1-23-5753/27

1-23-5753 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number

1. jaanuar 2024, Tallinn, kirjalik menetlus 1-23-5753 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Janika Kallin, Orvi Koik Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a määrus, millega lõpetati kriminaalasjas menetlus ja kohaldati X suhtes psühhiaatrilist sundravi Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Õigusvastase teo toimepannud isiku X (isikukood XXXXXXXXXX) kaitsja Toomas Pilt (e-post XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a määrus jätta muutmata ning X kaitsja Toomas Pildi esitatud määruskaebus rahuldamata.
7. Mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Lawoja kasuks välja mõistliku suurusega tasu summas 87,84 eurot (sh käibemaks 15,84 eurot) vandeadvokaadi abi Toomas Pildi poolt Xle osutatud riigi õigusabi eest, milline kulu jätta X kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebuse põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega. Kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. Asjaolud ja menetluse käik
8. Põhja Ringkonnaprokuratuur edastas 29.09.2023 Harju Maakohtule kriminaalasja X suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks KarS § 121 lg 1 tunnustega teo toimepanemise tõttu. Prokuratuuri määruse kohaselt on kohtueelse menetluse käigus kindlaks tehtud, et X 29.08.2023 kella 22:19 paiku aadressil XXX, lõi ühe korra noaga oma tuttavat Y vastu selga turja piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ning nähtava tervisevigastuse - lõikehaava turjal pikkusega 2-3 cm. Seega X pani toime teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja tervise kahjustamise, see on KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Eelpool nimetatud teo toimepanemise ajal oli X oma psüühikaseisundist tulenevalt süüdimatu.
9. Harju Maakohtu 21.11.
10. a istungil jäi prokurör taotluse juurde, leidis, et kogutud tõenditega on kinnitust leidnud X poolt toimepandud õigusvastane tegu, et see on toime pandud süüdimatus seisundis ja et isiku suhtes tuleb kohaldada statsionaarset sundravi. Kaitsja nõustus, et kriminaalmenetlus X suhtes tuleb lõpetada. Samas leidis, et kohtul tuleb hinnata kas X on õigusvastase teo toime pannud ja et määrata tuleks õigusvastase teo toime pannud isikule ambulatoorne ravi. X selgitas, et kannatanu tungis talle kallale, mille tagajärjel kukkus tal nuga maha. Ta võttis noa enesekaitseks kätte, kuid isik jätkas tema ründamist ja selle tagajärjel sai noaga 2-3 cm haava. Ta ei soovinud tegelikult kannatanut lüüa. Nuga oli tal kaasas enesekaitseks, kuna isa kunagi soovitas tal õhtul hilja välja minnes nuga vöö vahele panna. Enam nuga kaasa ei võta. Ravimeid, sh diabeedi ravimeid, võtab korralikult. Tunnistaja ilmselt ei näinud kogu olukorda pealt, kui annab ütluseid, et ta läks kannatanule ilma põhjuseta kallale. Avaldas, et soovib ambulatoorset ravi. MAAKOHTU MÄÄRUS
11. Harju Maakohus lõpetas 05.12.
12. a määrusega kriminaalmenetluse KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüteos KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. Maakohus kohaldas X suhtes KarS § 86 lg 1 alusel psühhiaatrilist sundravi statsionaarses vormis kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse ära langemiseni. Maakohtu hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendatud, et 29.08.2023 kella 22:19 paiku aadressil XXX, lõi X ühe korra noaga oma tuttavat Y vastu selga turja piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ning nähtava tervisevigastuse - lõikehaava turjal pikkusega 2-3 cm ja pani sellega toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Õigusvastase teo toimepanemist kinnitavad kannatanu Y 30.08.2023 antud ütlused, mille kohaselt käis ta 29.08.2023 õhtul Selveris XXX. Poest väljudes võttis koera ja hakkas oma ratast võtma kui tema juurde tuli meesterahvas ning hakkas segast juttu karjuma. Meesterahval oli nuga käes. Nad liikusid Neste tankla suunas kui kannatanu komistas ja kukkus, seejärel tundis lööki selja piirkonnas. Poe suunas tagasi liikudes katsus kukalt ja sai aru, et teda on noaga rünnatud. Meesterahvas lahkus taarapunkti suunas, tundis meesterahva ära, nimi on Y, perekonnanime ei tea. Kannatanu vigastus on fikseeritud isiku läbivaatusprotokollis ja sellele lisatud fototabelis, mille kohaselt oli Yl kuklas 2-3 cm pikkune haav, seljal, kätel ja kehal veretaoline määrdumine. Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest kinnitab, et 29.08.2023 saabus raviasutusse Y, kannatanul kaelal haav, kehavigastus tekkis noa rünnaku tagajärjel. Tunnistaja C 29.08.2023 antud ütluste kohaselt oli ta 29.08.2023 kella 22:19 ajal XXX Selveri ja nägi kuidas Selveri taga tankla pool ründas heledama pluusiga habemega mees noaga teist meest. Juhtunu asjaolud on fikseeritud 07.09.2023 koostatud asitõendi vaatlusprotokollis, milles on vaadeldud Neste Eesti AS ja Selver AS turvakaamerate salvestusi. Salvestistelt nähtub, et heledas riietuses meesterahvas lööb tumedas riietuses meesterahvast. Menetluse käigus on tuvastatud, et salvestisel nähtuv heledamas riietuses meesterahvas on X ning tumedamas riietuses meesterahvas on kannatanu Y. 30.08.2023 sündmuskoha vaatlusprotokollis ja sellele lisatud fototabelis on fikseeritud sündmuskoht ning sündmuskohalt võetud proovide asukohad. 11.09.2023 koostatud asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud X läbivaatuse käigus leitud ja ära võetud nuga, millel on verekahtlane määrdumine. X isiku läbivaatuse protokollist koos fototabeliga nähtub, et isikult on võetud hoiule nuga koos vutlariga, jope, püksid koos rihmaga (pakendid 1-3). X isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt oli isik kinni peetud 29.08.2023 kell 22.32 XXXs, XXX kahtlustatuna KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. X on kohtus selgitanud, et võttis noa kätte enesekaitseks, kuna isik ründas teda. 2 Maakohtu hinnangul on ülalviidatud tõenditega kinnitust leidnud, et X pani toime õigusvastase teo. Kuigi X on andnud kohtuistungil selgitusi, et pani teo toime enesekaitseks ja kanntanu oli justkui see, kes teda ründas, ei toeta X versiooni juhtunust kriminaalasjas kogutud tõendid. Nimelt nähtub Neste Eesti AS ja Selver AS turvakaamerate salvestustelt selgelt, et tumedas riietuses meesterahvas, kes oli tuvastatud kui Y taganeb, ning tema suunas liigub heledates riietes isik, kes on tuvastatud kui X. Kannatanu kukub taganedes ohutussaarele, kus nii kannatanu kui ka X jäävad osaliselt auto varju. Seejärel X tõstab parema käe ning lööb korduvalt maas olevat isikut. Ka tunnistaja C on kinnitanud, et X ründas kannatanut. X avaldas kohtus arvamust, et ilmselt tunnistaja ei näinud sündmust algusest peale, kuid tunnistaja ütlustest nähtub, et see ei vasta tõele. Tunnistaja selgitas, et tüli algas sellest, et ründaja helistas kellelegi, kes telefonile ei vastanud. Siis tuli kannatanu poest välja, võttis koera ning hakkas lahkuma, mille järel ründaja hakkas karjuma ja ähvardama, et annab nuga. Kannatanu üritas mitte välja teha ja liikus eemale, kuid ründaja jätkas agressiivset käitumist. Kannatanu taganes ja ütles, et ründaja noa ära paneks. Vaieldes liiguti tanklani, kus kannatanu kukkus või teda lükati, kannatanu oli pooleldi auto taga pikali kui ründaja läks noaga lööma. Seega on maakohtu hinnangul tunnistaja üksikasjalikult selgitanud juhtunut sündmuse algusest peale ja puudub alus kahelda antud ütluste usaldusväärsuses. Samuti kummutab enesekaitse versiooni kannatanule tekitatud vigastuse asukoht. Yle tekitatud noahaav asub kukla priikonnas, millest saab järeldada, et löögi hetkel oli kanntanu X poole seljaga. Järelikult ei saanud Y noaga löömise hetkel Xle ohtu kujutada. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 7.1-3/487 ja akti lisa kohaselt põeb X rasket vaimutegevuse häiret kroonilise vaimuhaiguse kujul, tal on segatüüpi skisoafektiivne häire, RHK- 10 järgi koos F 25,
13. X pani teo toime süüdimatus seisundis ja vajab psühhiaatrilist statsionaarset sundravi. X ei olnud 29.08.2023 võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist juhtima ning see oli põhjuslikus seoses temal esineva raske psüühikahäirega. Seega on tuvastatud, et X ei ole tulenevalt KarS § 34 lg-st 3 süüdiv. Eksperdi ütluste kohaselt ei olnud X oma vaimse seisundi tõttu temale süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Ekspertiisiaktist ja selle lisast nähtub, et X põeb kroonilise kuluga vaimuhaigust segatüüpi skisoafektiivse häire kujul. Ta on sotsiaalselt irdunud, elab oma psühhootilises maailmas, tal on antisanitaarne tervisele ohtlik elustiil. Taustal on välja kujunenud raske tunde- tahtelu- ja sotsiaalse toimetulematusega kaasnev defekt, sügav regressioon. Tal on luululised hallutsinatoorsed avaldused, puudub kriitika käesoleva ja varasema ohtliku psühhootilise käitumise osas. Lisaks ei ole ta taganud endale diabeediravi. Vaimset seisundit komplitseerib võimalik kanepisõltuvus. X ei olnud õigusvastase teo pimepanemise ajal võimeline oma käitumist juhtima ega teo keelatusest aru saama. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et kriminaalmenetlus tuleb X suhtes KrMS § 402 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kuna X pani õigusvastase teo teo toime süüdimatusseisundis, on sundravi eeldused täidetud. Ekspertiisiaktist nähtub, et X on esmakordselt viibinud psühhiaatriakliinikus 07.02.2019, mil ta toodi ravile politsei kaasabil. X lahkus haiglast omavoliliselt, kuid toodi politsei kaasabil tagasi ravile 04.04.
