotivara hulka. Rahandusministeerium täitis võlgniku korralduse alusel nõude kostjale. Pankrotihaldur ei olnud andud nõusolekut võlgnikule kuuluva nõudeõiguse täitmiseks kolmandale isikule. Kuna pankrotihalduri nõusolek puudus, oli nõude täitmine kostjale vastuolus

§ 36lg-ga 6 ja tühine (Ts

ÜS § 87). Kostja on tühise tehinguga alusetult rikastunud ning peab saadu VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel tagastama. Kostja väide, nagu ei kuulunud vahendid mitte võlgnikule ja pankrotivara hulka, vaid kostjale, ei ole asjakohane. Väär on ka kostja väide, et 18.08.2022 ehk ajaks, mil rahandusministeerium esitas kostjale tagasinõude, puudusid võlgnikul pankrotimenetluses võlausaldajad. Pankrotimenetlus ei ole lõppenud. 07.11.2022 kinnitas Viru Maakohus tsiviilasjas nr 2-20-224 hageja ja pankrotihalduri kompromissi, millega tunnustati Eesti Vabariigi nõuet 194 272,53 eurot võlgniku pankrotimenetluses II järgu nõudena, ning lõpetas asjas menetluse. Tartu Ringkonnakohus tühistas 06.02.2023 määrusega maakohtu määruse osas, millega maakohus lõpetas võlgniku vastu esitatud nõude menetlemise. Ringkonnakohus märkis, et hageja ja pankrotihalduri vahel sõlmitud kompromissiga saab lugeda tsiviilasjas vaidlustatud nõude pankrotimenetluses tunnustatuks ning maakohtus jätkuv vaidlus hageja ja võlgniku vahel ei puuduta pankrotiasja läbivaatamist. Kohus mõistis kostjalt välja võlgniku pankrotivarasse 23 613 eurot ja viivise 23 613 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

1. lauses sätestatud määras. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
3. mai 2023 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust ja rahuldanud nõude, mille esitamisel ei olnud täidetud menetlusse võtmise eeldused, s.o tasutud riigilõiv. Hageja on hagihinnaks ekslikult märkinud 23 613 eurot, st ei ole hagihinna hulka arvestanud viivisenõuet. Hagihind on 26 092,37 eurot (23 613 + 10,5% × 23 613) ja riigilõiv 1400 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 1260 eurot. Seetõttu tuleb kohtuotsus tühistada osas, milles on rahuldatud kõrvalnõue; 3 2) välistavad VÕS § 1029 ja § 1033 lg 1 kostja vastu esitatud nõude rahuldamise. Kohus ei ole arvestanud kolmandale isikule üleantu tagasinõudmise erisusi. VÕS § 1029 tähenduses on võlgnik võlausaldaja, rahandusministeerium üleandja ja kostja kolmas isik. VÕS § 1029 välistab võimaluse, et kohus saaks VÕS § 1028 lg 1 alusel mõista kostjalt välja raha, mille üleandja maksis väidetava tühise tehingu alusel ja võlausaldaja (s.o võlgniku) korraldusel. Kostja ei ole ka saadu võrra rikastunud, mistõttu puudub tal VÕS § 1033 lg 1 järgi kohustus saadu tagastada. Kokkulepe, et kostja tasub võlgniku eest tema kriminaal- ja kohtumenetlusega seonduvad menetluskulud, sõlmiti
4. aastal, st enne pankrotimenetluse algatamist ja pankrotihalduri nimetamist. Kokkulepe on kehtiv ja siduv. Kokkuleppe kohaselt kohustus võlgnik hüvitama kostjale valitud kaitsja kulud hüvitise arvelt, mis mõistetakse võlgnikule välja menetluse soodsa lahendi korral. Esimesed kriminaalmenetluse toimingud tehti võlgniku suhtes
5. a kevadel ning kostja kontoväljavõtetest nähtub kokkuleppe täitmine ja menetluskulude tasumine aastatel 2017, 2018, 2020 ja
6. Kostja makstud menetluskulud ületavad summat, mis Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2022 otsusega võlgniku kasuks välja mõisteti; 3) alternatiivselt puudub hagejal õigus raha tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel, sest see oleks vastuolus

§ 36lg 6 eesmärgi ning heade kommete ja hea usu põhimõttega (Ts

ÜS § 86 lg 1, lg 2 p 2, VÕS § 6 lg 1, TsÜS § 138). Hea usu põhimõtte ja heade kommetega on vastuolus olukord, kus pankrotihaldur püüab

§ 36lg 6 alusel saavutada pankrotivara suurendamise kostja arvelt.

