Obsah (5)

§ 47§ 108§ 109§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-21-3002 Otsuse kuupäev 28. veebruar 2023 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Xi kaebused Tartu Vanglalt mittevaralise kahj

) § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

1. Kohus on seisukohal, et kaebaja taotlus kriminaalasja nr 1-20-6533 materjalidest maakohtu määruse alusel tehtud 22.02.
2. a Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiakti nr 21EAOK0003 väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata kaebaja taotlus tema abikaasa poolt vanglale seoses kaebaja piinamisega esitatud kaebuste väljanõudmiseks.
3. Kaebaja 24.09.
4. a ja 29.09.
5. a vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluste kohaselt oli kaebaja arvates talle kahju tekitatud 1,5 aastat vahistatuna vanglas hoidmisega, 3 narkosõltlastele mõeldud tegevuste mittepakkumise ja üksikvangistuses hoidmisega, samuti põhihariduse omandamise mittevõimaldamisega (II kd, tl 10, 11, 12) ning tegevusteraapia mittevõimaldamisega ja rahulolematusega kommunikatsiooniprogrammiga (II kd, tl 13, 14). Kaebuste kohaselt oli kaebuste esitamise ajaks kahju tekitamise periood pikenenud 1,8 aastani. 26.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu Halduskolleegiumi (RKHKo) 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtulahendid).

1. Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks.
2. Kohus põhjendab täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmist asjaoluga, et poolte vahel ei ole nimetatud küsimuses vaidlust ja faktiline asjaolu on tõendatud teiste asjas kogutud tõenditega, aga ka avalikult kättesaadavate kohtulahenditega.
3. Kaebaja on tõendina esitanud väljavõtte tervisekaardist (I kd, tl 46-48). Kaebaja on esitanud tervisekaardi 7-8, 11-13 leheküljed. Haigusjuht A3157 202 kohaselt on kaebajal 05.03.2021 kuni 25.03.2021 diagnoositud segatüüpi isiksusehäired (F61.0) kaasneva diagnoosiga-mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired, käesolevalt kaine, kontrollitud keskkonnas (F19.21). Vastustaja tõendina esitatud doktor S.K. 12.04.
4. a e-kirja (I kd, tl 140) kohaselt on kaebajale seoses eelnimetatud diagnoosiga osutatud medikamentoosset ravi ja rehabilitatsioonile saab ta süüdimõistetuna.
5. Kaebuse kohaselt on kaebajal keskmine vaimne puue. Õiguslikku vaidlust, et kaebaja on võimeline kandma vabadusekaotuslikku karistust ei saa olla, mis on tõendatud mh Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-20-6533 {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=331566564, 22.02.2023} ja selles kohtuasjas viidatud Riigikohtu otsusega asjas nr 5-22-3 {https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=5-22-3/17,22.02.2023}.
6. Kaebaja soovib tema piinamist vanglas tõendada abikaasa vanglale esitatud kaebustega. Kaebaja ei ole kirjeldanud ühtegi faktilist tähtsust omada võivat asjaolu, mida ei tea kaebaja ise, ja mida võiks teada ainult tema abikaasa. Seega on kaebajal endal olnud menetlusdokumentides võimalus esitada kõik asjas tähtsust omada võivat asjaolud seoses tema väidatava piinamisega vangla poolt, mistõttu ei saa kaebaja abikaasa vanglale esitatud kaebused olla tõenditena tähtsust omavad seoses kaebaja õiguste rikkumisega vanglas. Seda põhjusel, et kaebaja abikaasa sai kaebused vanglale esitada üksnes tema kui vahistatu abikaasa õiguste kaitseks mitte kaebaja õiguste kaitseks, sest kaebaja ei ole enda terviseseisundit kirjeldanud 4 menetlusdokumentides sedavõrd raskena, et abikaasa oleks pidanud kaebuseid esitama kaebaja eest või asemel.
7. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuste rahuldamiseks puudub alus.
8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega.
9. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitist poolteist (1,5) aastat kestnud üksikvangistuses hoidmise ja kaebaja õigusi rikkunud kinnipidamistingimuste tõttu.
10. Tartu Vangla 24.11.
11. a vahistatu Xi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt on kaebaja kinni peetud 20.04.
12. a ja otsuse tegemise ajal jätkuvalt vahistatu staatuses ning Tartu Vanglas paiknenud
13. jaanuarist
14. märtsini
15. a,
16. märtsist
17. maini
18. a ja alates 18.05.
19. a kuni vangla otsuse tegemiseni, s.o kuni 24.11.
20. a.
21. Seega saab Tartu Vangla olla mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses vabadusõiguse rikkumisega 1 aasta ja 6 kuu ehk ca 540 päeva eest vastustajaks olla üksnes selle aja eest esitatud hüvitise nõudes, mil kaebaja paiknes Tartu Vanglas, s.o 309 päeva osas, kuni kohustuslikus kohtueelses menetluses otsuse tegemiseni. Rikkumise jätkumise tuvastamise korral kuni käesolevas asjas kohtuotsuse tegemiseni.
22. Prokuratuuri 21.04.
23. a määruse (I kd, tl 86-87) kohaselt on kaebaja 20.04.
24. a kahtlustatavana kinni peetud ja 21.04.
25. a vahistatud. Prokurör on määruse kohaselt otsustanud: piirata vahistatu lühiajalisi ja pikaajalisi kokkusaamisi ning tema kirjavahetust ja telefoni kasutamist kuni vahistamise lõpuni; paigutada vahistatu arestimaja kambrisse ja tagada täielik eraldatus teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Määrus on saadetud täitmiseks vahistatu asukohaks olevatele arestimajadele. Määruses on selgitanud selle vaidlustamise korda ja määrusel on kaebaja 22.04.
26. a kinnitus määruse kättesaamise kohta.
27. Tartu Maakohtu 10.03.
28. a kriminaalasja nr 1-20-6533 määruse (I kd, tl 88) kohaselt on kohus tühistanud kõik Xi suhtes kohaldatud lisapiirangud. Määruse põhjenduste kohaselt on Prokuratuur kaebaja osas lisapiiranguid kohaldanud