14. Enne esmakordset hospitaliseerimist oli agressiivne, tungis kallale isale ja tüdruksõbrale, esinesid raevuhood, mille käigus lõhkus kodus sisustust. Käsilolevas menetluses heidetakse Xle ette kannatanu noaga löömist. Tegu oli toime pandud avalikus kohas, seejuures ei ole asjas tõendeid selle kohta, et kannatanu oleks Xt kuidagi provotseerinud või oma käitumisega põhjustanud vägivalla kasutamist. Tunnistaja ütluste kohaselt käitus X enne kannatanu suhtes vägivalla kasutamist agressiivselt, karjus ebatsensuurseid väljendeid ning lubas noaga lüüa. Seega võib maakohtu hinnangul pidada Xt ühiskonnale ohtlikuks, kuivõrd ta oma haigusest tulenevalt ei ole suuteline enda käitumist juhtima, agressiivsus võib avalduda ettenägematutes olukordades ning X võib kasutada vägivalda teiste isikute suhtes. Lisaks ühiskonnaohtlikkusele võib X olla ohtlik ka 3 iseendale. Nimelt nähtub ekspertiisiaktist, et X põeb diabeeti ning ravi on olnud kaootiline. Diabeedi ravimata jätmisel võib isikul tekkida raskeid terviserikkeid. Sundravi ühe aluse – ravivajaduse – olemasolu jaatamiseks tuleb hinnata seda, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Isiku ohtlikkusest ei saa veel automaatselt tuletada sundravi kohaldamise vajadust. Ekspertiisiakti kohaselt vajab X oma vaimse seisundi tõttu statsionaarset psühhiaatrilist sundravi KarS § 86 järgi. Xl esinevat psüühilist häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada, leevendada, ravida, sotsiaalses plaanis aidata kaasa tema tervislikule ja sotsiaalsele rehabilitatsioonile. Maakohtu hinnangul räägib X ravivajaduse kasuks asjaolu, et meditsiiniliste vahenditega on võimalik temal esinevat psüühilist häiret positiivselt mõjutada ja sellevõrra tema ühiskonnaohtlikkust vähendada. Maakohus veendus ka kohtuistungil, et seni teostatud tahtevastane ravi (tsiviilkorras) on kahtlemata tema olukorda paremuse poole leevendanud võrreldes teo toimepanemise ajaga. Seega on selge, et raviga tuleb jätkata. X avaldas kohtuistungil soovi, et talle määrataks ambulatoorne ravi ning kinnitas, et on suuteline ise ravimeid võtma ja ravikorda ambulatoorses vormis järgima. Maakohus sellega siiski nõustuda ei saanud. Kohtuistungil, mis 21.11.2023 toimus PERH-i ruumides, jättis X adekvaatse mulje ning vastas kohtu küsimustele arusaadavalt ja ammendavalt. Samas olid tema vastused siiski mõnevõrra vastuolulised nii omavahel kui ka teiste tõendite ning reaalsusega. Eelkõige selles osas, mis puudutas kannatanu poolset väidetavat rünnet tema vastu ning samuti noaga löömist hädakaitse olukorras. X märkis kohtuistungil, et “Isik ise tungis kallale mulle /…/ isik jätkas mind ründamast/…/ üritas mind tulla ründama kummalgil asendis/…/ kuna rünnak luhtus, see oli siis peale seda üritas ta mind veel korra rünnata, kui ta oli juba noaga pihta saanud“. Seda väitis ta olukorras, kus kohtuistungil koos temaga vaadati videosalvestis üle ja samuti ka kõrvalise tunnistaja ütlustega on see versioon väga üheselt ümber lükatud. Sellest järeldub, et ka kohtuistungi toimumise hetkel, st mitu kuud peale tahtevastase ravi algust, on tema seisukohad toimunule endiselt segunenud võimalike luululiste mõtete ja arusaamaga toimunust. Samuti viitas ta kohtuistungil sellele, et elatist teenib antiiksete esemete vahendamisega. Toimikus olevast ekspertiisiaktist nähtub, et need võivad olla hoopis prügimäelt leitavad jäätmed, mida ta koos tühja taaraga otsib ja kogub (ekspertiisiaktis on viide väidetavalt leitud antiiksele kuuldekõlarile). See omakorda aga tähendab, et senine tahtevastane ravi on talle küll leevendavalt mõjunud võrreldes teo toimepanemise ajaga, kuid maakohtu hinnangul vajab ta käesoleval hetkel siiski veel pikemaajalisemat ning kontrollitud ravi. Prokurör viitas kohtuvaidlustes sellele, et Harju Maakohtu tahtevastase ravi pikendamise määrusest nähtuvalt ei ole X psühhiaatriahaiglas ravil olles ravimeid korralikult võtnud, mistõttu tuli muuta raviskeemi ja minna üle nn pikaajalisele prolongeeritud süstiga manustatavale ravile. Seda kinnitas X kohtuistungil ka ise: „Mulle ainult ühte ravimit antakse, tehakse ükskord kuus mingisugune süst, mis nimeline süst see oli, ma ei mäletagi täpselt ja muud asjad mult on ära võetud, muid asju mul üldse ei ole enam“. Kuigi seda tahtest olenematu ravi määrust kriminaalasja toimiku materjalide hulgas ei ole, sest prokuratuur saatis asja kohtusse juba septembri lõpus, enne selle määruse tegemist (oktoobris), siis pole põhjust siiski kahelda selle väite paikapidavuses. Nimelt sellele viitab X oma kohtus antud ütlustes ka ise. Kokkuvõttes on see aga ohumärk, et X ei ole raviplaani haiglas viibides vabatahtlikult järginud ja ravimeetodit tuli seetõttu muuta. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole tal ka varasemalt olnud haiguskriitikat, sest kuigi ta 2019 aastal viibis samuti korduvalt tahtevastasel ravil, siis peale tahtevastast ravi ei ole ta vabatahtlikult mingit ravi saanud ja probleemi oma vaimse tervisega tunnistanud. Järelikult puudub tal igasugune haiguskriitika oma haiguse kohta ning on oht, et ambulatoorsel ravil olles X ei järgiks vabatahtlikult raviskeemi, sest selle eelduseks on haiguskriitika olemasolu. Psühhiaatrilise abi seaduse § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Arvestades X ühiskonnaohtlikkust ja ravivajadust ning eksperdi seisukohta, et X seisundit saab mõjutada medikamentoosse raviga, leidis 4 maakohus, et X suhtes tuleb kohaldada sundravi statsionaarses vormis, mis on vältimatult vajalik tagamaks, et X saaks vajalikku ravi haiguse leevendamiseks ja ühiskonnaohtlikkuse vähendamiseks. Maakohus leidis, et X ei ole suuteline ise ravivajadusest aru saama, mistõttu on põhjendatud isikule vajaduse korral ka ravimite sunniviisiline manustamine, kui isik ise ravimite manustamisega ei nõustu. Tulenevalt isiku põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest, tuleb siiski anda talle võimalus eelnevalt raviga vabatahtlikult soostuda ja sundi kasutada vaid juhul, kui isik ravimitest keeldub. MÄÄRUSKAEBUS
15. Harju Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse X kaitsja Toomas Pilt, kes palub määrus tühistada ja teha uus määrus, millega kohaldada X suhtes KarS § 86 lg 1 alusel psühhiaatrilist sundravi ambulatoorses vormis kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni. Kaitsja leiab, et maakohus on määruse tegemisel lühimenetluses rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 järgi mitte täites piisavalt KrMS § 3051 tulenevat kohtu põhjendamiskohustust. Maakohus tuginedes psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajaduse (tõendamiseseme asjaolu) põhjendamisel muu hulgas Harju Maakohtu tahtevastase ravi pikendamise määrusele, millest nähtuvalt ei ole X psühhiaatriahaiglas ravil olles ravimeid korralikult võtnud, mistõttu tuli muuta raviskeemi ja minna üle nn pikaajalisele prolongeeritud süstiga manustatavale ravile. Maakohus leidis ka, et kuigi seda tahtest olenematu ravi määrust kriminaalasja toimiku materjalide hulgas ei ole, sest prokuratuur saatis asja kohtusse juba septembri lõpus enne selle määruse tegemist (oktoobris), siis pole põhjust siiski kahelda selle väite paikapidavuses. Kaitsja leiab, et selline kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine viis ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Lühimenetluses asja lahendamine kriminaaltoimiku materjali põhjal tähendab, et kriminaalasja arutamisel ei saa kohtumenetluses enam esitada tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. oktoobri
17. a otsus asjas nr 3-1-1-67-16, p 15 ja seal viidatud
18. veebruari
19. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6 koos edasiste viidetega). Kaitsja leiab, et X kriminaalasja läbivaatamisel kasutas maakohus tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks tõendit, mida ei ole kriminaaltoimiku materjalide hulgas. Nimetatud Harju Maakohtu tahtevastase ravi pikendamise määrusele tuginedes leidis kohus, et X ei ole psühhiaatriahaiglas ravil olles ravimeid korralikult võtnud, mistõttu tuli muuta raviskeemi ja minna üle nn pikaajalisele prolongeeritud süstiga manustatavale ravile. Tuginedes ekspertiisiaktile, ei ole kaitsjal kahtlusi, et X on regulaarse ravivajadusega isik. Väljaspool vaidlust on ka fakt, et pärast 28.08.
