Obsah (8)

§ 654§ 230§ 5§ 376§ 171§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. november 2023 Tsiviilasja number 2-2

) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid (

§ 654lg 6).

Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat. 7. Hageja leiab, et maakohus on seltsingulepingu olemasolu tuvastamisel jaganud valesti tõendamiskoormise, kui leidis, et hageja pidi tõendama, et ta tegi kinnisasjale kulutusi enda vahenditest.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ekslik on hageja väide, mille kohaselt peaks hoopis kostja oma panuste suurust tõendama (I kd, tl 115 pöördel ja apellatsioonkaebuse p 11, kd II, tl 80). Hageja toetub oma väite juures Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt peab kostja seltsingu likvideerimisel tõendama oma panuse suuruse ka juhul, kui hageja ei suuda tõendada, millises ulatuses ta seltsingusse panustas (RKTKo 24.09.2019 2-16-12328/138, p 15.1). Hageja on jätnud tähelepanuta, et viidatud lahendis oli tuvastatud seltsingu olemasolu ja kassatsiooniastmes vaidlustas hageja kostjalt välja mõistetud hüvitise suurust. Praegusel juhul aga ei ole hageja suutnud tõendada seltsingu olemasolu, mistõttu ei ole ka põhjendatud see, et kostja peaks tõendama väidetavasse seltsingusse tehtud panuste suurust.

1. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus jaganud valesti tõendamiskoormist, kui selgitas, et seltsingulepingu olemasolu peab tõendama pool, kes sellele tugineb (maakohtu otsuse p 20). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, justkui oleks poolte vahel seltsinguleping. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale, mille järgi üksnes koos elamisest ja ühisest majapidamisest ei saa järeldada soovi olla seltsingulepingu tunnustele vastavas võlasuhtes (RKTKo 03.12.2014 3-2-1-109-14, p-d 14– 15).
2. Hageja leiab, et seltsingu likvideerimise sätteid tuleks praegu kohaldada analoogia korras. Riigikohus on abieluvälise kooselu jooksul omandatud kinnisasja jaotamise puhul sellist võimalust jaatanud, kuid selle eelduseks on see, et mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) 9 panused (VÕS § 581 mõttes) ja pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (RKTKo 24.09.2019 216-12328/138, p 12; RKTKo 21.12.2016 3-2-1-129-16, p 22). Maakohus on sellele ka otsuse p-s 24 viidanud. See aga ei tähenda, et seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks analoogia korras piisaks üksnes hageja väitest, et eelmainitud eeldused on täidetud. Hageja ei ole suutnud tõendada, et ta on teinud kinnisasja parendamiseks (elamu ehitamiseks) kostjaga võrreldavaid majanduslikke panuseid ega ka seda, millised need panused olid.
3. Hageja soovis oma majanduslikku panust elamu ehitamisse tõendada tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga, et tunnistajate ütlused ei tõenda hageja panust kinnisasja parendamiseks. Tunnistajatel, kes väitsid end töötamast ehitusel ning kellele hageja väidetavalt tasus tööde eest sularahas, ei olnud võimalik objektiivselt teada, kas neile tasuti hageja või kostja raha eest. Üksnes see, et raha andis neile üle hageja, ei tõenda, et tegemist oli hageja rahaga, olukorras, kus hageja ja kostja elasid perena koos. Lisaks ei ole tunnistaja ütlustel ülemäära suurt tõendusväärtust selle osas, kui palju raha hageja tunnistajatele väidetavalt ehitustööde eest tasus. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles osas, et tunnistajate ütlustele tuleb omistada väiksem tõendusväärtus seetõttu, et kõik tunnistajad olid hageja sõbrad ning võivad seetõttu olla huvitatud asja lahendamisest hageja huvides.
4. Hageja soovib enda panust elamu ehitusse tõendada ka
5. aprilli
6. a AS-ga Sampo Pank sõlmitud laenulepinguga, millega hageja laenusaajana ja kostja kaastaotlejana said miljon krooni (63 911 eurot 65 senti) laenu. Laenu kasutamise eesmärgiks on märgitud „elamu kinnistul, asukohaga XXXXXXXXXXX, X, ehitustööde finantseerimine“ (kd I, tl 17jj). Hageja väitel kasutati laenuraha elamu ehituse lõpetamiseks. Kostja väitel kasutati selle laenulepingu alusel saadud raha mittesihtotstarbeliselt ehk elamu ehituseks seda raha ei kasutatud (kd I, tl 68 pöördel, p 9; kd I, tl 122, p 9). Kostja on oma väidet tõendanud sellega, et laenulepingu sõlmimise hetkel oli elamule antud juba kasutusluba, mis väljastati
7. oktoobril 2006 (kd I, tl 128). Hageja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Asjaoludest tulenevalt elasid pooled nii enne elamu ehitamist kui pärast seda (kuni
8. a juulini) ühise perekonnana koos ja neil oli ka ühine laps. Seetõttu ei ole välistatud, et kostja väide laenuraha mitteotstarbelise kasutamise kohta on tõene. Ringkonnakohtu hinnangul oli sellises olukorras hagejal kohustus tõendada, et laenuraha kasutati elamu ehitamiseks. Maakohus on seda ka hagejale
9. oktoobri
10. a määruse p-s 9 (kd I, tl 113) selgitanud. Hageja tugines sellele, et elamu ehituse eest tasuti sularahas. See ei ole iseenesest välistatud, kuid eelduslikult ei makstud laenuraha hagejale sularahas, vaid hageja pangakontole ja hageja oleks saanud tõendada oma väidet laenuraha sihtotstarbelise kasutamise kohta nt pangakonto väljavõttega, millest nähtub, et hageja on võtnud enne väidetavaid sularahatehinguid pangakontolt välja sularaha. Hageja ei ole menetluses esitanud mistahes tõendeid selle kohta, kas ja millises ulatuses on ta elamu ehitusse oma raha panustanud.

