Obsah (5)

§ 120§ 37§ 121§ 43§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2024, Tartu Kohtuasja number 3-23-2982 Kohtuasi X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüv

) § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas
2. detsembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märgib, et Tartu Vangla jättis tema kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/225-1 alusetult rahuldamata ja ta jääb oma kahjunõude juurde. Kaebuse kohaselt aeti kaebaja
3. oktoobril 2023 öörahu ajal üles ning paigutati teise eluhoone kambrisse. Sellega rikuti kaebuse kohaselt kaebaja Justiitsministeeriumi
4. novembri
5. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 10 lg-st 2 tulenevat õigust 8-tunnisele pidevale uneajale. Kaebaja näeb rikkumises väärikust alandavat kohtlemist ning palub mõista tekitatud kannatuste eest Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis suuruses 2000 eurot. 3-23-824
6. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla
7. detsembril 2023 kohtule kaebaja kahju hüvitamise taotluse (registreeritud vanglas
8. oktoobril 2023 nr-ga 1-13/225-1) ning Tartu Vangla
9. detsembri
10. a otsuse nr 1-13/225-2, millega jäeti kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Lisaks edastati kohtule Valvur Ene Ojaperve
11. oktoobri
12. a ettekanne nr 223-4843 (ettekanne) ning kaebaja poolt valvurile edastatud
13. oktoobri
14. a kirjalik pöördumine. Vangla asus kaebaja kahju hüvitamise nõuet kohtueelselt lahendades kokkuvõtvalt seisukohale, et vanglaametnike käitumine ei olnud õigusvastane, vaid toimus enesetapumõtteid avaldanud kinnipeetava enda huvides. Tema ümberpaigutamine kaameraga varustatud kambrisse tagas tema parema järelevalve ning toimus eesmärgil kaitsta tema elu ja tervist. KOHTU SEISUKOHT 3.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus mõistab, et kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et vangla ei taganud talle 18. oktoobril 2023 õigust vähemalt 8-tunnisele katkematule uneajale. Seega on kaebaja esitanud hüvitamiskaebuse

§ 37lg 2 p 4 mõttes.