29. aasta aprillis, seega on Xi suhtlemisvõimalused nii lähedaste kui kaaskinnipeetavatega olnud piiratud peaaegu aasta aega, mistõttu ei ole maakohtu hinnangul Xile kohaldatud lisapiirangud kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalsed.
30. Prokuratuuri 21.04.
31. a määrusega ja Tartu Maakohtu 10.03.
32. a kriminaalasja nr 120-6533 määrusega tõendatu piirab omakorda perioodi, mil kaebaja hüvitisenõude eest saab vastustajaks olla Tartu Vangla. 5
33. Halduskohus märgib esimese vahemärkusena vastuseks kaebajale, et kaebaja ei ole käesolevas asjas taotlenud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist vaid vangistustingimustega tekitatud kahju hüvitamist. Halduskohtu arusaamisel karistusõigusest on Prokuratuuri määruse kohaselt kaebajalt vabadus võetud kahtlustatavana kinnipidamisel 20.04.
34. a ja alates 21.
35. a tõkendina vahistamisest.
36. Kaebajast lähtuv ühiskonnaohtlikkus ei ole olnud väike. Nimelt on temale rangeima tõkendi vahistamise kõrval Prokuratuuri 21.04.
37. a määrusega kohaldatud lisapiiranguid: piirates vahistatu lühiajalisi ja pikaajalisi kokkusaamisi ning tema kirjavahetust ja telefoni kasutamist kuni vahistamise lõpuni; paigutatud vahistatu arestimaja kambrisse tagades täieliku eraldatuse teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest.
38. Prokuratuuri määrus on saadetud täitmiseks vahistatu asukohaks olevatele arestimajadele, seega ka Tartu Vanglale. Seega on kaebaja liikumisvabadust piiratud süüteomenetluses Prokuratuuri poolt mitte aga õigusvastaste vangistustingimuste ja üksikvangistusega, nagu väidab halduskohtule esitatud menetlusdokumentides kaebaja.
39. Halduskohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebaja süüteomenetluses saavutanud tema liikumisvabaduse piirangute õigusvastasuse kindlakstegemist kuni Tartu Maakohtu 10.03.
40. a kriminaalasja nr 1-20-6533 määruse alusel kaebaja suhtes kohaldatud lisapiirangute tühistamiseni.
41. Rõhutamist vajab, et maakohus ei ole lisapiiranguid tühistanud määruse kohaselt tagasiulatuvalt, vaid leidnud, et lisapiirangud ei ole kriminaalmenetluse huvides proportsionaalsed määruse jõustumisest. Maakohtu 10.03.
42. a määrust ei ole halduskohtu arusaamisel pööratud täitmisele viivitamatult, mistõttu sai see jõustuda varasemalt alates 26.03.
43. a.
44. Nagu eelnevalt tuvastatud, hoiti kaebajat Tartu Vanglas
45. märtsist
46. maini
47. a ja alates 18.05.
48. a kuni vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemiseni, s.o kaebaja arvestuse kohase 1,5 aasta asemel vähem kui kaheksa kuud.
49. Halduskohus jääb vaidlust sisuliselt lahendades eelmenetluses võetud seisukohale, et kaebaja kirjeldused, kuidas teda on üksikvangistusega piinatud, talle ei ole pakutud tegevusi ja sobivaid programme, samuti ei ole võimaldatud õppida, tuleb kokkuvõtvalt kvalifitseerida väärikuse alandamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõudena riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes.
50. Kaebaja viitab kaebuses küll tervise kahjustamisele, kuid kohus ei pidanud kaebust riigilõivuvabaks, sest kaebuse ja kaebaja esitatud menetlusdokumentide kohaselt on kaebajal vaimse tervisega probleeme juba varasemalt ja ka sõltuvusprobleem ei ole tekkinud vanglas viibides, ning kaebaja ei ole kohtueelselt ega kaebustes kohtule välja toonud, et vangla oleks põhjustanud kaebajale uue kehavigastuse või terviserikke, vaid kaebaja hinnangul ei ole vangla arvestanud tema tervislikku seisundit kinnipidamistingimuste kohaldamisel.
51. Kohtueelsetes kahjunõuetes viitas kaebaja, et vangla on rikkunud EIÕK artiklit 3 ja 14, mis reguleerivad piinamise ja diskrimineerimise keelamist.
52. Seega on kaebaja vanglalt kohtueelses menetluses nõudnud hüvitist enda väärikuse alandamise eest, mistõttu lahendab kohus vaidluse osas, milles on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. 6
53. Vangistusseaduse (VangS) § 4¹ lõike 1 kohaselt koheldakse vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama paragrahvi
54. lõikest tuleneb üldine alus vahistatu vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks vanglas.
