KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2022 a, Tallinn Haldusasja number 3-22-2187 Haldusasi Sirle Orav-Hinno kaebu

§ 199lg 2 p 8).

Varavastaste kuritegude kvalifitseerimisel tuleb tunda ka sissetungimise mõistet ja selle erinevust sõltuvalt sissetungitavast ruumist või alast. See on põhimõtteline ja oluline küsimus

§ 199kohaldamisest.

Lisaks oli iga vastusevariandi kohta sulgudes ette antud, millist liiki süüteoga on konkreetse variandi puhul tegemist (kas kuritegu või väärtegu). Sissetungimine ja sellele järgnenud asja äravõtmine moodustavad kaasuse asjaoludel ilmselgelt õiguslikult ühe teo. Kuna sissetungimine on eraldivõetuna kuritegu ja raamatu äravõtmine väärtegu, siis tuli kõne alla

§ 3

lg 5 alusel üksnes kuritegu (eluruumi sissetungimisega toime pandud väheväärtusliku asja vargus).

1. Sirle Orav-Hinno esitas 13.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles soovib advokatuuri juhatuse 27.09.2022 protokolli nr 19 otsuse kaebaja osas tühistamist ja advokatuuri kohustamist kaebaja 25.08.2022 vaide rahuldamiseks, eksamiküsimuse nr 34 tühistamiseks ning 25.08.2022 eksamiotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
2. Vaidlustatud küsimus väljub advokaadieksamivaldkondade loetelust, mistõttu pidanuks advokatuuri juhatus küsimuse ja kaebaja eksamiotsuse tühistama. Avaliku korra vastased süüteod (

§ 266) ei ole valdkondade loetelus nimetatud.

Advokatuuri viited

§ 199kohaldamisele on arusaamatud, kuna tegemist on väheväärtusliku asjaga.

Ilma

§ 266

sisu teadmata, ei ole võimalik teada, millised on kvalifitseerivad tingimused ja kuidas need võivad kogumi moodustada.

§ 266lg 2 kohaldamiseks tuleb määratleda eluruumi mõiste.

Üksnes

§ 3

lg 5 ja

§ 199lg 2 p 8 teadmise abil ei olnud võimalik küsimusele õiget vastust anda.

1. Kommentaarides viitamine ei tähenda, et seega oleks avaliku rahu vastaste süütegude peatükk kohustuslik advokaadieksami valdkond.
2. Küsimus on ka segaselt üles ehitatud, kuna advokatuur on pidanud õigeks vastuseks eluruumi sissetungimisega toime pandud väheväärtusliku asja vargust, mida variantide seas ei olnud. Kaebaja pidi lahendama eksami peast ja piiratud aja tingimustes (90 minuti jooksul 50 küsimust), mistõttu ei ole loogiline, et kaebaja pidanuks suutma selle küsimuse peas lahendada.
3. Vastustaja on jätnud kaebaja ära kuulamata.
4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
5. Vastustaja jääb advokatuuri juhatuse otsuse põhjenduste juurde.
6. Juhatuse otsuses toodud rõhutatud tekst ei ole juhatuse poolt pakutud täiendav vastusevariant ega õige vastuse sõnastus. Tegemist on kirjeldusega, mida kaasuses kirjeldatud isik toime pani. Tekstosa oli lisatud selleks, et näidata, millistest süütegudest kogum moodustub.
7. Valdkondade juures oli ära toodud loetelu allikate ja juhendmaterjalide osas, kus oli nimetatud ka seaduste kommentaarid.
8. Testi küsimustele vastamisel ei ole kaasuste lahendamise metoodika asjakohane. Testi eesmärgiks on hinnata eksamineeritava teadmisi, mh võimet etteantud info hulgast ära tunda asjakohast teavet. Õige vastuse ära tundmiseks pidi kaebaja tundma varguse kvalifitseerivaid tunnuseid, kas 2

§ 199

lg 2 p 8) ja

§ 3

lg 5 põhimõtteid, mis mõlemad on eksami ajal kehtinud eksamivaldkondadega kaetud.

1. Kaebajal oli võimalik oma seisukohta avaldada vaides ning seda on ka kaebaja teinud.
2. Vastustaja praktika on, et kui juhatus tühistab küsimuse, sest küsimus ei kuulu eksamivaldkondade hulka, loetakse, et isik vastas küsimusele õigesti. Seega tulnuks kaebajaga nõustumisel lugeda test sooritatuks. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusalune testiküsimus ei välju eksamivaldkondadest ning kaebaja valitud vastus ei olnud õige. Kuna kaebaja ei ületanud nõutavat lävendit, on kaebaja eksam loetud õiguspäraselt mittesooritatuks.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja poolt eksami tegemise ajal oli advokaadieksami valdkondade osaks karistusõiguses ja kriminaalmenetluses, karistusõiguse alajaotuses mh süütegude liigid, erisused kuritegude ja väärtegude karistatavuses (p 3) ja varavastased süüteod (p 22)
5. Kuigi kohtule on hetkel kättesaadav valdkondade loetelu alates
6. aasta I poolaasta eksamist, puuduvad siinkohal erisused. Valdkondade loetelu lõpus on nimetatud ka allikad, mille osaks on: a) Õigusaktid, korrad, juhendid ja nende kommentaarid (mitteammendav loetelu) c. karistusõigus ja kriminaalmenetlus: - karistusseadustik (

);

1. b)Riigikohtu olulisemad seisukohad;
2. c)Teoreetilised baasseisukohad. 6. Kohus nõustub vastustajaga, et õppides varavastaseid süütegusid, pidi kaebaja endale selgeks tegema ka varguse kvalifikatsioonid, mis sisalduvad

§ 199lg-s 2, nt „suures ulatuses“ (p 6, sisustatud §-s 121).

