) § 21 lg 1 p 5 alusel. Eesti kodanik ei tohi olla samal ajal mõne teise riigi kodakondsuses. PPA-l ei ole võimalik väljastada kaebajale tõendit selle kohta, et talle antakse Eesti kodakondsus, milleta ta ei saa aga esitada taotlust Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks. See omakorda ei võimalda kaebajal esitada PPA-le tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta (vt siseministri 18.12.2015 määrus nr 74 „Kodakondsuse seaduses sätestatud menetlustes esitatavate andmete ja dokumentide loetelu” (määrus nr 74) § 7 lg 1 p 4). Kuna esitatud ei ole tõendit, et kaebaja vabastatakse senisest kodakondsusest Eesti kodakondsuse saamise tõttu, esineb taotluses puudus, mida eelnevast tulenevalt ei ole ka võimalik kõrvaldada.
lg 1 p 5 on imperatiivne säte, mis ei võimalda kodakondsuse andmise suhtes kaalumist. Kodakondsuse saamise tingimused on riigi otsustada. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel ning kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on seadusandja otsus. Riigikohus on hinnanud 03.01.2008 otsuses nr 3-3-1-10106 kõnealuse sätte kooskõla PS-ga ja leidnud, et vastuolu puudub. Riigikohus märkis, et
lg 1 p 5 keelab absoluutselt ja kaalutlusõigust välistavalt Eesti kodakondsuse andmise isikule, kes on teeninud luure- või julgeolekuteenistuses. Riikliku Julgeoleku Komitee töö salastatuse tõttu on Eesti riigil praktiliselt võimatu kontrollida, millega isikud komitees töötades tegelesid. Eesti Vabariigil on õigus keelduda kodakondsuse andmisest isikule, kelle lojaalsuses Eesti Vabariigile ei saa olla lõpuni kindel. Kuna Eesti Vabariigil puudub terviklik ülevaade välisriigi luure- ja julgeolekuteenistuste ning nende töötajate tegevusest ja seda ei ole võimalik saada, siis ei oma kodakondsuse andmise menetluses tähtsust asjaolu, et isikul on tihe side Eestiga, tal on Eestis perekond ja ta suhtub Eestisse lojaalselt. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole isiku rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega ka PS-st tulenev põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Ka rahvusvahelise õiguse normide kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada, kes on selle riigi kodanikud. Riigi alalise elanikuna saab kaebaja elamisloa alusel jätkuvalt Eestis elada. Arvestades, et taotluses esinevat puudust ei ole võimalik kõrvaldada ja PPA-l puudub kaalutlusruum, ei pea PPA taotluse menetluse jätkamist mõistlikuks ja lõpetab taotluse menetluse, jättes taotluse läbi vaatamata. 3. X esitas 11.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõuetes PPA 24.05.2022 kirja nr 15.2- 15/562-1 tühistamiseks ning kaebaja taotluse läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja taotles ühtlasi
lg 1 p 5 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamist osas, milles see ei võimalda Eesti Vabariigi kodakondsust naturalisatsiooni korras saada sooviva isiku puhul hinnata ja arvestada konkreetselt temaga 2
Kaebaja kinnitab, et on nimetatud asutustes töötanud ning Eesti Vabariiki sellest ise teavitanud.
Kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras ei ole tõepoolest põhiõigus ning riigil on vastavas osas suur otsustusruum, kuid olenemata lõpptulemusest on kaebajal siiski õigus õiglasele, proportsionaalsele, põhjendatud ja erapooletule kodakondsuse saamise menetlusele. Kaebaja inimõigusi on rikutud, kui Eesti Vabariik isegi ei kaalu tema õigust kodakondsust saada. Kui naturalisatsiooni menetlus on ette nähtud, peab see olema seaduslik, põhjendatud ja proportsionaalne. Inimõigusi rikub see, kui riik ei uuri taotleja vastavust kehtestatud tingimustele või kehtestab kodakondsuse saamiseks ebaproportsionaalse tingimuse. Sätte ainus proportsionaalne eesmärk saab olla erilise lojaalsussuhteta ja sellest lähtuvalt Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ohtlikele isikutele kodakondsuse andmise välistamine. Kõnealune säte seda eesmärki ei taga ja kehtestab kodakondsuse saamiseks ebaproportsionaalse tingimuse. Ainuüksi töötamine mõne välisriigi (nt Austraalia, Zimbabwe jne) luure-või julgeolekuteenistuses ei anna alust eeldada erilise lojaalsussuhte puudumist või temast tulenevat ohtu. Huvide konflikti tekkimine tuleks eraldi tuvastada. Arvestada tuleb võrdsuspõhiõigusega ning naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel luua kodakondsuse saamiseks võrdsed tingimused.
