KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 24. november 2023, Tallinn Kohtuasj

) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 8. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja esitas hagiavalduses kaks iseseisvat nõuet (kahe erineva testamendi tühistamiseks) kahe erineva kostja vastu. Maakohus rahuldas hagiavalduses esitatud mõlemad nõuded, tuvastades nii notariaalse kui ka koduse testamendi tühisuse.

§ 639

lg 2 kolmanda lause kohaselt loetakse kaashagejad ja kaaskostjad kaasapellantideks või kaasvastustajateks juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada vaid kõigi kaashagejate või kaaskostjate suhtes ühiselt. Apellatsioonkaebuse esitas kostja, kes vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tuvastas

1. veebruari
2. a koduse testamendi tühisuse. Kostja ei ole
3. veebruari
4. a notariaalse testamendi vaidlustamisel õigussuhte osaline. Kuna C ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, on maakohtu otsus tema vastu esitatud nõudes

§ 456lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud.

C ei ole apellatsioonimenetluse osaline.

1. Vaidlusalune testament on tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament (pärimisseadus (PärS) § 20 lg 3 ja § 23). Pooled enam ei vaidle, et kõnealune testament vastas PärS §-s 23 sätestatud nõuetele. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas pärandaja
2. veebruaril 2020 tehtud tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament on kehtiv, arvestades pärandajal enne surma diagnoositud psüühikahäireid (F10.1 Alkoholi kuritarvitamine ja F01.3 Segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne dementsus). Maakohus tuvastas, et pärandaja tervislik seisund ei võimaldanud tal testamentide tegemise ajal adekvaatselt ja õigesti aru saada testamendi tähendusest ja selle õiguslikest tagajärgedest.
3. Kostja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, heites samuti ette, et maakohus ei ole kõiki tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esiletoodud asjaoludega. Ka leiab kostja, et maakohus ei ole hinnanud tema väidet eksperdiarvamuse ebausaldusväärsuse kohta. Kolleegium kostja etteheidetega ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. 4 Maakohus on tõendite hindamisel lähtunud

§ 232

lg-test 1 ja 2, mille kohaselt hinnatakse kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Samuti ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud

§ 436lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamiskohustust.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 10.1. Maakohus on hinnanud kostja väidet eksperdiarvamuse ebausaldusväärsuse kohta. Ainuüksi kostja mittenõustumine maakohtu seisukohaga tõendi usaldusväärsuse kohta ei tähenda, et maakohus on järelduse tegemisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kohus küsib poole taotlusel eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks (

§ 293lg 1).

Menetlusosalisel on õigus eksperdile kohtu kaudu küsimusi esitada (

§ 298

lg 1 esimene lause).

§ 302

lg 1 järgi peab ekspert andma talle esitatud küsimustes õige ja põhjendatud arvamuse. Eksperdiarvamuse sisu osas sätestab

§ 301

lg 1 teine lause, et eksperdiarvamus peab sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Nende sisuelementide eesmärk on anda menetlusosalistele ja kohtule võimalus hinnata eksperdiarvamuse kaalu ja usaldusväärsust (VÕS I komm

§ 303lg-st 2 tulenevat õigust taotleda eksperdi ülekuulamist kohtuistungil.

Kostja on eksperdiarvamust üksnes kritiseerinud, kuid pole ise ühtegi muud tõendit, mis sisaldaks eriteadmisi nõudvate asjaolude kohta selgitusi, kohtule esitanud või sellise tõendi kogumist taotlenud. 10.1.