55. ÜRO piinamise vastase konventsiooni järgi tähendab mõiste „piinamine“ tegevust, millega inimesele tahtlikult tekitatakse tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi, et saada sellelt isikult või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; või et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida; või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel, kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul. Selle mõiste all ei mõelda valu või piina, mis tekib üksnes seaduslike sanktsioonide rakendamise tagajärjel või on nendest sanktsioonidest lahutamatu või kutsutakse nende poolt juhuslikult esile.
56. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal on eelpool viidatud kohtuotsus kriminaalasjas nr 120-6533 jõustunud 01.02.
57. a osaliselt, kuid halduskohtule teadaolevalt ei ole kohtud kaebajale kohaldatud sanktsioonide osas Prokuratuuri 21.04.
58. a määrust muutnud, mistõttu on kaebaja käsitlus tema piinamisest vangla poolt alusetu, sest kaebaja vabadust piirati Prokuratuuri määruse, mitte aga Tartu Vangla poolt kaebaja suhtes vangistuse kohaldamisel antud avalik-õiguslike haldusaktide või teostatud toimingute alusel.
59. Tartu Ringkonnakohtu 25.05.
60. a kriminaalasja nr 1-20-6533 kohtuotsuse asjaolude osa punkti 1.
61. kohaselt loeti kaebaja karistuse kandmise algust vahistamise päevast ehk
62. aprillist
63. a ja tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=331613635, 27.02.2023}.
64. Seega hoiti kaebajat vaidlusaluse 1,5 aasta jooksul ja käesolevas haldusasjas esimese kaebuse esitamise ajal, ehk
65. detsembril
66. a vanglas vahistatuna ja vangla pidi kohaldama kaebaja suhtes vangistusõigust ja kinnipidamistingimusi kaebaja vahistatu staatusest tulenevalt.
67. VangS § 90 lg 3 kohaselt, vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.
68. Osundatud asjaoludel märgib kohus vastuseks kaebusele, et vangla kaalutlusõigus kaebaja vangistuse korraldusküsimustes oli seotud seetõttu VangS §-st 90 tulenevate piirangutega. Viimati viidatud kohtuotsuse kohaselt, kaebaja vahistamise ajal ei töötanud ega õppinud, mistõttu on kaebaja alusetult kaebustes lähtunud eeldusest, et vanglasse toimetamisel tekib tal automaatselt soovi korral õigus hariduse omandamisele, mis annab talle õppurina eristaatuse vahistatuna VangS § 90 lg 3 alusel.
69. Kaebajale kohaldus tema vahistatu staatusest tulenevalt kinnise vangla režiim (VangS § 7), kusjuures vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid prevaleerivad kinnipeetavate kohta käivate normide ees, ja seda juhul, kui need on leebemad võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega.1 Vt L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2014, lk 198 ja seal viidatud kohtupraktika.ca 1 7
70. Kohtu hinnangul ei toeta kaebaja väiteid üksikvangistuses hoidmise ja kinnipidamistingimustega kaebaja õiguste rikkumisest järgmised tõenditega tõendatud asjaolud.
71. Vahistatute andmekogude andmetega on tõendatud, et
72. a jaanuarist märtsini on kaebajal võimaldatud kohtuda kaitsjaga, teda on toimetatud kohtuistungitele Tartu kohtumajja ja vanglateenistus on kaebajale tutvustanud Tartu Vanglasse toimetamise järgselt vangistust reguleerivaid õigusakte.
73. Seega ei ole sel perioodil tõendatud kaebaja õiguste rikkumine, sest kaebajale on võimaldatud seadusekohast suhtlust ja vahistatu staatusest tulenevaid tegevusi.
74. Sama perioodi osas on kaebaja tervisekaardi andmetega tõendatud kaebajale tervishoiuteenuse osutamise käigus rohkem kui 15 korral erinevate meditsiiniteenuste osutamise käigus suhtlusvõimalus meditsiinitöötajatega (meditsiini õed, psühhiaater, neuroloog).
75. Samal perioodil on vaatamata Prokuratuuri poolt varasemalt kaebaja kirjavahetuse piiramisele kaebaja kirjavahetuskaardi väljavõtete kohaselt olnud võimalus olla kirjavahetuses erinevate adressaatidega ametiasutustest ja mujalt.
76. Arestialuste andmekogu andmete kohaselt on kaebajal
77. aasta märtsist kuni septembrini võimaldatud kokkusaamised kaitsjatega, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised abikaasa ja lastega, teda on toimetatud teise vanglasse ja Tartu kohtumajja, samuti perekondlikul põhjusel ametiasutusse ning raviasutustesse, võimaldatud vestlusi vanglateenistuse ametnikega, samuti psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga suhtlusprogrammi raames. Kaebajale on suhtlusprogrammi raames edastatud ka vastavaid materjale.