lg 1 p-s 4 nimetatud isikute osas on 15.06.2006 loodud erinorm, võimaldades Eesti kodakondsuse erandina anda isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut (
Selle eesmärgiks oli vältida kaalutlusõiguse puudumise tõttu ebaproportsionaalseid otsuseid, kuivõrd kaalutlusõiguse teostamine annaks võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja kriminaalseadusega kaitstavat väärtust. Seega on kodakondsuse saamise võimalus kurjategijal, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, kuid mitte isikul, kes on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Mõistlikuks ja õiglaseks ei saa pidada seisukohta, et pelgalt mingil ametikohal töötanud isik on ohtlikum kui tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud kurjategija. Kui nimetatud kahte gruppi ka võrdseks pidada, oleks tegu võrdsete gruppide ebavõrdse kohtlemisega, sest ühele grupile on tagatud võimalus saada Eesti Vabariigi kodakondsus või vähemalt õigus korraldusele ja menetlusele. Kui välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötamist kuriteoks pidada ei saa, on alusetu lähtuda eeldusest, et ükski
lg 1 p-s 5 nimetatud isik ei ole riigile lojaalne, vaid seda peab igal üksikjuhul eraldi tuvastama. Kui eelnevat aga kuriteoks pidada, oleks see vastuolus süütuse presumptsiooniga. Kaebaja on alates
Norm on selge ega võimalda sättes nimetatud isikute suhtes kaalutlusõiguse teostamist, välistades eranditeta kodakondsuse andmise võimaluse üksnes tulenevalt asjaolust, et isik töötab või on töötanud sättes nimetatud teenistuses. Kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus. Rahvusvahelise õiguse normide kohaselt on igal riigil põhimõtteliselt õigus otsustada, kes on selle riigi kodanikud. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide kohaselt ei ole riigil kohustust isegi kodakondsuseta isikuid, rääkimata teise riigi kodanikest, naturaliseerida. Kaalutlusruumi puudumine ei tähenda alati vastuolu PS-ga. Kodakondsuse saamise tingimused on iga riigi enda otsustada. Need määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on seadusandja otsustada. Riigikohus on leidnud, et
Haldusorgan ei saa tõlgendada
-i sätteid laiendavalt või analoogia alusel.
Seega on vaidluse keskne küsimus, kas vastustaja on õiguspäraselt lõpetanud kaebaja taotluse menetlemise. Kui taotlusel tegelikkuses selle sisulist lahendamist takistavat puudust ei olnud, puudunuks vastustajal alus jätta taotlus läbi vaatamata ja menetlus lõpetada.
lg 1 p 5 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Vaidlust ei ole, et kaebaja on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Kõnealune norm on selge ega võimalda sättes nimetatud isikute, seega ka kaebaja suhtes kaalutlusõiguse teostamist. Seega ei olnud vastustajal sellest normist tulenevalt võimalik kaebajale väljastada tõendit selle kohta, et talle antakse Eesti kodakondsus, milleta kaebaja ei saa aga esitada taotlust Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks. Lõppastmes ei võimalda eelnev kaebajal esitada vastustajale tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta ehk kõrvaldada taotluses esinenud puudust. Kaebaja taotlus tunnistada
lg 1 p 5 PS-ga vastuolus olevaks ei ole põhjendatud ja kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jääb rahuldamata. PPA selgitas õigesti, et Riigikohus on juba hinnanud sätte kooskõla PS-ga ega tuvastanud selle käigus vastuolu (Riigikohtu 03.01.2008 otsus nr 3-3-1-101-06). Samuti selgitas PPA õigesti, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole isiku põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Otsuses nr 3-3-1-101-06 väljendatud Riigikohtu üldkogu seisukohad on praegusele asjale ülekantavad. Kodakondsuse 4
Viimaste suhtes võimaldab teha erandi 08.07.2006 jõustunud
lg 11, mille kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut.