Õigluse põhimõtte ning võlgniku ja kostja vahel 2017. aastal sõlmitud kokkuleppega on vastuolus nõuda kostjalt välja raha, mida kostja on kasutatud võlgnikuga seonduva kriminaalasja menetluskulude kandmiseks ning milliste kulude hüvitamine on otsustatud jõustunud kohtulahendiga. Kriminaalmenetluse nr 1-20-1041 kulude ja esindamisega seonduvalt kohaldub

§ 43

lg 5, mis sätestab, et võlgnikul ei olnud vaja pankrotihalduri nõusolekut menetluses osalemiseks või edasikaebamiseks. See tähendab olemuslikult ka seda, et

§ 431

lg 5 tähenduses ei ole nõutav pankrotihalduri nõusolek selleks, et edasikaebamise või menetluses osalemisega seonduvaid vajalikke kulutusi kanda. Alternatiivselt ei ole võimalik välistada

§ 431

lg 5 tõlgendust, et pankrotivara arvelt tuleb hüvitada

§ 148

lg 1 p-s 1 sätestatud korras ka sellised menetluskulud, mida võlgnik kannab kohtumenetlustes, milles osalemiseks ei ole pankrotihalduri nõusolek vajalik – seega oleks pankrotihaldur kohustatud hüvitama kostjale pankrotivara arvelt kulutused, mis on kantud võlgniku kriminaalmenetluses. Nii

§ 43

lg 5, § 431 lg 5 kui ka VÕS § 1028 lg 2 p 3 ilmestavad, et alusetu rikastumise nõude lahendamisel tuleb hinnata olukorda terviklikult, sh võtta arvesse, kas saaja on saadu arvelt objektiivselt rikastunud. Võlgnik oli enne pankroti väljakuulutamist võtnud endale kohustused seonduvalt menetluskulude hüvitise nõudega, mis tekkis Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2022 otsuse alusel. Kostja on hagivastusele lisatud tõenditega näidanud ära, et kokkulepe võlgniku eest valitud kaitsja arvete tasumise kohta oli sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist ning kostja on kandnud kulusid (saanud kahju) kokkuleppe järgimise ja menetluskulude tasumise kujul. Seega on õiglane, et võlgnikule soodsa kohtulahendi korral hüvitatakse kostjale kantud kulud, mis ei ole teda rikastanud; 4) juhul kui kohus leiab, et hagi rahuldamine ei ole välistatud, tasaarvestab kostja osaliselt oma nõude, mis tal on võlgniku vastu seoses aastatel 2017–2022 kantud õigusabikuludega, hageja nõudega summas 23 613 eurot.

§ 99

lg 2 alusel tuleb edasilükkava tingimusena mõista võlgnikule menetluskulude hüvitise määranud kohtulahendi jõustumist. 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jäta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 4 1) mõisteti kriminaalasja nr 1-20-1041 kohtuotsusega võlgnikule riigilt välja rahaline nõue pankrotimenetluse ajal. Pankrotiseadus ega täitemenetluse seadustik ei sätesta alust kriminaalmenetluse kulu alusel oleva rahalise nõude väljaarvamiseks pankrotivarast. Seega on võlgnikule pankroti ajal välja mõistetud kriminaalasja menetluskulu pankrotivara, mille käsutamiseks on

§ 36

lg-st 1 tulenevalt vajalik pankrotihalduri nõusolek.

§ 36

lg 2 kehtestab ilma pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutamisele tühisuse aluse ja normi eesmärgipärane tõlgendus ei saa olla heade kommete vastane; 2) ei ole kostja esitanud vastuhagi ning ei saa seetõttu tugineda nõude tasaarvestamisele ja kostjal puudub tasaarvestuse alus. Kostja kontodelt nähtub tasumine Advokaadibüroole Lextal enne pankrotimenetlust 05.06.2017 kuni 13.08.2018 summas 18 162,08 eurot. Kostja ei esitanud vastuhagi ega pankrotimenetluses nõudeavaldust. Seetõttu ei saa pankrotihaldur kostja kontol oleva raha ülekandmist advokaadibüroole vaidlustada. Pelgalt tasumine advokaadibüroole kostja kontolt ei näita kostja nõudeõigust võlgniku vastu. Teadmata on, mille eest ja mis vahendite arvelt tasumine toimus. Kostja mõisteti kriminaalasjas nr 1-20-1041 süüdi ning teda ja võlgnikku esindas sama advokaat. Pankrotimenetluse ajal on tasutud Advokaadibüroole Lextal 2020. aastal selgitusega kohtumenetluse kulud 17 311 eurot. Pankrotihaldurile ei ole teada, mille eest, kui palju ja mis vahendite arvelt on kostja Advokaadibüroole Lextal tasunud. Pärast kriminaalmenetluse lõppu, 01. ja 08.08.2022, on kostja kontolt tasutud Ellex Raidla Advokaadibüroole kokku 5384,40 eurot. Ka nende tasumiste aluste kohta puuduvad pankrotihalduril andmed. Pankrotihaldurilt ei ole menetluskulude kandmiseks nõusolekut küsitud, seega tulenevalt

§ 431

lg-st 5 ei saa menetluskulusid kanda pankrotivara arvelt.