78. Sama perioodi osas on kaebaja tervisekaardi andmetega tõendatud kaebajale tervishoiuteenuse osutamise käigus rohkem kui 20 korral erinevate meditsiiniteenuste osutamise käigus suhtlusvõimalus meditsiinitöötajatega (pere-, silma-, hamba- ja taastusraviarst, psühhiaater, ortopeed, neuroloog, meditsiini õed, uuringute läbiviijad).
79. Samal perioodil on kirjavahetuskaardi ja telefonikõnede väljavõtte kohaselt kaebajal olnud aktiivne võimalus kirjavahetuse pidamiseks ning tal on olnud ligipääs telefoni kasutamise õigusele, kusjuures kaebaja on need õigused ka realiseerida saanud.
80. Seoses väidetava üksikvangistuse kohaldamisega on kaebaja ise menetlusdokumentides osundanud perioodidele, mil teda ei hoitud üksikvangistuses, vaid tal oli kambris ka kambrikaaslane, s.o
81. a jaanuaris ja sama aasta septembris.
82. Samas on haldusmenetluse toimiku materjalide kohaselt kaebaja esitanud vanglale taotlusi üksi kambris hoidmise võimaldamiseks. Tartu Vangla psühhiaater S.K. selgitustega on tõendatud, et vanglale ei ole teada, et kaebaja terviseseisundis esineks selliseid asjaolusid, mis välistaksid tema kambris viibimise teise tema jaoks võõra kinnipeetavaga, mistõttu nõustub kohus vangla järeldusega, et kambrikaaslase puudumine ei olnud kaebajale sotsiaalse suhtluse tähenduses tegelikkuses vastumeelne, kuna tõendatud on kaebaja tahe valikuvõimaluseks, kellega kambrit vahistatuna jagada.
83. Kaebaja on ise kaebuse põhistamiseks esitanud vangla sotsiaaltöötaja L. K. märkmed kaebajaga suhtlusprogrammi läbiviimise kohta ning kaebajale programmi raames antud töölehed. Kohus ei nõustu kaebaja selgitustega, et need tõendid tõendavad, et programm ei 8 tööta. Kohus nõustub vanglaga, et suhtlusprogrammi eesmärgiks oli pakkuda kaebajale inimlikku kontakti, mis on kaebaja enda tõenditega ka tõendatud.
84. Kohtu hinnangul tõendavad kaebaja esitatud tõendid nii programmi läbiviimist kui asjaolu, et kaebaja eelistas kontaktkohtumistele leevendusmeetmeid ega soovinud vestlusi kaplaniga ning algselt ka psühholoogiga.
85. Samuti on kaebaja tõenditega tõendatud, et vastava soovi avaldamisel on kaebajale võimaldatud ka psühholoogilist abi, mis on tõendatud ka eelkäsitletud vastustaja tõenditega, mille kohaselt suhtles kaebaja psühholoogiga.
86. Vastustaja on menetlusdokumentides omaks võtnud, et Tartu Vanglas ei olnud
87. aastal eraldi sõltlaste tugirühma vahi all viibivatele isikutele, millest ei saa aga järeldada, et kaebajale ei ole abi antud ja ta oleks pidanud oma sõltuvusega ise toime tulema.
88. Tõendatud on kaebajale psühhiaatrilise abi andmine psühhiaatri vastuvõttude näol
89. aasta jaanuaris, märtsis, kahel korral juunis ja septembris, millele lisaks on psühhiaatri selgituste kohaselt kaebajale osutatud vaidlusalusel perioodil medikamentoosset ravi.
90. Kaebajat on vahistatuna (Vangs § 4) koheldud õiguspäraselt. Kaebajal ei olnud vahistatuna subjektiivset õigust nendele tegevustele, mille kaalutletult võimaldamata jätmist vangla poolt ta peab enda õigusi rikkuvaks.
91. Neil tõendamist leidnud faktilistel asjaoludel ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud vangla kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, sellega kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ja kaebajale kahju tekitamine ega põhjuslik seos võimaliku õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Samuti ei ole tõendatud vangla süü kaebaja õiguste rikkumises ja kaebajale mittevaralise kahju tekitamises.
92. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus ühte menetlusse liidetud kaebused käesoleva kohtuotsusega rahuldamata.
93. Seoses kaebuste rahuldamata jätmisega peab menetluskulud kandma kaebaja (

§ 108lg 1), sh kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 100 eurot.

Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist (

§ 109lg 1).

77. Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 150 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja vabastas jääb riigi kanda (

§ 118lg 3).

78. Kaebaja nimi tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga, sest kohtuotsus sisaldab kaebaja terviseandmeid (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 9