lg 1 p-s 4 ja § 21 lg-s 11 koostoimes ei ole silmas peetud korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutega analoogilises olukorras isikuid, kes töötasid välisriigi julgeolekuteenistuses. Seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjas on
lg-ga 11 seoses põhjendatud, et proportsionaalsuse nõude rikkumise võiks kaasa tuua eelkõige olukord, kus kodakondsuse andmisest keeldutakse, ehkki mõne tahtliku kuriteo ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud. Seletuskirja kohaselt olnuks vastasel juhul
lg 1 p 4 iseenesest kohaldatav ka siis, kui üks või mitu kuritegu on kodakondsuse andmise otsustamise ajaks dekriminaliseeritud, kuid nende toimepanemise ajal oli ühiskonna hinnang neile kui kuritegudele rangem. Seletuskirjas selgitati, et asjaolu, et mingi tegu on dekriminaliseeritud, saab arvestada
Seega ei lähtu kõnealune erandlik võimalus kodakondsuse andmiseks mitte seadusandja eesmärgist leevendada kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud isikute suhtes kodakondsuse saamise võimalusi iseenesest, vaid eelkõige vajadusest tagada võimalus kaaluda kodakondsuse andmist olukorras, kus ühiskonna hinnang mingitele kuritegudele on muutunud ja vastavad teod on kodakondsuse andmise otsustamise hetkeks dekriminaliseeritud. Eelnevalt kirjeldatud seadusandja eesmärki ja erandlikku võimalust võtta arvesse ka konkreetset isikut ei saa laiendada
Isikud, kelle toime pandud tahtliku kuriteo ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud, ning isikud, kes on töötanud või töötavad välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ja kelle puhul ühiskonna hinnang vastavale tegevusele ei ole ka tänapäeval muutunud, on olemuslikult erinevad. Seega ei riku neist ühtede jaoks erandi ette nägemine võrdse kohtlemise põhimõtet ning nende erinevaks kohtlemiseks esineb mõistlik põhjus.
lg 1 p 5 ei ole alust pidada PS-ga vastuolus olevaks seetõttu, et see ei võimalda arvestada konkreetse isikuga seotud asjaolusid ja toimepandud tegu. Riigikohus selgitas 03.01.2008 otsuses nr 3-3-1-101-06 (p 23), et luure- või julgeolekuteenistuses isegi üksnes abistavaid ülesandeid täitnud töötajad olid tahes-tahtmata puutumuses selle asutuse põhifunktsioonide täitmisega ja lõid oma tööga vähemalt tingimused vastava asutuse põhifunktsioonide täitmiseks ning puudub võimalus tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid keegi välisriigi julgeolekuteenistuses töötades tegelikult täitis. See on asjakohane ka kaebaja puhul. Ka
seletuskirjas on põhjendatud, et seadusandja tahe on olnud säilitada teatud piirangud Eesti kodakondsuse andmisel. Kodakondsuse saamise piirangu õigustatus tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku korra kaitsmise vajadusest. Seadusandjal on lai otsustusruum kodakondsuspoliitika määratlemisel ja regulatsiooni kujundamisel, seda nii materiaalõiguse määratlemisel ehk kes võib saada naturalisatsiooni korras kodakondsuse, kui ka menetlusõiguse määratlemisel, sh kas täitevvõimule antakse selles küsimuses kaalutlusõigus või sätestab seadusandja normid rangelt, ilma kaalumist võimaldamata. Kodakondsuspoliitika puhul on aktsepteeritav lähtuda nn ettevaatusprintsiibist. Meelevaldne ei ole seadusandja kahtlus 5
lg 1 p 5 on olemuselt materiaalõiguslik norm, mistõttu ei saa Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi tegemist olla menetlus- ja korraldusõiguse riivega (Riigikohtu 03.01.2008 otsus nr 3-3-1101-06, p 28). Kuna
sätestab ühemõttelise keelu anda Eesti kodakondsust isikule, kes on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, ei olnud vastustajal HMS § 15 lg 3 alusel kaalutlusõigust osas, kas jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata või edastada see Vabariigi Valitsusele, mistõttu ei ole alust pidada haldusakti andmise menetluse lõpetamist taotluse läbi vaatamata jätmisega HMS § 43 lg 1 p 3 alusel õigusvastaseks. Vaidlustatud haldusakti andmisel ei nähtu menetluslikke minetusi. Enne taotluse läbi vaatamata jätmist andis PPA kaebajale võimaluse esitada arvamusi ja vastuväiteid (dtl 68-86). Seega on täidetud ka isiku ärakuulamise nõue.