§ 43

lg 5 annab pankrotivõlgnikule õiguse ilma halduri nõusolekuta osaleda kriminaalmenetluses (s.o esitada taotlusi, avaldusi kriminaalmenetluses), mitte ei anna õigust käsutada pankrotivara hulka kuuluvat rahalist nõudeõigust; 3) ei ole kostja maakohtus vaielnud vastu halduri taotlustele ega menetluskuludele ning seetõttu ei ole menetlusnormi rikkumine ka väidetav riigilõivu vähem tasumine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).
2. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Vaidlustatud otsusega rahuldas maakohus hageja nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandjalt) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Rikastumine on alusetu, kui selle alusel saadu omandamiseks puudub õiguslik alus, st seadusest või tehingust tulenev alus, mis õigustab saajat saadu omandama, see endale jätma või seda kasutama. Seega eeldab VÕS § 1028 kohaldamine, et üleandmine on toimunud õigusliku aluseta. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et rahandusministeerium kandis 03.05.2022 võlgniku taotluse alusel Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2022 otsusega Eesti Vabariigilt võlgniku kasuks väljamõistetud menetluskulude hüvitise 23 613 eurot tema abikaasa, s.o kostja arvele. Samas nähtub asja materjalidest, et Viru Maakohtu 04.04.2019 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ning pankrotihalduriks nimetati S. Tael. Vastavalt

§ 36

lg-le 1 läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 36

lg 6 kohaselt võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine.

§ 108

lg 2 järgi on pankrotivaraks ka vara, mille võlgnik 5 omandab pankrotimenetluse ajal. Eelnevast tuleneb, et võlgnikule kuulunud nõudeõiguse 23 613 euro puhul on tegemist pankrotivaraga ning selle käsutamine pankrotihalduri nõusolekuta oli tühine. Võlgniku poolt 25.04.2022 Rahandusministeeriumile esitatud taotlus kanda 23 613 eurot kostja arvele on käsitletav tehingulaadse toiminguna ning maakohus on õigesti tuvastanud, et see on tühine

§ 36lg 6 alusel. Ametlik teade võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta oli avaldatud 04.04.2019 ning seega oli Ts

ÜS § 87 alusel tühine ka Rahandusministeeriumi poolt 23 613 euro ülekandmine (kui tehingulaadne toiming) kostja arvele. Seega omandas kostja 23 613 eurot õigusliku aluseta.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et nõudeõiguse tema vastu välistab VÕS §
2. Praegusel juhul on oluline, et käesoleva otsuse p-s 8 kirjeldatud taotlus ja rahaülekanne tehti võlgniku pankrotimenetluse ajal. Kui Rahandusministeerium oleks 23 613 eurot kandnud üle võlgniku arvele, oleks see tagasivõidetav

§-des 110-114 sätestatud alustel ning võlgnik oleks kohustatud 23 613 eurot tagastama pankrotivarasse. Analoogselt pankrotiseaduse nimetatud sätetega tuleb VÕS § 1028 lg-t 1 kohaldada ka praegusel juhul, kuna pankrotivara hulka kuuluma pidanud 23 613 eurot kanti kostja arvele võlgniku tühise toimingu alusel. Lisaks arvestab ringkonnakohus VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamist õigustab ka see, et kostja ja võlgnik olid abikaasad (s.o lähikondsed

§ 117tähenduses) ning seega pidi kostja eelduslikult võlgniku maksejõuetusest teadma.

10. Kostja ei ole tõendanud oma väidetavat nõudeõigust võlgniku vastu. Õige on siinjuures hageja seisukoht, et nõudeõiguse olemasolul oleks kostja esitanud nõudeavalduse pankrotimenetluses ning et pankrotivara käsutab pankrotihaldur. Kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-20-1041 nähtub, et nimetatud asjas tunnistati süüdi lisaks võlgnikule muu hulgas ka kostja ning nende mõlema kaitsja oli sama advokaat. Kostja arveldusarvelt raha tasumine Advokaadibüroole Lextal ei tõenda kostja nõudeõigust võlgniku vastu. Kostja tuginemine VÕS § 1033 lg-le 1,

§ 43

lg-le 5 ja

§ 431lg-le 5 ei ole asjakohased.

Kuna kostja ei ole tõendanud nõudeõigust võlgniku vastu, ei ole tema apellatsioonkaebuses esitatud tasaarvestuse avaldusel tähendust.

1. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
2. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja menetlev kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Apellatsioonkaebuses on iseenesest õigesti märgitud, et hageja nõudest tulenevalt oli hagi hind 26 092,37 eurot (põhinõue + ühe aasta viivise summa) ning sellelt tuleb tasuda riigilõivu 1400 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 1260 eurot, seega 140 eurot ettenähtust vähem. Maakohus mõistis kostjalt seoses hagi rahuldamisega välja riigilõivu katteks kokku 1330 eurot, sh riigilõivu hagiavaldusest 1260 eurot. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada ja mõista kostjalt täiendavalt välja riigituludesse 140 eurot vähem tasutud riigilõivu katteks. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja