← Eesti

1-15-6767/39

1-15-6767 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-7143 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Andres Parmas, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola G.B süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus Apellant Prokurör Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda Vandeadvokaat Margus Viira Kaitsja Süüdistatav G.B (isikukood: XXX); elukoht XXX; varem karistamata Kannatanu JV RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Pärnu Maakohtu
  5. detsembri
  6. a vaidlustatud otsus täies ulatuses.
  7. Uue otsusega tunnistada G.B süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistada teda 3 (kolme) aasta vangistusega.
  8. Jätta mõistetud karistust KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et G.B ei pane 5 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vangistusega.
  9. Mõista G.B-lt menetluskuluna välja sundraha 1075 eurot.
  10. Määrata KrMS § 180 lg 3 alusel, et eelmises punktis märgitud menetluskulu on G.B õigus tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisele 1 järgnevast kuust alates. G.B on kohustatud maksma ühteistkümnel kuul igakuiselt
  11. kuupäevaks vähemalt 89,5 eurot (kaheksakümmend üheksa eurot ja viiskümmend senti) kuni kogusumma tasumiseni (viimane, kaheteistkümnes osamakse 90,5 eurot – üheksakümmend eurot ja viiskümmend senti).
  12. JV tsiviilhagi jätta rahuldamata.
  13. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
  14. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Viira & Partnerid Advokaadibüroo kasuks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot (sh käibemaks) vandeadvokaat Margus Viira poolt G.B-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. G.B-le on süüdistus esitatud selles, et tema, olles alkoholijoobes, tungis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivalda kasutades
  16. detsembril 2014 grupis koos AF-ga kallale JV-le, kellele AF lõi ühel korral tuvastamata esemega pähe, mille tagajärjel JV kukkus põrandale. Seejärel väänas G.B põrandal lebaval kannatanul vasaku käe selja taha ning samal ajal võttis AF kannatanu jope taskust rahakotist ära kannatanule kuuluva sularaha 550 eurot. Vägivalla kasutamisega põhjustati kannatanu JV-le füüsilist valu ning mitteeluohtlikud lühemaajalised tervisekahjustused. Sellise tegevusega pani G.B toime röövimise, s.o KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  17. Pärnu Maakohtu
  18. detsembri
  19. a otsusega mõisteti G.B talle KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Talle tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld tühistati. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohus otsustas ka, et selle kriminaalmenetluse käigus G.B kohta kogutud andmed riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris tuleb kustutada. Menetluskulud jäid riigi kanda. 3.
  20. Maakohus märkis esmalt, et AF on samas kuriteos Pärnu Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-15-5885 KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuses kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud. 2 3.
  21. Edasiselt märkis maakohus aga, et arutataval juhul puudub vaidlus selles, et kannatanule kuuluv raha leiti AF jope taskust. Vaieldav on aga see, kas G.B kasutas vägivalda, mis viis kannatanu vara valduse kaotuseni. JV on süüdistuse sisuks olevate sündmuste kohta andnud ütlusi, et AF lõi teda selja tagant ootamatult pähe, misjärel ta kukkus toolilt maha. Seejärel hoidis G.B teda kinni ja AF võttis temalt ära rahakoti. Seejärel aga sunniti teda ähvardustega lahkuma, kusjuures G.B oli lubanud kannatanu maha lüüa. Seevastu G.B ja AF on andnud ütlusi, et ühise joomingu käigus hoopis JV ründas G.B noaga. G.B vigastas aga temalt nuga ära võttes oma sõrmi. Maakohus märgib, et niisuguseid ütlusi kinnitab ka Läänemaa haigla patsiendikaart, millelt nähtub G.B vasaku käe 3 sõrme lõikehaav. 3.
  22. Seega on diametraalne vastuolu selles, kuid JV rahast ilma jäi. Maakohus leidis, et JV on selle asjaolu kohta valetanud, sest rahast ilmajäämise episoodis oli ründajaks just tema ise. Tunnistajate IV ja VK ütlustest ei leia kinnitust süüdistuse versioon, et JV oleks langenud röövi ohvriks, sest nad ei ole osanud süüdistuses märgitud sündmustiku kohta ütlusi anda. VK nägi küll, et JV-l oli käsi marraskil ja pea verine, kuid ta ei osanud anda ütlusi selle kohta, kas JV-l oli endal lahtine haav või või ta olla lihtsalt verega määrdunud. Samuti ei ole JV-l mingit peavigastust tuvastatud isiku läbivaatuse käigus kaks päeva pärast süüdistuse sisuks olevaid sündmusi.
