← Eesti

2-22-100795/12

Obsah (5)§ 35§ 30§ 13§ 14§ 31

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-22-100795 Määruse kuupäev Tartu, 21. veebruar 2024 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Ants Kull ja Margit Vutt Kohtuasi Osaühingu

) § 30 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi kostja õigus. Seetõttu ei saa eeldada, et kostja tegi kinnisasjale parkides tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 mõttes kaudse tahteavalduse hagejaga lepingu sõlmimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja soovis vaatamata sellele, et kostja võis kinnisasjal parkida, täiendavalt hagejaga lepingut sõlmida. Kuna poolte vahel puudub lepinguline suhe, on nõude rahuldamise eeldused täitmata. Maakohus märkis lisaks, et parkimistingimuste kehtestamine (sõiduautode tasuta parkimise võimaldamine üksnes parkimisloa saanutele ning parkimise keelamine teistele isikutele) ja parkimisteenuse osutamise lepingu sõlmimine hagejaga on küsimus, milleks on vaja korteriomanike kui kaasomanike kokkulepet. Arvestades, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et parkimistingimuste kehtestamiseks oli olemas kõigi korteriomanike kokkulepe, asus maakohus seisukohale, et parkimistingimusi ei saanud kehtestada selliselt, et parkida saab vaid korteriühistu lubade alusel. Kuna hageja ei ole esitanud korteriomanike kokkulepet parkimistingimuste kehtestamiseks ja parkimisteenuse osutamise lepingu sõlmimiseks, sai kinnisasjal parkimisel lähtuda

-is kaasomandi kasutamise kohta sätestatust. 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada, hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et maakohtu viited Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-151-10 on asjakohatud, iganenud ega arvesta elulisi olukordi. Maakohtu viited

-ile ei puutu asjasse sellisel määral, nagu kohus on välja toonud. Samuti on kohus tõlgendanud

-i ebaloogiliselt, jättes arvesse võtma faktilisi ning elulisi asjaolusid. Korteriühistu on

  1. aprilli
  2. a üldkoosolekul arutanud parkimiskorraldust ja võtnud vastu otsuse sõlmida leping hagejaga. Hageja esitas nimetatud üldkoosoleku protokolli alles 2

(5)2-22-100795 apellatsioonimenetluses tõendina, kuna selle varasem esitamine polnud võimalik maakohtu üllatusliku lahenduskäigu tõttu. Parkimise korraldamine on olnud korteriühistu soov, kuna ühistu territooriumile ei mahu kõigi elanike sõidukid ja parkimiskaarti saab taotleda iga korteriomanik selliselt, et igale korteriomanikule antakse maksimaalselt kaks kaarti. Hageja ei nõustunud maakohtuga, et parkimisvõimalustes kokkuleppimine on korteriomanike jaoks oluline küsimus, mis ei ole vaadeldav korteriomandiseaduses (KOS) sätestatud tavakasutusena. Maakohus leidis, et sellise kortermaja elanikele parkimisvõimalusi tagava lepingu sõlmimine eeldab kõigi korteriomanike kokkulepet. Hageja leidis, et selline käsitlus on iganenud ega ole suuremates korteriühistutes tihti teostatav. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  1. Tallinna Ringkonnakohus keeldus
  2. augusti
  3. a määrusega hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning jättis apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, selgelt rikkunud menetlusõiguse norme ega selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Ka ei ole kohus jaganud vääralt tõendamiskoormist. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud väiteid, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus märkis, et maakohus on õigesti leidnud, et hageja ja kostja vahel puudub lepinguline suhe, mistõttu ei saa tekkida küsimust lepingu rikkumisest ja leppetrahvidest. Parkimistingimuste kehtestamine on küsimus, mis tuleb lahendada korteriomanike kokkuleppel. Praegusel juhul on hageja apellatsioonkaebuses esitanud korteriühistu üldkoosoleku otsuse, kuid see ei ole korteriomanike kokkulepe. Korteriomanike üldkoosoleku otsust saaks käsitada korteriomanike kokkuleppena üksnes juhul, kui koosolekul osaleksid kõik korteriomanikud ja kõik hääletaksid otsuse vastuvõtmise poolt. Kuna selline kokkulepe puudub, oli kostjal õigus parkimisala kasutada parkimisloata, mistõttu ei olnud tal vajadust sõlmida hagejaga lepingut parkimise kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse, millega ringkonnakohus keeldus hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Hageja palub saata asi ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 637 lg 21), jättes hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kuivõrd maakohus ei andnud otsuses luba edasikaebamiseks, pidi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades hindama seda, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja arvates ringkonnakohus sellist sisulist analüüsi ei teinud, piirdudes üksnes napi konstateeringuga, et puuduvad TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alused kaebuse menetlemiseks. Vaidluse keskne õigusküsimus seisneb hageja hinnangul aga

§ 35tõlgendamises.