lg 1 p-st 5 tulenevalt ei ole võimalik anda kaebajale kodakondsust isegi juhul, kui kohus rahuldaks kaebuse ja kohustaks PPA-d menetlusega jätkama. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja tunnistada
Praeguses asjas ei ole tuvastatud, millises välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses on kaebaja töötanud. NSVL-s toimunu ja praegu Venemaal toimuv on vale ja taunimist väärt, kuid see ei tähenda, et alates 1966. a-st Eesti Vabariigis elanud kaebaja vastutab NSVL Kommunistliku Partei tegevuse eest. Aastatel 1990–1991 on paljud inimesed töötanud ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees. Ei saa väita, et kaebaja oleks seal töötamise tõttu ohtlikum või vähem lojaalsem isikust, kes on saanud Eesti kodakondsuse sünniga. Kaebaja ei ole õigusaktidest leidnud välisriigi definitsiooni. Kaebaja arusaama järgi on tegemist riigiga, kus isik ei ela ega tööta. Seega ei saaks kaebaja
lg 1 p-st 5 tulenevalt kodakondsust juhul, kui ta julgeolekuteenistuses töötamise ajal ei elanud ega töötanud Eesti Vabariigi territooriumil. Seega ei kohaldu kaebaja suhtes
lg 1 p 5 vastuolus PS-ga, sest ei võimalda kodakondsust saada sooviva isiku puhul neid asjaolusid arvestada. Samuti jääb kaebaja selle juurde, et
lg 1 p-s 5 nimetatud isikuid koheldakse alusetult ebavõrdselt võrreldes
Jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus mõne tahtliku kuriteo ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud, on siiski nii, et isiku töötamine välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, tema ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas ei saa olla vähenenud, mh olukorras, kus vastavat riiki ja luure- või julgeolekuteenistust enam ei eksisteeri. On ebaproportsionaalne ja diskrimineeriv välistada erandi tegemine nt olukorras, kus on kahtlusteta tuvastatud, et isiku tegevus välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ei ole olnud Eesti Vabariigile kahjulik. Seega on tegemist võrreldavate gruppidega. Isikule ei saa ette heita seda, et puudub võimalus tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid ta välisriigi julgeolekuteenistuses töötades tegelikult täitis. Pealegi ei saa sellist väidet laiendada kõikidele luure- või julgeolekuteenistuses töötanud või töötavate isikutele. Kaebaja on nõus igakülgselt nende asjaolude tuvastamisele kaasa aitama. Kui neid aga tuvastada ei saa, ei saa ka teha oletusi kaebaja tööülesannete kohta. Kohtuotsus ei saa rajaneda oletustele ja tuvastamata asjaoludele. Kohtuotsusest ei nähtu ka, kuidas kaebajale kodakondsuse andmine oleks ohtlik Eesti rahva julgeolekule, tervisele ja avalikule korrale. Isegi kui kodakondsuspoliitikas on aktsepteeritav lähtuda ettevaatusprintsiibist, on kaalutlusõiguse täielik välistamine ikkagi PS-ga vastuolus. Nt peaks saama võtta arvesse asjaolu, kui inimene töötas luure- või julgeolekuteenistuses seetõttu, et tal ei olnud muud valikut. 7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et tema suhtes
lg 1 p 5 ei kohaldu, sest pole tuvastatud, et ta oleks töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses.
lg 1 p-s 5 nimetatud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse all tuleb mõista kõiki luure- või julgeolekuteenistusi, mis ei ole Eesti Vabariigi teenistused. NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee on julgeolekuorgan Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse (OkupS) § 2 lg 2 p 6 kohaselt. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee allus NSVL Riikliku Julgeoleku Komiteele. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega olla vaidlust, et kaebaja, kes on töötanud Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tartu osakonnas, on töötanud
lg 1 p 5 mõistes välisriigi julgeolekuteenistuses (vrd ka Riigikohtu 03.01.2008 otsuse nr 3-3-1-101-06 asjaoludega). 10. Halduskohus leidis õigesti, et
lg 1 p-des 4 ja 5 nimetatud isikud on olemuslikult erinevad ja nende erinevaks kohtlemiseks esineb mõistlik põhjus. Ühiskonna hinnang välisriigi, sealhulgas NSVL ja sellele allunud Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitees töötanud isikute tegevusele ja neist tulenevale võimalikule ohule ei ole muutunud. Nagu vastustaja on 7
lg 1 p 5 ei ole PS-ga vastuolus, ja jättis õigesti põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata. 11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka PPA võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.