  23. detsembri
  24. a patsiendikaardist nähtuvalt oli JV-l 1 cm pikkune pindmine haav paremal põsel ja hematoomid käel. Tema väiteid sündmuskohal toimunud rüseluse kohta ei kinnita sündmuskoha vaatluse protokoll, millest mingeid rüseluse jälgi ei nähtu. 3.
  25. Maakohus märkis, et samal päeval tuli JV uuesti AF juurde, et nõuda tagasi enda raha. Seejuures lõi ta G.B ilma hoiatamata noaga kõhtu, mida ta on ka ise tunnistanud. G.B kutsus seepeale appi naabri UN, kes on andnud ütlusi selle kohta, et ta kuulis sõnavahetust ja kähmlust, mille üheks pooleks oli G.B. G.B palvel kutsus ta politsei. Mingit rahanõudmist G.B-lt see tunnistaja ei mäleta. Konkreetselt G.B poolsest ründest ei rääkinud JV midagi ka teda noaga löömise järgselt kinni pidanud politseinikule. Ta rääkis üksnes seda, et lõi kahte meest noaga, sest teda rööviti. Veel tõi maakohus välja selle, et invaliidsuse tõttu on üldse kaheldav, et G.B saanuks JVt käsi väänates kinni hoida, sest tal pole selleks piisavalt jõudu. Kohus leiab, et tõendatud ei ole ka see, et G.B oleks üldse osalenud ühiselt koos AF-ga JV raha äravõtmisel vägivallaga või ka ilma vägivallata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  26. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda, kes taotleb G.B süüdi tunnistamist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja tema karistamist nelja aasta vangistusega, mis jätta KarS § 73 sätete alusel tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele pööramata. Prokurör taotleb ka G.B-lt kaitsjatasu kogu ulatuses väljamõistmist ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamist. 3 4.
  27. Prokuröri arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest ei ole oma seisukohti põhjendanud, mis omakorda on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja ühekülgselt ning on jätnud mitmetele tõenditele hinnangu andmata. Täpsemalt ei ole kohus piisavalt põhjendanud, miks süüdistust kinnitavad tõendid ei ole usaldusväärsed ning miks tuleb eeskätt tugineda G.B ja AF ütlustele. Nende ütlused on prokuröri arvates vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. Nii ei ole usutavad AF ütlused, et kannatanu viskas oma rahakoti maha ja otsustas ise ilma rahata ära minna. Neile ütlustele vastanduvad kannatanu ütlused, et tal kästi lahkuda ja ähvardati politsei kutsumise korral vägivalda tarvitada. Samuti on kannatanu vahetult pärast tegu enda röövimisest rääkinud tunnistajatele IV-le, VK-le ja JR-le, olles veel endast väljas ja verine. Seetõttu on need tunnistajate ütlused tõendina kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Maakohus on aga nende tunnistajate ütlusi käsitlenud vaid osaliselt ja jätnud arvestamata nende ütlustega tervikuna. 4.
  28. Kohtu arvamus, et veri võis kannatanu pähe sattuda G.B sõrmehaavast, on oletuslik ja tõenditega põhistamata. Kannatanu on andnud enda vigastuste saamise kohta hoopis teistsuguse selgituse. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatav ise on haiglas andnud vastuvõtul seletuse, et vigastas sõrme lihalõikamisega. See on märgitud ka patsiendikaardile ning äratab kahtlusi süüdistatava ütluste usaldusväärsuses. Samuti ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et süüdistatava veri sattus tema kätelt kannatanu pähe, mistõttu on selline kohtu seisukoht oletuslik ja põhjendamatu. 4.
  29. Tunnistaja VK ütlustest nähtub siiski see, et ta nägi kannatanul verd tulemas peast, ta on sellest rääkinud kohtus mitmel korral. Kui kannatanu oleks saanud vaid kellegi verega kokku, siis oleks see selleks ajaks ka hüübinud, kui ta tunnistaja VK juurde jõudis. Ebaõige on ka see, et tunnistaja VK ei ole osanud midagi öelda kannatanu ütluste kohta tema röövimisega seoses. Tunnistaja on kohtus korduvalt andnud ütlusi, et kannatanu rääkis talle, et teda löödi ja et korteriomanik võttis talt raha ära, samuti ähvardati teda, et saab peksa, kui politseisse läheb. Tunnistaja JR ütlustest on samuti selgelt aru saada, et tegemist ei olnud mingi muu röövimisega, vaid süüdistuse sisuks oleva sündmusega. Kannatanu rääkis ka tunnistajale, et teda röövisid kaks meest ning et ta lõi neid hiljem noaga. Tunnistaja IV on tegelikult andnud ütlusi, mis kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Talle rääkis kannatanu ka konkreetselt sellest, et just G.B ja AF röövisid teda, ta nimetas ka täpse summa 550 eurot ning palus abi. Kuna nii kannatanu kui tunnistaja kinnitavad, et kannatanu käis tunnistaja ukse taga kaks korda, siis on selge, et maha löömise jutt sai olla pärast seda, kui kannatanu oli läinud oma raha tagasi nõudma ja lõi mõlemat röövijat noaga, millest said nad tõsisemaid tervisekahjustusi. Nimetatud tunnistajate ütlused kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Puudub igasugune mõistlik seletus sellele, miks oleks kannatanu pidanud rääkima oma naisele ja sõbrale sellest, et teda rööviti, kui sündmused oleks kulgenud nii, nagu seda on väitnud G.B ja AF. Kannatanu ütluste usaldusväärsust näitab seegi, et ta tunnistas nii oma naisele kui politseile ka seda, et tõepoolest tema lõi G.B ja AF noaga. 4.