4. Tulenevalt

§ 120

lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

1. Kohus leiab, et kaebaja õiguste riivet ei saa praeguses asjas pidada intensiivseks. Riive intensiivsuse hindamiselt lähtub kohus riivega saavutatava eesmärgi tähtsusest ja riive ulatusest. 5.1 Praegune vaidlus on ajendatud olukorrast, kus vastustaja pidas vajalikuks paigutada kaebaja ümber turvalisemasse kaameraga varustatud kambrisse, sest kaebaja väljendas korduvalt soovi sooritada enesetapp ning avaldas mõtteid elutüdimusest.
2. oktoobri
3. a sündmuste käik on täpsemalt kajastatud
4. oktoobri
5. a ettekandes nr 2-23-4843 (dtl 18). Seejuures ilmneb, et kinnipeetava ümberpaigutamine öörahu ajal polnud vanglaametnike esimene valitud lahendus, vaid kõigepealt prooviti kaebajat aidata, andes talle rahustavaid tablette. Tablettidele vaatamata jätkas kaebaja enesetapusoovi väljendamist. Viimase sooviavalduse tegi ta kirjalikult öörahu ajal pool tundi enne ümberpaigutamist. 5.
6. Kaebajal on õigus selles, et VsKE § 10 lg 2 ls 1 kohaselt on kinnipeetavatele ette nähtud 8-tunnine pidev uneaeg. Vanglal lasub samas kohustus hoolitseda kinnipeetava tervise eest (vangistusseaduse § 52-53). Seega tuli vanglaametnikel reageerida kaebaja eneseohtlikule käitumisele. Vanglaametnike tegevus ei saa seejuures sõltuda kellaajast. On eeldatav, et olukorras, kus kaebaja oleks väljendanud tahet sooritada enesetapp öörahu-välisel ajal, olekski teda paigutatud kaameraga kambrisse vajalikul hetkel väljaspool öörahu. Seega asjaolu, et ümberpaigutamistoiminguid tehti öörahu ajal, tulenes kaebajast endast. Vastustaja on kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlust lahendades rõhutanud, et kaebaja on ka varem ennast vigastanud. 5.
7. Vanglaametnike eesmärgiks polnud kaebaja VSkE § 10 lg 2 ls-st 1 tuleneva õiguse rikkumine, vaid kohustus reageerida kaebaja käitumisele. Õigus elule ja tervisele on üks inimese tähtsamatest inimõigustest, mistõttu õiguste kollisiooni korral tuleb eelistada just 2 3-23-824 nimelt selle õiguse kaitset. Seega kaaludes isikule kehtivas õiguses ette nähtud uneaja tagamise ning tema elu ja tervise kaitse eesmärgi vahel, tuleks ilmselgelt eelistada just viimast. 5.
8. Ettekandest tuleneb, et viimane ümberpaigutamisele eelnenud kontakt kaebajaga toimus ligikaudu kell 23.
9. Teisse kambrisse liikumine toimus kell 23.
10. Kaameraga varustatud kambri uks suleti 23.
11. Praegusel juhul pole tõsikindlalt tõendamist leidnud, kas kaebajat tema ümberpaigutamiseks üldse äratati. Kohus leiab, et praegusel juhul välja selgitatud asjaolusid (kaebaja väljendatud tahe sooritada enesetapp) arvestades pole öörahu ajal isiku paigutamisel tema elu ja tervise kaitse huvides kaameraga varustatud kambrisse tegemist tema õiguste intensiivse riivega. Õiguste riivet ei saa pidada intensiivseks isegi siis, kui isikut oli seejuures vaja ümberpaigutamiseks äratada ja tema und lühiajaliselt häirida. Eeldades, et kaebaja jäi magama kell 23.01 kohe peale vestlust valvuriga, ning teda tuldi seejärel varsti äratama, saab kaebaja öörahu rikkumise ulatuseks lugeda maksimaalselt 40 minutit. Asjaoludest ei nähtu, et vanglaametnikud oleksid ümberpaigutamist toimetanud viivitades. Seejuures ilmneb vangla
12. detsembri
13. a otsusest (dtl 12-13), et kaebaja ei soovinud vanas kambris pakkida oma asju ja viskas uues kambris välja sööginõusid, millega kulutas ebamõistlikult puhkamiseks mõeldud öörahu aega.
14. Kohtu hinnangul ei saa pidada tõenäoliseks esitatud kaebuse rahuldamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt saab füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Kaebaja leiab, et väärikuse alandamine seisnes selles, et teda äratati öörahu ajal ega võimaldatud katkematut uneaega. Kohus leidis eelpool määruse punktis 5.3, et vanglaametnikud ei tegutsenud lähtudes motiivist rikkuda kaebaja õigust 8-tunnisele pidevale uneajale, vaid kohustusest reageerida kaebaja tahtele ennastohustavalt käituda. See, et vanglaametnikud seadsid esikohale vajaduse kaitsta kaebaja elu ja tervist, mitte aga katkematu uneaja tagamise, ei too endaga kaasa vanglaametnike süülist kaebajat alandavat käitumist. VsKE § 10 lg-st 2 tuleneb, et kinnipeetava uneaega võib katkestada julgeoleku tagamise kui kaaluka eesmärgi olemasolul. Kohus leiab, et kaebaja paigutatigi kaameraga kambrisse tema elu ja tervise parema järelevalve tagamiseks ja kaebajast endast tema elule lähtuva ohu vältimiseks, mistõttu vanglaametnike käitumist ei saa pidada õigusvastaseks. Kuna kohtu arvates ei esine vastustaja tegevuse õigusvastasust, mis on RVastS § 7 lg 1 järgi üks kahjunõude rahuldamise esmaseid eeldusi, oleks käesolevas asjas kaebuse rahuldamine kohtu hinnangul äärmiselt ebatõenäoline.
15. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et täidetud on mõlemad

§ 121

lg 2 p 21 kohaldamise eeldused ning kohus tagastab kaebuse sel alusel.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse pöörduda. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 8. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis

§ 175lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga.

9. Kaebaja on kaebuses ka märkinud :“Dokument sisaldab õigusabi/menetlusabi saamise taotlust“. Kohus eeldab, et kaebaja sooviks on saada riigi õigusabi ning taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist. Kuna kohus tagastab kaebuse ilma seda sisuliselt lahendamata, ei pea 3 3-23-824 kohus otstarbekaks jätta menetlusabi taotlusi kaebaja täpsema eesmärgi välja selgitamiseks käiguta ning menetlusabi taotlused tuleb jätta läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 4