1. Terviseandmete kohaselt diagnoositi pärandajal
2. novembril 2019 esmakordselt F01.3 Segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne dementsus. Kliinilise psühholoogi A. Milli konsultatsiooni kokkuvõtte kohaselt „kliinilise intervjuu põhjal vastab patsiendi sooritus raskele dementsusele“ ning „ei suuda langetada otsuseid ja lahendada probleeme igapäevaelu küsimustes“. Kolleegiumi hinnangul on ainetu kostja väide, et dementsuse sümptomite hulka ei kuulunud mittearusaamine oma tegudest või võimetus oma tegusid juhtida. Sellist järeldust oskab terviseandmete põhjal teha ekspert, sest see vajab eriteadmisi. 5 Kostja on apellatsioonkaebuse p-s 3.6 esile toonud pärandaja terviseandmed, mis tema arvates välistavad selle, et pärandaja teovõime oli testamendi tegemise ajal piiratud. Samuti rõhutab kostja, et perearst ei olnud pärandajat kunagi suunanud psühhiaatri vastuvõtule (kd II, tl 20) ning pärandajal oli kehtiv juhiluba. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus jätnud neid tõendeid analüüsimata. Kuna haigusloos sisalduvate andmete põhjal järelduste tegemine vajab eriteadmisi, siis on ekspert neid andmeid arvamuse andmisel analüüsinud. Üksikute haigusloo kannete ja eksperdi järelduse erinevust saab selgitada sellega, et eksperdil on oluliselt rohkem andmeid kasutada, kui pärandajat lühikese ajaperioodil näinud arstidel (sh perearst), kes nägid pärandajat siis, kui viimasel oli mingi probleem (nt hospitaliseerimine kiirabiga või valveneuroloogi vastuvõtt). 10.
3. Nagu eelnevalt kolleegium leidis, on maakohus asja lahendamisel õigesti arvestanud eksperdiarvamusega, sest tegemist on usaldusväärse tõendiga. Kolleegiumi hinnangul on kohus kõiki tõendeid kogumis hinnanud ja jõudnud põhjendatud järelduseni, et tunnistajate ütlused ja isikute kirjad ei tõenda, et pärandaja oli
4. veebruaril 2020 testamendi tegemise ajal testeerimisvõimeline. 10.2.
5. Kostja hinnangul on praegusel juhul tegemist olukorraga, kus vaatamata pärandajal diagnoositud psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, on teiste tõenditega tõendatud, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. TsÜS § 8 lg 2 kolmas lause sätestab, et täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega on oluline, kas pärandaja sai koduse testamendi tegemise ajal selle tähendusest aru. Testamendi kehtivuse vaidlustamisel on hageja ülesanne tõendada, et pärandaja oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Kolleegiumi hinnangul oli hageja oma tõendamiskoormise täitnud, mistõttu oli ka kostjal

§ 230lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.

10.2.

1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud tõendid ja tema taotlusel üle kuulatud tunnistajate ütlused ei tõenda, et pärandaja oli
2. veebruaril 2020 testamendi tegemise ajal testeerimisvõimeline. Kostja leiab, et pärandaja testeerimisvõimelisust tõendab
3. veebruaril 2020 tõestatud notariaalne testament, sest notari tähelepaneku kohaselt „on testaator teo- ja otsusevõimeline, kuuleb, saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt“ (kd I, tl-d 32–33). Praegusel juhul on vaidlustatud otsus jõustunud osas, millega maakohus tuvastas
4. veebruari 2020 notariaalse testamendi tühisuse. Kostja ei ole
5. veebruari
6. a testamendi vaidlustamise hagis menetlusosaline, mistõttu ei saa ta selle menetluse eset käsutada. Mõlemad haginõuded olid esitatud ühes menetluses, mistõttu olid ka mõlemad testamendid vaidluse all. Isegi, kui kostja saab tema vastu suunatud haginõudes tugineda notariaalsele testamendile kui dokumentaalsele tõendile, ei saa see tema väidet tõendada, sest kohtuotsus on jõustunud osas, millega on tuvastatud selle tühisus. 10.2.
7. Maakohus on tunnistajate ütlusi ja isikute kirju kogumis hinnanud. Isikud, kes olid koduse testamendi allkirjastamise juures, R ja K, kuulati
8. märtsi
9. a kohtuistungil tunnistajatena üle. Kuna nad avaldasid notarile ütlusi samade asjaolude kohta, siis on maakohus nende ütlusi kohtuotsuses hinnanud (kd I, tl-d 31 ja pöördel). Kui kõrvutada tunnistajate B, K, R ütlusi ning I ja G kirju T kirjaga, siis need on oluliselt vastuolus. Sellises olukorras on maakohus õigesti hinnanud, millised tõendid haakuvad teiste tõenditega nagu eksperdiarvamus ja dokumenteeritud terviseandmed. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele T kirja madala 6 tõendusväärtuse kohta märgib kolleegium, et maakohus ei tuvastanud asjaolu üksnes selle tõendi põhjal, vaid hindas tõendeid kogumis. Ka kohtupraktikas on leitud, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272

lg 2 mõttes ning hinnatav koos muude tõenditega

§ 232lg-te 1 ja 2 alusel (RKTKo 12.10.2011 3-2-1-74-11, p 26).