  30. See, et isiku läbivaatuse protokolli ja patsiendikaarti ei ole märgitud kannatanu vigastusi peas juuste piirkonnas, võis tuleneda ka sellest, et kannatanut ei vaadeldud samal päeval, kui tema suhtes vägivalda kasutati ning juuste all olev haav ei jooksnud enam verd ning ei olnud 4 ka seetõttu nähtav. Samuti ei saa kannatanu ütlusi kahtluse alla seada ka sündmuskoha vaatluse protokoll. Kannatanu ütluste kohaselt ei kasutatudki tema suhtes sellist vägivalda, mille tulemuseks oleks pidanud olem suurem segadus toas. Teda löödi ainult ühe korra pähe ja ta kukkus toolilt maha, mingit suuremat rüselust ei toimunud. Küll aga kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust see, et sündmuskohalt leiti köögi laua ja uste juures verekahtlane määrdumine. 4.
  31. Selle kohta, et tegelikult tõepoolest kannatanult võeti raha ära, kinnitab tunnistaja UN, kes kuulis sama päeva õhtul G.B häält naaberaiast. Vestlus käis vene keeles ning juttu oli rahast. UN kinnitas kohtus, et juttu oli sellest, et kelleltki oli nende koosolemise käigus raha ära võetud ning ta küsis, kus see on ja anna tagasi. See haakub selgelt kannatanu versiooniga, et tema läks tagasi oma raha tagasi nõudma. Samuti nähtub UN ütlustest see, et süüdistatav oli kannatanu raha äravõtmises ja tagasinõudmises osaline, kuid on üritanud oma rolli vähendada. 4.
  32. Süüdistatava ja tunnistaja AF kaitseversioon on eluliselt mitteusutav, sest puudub mõistlik selgitus, miks peaks kannatanu järsku voodist üles kargama ja temale võõrale G.B-le noa kaelale panema. Samamoodi on arusaamatu, miks ta sel juhul mitte midagi ei rääkinud. G.B sõnul ta lihtsalt seisis seal ja siis läks minema. Kui tagasi tuli, siis ka mitte midagi ta väidetavalt ei rääkinud, mis ei ole eluliselt usutav. Samamoodi ei ole eluliselt usutav AF väide, et kannatanu viskas rahakoti maha ning läks ilma oma rahata ise minema. Sel juhul ei oleks ta ju ka pöördunud abi saamiseks kahe isiku poole ja rääkinud röövimisest. AF ja G.B ütlustes on vastuolu nt selle osas, kas alkoholi tarvitati kahekesi või kas G.B saabudes oli AF juures juba keegi (kannatanu) ees. Kohtueelses menetluses on siiski ka G.B andnud ütlusi, et joodi kolmekesi koos kannatanuga. Vastuolu on ka selles, kes leidis kannatanu rahakoti. AF on öelnud, et tema leidis selle ja G.B , et hoopis tema. Samuti on G.B andnud erinevaid ütlusi selle kohta, millal ta rahakoti leidis. Kohtueelsel uurimisel on G.B rääkinud veel ka seda, et kui ta haiglast tagasi tuli, oli kannatanu veel seal, mis ei haaku ühegi muu tõendiga. Kolmandaks rääkis ta kohtueelsel uurimisel, et kannatanu siiski rääkis peale seda, kui haiglast tagasi tuli, et tal on raha kadunud. Osutatu pinnal peab apellant G.B ja AF ütlusi ebausaldusväärseteks ja taotleb nende tõendina kõrvale jätmist. 4.
  33. Prokuröri arvates ei saa süüdistatava poolt röövimise toimepanemist välistada tema invaliidsus. Mingi protsendi töövõime kaotusest ei saa teha järeldusi selle kohta, milline on süüdistatava füüsiline suutlikkus. Tuleb võtta arvesse ka seda, et tema tegevus ei eeldanudki suure füüsilise jõu rakendamist. Kannatanu oli juba pikali maha kukkunud, kaks isikut hoidsid teda kinni ja seejuures süüdistatav ainult väänas tema kätt.