20. a sündmust toimetati X SA PERH psühhiaatriakliinikusse haiglaravile. Haiglaravi lõppedes on X valmis jätkama ambulatoorse raviga. Kohtuistungil kinnitas X, et tema ravi piirdub sellega, et talle antakse ainult ühte ravimit, talle tehakse ükskord kuus mingisugune süst, mis nimeline süst see oli, ta ei mäletagi täpselt. X avaldas kohtuistungil soovi, et talle määrataks ambulatoorne ravi ning kinnitas, et on suuteline ise ravimeid võtma ja ravikorda ambulatoorses vormis järgima. Hindamaks järgnevalt, kas ja milline on X ohtlikkus, siis viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 1-167102, p 18 märgib kaebaja, et sundravi menetlusele allutatud isiku seisundit tuleb hinnata määruse tegemise aja seisuga. Arvestada tuleb kõnealuse isiku käitumist, tema seisundi muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. Kohus kohustas Xt osa võtma prokuratuuri sundravi taotluse arutamise kohtuistungist. X ilmus kohtuistungile, ta allus kõigile kohtu korraldustele, oli kohtu ja teiste kohtusaalis viibinute vastu viisakas ja vaoshoitud, ta vastas kohtu, kaitsja ja prokurörile küsimustele adekvaatselt ning tema käitumises ja olekus puudusid kaitsja hinnangul nüansid, mis tõstataksid kahtlusi ebaadekvaatsuse või ohtlikkuse kohta. Samuti väljendas X kohtuistungil selget arusaama ravimite võtmise vajaduse kohta vastavalt raviskeemile. 5 Hindamaks X ohtlikkust, siis ohtlikkuse hindamine on juriidiline prognoosotsus, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (RKKKm nr 3-1-1-105-16, p 24). Piisav ei ole teoreetiline oht. Ühiskonnaohtlikkus tähendab võimalust (tõenäosust, riski), et inimene hakkab panema toime õigusvastaseid tegusid. Uurides ekspertiisiakti, siis ekspertarvamus kajastab küll järeldusi X haiguse, elustiili ja sümptomite kohta, ent ekspertiisiaktis ei ole piisavalt avatud ohustava käitumise sisulist olemust. Analüüsides X tervikkäitumist, sh tema haiguslugu, samuti seda, et menetluse esemeks oleva teo puhul on põhjust rääkida üksikjuhtumitest, siis olukorras, kus X on allutatud ravile ja kohtuistungil kinnitas ta arusaama ravi jätkamise vajadusest, siis kaitsja hinnangul ei saa tuvastada kohtumääruse aja tegemise seisuga X nii suurt ohtlikkust, mis oleks statsionaarse sundravi kohaldamise eelduseks. Kaitsja hinnangul saab X puhul kõneleda abstraktse ohu ja ohtlikkuse võimalikkusest ehk teoreetilise ohu olemasolust. Teoreetilise ohu võimalikkus ei ole kaitsja hinnangul piisav statsionaarse sundravi määramiseks. Ka kohtu hinnangul jättis X kohtuistungil adekvaatse mulje ning vastas kohtu küsimustele arusaadavalt ja ammendavalt. Ekspertiisi tegemise ajal oli aga ekspert seisukohal, et X ei olnud sellel hetkel võimeline oma vaimse seisundi tõttu esinema kohtus. Kaitsja leiab, et sundravi liigi määramisel tuleb arvestada nii X tervislikku seisundi paranemist ekspertiisi tegemisest kuni käesoleva ajani kui ka tema raviks teostatavate toimingute intensiivsust. Raviskeemi puhul, mis piirdub kuus ühe korra teostatava pikaajalise mõjuga süstiga, ei ole statsionaarne raviasutuses viibimine otstarbekas ja X raviks piisaks kuus korra toimuvast ambulatoorsest ravist. Arvestada tuleb ka seda, et vastavalt KrMS § 4021 lg-le 2 on ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja kohustatud viivitamatult esitama kohtule taotluse ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kui ravile määratud isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale on kasvanud, ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest või kui isiku allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. X puhul annab eelnimetatud säte garantii ka selleks, et vajaduse korral on võimalik asendada tema suhtes teostatav ambulatoorne sundravi statsionaarse sundraviga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ja määruskaebusega, leiab, et maakohtu määrus on põhjendatud ning määruskaebuses esitatu ei anna alust selle muutmiseks või tühistamiseks.
22. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuivõrd esitatud kaebustes ei vaidlustata X poolt õigusvastase teo toimepanemist ning tulenevalt KrMS § 390 lg-st 2 vaatab ringkonnakohus asja läbi kaebuse piires, ei peatu kohus sellel küsimusel täiendavalt, vaid märgib üksnes, et nõustub maakohtu seisukoha ja ammendavate põhjendustega sellest, et õigusvastase teo toimepanemine X suhtes on asjas kogutud materjalidega tõendamist leidnud. Samuti ka see, et isik viibis KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime panemise ajal süüdimatusseisundis, mis tingib kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Ka ei vaidlustata sisuliselt X ravivajaduse küsimust, vaid üksnes seda, mis vormis ravi tuleks isikule kohaldada ning kas ta on ohtlik.
23. Isiku kaitsja leiab, et maakohus kasutades X kriminaalasja läbivaatamisel tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks tõendit, mida ei ole kriminaaltoimiku materjalide hulgas, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis viis ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Nimelt leidis maakohus tahtevastase ravi pikendamise määrusele tuginedes, et X ei ole psühhiaatriahaiglas ravil olles ravimeid korralikult võtnud, mistõttu tuli muuta raviskeemi ja minna üle nn pikaajalisele prolongeeritud süstiga manustatavale ravile. Ringkonnakohtu hinnangul jääb selgusetuks, milles kaitsja selle väitega seoses täpselt ei nõustu. Iseenesest fakti, et Xle on määratud süstiga manustatav ravim, kinnitab isik ise ka maakohtu istungil (mille on maakohus vaidlustatavas määruses samuti välja toonud) ning millele viitab ka kaebaja ise. Kui kaitsja aga leiab, et maakohus oleks justkui 6 eeltoodu pinnalt järeldanud isiku ravivajaduse, siis sellega kriminaalkolleegium ei nõustu ning leiab, et kaitsja seisukoht iseenesest ei lükka maakohtu lõppjäreldusi ümber. Isegi, kui jätta kõrvale maakohtu poolt viidatud tahtevastase ravi pikendamise määruses avaldatu, on maakohus lisaks sellele täiendavalt toonud välja X eelnevast elukäigust nähtuvad andmed, mis annavad alust arvamuseks, et X puhul on vajalik ravi kohaldada statsionaarses vormis. Nii on vaidlustatud määruses võetud arvesse, et isikul pole varasemalt olnud haiguskriitikat, kuigi on
24. a viibinud korduvalt haiglaravil, samuti arvestades tema ühiskonnaohtlikkust, ravivajadust ja eksperdi avaldatut.
25. Kaebaja leiab, et uurides ekspertiisiakti, siis ekspertarvamus kajastab küll järeldusi X haiguse, elustiili ja sümptomite kohta, ent ekspertiisiaktis ei ole piisavalt avatud ohustava käitumise sisulist olemust. Riigikohus on selgitanud, et ohtlikkuse kohta peab ekspertiisiaktist nähtuma see, miks ekspert leiab, et ekspertiisialune võib kujutada ohtu endale ja/või teistele, samuti tuleb põhjendada, miks ei ole ekspertiisialune suuteline oma käitumist kontrollima ega osalema menetlustoimingutes. Näiteks tuleb selgitada, kas see tuleneb temal esineva häire spetsiifikast, senisest käitumisest, somaatilistest probleemidest, ekspertiisi käigus väljendunust vms. Teisisõnu peab ekspert kirjeldama, millised isikul esinevad psüühikahäire ilmingud annavad eksperdi hinnangul alust arvata, et ekspertiisialuse võime maailma normipäraselt tajuda on tugevasti häirunud ja miks tingib see võimaliku ohu talle endale või teistele (RKKK 3-1-1-105-16). Ekspert on toonud välja, millist vaimuhaigust X põeb, samuti selle, et isikul puudub haiguskriitika ja et ta keeldub ravist, milliste asjaolude tõttu esinevad tal hulgaliselt luululisi, hallutsinatoorseid avaldusi ja ta on inadekvaatne, mis omakorda tingib väga arvamatu ja potentsiaalselt ka ohtliku psühhootilise käitumise. Seega on ekspert sisuliselt leidnud, et X võib olla ohtlik tulenevalt tema psühhootilisest käitumisest, mida tingib omakorda haiguskriitika puudumine ja ravist keeldumine. Kuigi maakohtu istungi ajaks on X ekspertiisi tegemise ajaga võrreldes justkui avaldanud, et nõustub raviga, on ringkonnakohtu hinnangul see avaldus pigem formaalne. Sellest tulenevalt jääb kaitsja väide, justkui pole ekspert avatud piisavalt ohustava käitumise sisulist olemust, üldsõnaliseks, st kaebaja ei ole täpsemalt põhjendanud, mida täpsemalt ebapiisavaks peab.
26. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus tulenevalt eksperdi poolt antud arvamusest ja teistest asjas kogutud tõenditest nähtuva informatsiooni pinnal ammendavalt põhjendanud, miks võib pidada X käitumist ohtlikuks ning selleks saab pidada ka käesolevas menetluses tuvastatud õigusvastase teo tehioludest nähtuvat. Nimelt võib X teda ümbritsevatele isikutele oma vaimsest seisundist tulenevalt ohtlik olla tulenevalt sellest, et käesolevalt ründas ta noaga teist inimest ning seda tingituna tal esinevatest luululistest tajudest. Seejuures on ta ise selgitanud, et nuga on tal pidevalt kaasas eelkõige enesekaitseks. Maakohtu istungil oli ta endiselt seisukohal, et ründas Y just enesekaitseks, milline seisukoht on objektiivsete tõenditega ümber lükatud. Seega isegi pärast mõnda aega kestnud ravi (maakohtu istungi toimumise hetkeks oli ravi saanud ligi kolm kuud), ei ole tema hinnangud adekvaatsed (tal puudub etteheidetava teo osas igasugune kriitika), mis kindlasti suurendab riski, et ta võib endiselt olla teda ümbritsevatele isikutele ohtlik. Kuigi X ise on kinnitanud, et ei taha enam sellistesse olukordadesse sattuda ning selle vältimiseks hoidub edaspidi nuga kaasas kandmast, ei saa välistada, et haiguse ägenedes kantuna luululistest tajudest, ta seda siiski teeb. Sellest tulenevalt on ka oluline, et ta saaks pidevat ravi haiguse kontrolli all hoidmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga justkui saaks X puhul kõneleda abstraktse ohu ja ohtlikkuse võimalikkusest ehk teoreetilise ohu olemasolust. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt on isikust tulenev oht reaalne, mitte üksnes teoreetiline.
27. Analüüsides X tervikkäitumist, sh tema haiguslugu, samuti seda, et menetluse esemeks oleva teo puhul on põhjust rääkida üksikjuhtumitest ja olukorras, kus X on allutatud ravile ja kohtuistungil kinnitas ta arusaama ravi jätkamise vajadusest, ei saa kaitsja hinnangul tuvastada kohtumääruse aja tegemise seisuga X nii suurt ohtlikkust, mis oleks statsionaarse sundravi kohaldamise eelduseks. Eelviidatud seisukoha sisustamiseks ei ole kaitsja välja toonud, millised konkreetsed andmed X 7 haigusloos ja tema käitumises on need, mis annavad vastavaks arvamuseks aluse. Vastupidiselt kaebajale, on ringkonnakohtu hinnangul alust pidada X haiguskriitikat formaalseks, st ta väljendab üksnes sõnades, et vajab ravi. Nii on ta on ise maakohtu istungil küll avaldanud, et tarvitab ravimeid vastavalt ettenähtule ning näiteks ka seda, et arvutab diabeedi ravimiseks vajamineva insuliinikoguse igapäevaselt välja, kuid ekspertiisiaktis avaldatu kohaselt pole ta kohati pikkade perioodide jooksul talle väljakirjutatud insuliini ostnud, esinevad enam kui poole aasta pikkused pausid. Varasemalt on ta viibinud tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil
28. a. Ka siis oli tema haiguskriitika formaalne - ta avaldas küll, et on raviga nõus, kuid samas psüühikahäireid endal ei tunnistanud ning ravi ei tarvitanud. Sellest tulenevalt on ka ekspert märkinud, et koostöövalmiduse tekkimine raviks ei ole eeltoodu pinnalt tõenäoline ja et kodune ravi isiku puhul kindlasti ei realiseeruks. Samuti saab kaitsja poolt viidatud isiku tervikkäitumise pinnalt kriminaalkolleegiumi hinnangul hoopis tuletada, et X elustiil on asotsiaalne ning tal endal puudub ka selles osas kriitika, nt selgitab taara kogumist spordi tegemisega ja prügi kogumist antiigiäriga. Samuti kinnitab tema haiguslugu pigem maakohtu seisukohti, mitte kaitsja järeldust. Tõsi on küll see, et menetluse esemeks oleva teo puhul on tegemist üksikjuhtumiga, kuid see iseenesest ei väära maakohtu seisukohti.