See põhimõte kohaldub kolleegiumi arvates ka siis, kui tõendina on esitatud menetlusvälise isiku kiri poole esindajale. Kolleegium nõustub maakohtuga, et T kirjas avaldatud asjaolud haakuvad eksperdiarvamuse ja dokumenteeritud terviseandmetega. Seega, vaatamata tõendi keskmisest väiksemale tõendusjõule on maakohus põhjendanud, miks ta selle tõendiga asjaolude tuvastamisel arvestab. T kirjeldas, kuidas mõni nädal enne pärandaja surma oli temaga väga raske rääkida, pärandaja ei olnud võimeline vestlusest adekvaatselt aru saama ja oli väga närvis, vastas vastavalt juhusele, kõneles kummalistest lugudest (kd III, tl-d 82, tõlge tl 84). Kolleegiumi hinnangul on oluline arvestada, et T tundis pärandajat alates 1970ndate keskpaigast. Seega tundis T pärandajat pikemat aega, mistõttu sai talle pärandaja tervisliku seisundi muudatus olla üsnagi äratuntav. 10.2.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud ja tema taotlusel kogutud tõenditest tulenev pärandaja tervisliku seisundi kirjeldus on üldsõnaline, andmata ülevaadet pärandaja kognitiivsete võimete kohta vaidlusaluse testamendi tegemise ajal. Kuigi tunnistajad ja muud isikud on avaldanud, et pärandaja sai oma tegudest aru ja oli adekvaatne, siis ei nähtu, milliste asjaolude pinnalt on nad sellise järelduse teinud. Tunnistajate ütlustest ja isikute kirjadest ei tulene nende enda meelte läbi kogetu kirjeldust. Kohus ei saa asjaolu tuvastamisel lähtuda üksnes tunnistaja või isiku enda arvamusest ja järeldusest, sest üldjuhul ei ole keskmine inimene võimeline oma tavalise teadmise pinnalt hindama, kas isiku teovõime on piiratud või mitte. Kostja sai tulenevalt

§ 5

lg-st 2 ise määrata, milliste tõenditega ta oma vastuväiteid tõendab, mh tunnistajat

§ 262

lg-te 5 ja 6 järgi kohtuistungil küsitleda, et tunnistaja ütlustega kohtule tõendada, et vaatamata pärandajal diagnoositud psüühikahäirest sai pärandaja testamendi tegemise ajal aru selle tähendusest ja tagajärgedest. 10.2.

1. Vastuseks kostja etteheitele märgib kolleegium lisaks, et kohus saab tunnistaja ütlusi arvestada ulatuses, milles tunnistaja annab ütlusi toimunu kohta, millest tal olid isiklikul tajul põhinev teadmine. Tunnistajate R ja K ütluste kohaselt ütles neile kostja, et pärandaja soov oli kutsuda neid tunnistajatena testamendi tegemise juurde (kd III, tl-d 50, 54). Kuna tunnistajatele ütles seda kostja, siis on tõendamata, et see oli pärandaja soov. Tunnistaja K ütluste kohaselt ei ajanud nad enne testamendi tegemist kaua aega juttu, tunnistaja R ütlused kajastavad vaid seda, et pärandajal oli hea tuju, kuid tunnistaja ei mäleta, mida pärandaja ütles pärast testamendi allkirjastamist. Tunnistaja B ütluste osas on kostja rõhutanud, et tegemist oli parameedikuga, kes oli kokku puutunud dementsete isikutega. Kolleegiumi hinnangul ei tulene ka nimetatud tunnistaja ütlustest neid asjaolusid, mille põhjal saab järeldada, et vaatamata psüühikahäirele sai pärandaja testamendi tegemise ajal aru selle tähendusest ja tagajärgedest. Üksnes tunnistaja B arvamuse põhjal, et „välimuse järgi võiks öelda, et ta oli vanem, aga mõistuse järgi noorem“ seda järeldust teha ei saa. Samuti ei viita pärandaja täielikule teovõimele asjaolu, et talle ei olnud määratud eestkostjat. Eestkostja määramine või mittemääramine ei ole testeerimisvõime hindamisel üldjuhul asjakohane (vt RKTKo 02.12.2020 2-17-5110/111, p 13). Samuti tuleb arvesse võtta elulisi asjaolusid, mille kohaselt viibis pärandaja pärast esmakordset dementsuse diagnoosi pikalt haiglas (eksperdiarvamuses kajastatud andmete kohaselt kuni
2. jaanuarini 2020), mistõttu 7 võis puududa vajadus koheselt eestkostja määramiseks.
3. Kokkuvõtvalt on maakohus õigesti leidnud, et pärandajal oli psüühikahäire tõttu (F01.3 Segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne dementsus)
4. veebruaril 2020 koduse testamendi tegemise ajal piiratud teovõime, mistõttu on kodune testament TsÜS § 10 järgi tühine. Menetluskulude jaotus
5. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
6. Tulenevalt

§ 173lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Hagejale hüvitatavad menetluskulud määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 8