  34. Kaitsja esitas apellatsiooni peale kohtu määratud tähtaja jooksul vastuväited, milles taotleb apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. 5.
  35. Tema arvates on maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt ja kogumis ning teinud õige lahendi. Kaitsja osutab, et vaidlusalune raha leiti AF taskust ja kõik tõendid kinnitavad, et selle võttis ära just tema. Vägivalla tarvitamist JV suhtes ja kuriteo toimepanemist kinnitavad aga 5 ainult kannatanu enda ütlused, mis on ebausaldusväärsed. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse seavad kahtluse alla nii see, et ta on ka varem nuga kasutades vägivallateo toime pannud, kui ka tema abikaasa ütlused selle kohta, et joobes olles räägib JV ebausutavat juttu. 5.
  36. Nii G.B kui ka AF ütlustest nähtub, et hoopis kannatanu ise kasutas G.B suhtes vägivalda ja seeläbi sai viimane ka sõrmevigastuse. Kaitsja arvates on maakohus eelnevaga haakuvalt asjakohaselt tuginenud ka G.B patsiendikaardile tema sõrmevigastuse kohta. Veri võis kannatanu pähe sattuda kuskohast iganes, sh G.B sõrmehaavast. Kuna kannatanu vigastuste või verejälgede olemasolu ja nende päritolu ei ole kriminaalasja eeluurimisel kindlaks tehtud, siis ei olnud seda võimalik ka kohtulikul uurimisel täpselt tuvastada. Tunnistajate VK ega JR ütlused ei kinnita JV-l kehavigastuste tekkimise aega ega viisi. Prokuröri arvamus, et kannatanul peas asuv haav võis jääda fikseerimata, sest see oli juustega kaetud, on kaitsja arvates lubamatu oletus. Kaitsja leiab, et tunnistaja UN ütlused ei tõenda mingil viisil, et G.B oleks JV suhtes kuriteo toime pannud. UN ei näinud JV, G.B ja AF teistkordset kohtumist, vaid kuulis neid üksnes heki tagant. Ta on üksnes andnud ütlusi selle kohta, et kuulis G.B häält, mitte aga selle kohta, et oleks kuulnud jutuajamist raha kohta. Kaitsja osutab aga, et JV on ka ise andnud ütlusi selle kohta, et ta nõusid raha AF-lt, mitte aga G.B-lt . Kaitsja rõhutab, et prokuröri poolt mitmel korral kasutatud „eluline usutavus“ ei ole tõend. 5.
  37. Kaitsja hinnangul ei ole G.B kohtuistungil antud ütlused vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Prokuröri apellatsioonis viidatud ütlused pärinevad tema esimeselt ülekuulamiselt, vahetult pärast kõhuoperatsiooni. Sel korral antud ütlused erinesid mõnevõrra kolmel järgneval korral eeluurimisel antud ütlustest. Samas leiab kaitsja, et erinevused nende ütluste vahel ei ole põhjapanevad ja on selgitatavad asjaoluga, et vahetult operatsiooni järgselt antud ütlusi andes oli G.B valudes ega saanud ütlusi ise läbi lugeda. Veel märgib kaitsja, et G.B ütluste usaldusväärsust hinnates tuleb arvestada, et erinevalt kannatanust on ta varem kriminaalkorras karistamata isik. 5.
  38. Kaitsja osutab, et G.B ei ole suurt kasvu ega tugev, tema organism on põetud haiguse tõttu nõrk. Tal on XXX, mis ei võimalda tal kanda praktiliselt mingisugust füüsilist koormust. Seetõttu ei saanud ta JV suhtes süüdistuses kirjeldatud vägivallategu toime panna. Lisaks kinnitavad tunnistaja AE ütlused, et süüdistatav ei ole vägivaldne, vaid alkoholi tarvitanuna lihtsalt sõimleb.
  39. Kaitsja on koos oma vastuväidetega esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest talle tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus tal kaks pooltundi maakohtu otsusega tutvumiseks, kaks pooltundi apellatsiooniga tutvumiseks ja seitse pooltundi vastuväidete koostamiseks. Selle eest taotleb ta tasu kindlaksmääramist kokku 264 eurot (sh käibemaks). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6
  40. Kriminaalkolleegium, tutvunud prokuröri apellatsiooni, kaitsja vastuväidete, maakohtu vaidlustatud otsuse ja maakohtus uuritud tõenditega, leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid väärivad tähelepanu.