Üheks selliseks kvalifikatsiooniks on ka sissetung, mis sisustatakse

§ 266

kaudu.

§ 218

on varguse (§ 199) suhtes viitelise iseloomuga ning eksaminand peab õppides saama tervikliku arusaama, kuidas

§ 218

ülejäänud varavastaste tegude peatükis kirjeldatud tegude osas kohaldatakse, samuti kui palju on 20 miinimumpäevamäära (

§ 44lg 2).

Eeltoodu ei tähenda, et eksamiks valmistudes tuleb tutvuda kõikide normidega, mida karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne näidetena toob; küll aga tuleb tutvuda normidega, mis kvalifikatsiooni sisustab. Kohus märgib, et ka siis, kui eksamineeritaval jäi

§ 266

tähelepanuta, oli küsimus lahendatav ka üksnes

§ 3lg 5 alusel.

Küsimust lugedes tuli asjakohase teabena ära tunda, et tegemist võib olla vargusega (raamatu äravõtmine) ja samuti sissetungiga (sisenemine korterisse). Testi vastusevariantides oli toodud sulgudes, kas tegemist on kuriteo või väärteoga. Kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo (

§ 218

) ja kuriteo (§ 266 lg 2) koosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest (

§ 3lg 5).

Vastavas osas on õppimisel abiks ka allikad, sj on karistusseadustiku õppimisel üheks olulisimaks allikaks kommenteeritud väljaanded, mille

1. ja
2. a trükid sedastavad järgmist: - § 3, komm 3.1, lk 6 – On võimalik, et kuriteokoosseisule vastavas teos sisalduvad ühtlasi väärteokoosseisu tunnused (lg 5). Sellisel juhul ideaalkogumit ei moodustu ning isik vastutab reeglina ainult kuriteo eest. /…/. Sissetungimisega pisivarguse eest karistatakse süüdlast mitte § 218, vaid § 266 järgi (lähemalt § 218 komm 5). – üksnes
3. a trükk 1 https://advokatuur.ee/est/kuidas-saada-advokaadiks/kehtivad-advokaadieksami-valdkonnad 3

§ 218mõttes väheväärtusliku asja vargus ei ole alates 15.

märtsist 2007 enam kvalifitseeritav kuriteona

§ 199

lg 2 p 8 järgi, oli ja on valdaja tahte vastane ebaseaduslik tungimine võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale kuriteona karistatav omavolilise sissetungina (

§ 266). Omavoliline sissetung isikute grupi poolt on nii enne kui ka pärast 15.

märtsi 2007 kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni järgi karistatav

§ 266lg 2 p 3 järgi.

7. Kaebajal oli võimalik õige vastuseni jõuda ka välistamismeetodit kasutades. Ilmselgelt ei ole tegemist suures ulatuses varguse katsega (valik 3), kuna suur on kahju, mis ületab 40 000 eurot (

§ 121p 2).

Ka ei saa tegemist olla sissetungimisega toime pandud varguse katsega

§ 199

alusel (valik 2), kuna raamatu väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära (

§ 218lg 4 ja § 44 lg 2 koosmõjus 200 eurot).

Seega jäi valikusse eluruumi sissetungi (kuritegu, valik 1) ja väheväärtusliku asja vargus (väärtegu, valik 4). Nende vahel valides pidi kaebaja kohaldama

§ 3lg 5 ehk karistatav on üksnes kuritegu (valik 1).

Vastustaja juhatuse selgitus – eluruumi sissetungimisega toime pandud väheväärtusliku asja vargus – on eeltooduga kooskõlas, s.o kuriteo (eluruumi sissetungimine) ja väärteo (väheväärtusliku asja vargus) ideaalkogumi korral on karistatav ainult kuritegu (eluruumi sissetung, valik 1). Kohus nõustub ka vastustajaga, et juhatuse selgitus ei ole täiendav vastusevariant, mis annaks alust pidada küsimust segaseks või eksitavaks. Tegemist on selgelt kaasuses väljatoodud teokirjeldusega, millest tuleb valida, mille eest tuleb karistus mõista (vt küsimuse sõnastus).

1. Kohus ei nõustu, et kaebaja osas on rikutud ärakuulamisõigust. Kaebaja seisukohad sisalduvad tema esitatud vaides ning vaides esitatust ei kaldutud kõrvale (HMS § 40 lg 3 p 2). Menetlusosalisel ei ole subjektiivset õigust olla haldusorganisiseste arutelude juures, sh kui vaide lahendaja saab algse haldusakti teinud ametniku suulise selgituse.
2. Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 4