§ 5

lg 2 järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Sellises olukorras võib usutavaks pidada kostja väidet, et laenuraha kasutati mh pere igapäevase elukorraldusega seotud kulutuste katmiseks. 10 12. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on valesti jätnud vastu võtmata hageja esitatud nõude täpsustuse, millega hageja täpsustas oma nõuet selliselt, et hagi rahuldamise korral asendataks kostja tahteavaldus kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kui hageja on esitanud nõude kostja kohustamiseks mingi tahteavalduse tegemiseks, siis ei pea eraldi nõudma selle tahteavalduse asendamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma (RKTKo 16.06.2021 2-17-9822/101, p 16). Kui hageja aga siiski sellise nõude menetluse jooksul esitab, on sisuliselt tegemist uue (ebavajaliku) nõudega, mis ei ole käsitatav

§ 376lg-s 4 nimetatud erandina.

Seetõttu ei olnud hagejal vajadust sellist nõuet eraldi esitada ega kohtul seda taotlust rahuldada. 13. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Maakohus ei ole diskretsiooniõigust ületanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

14. Ringkonnakohus määrab

§ 174lg 3 alusel kindlaks kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

Kostja menetluskuludeks apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu kokku 1646 eurot 40 senti, mille põhjustas 11 tunni 26 minutit õigusabi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna

§ 175

lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab

§ 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (RKTKm 14.04.2021 2-19-10324, p 19). Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile, tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu mõistlik kõigi menetlustoimingute jaoks, v.a menetluskulude nimekirja koostamine. Selles osas nõustub ringkonnakohus hagejaga, et ühetunnine ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele on ülemäärane. Ringkonnakohus peab menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakuluks 30 minutit. Samas ei nõustu ringkonnakohus hagejaga selles, et apellatsioonkaebuse vastus üksnes konstateerib, et maakohtu otsus on õige ja seetõttu ei ole selle koostamisel tekkinud ajakulu põhjendatud. Kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu 11 apellatsioonimenetluses 1574 eurot 40 senti (10 tundi 56 minutit*144 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 12