  41. Esmalt märgib kolleegium, et kohtupraktikas juurdunud põhimõtte kohaselt, kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-03, p 9). Arutatavas asjas on maakohus tõendeid hinnates jätnud kõrvaldamata vastuolud erinevate isikute ütluste vahel; jätnud osadele tõenditele hinnangu andmata; tõenditele antud hinnangus ei ole arvestatud tõendeid kogumis; kohus on oma otsustuse rajanud osaliselt oletustele, mitte kohtus uuritud tõenditele. Eelnimetatud rikkumised on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
  42. Kohtukolleegium nõustub apellandi väitega, et maakohtu otsusest ei selgu, miks süüdistust kinnitavad tõendid ei ole usaldusväärsed ning miks tuleb eeskätt tugineda G.B ja AF ütlustele. Nende ütlused on omavahel vastuolus ja vastuolus ka teiste tunnistajate ning kannatanu ütlustega. 9.
  43. Nii on AF andnud kohtuistungil ütlusi, et JV-ga tarvitati alkoholi esmalt kahekesi ja hiljem saabus G.B. JV kukkus AF sõnul ühel hetkel diivanile, siis võttis välja noa ja pani selle G.B kõrile. Noa võtsid AF ja G.B temalt ära. Seejärel hakkas JV aga oma rahakotti loopima ja viskas rahakotist raha välja. Hiljem tarvitati ühiselt veel alkoholi. Ühel hetkel JV aga lahkus midagi ütlemata ja oma raha vastu huvi tundmata. Kui JV hiljem tagasi tuli, siis ei küsinud ta samuti raha kohta midagi, vaid haaras kohe AF-st kinni ja torkas teda noaga (maakohtu
  44. novembri
  45. a istungi protokoll, lk-d 22-23). Seevastu G.B on rääkinud, et ta tuli AF juurde ja nad tarvitasid pikka aega kahekesi alkoholi. Alles hiljem AF osutas, et diivanil magab veel keegi. Ühtäkki tuli diivanil maganud isik G.B juurde ja tal oli nuga käes. Kui G.B koos AF-ga oli noa ära võtnud, siis läks JV laua alla ja pani seejärel jooksu. G.B aga nägi pärastpoole, et maas vedeles rahakott. Kui JV hiljem tagasi tuli, siis ta lihtsalt lõi noaga, aga ei rääkinud midagi. Enda sõrmehaava kohta ütles G.B kohtuistungil, et sai selle JV-lt nuga ära võttes. Seevastu kohtueelses menetluses on ta väitnud, et haava sai ta liha lõigates (vt maakohtu
  46. novembri
  47. a istungi protokoll, lk-d 25-26, 28). Kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil avaldati G.B kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, et alkoholi tarvitati algul AF-ga kahekesi ja alles hiljem saabus JV. Samuti on ta kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et haiglast tagasi saabudes oli JV endiselt AF juures (vt maakohtu
  48. novembri
  49. a istungi protokoll, lk 28). Eeltoodust nähtub, et mõlemad röövimises süüdistatud isikud on sündmuste käiku põhimõtteliselt erinevalt kirjeldanud. Kui AF sõnutsi tarvitas ta alkoholi algul JV-ga kahekesi ja seejärel lisandus neile G.B, misjärel joodi kolmekesi, siis G.B versioonid erinevad sellest. Tema on nimelt 7 kohtueelses menetluses rääkinud, et algselt joodi alkoholi koos AF-ga ning seejärel liitus seltskonnaga JV, kes ühel hetkel hakkas noaga G.B ähvardama. Kohtuistungil on ta rääkinud aga sellest, et tegelikult oli JV kogu aeg kohal, kuid pikka aega ta seda ei märganud, sest JV magas diivanil. AF sõnutsi tarvitati pärast noaga ähvardamist veel ühiselt alkoholi, oma rahakoti ja sellest välja visatud raha vastu ei tundnud JV aga mingit huvi. Seevastu G.B ütluste kohaselt vedeles põrandal üksnes rahakott, rahast ei ole ta midagi rääkinud. Tema ütlustest ei nähtu ka seda, et kannatanu oleks oma rahakotti loopinud. Vastuolu on ka selles, kes üldse leidis kannatanu rahakoti. Samuti G.B väidete kohaselt pärast noaga ähvardamist läks JV laua alla ja siis pani jooksu. Eeltoodud vastuolud AF ja G.B ütluste vahel muutuvad iseäranis kõnekaks teiste tõendite taustal, arvestades ebakõlasid nende ütluste ning kannatanu, tunnistajate IV ja VK ütluste vahel, mida kolleegium käsitleb alljärgnevalt. 9.