29. Kaitsja leiab, et sundravi liigi määramisel tuleb arvestada nii X tervisliku seisundi paranemist ekspertiisi tegemisest kuni käesoleva ajani kui ka tema raviks teostatavate toimingute intensiivsust. Raviskeemi puhul, mis piirdub kuus ühe korra teostatava pikaajalise mõjuga süstiga, ei ole statsionaarne raviasutuses viibimine otstarbekas ja X raviks piisaks kuus korra toimuvast ambulatoorsest ravist. Kohtukolleegium nõustub, et mõistagi tuleb võtta arvesse ka isiku tervisliku seisundi paranemist, kuid käesolevalt ei saa siiski väita, et ohtlikkus on täiesti ära langenud. Nii on X ka maakohtu istungil endiselt arvamusel, et lõi kannatanut noaga, kuna viimane tungis talle kallale ning seega oli tegemist enesekaitsega. Sellisest selgitusest saab järeldada, et isikul puudub endiselt oma teo osas igasugune kriitika ja arusaam, kuigi talle näidati kohtuistungil ka videosalvestust, millest nähtus toimunud rünnak. Samuti avaldas ta tunnistaja ütluste osas, et ilmselt ei näinud tunnistaja kogu sündmust algusest peale. Sama saab järeldada ka haiguskriitika osas, st kuigi nähtub, et ta ka diabeediravi ei järgi, siis ise ta väidab, et teeb seda ja leidis, et hoopis andmed sellest, et ta ravimeid ei võta, on ekslikud, sest muidu oleks ta ammu koomas, haiglas või surnud ning väidab, et on arsti juures käinud, kuigi ka selles osas on ekspertiisiaktis märgitud, et perearsti juures on isik käinud viimati
30. a alguses, kus arst märkinud, et vajab sagedasemat kontrolli. Seega leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohtu istungi toimumise ajaks oli X saanud juba mõnda aega ravi, ei ole tema haiguskriitika osas mingisuguseid sisulisi muutusi, mistõttu ei ole praeguste andmete pinnalt alust arvata, et X iseseisvalt raviga jätkaks ja et talle oleks sobilik ambulatoorne ravi. Seda on kinnitanud ka ekspert, kes on avaldanud, et X vajab pikaajalist ja väga kontrollitud tingimustel ravi, milline eeltoodud andmete pinnalt ambulatoorselt ei realiseeruks.
31. Kaebaja rõhutab, et arvestada tuleb ka seda, et vastavalt KrMS § 4021 lg-le 2 on ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja kohustatud viivitamatult esitama kohtule taotluse ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kui ravile määratud isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale on kasvanud, ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest või kui isiku allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. Seega annab kaitsja arvamuse kohaselt X puhul eelnimetatud säte garantii ka selleks, et vajaduse korral on võimalik asendada tema suhtes teostatav ambulatoorne sundravi statsionaarse sundraviga. Ringkonnakohtu hinnangul pole viidatud sättele tuginemine käesolevalt asjakohane ega räägi Xle sundravi ambulatoorselt kohaldamise kasuks, kuivõrd maakohus on tuvastanud, et X suhtes on vajalik kohaldada justnimelt statsionaarset sundravi. Kriminaalkolleegium on eelnevalt põhjendanud, miks nõustub selles osas maakohtuga ning miks kaebuses toodud argumendid seda järeldust ümber ei lükka. Pelgalt asjaolu, et seadus võimaldab sundravi vormi muuta, ei ole aluseks maakohtu määruse tühistamiseks ja Xle ambulatoorse sundravi kohaldamiseks. 8
32. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus maakohtu 05.12.
33. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
34. X kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Pilt on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks kohtumäärusega tutvumise ja määruskaebuse koostamise eest (60 min) kokku 72 eurot (millele lisandub käibemaks). Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus on põhjendatud ja tasu suurus kooskõlas advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korraga. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast tuleb Advokaadibüroo Lawoja välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 87,84 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel jääb menetluskulu X kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9