Hageja arvates on vale kohtute käsitlus, nagu nõuaks igasugune parkimisküsimuste korraldamine korteriomanike kokkulepet. Hageja on seisukohal, et parkimise korraldamine on korteriomandite kaasomandi eseme tavakasutuse küsimus, mida saab otsustada tavapärase valitsemise raames. Riigikohtu varasem seisukoht on iganenud ja vajab muutmist. 3

(5)2-22-100795
  1. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
  3. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata TsMS § 637 lg 21 alusel, leides, et maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel. Selle sätte kohaselt võetakse TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas (lihtmenetluses) esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt valesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul on tegemist asjaga, mida maakohus võis TsMS § 405 lg 1 alusel lahendada lihtsustatud korras, ning ringkonnakohus võis TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest.
  4. Õige ei ole hageja seisukoht, et ringkonnakohus oleks vaidlustatud määruses pidanud tegema sisulist analüüsi TsMS § 637 lg 21 eelduste täidetuse kohta. Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud kolleegiumi varasemale seisukohale, et ringkonnakohus ei pea sel alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363/52, p 15). Kolleegiumi hinnangul vastavad ringkonnakohtu määruse põhjendused eelnimetatud nõuetele.
  5. Kolleegium nõustub kohtutega, et olukorras, kus kostjal oli korteriomandit kasutava isikuna seadusest tulenev õigus kaasomandi esemeks olevat parkimisala kasutada, ei saanud hageja eeldada, et kostja oleks oma sõidukit parkimisalale parkides väljendanud tahet sõlmida hagejaga parkimisleping. Kolleegium järgib selles osas kohtute põhjendusi ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda.
  6. Ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi tuleb siiski täiendada osas, mis puudutab sõidukite parkimise korraldamist korteriomandi kaasomandi osa esemel. 13.
  7. Korteriomaniku õigused korteriomandi kasutamisel on sätestatud

§-s 30.

§ 30

lg 1 p 2 kohaselt on korteriomanikul õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt. Viimasega sarnane põhimõte on sätestatud asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-s 3, mille kohaselt on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Eelnevast tulenevalt sätestab seadus eelduse, et kui kaasomandi eseme kasutamise korda ei ole kindlaks määratud, võivad kõik korteriomanikud seda kasutada tingimusel, et kasutus vastab kaasomandi eseme otstarbele. See õigus laieneb ka korteriomandit kasutavale isikule (

§ 30lg 3). 4

(5)2-22-100795 13.2. Üldjuhul võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist seadusest erinevalt reguleerida, kui nad sõlmivad selleks vastava kokkuleppe (

§ 13

), sh võivad nad kokkuleppega anda osa kaasomandi esemest mõne korteriomaniku erikasutusse (

§ 14

). Kui varem kehtinud KOS § 12 lg 2 võimaldas korteriomanikel kaasomandi eseme tavakasutust puudutavaid küsimusi otsustada häälteenamusega, siis kehtiva

-i kohaselt on samad küsimused hõlmatud kaasomandi eseme tavapärase valitsemisega, mille üle otsustavad korteriomanikud häälteenamuse alusel, kui korteriühistu põhikirjaga ei nähta ette rangemaid nõudeid (

§ 35lg 1).

13.3. Kaasomandi eseme tavakasutuse piirid sätestab

§ 31

lg 1 p 1, mille kohaselt peavad korteriomanikud kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Korteriomaniku tegevus väljub tavakasutuse raamest eelkõige juhul, kui sellega rikutakse teiste korteriomanike õigusi (vt nt RKTKm 30.01.2019, 2-17-11887/61, p 15). Igal juhul ei ole tavakasutusega seega tegemist olukorras, kus välistatakse korteriomaniku seadusest tulenev õigus kaasomandi eset (otstarbe kohaselt) kasutada (

§ 30lg 1 p 2; AÕS § 72 lg 3).

Küll aga võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist täpsustada, kuid ka sel juhul on tavakasutusega tegemist üksnes juhul, kui sellega tagatakse korteriomanike võrdne kohtlemine. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka sõidukite parkimise korraldamine kaasomandi esemel tingimata küsimus, mida korteriomanikud saavad otsustada üksnes kokkuleppel. Kohtud on vastupidisele järeldusele asudes tuginenud ekslikult Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10 tehtud otsuse punktis

  1. Viidatud lahendis ei käsitlenud kolleegium parkimise korraldamist kui kaasomandi eseme kasutamist üldiselt, vaid konkreetse küsimuse, s.o parkimiskohtade kindlaksmääramise kontekstis. 13.
  2. Teenusepakkujaga lepingu sõlmimine kaasomandi esemeks oleval parkimisalal parkimise korraldamiseks on tavapärase valitsemise küsimus, mille üle saavad korteriomanikud otsustada üldkoosolekul häälteenamuse alusel (

§ 35lg 1).

Mh saab tavapärase valitsemise raames täpsustada parkimisala kasutamise korda, et lihtsustada parkimist korraldava teenusepakkuja tööd, kehtestades nt parkimiskaartide süsteemi parkimisala kasutusõiguse (korteriomaniku staatuse) tõendamiseks. Viimase tõendamata jätmine ei välista siiski korteriomaniku seadusest tulenevat õigust parkimisala kasutada ega anna alust järeldada korteriomaniku tahet teenusepakkujaga parkimislepingu sõlmimiseks (vt ka p 12). Selleks, et seada korteriomaniku õigus parkimisala kasutamiseks sõltuvusse parkimiskaardi olemasolust, on vaja korteriomanike kokkulepet (vt p-d 13.2 ja 13.3). Juhul kui korteriomanike üldkoosolekul võetakse häälteenamusega vastu otsus, mille jaoks oleks olnud vajalik kõigi korteriomanike nõusolek, siis on selline otsus TsÜS § 38 lg 2 esimese lause kohaselt tühine (vt RKTKm 01.06.2022, 2-19-16450/58, p 15). 14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 15. Määruskaebuselt tasutud riigilõiv arvatakse TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.