  50. Mõlema eelviidatud isiku ütlustele vastanduvad kannatanu ütlused, mille kohaselt ta tarvitas AF-ga alkoholi, G.B saabus hiljem. Ta ei maganud selle aja jooksul mitte kordagi. Ühel hetkel läks AF talle selja taha ja lõi teda millegagi vastu pead. Löögist hakkas tal peast verd tilkuma ja ta kukkus. Kui ta löögist kukkus, siis hoidis G.B teda kinni ja AF võttis temalt ära raha. Selle käigus purunes tal kellarihm. G.B ähvardas teda politseisse pöördumise korral tapmisega. Tühi rahakott anti kannatanule tagasi. Seejärel aeti JV välja. Ta läks seejärel Uuemõisa sõber V (VK) juurde ja seejärel IV juurde (maakohtu
  51. novembri
  52. a istungi protokoll, lk-d 3-5). Kolleegium leiab, et maakohus on kannatanu eeltoodud ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseteks lugenud. JV ütlused langevad esimeses osas kokku AF ütlustega selle kohta, kuidas sündmustik kujunema hakkas – JV läks AF-le külla, ühiselt käidi alkoholi ostmas ja joodi seda algul kahekesi – hiljem lisandus veel G.B. Edasises lahknevad aga AF ja G.B ning JV versioonid täielikult. Kolleegiumi hinnangul on just JV räägitu seejuures usaldusväärne. Esmalt puudub mõistlik selgitus sellele, miks pidanuks JV hakkama talle võõrast G.B heast peast noaga ähvardama, esitamata seejuures mingeidki nõudmisi. JV oli küll alkoholi tarvitanud, kuid tema edasine käitumine ei näita seda, et ta olnuks sedavõrd raskes joobes, et tal olnuks raskusi mõistmaks enda ümber toimuvat. Teiseks ei ole loogiline, et keegi hakkaks samuti ilma nähtava põhjuseta oma rahakotti ja selles olevat küllaltki suurt summat raha laiali loopima ning lahkuks seejärel ilma rahata. Kolmandaks, kui keegi nõnda käitunukski, siis jääb arusaamatuks, miks peaks ta kohe järgmisena tõttama kahe inimese juurde abi paluma jutuga, et teda on röövitud. Neljandaks jääb G.B ja AF versiooni puhul mõistmatuks, kust ja mis asjaoludel sai JV pähe vigastusi. Viiendaks kummutab süüdistatava ja AF versiooni toimunust seegi, et nende sõnutsi lõi JV tagasi tulles neid sõna lausumata noaga, kuid noa olid nad endi kinnitusel temalt ju varem juba ära võtnud. Samuti andis tunnistaja UN kohtuistungil ütlusi, et kuulis noaga löömisele vahetult eelnevalt just riidu raha üle (maakohtu
  53. novembri
  54. a istungi protokoll, lk-d 910). 9.
  55. Kannatanu ütlusi toimunu kohta kinnitavad tunnistajate VK ja IV ütlused. IV rääkis kohtuistungil, et JV tuli tema juurde, rääkis, et AF ja G.B röövisid teda, ta on verine ja palub abi (maakohtu
  56. novembri
  57. a protokoll, lk-d 15-16). VK rääkis samuti, et JV tuli tema juurde, väitis, et teda rööviti, ja kutsus VK endale appi. JV oli talle öelnud ka seda, et 8 teda hirmutati. VK rääkis kohtuistungil ka seda, et JV oli tõesti verine ja tema kellarihm oli ära, kell rippus (maakohtu
  58. novembri
  59. a protokoll, lk-d 16-18). Kolleegium märgib, et VK ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks ei ole mingit alust. Tema ütlused kinnitavad üheselt JV sõnu enda vigastuste kohta (verd tilkus peast) ning selle kohta, et ta kellarihm läks katki. Samuti kinnitavad nende isikute ütlusi patsiendikaart (tl 64) ja isiku läbivaatuse protokoll ning sellele lisatud fototabelid, millest on ka näha, et JV-l olid peavigastused (tl-d 66, 68-70). 9.
  60. Tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p-st 2 on tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõend, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Arutatavas asjas on JV vahetult enda röövimise järgselt läinud abi otsima VK-lt ja seejärel JVlt. Arvestades tema vigastusi, tema enda ütlusi toimunu kohta ning AF ja G.B ütluste vastuolulisust ei ole mingit alust arvata, et JV oleks VK-le ja JV-le toimunust rääkides tõde moonutanud. Samuti on kohus seisukohal, et nimetatud tunnistajatele toimunust rääkides oli JV alles tajutu mõju all ja röövimist saab lugeda vahetult enne tunnistajate rääkimist toimunuks KrMS § 66 lg 21 mõttes. 9.
  61. Kolleegium juhib tähelepanu veel sellelegi, et väidetavalt ähvardas JV juba esimesel kohtumisel G.B noaga, kuid G.B ja AF-l õnnestus temalt nuga ära võtta. Sellega seoses märgib kolleegium, et kui JV-lt oli juba nuga ära võetud, siis jääb mõistmatuks, mismoodi sai ta siiski AF ja G.B hiljem ikkagi noaga rünnata. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et väidetavalt äravõetud nuga ei ole sündmuskoha vaatluse käigus leitud ega kirjeldatud.
  62. Maakohtu seisukoht, nagu võinuks veri kannatanu pähe sattuda G.B sõrmehaavast, on oletuslik ja tõenditega põhistamata. Kannatanu on andnud enda vigastuste saamise kohta hoopis teistsuguse selgituse ja see on kooskõlas ka tema patsiendikaardilt nähtuvaga. Kolleegium juhib siinkohal veel kord tähelepanu , et süüdistatav ise on haiglas andnud vastuvõtul seletuse, et vigastas sõrme lihalõikamisega. Samuti ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et süüdistatava veri sattus tema kätelt kannatanu pähe, mistõttu on selline kohtu seisukoht oletuslik ja põhjendamatu. Tuleb ka märkida, et üldteadaolevalt veri paakub väliskeskkonnaga kokku puutudes kiiresti. Seega ei oleks JV-l, kui veri sattunuks tema näole tõesti G.B sõrmehaavast, saanud tunnistaja VK juurde jõudes endiselt näost verd tulla. Ometi on see tunnistaja just niisuguseid ütlusi andnud. Väide, nagu ei oleks JV peas leitud vigastust, millest võinuks verd tulla, on alusetu ja vastuolus asjas uuritud tõenditega. Nimelt nähtub patsiendikaardist, et JV-l oli näos ca 1 cm suurune lahtine haav. Isiku läbivaatuse käigus
  63. detsembril 2014 on teda fotografeeritud ja fotodelt on näha, et JV-l on vasaku kulmu peal plaaster. Samuti on isiku läbivaatuse aktis kirjeldatud tema paremal oimukohal asuvat ligi 1 cm suurusega haava ja ninal paremal pool asuvat ca 0,5 cm suurust haava (vt isiku läbivaatuse protokoll ja lisatud fototabelid, vastavalt tl-d 66 ja 68 ning 70).
  64. Seda, et kannatanult tõepoolest võeti raha ära, kinnitab omakorda veel tunnistaja UN, kes kuulis sama päeva õhtul G.B häält naaberaiast. Vestlus käis vene keeles ning 9 juttu oli rahast. UN kinnitas kohtus, et juttu oli sellest, et kelleltki oli nende koosolemise käigus raha ära võetud ning ta küsis, kus see on ja anna tagasi (maakohtu
  65. novembri
  66. a istungi protokoll lk-d 9-10). See haakub selgelt kannatanu versiooniga, et tema läks uuesti A. Feodorvitši poole oma raha tagasi nõudma. Kolleegium lieab, et ka UN ütlused kinnitavad kaudselt G.B osalust kannatanult raha äravõtmises.
  67. Maakohus on süüdistust kummutava asjaoluna välja toonud mh selle, et sündmuskoha vaatlusel ei ole tuvastatud mingeid jälgi rüselusest. Kriminaalkolleegium asub ses osas maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale. Nimelt on just AF ja G.B kirjeldanud rüselust – seda, et JV tuli selja tagant noaga ja pani noa G.B-le kõrile, misjärel AF ja G.B kahekesi võtsid temalt noa ära. Siis hakanud JV aga oma rahakotti ja raha laiali pilduma ning läinud ka laua alla. Seevastu JV on öelnud, et teda löödi toolil istudes selja tagant vastu pead, ta kukkus, teda hoiti kinni ning võeti taskust ära rahakott. Seejärel aeti teda aga ähvarduste saatel korterist minema. Seega rüselusest on rääkinudki üksnes G.B ja AF, kuid nende ütlusi ei pea kolleegium eeltoodud põhjustel usaldusväärseks.. Seega tuleb nõustuda prokuröriga, et mingit märgatavate jälgedega rüselust pole üldse toimunudki, mistõttu ei saanud selle jälgi jäädvustada ka sündmuskoha vaatluse protokollis.
  68. Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu välistaks süüdistatava poolt röövimise toimepanemise juba tema invaliidsus, sest enda tervisliku seisundi tõttu ei ole ta võimeline mingiks füüsiliseks pingutuseks. Kolleegium nõustub ses osas prokuröriga, et pelgalt mingi protsendi töövõime kaotuse põhjal ei saa teha järeldusi selle kohta, milline on süüdistatava füüsiline suutlikkus. Süüdistuse kohaselt seisnes G.B-le etteheidetav tegevus üksnes selles, et ta hoidis eelnevalt juba pikali löödud kannatanut kinni, väänates tema käsi. Selline süüdistatava käitumise kirjeldus ei eelda mingit suurt füüsilist pingutust. Kaitseversiooni, mille kohaselt G.B ei olnud enda terviseseisundi tõttu võimeline röövimist toime panema, kummutavad eeskätt kannatanu ütlused, millest nähtuvalt ta siiski oli selleks võimeline.
  69. Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et G.B-le esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. Süüdistatav, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos AF-ga osales JV-lt jõuga rahakoti äravõtmises. Tema roll seisnes selles, et ta hoidis toolilt maha löödud kannatanut kinni, väänates tema käsi, samal ajal kui AF võttis kannatanu taskust ära rahakoti.
  70. Eraldi on tarvilik nii prokuröri kui kaitsja tähelepanu juhtida sellele, et Eestis kehtib võistlev kriminaalmenetluse mudel, kus tõendeid uuritakse vahetult suulise ja avalikul kohtuistungil. Tunnistajate (ja ka süüdistatava) ütlustega seoses tähendab see eeskätt seda, et tunnistajad kuulatakse üle vahetult kohtuistungil ristküsitluse käigus ning tõendina on kasutatavad üldreeglina just üksnes kohtuistungil tunnistaja antud ütlused. Isikute kohtueelses menetluses antud ütlused on üldreeglina kasutatavad üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuses kontrollimise eesmärgil ja selleks vajalikus ulatuses. Selleks võib kohtueelses menetluses antud ütlusi kohtu loal piiratud (vajalikus) ulatuses avaldada, toomaks välja võimalikke vastuolusid kohtuistungil antud ütluste ja kohtueelses menetluses räägitu vahel Kohtueelses menetluses antud ütlused tervikuna ei ole aga kasutatavad iseseisvate tõenditena. Eelmärgitud põhimõtted kehtivad Eesti kriminaalmenetlusõiguses juba alates KrMS-i 10 jõustumisest
  71. a. Sestap on arusaamatud eeskätt prokuröri apellatsioonis tehtud ulatuslikud viited süüdistatava G.B ja tunnistaja AF kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida ei ole maakohtus isegi ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud. Kaitsja vastuväidetes ei ole sellele menetluslikule veale tähelepanu juhitud, selle asemel on ka kaitsja viidanud hoopis süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida ei ole maakohtu istungil avaldatud.
  72. G.B-le karistust mõistes märgib kolleegium, et KarS § 200 lg 2 järgi on seadusandja ainsa karistusliigina ette näinud vangistuse ja seda määras 3-15 aastat. G.B süü toimepandud kuriteos on kolleegiumi hinnangul väike, mistõttu on põhjendatud tema karistamine alammäärale lähedase karistusega. Sellist hinnangut süüdistatava süüle mõjutab esmalt juba asjaolu, et G.B roll röövimise toimepanemisel piirdus kannatanu kinnihoidmisega – tema ei löönud kannatanut ega võtnud ära ka tema rahakotti. Teiseks mõjutab G.B süüd ka asjaolu, et kannatanult äravõetud raha jäi AF kätte ning kannatanu sai suuremas osas temalt äravõetu teo järgselt tagasi. Seetõttu võib pelgalt toimepanija süüd arvestades nõustuda prokuröri taotlusega karistada G.B nelja aasta vangistusega. Samas märgib kolleegium, et kuigi karistamise esmane alus on isiku süü, tuleb lisaks sellele arvestada ka õiguskorra kaitsmise huve ja eripreventiivseid kaalutlusi. Sellega seoses tuleb tähelepanu juhtida, et G.B on ligi 60-aastane ja senise elu jooksul pole teda kriminaalkorras karistatud. Seega tuleb toimepandud kuritegu pidada olemuselt juhuslikuks rumalaks otsuseks. G.B mõjutamiseks ei ole seetõttu tarvis rakendada rasket karistust ja kohus on veendunud, et ka minimaalne seaduses sätestatud karistus on piisav, hoidmaks G.B edaspidi kuritegude toimepanemisest eemal. Õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb märkida veel sedagi, et G.B-le ei möödunud kuriteo toimepanemine ilma tagajärgedeta. Nimelt lõi kannatanu teda noaga, mistõttu vajas G.B operatsiooni ja intensiivset haiglaravi. Sellises olukorras on ühiskonna ootus kuriteo toime pannud isiku karistamiseks kahtlemata väiksem kui tavapäraselt. Nendele kaalutlustele tuginevalt karistab kolleegium G.B KarS § 200 lg 2 p 7 järgi vangistusega kolm aastat. Arvestades asjaolu, et G.B on juba vanem inimene, kellel pole varasemaid karistusi, peab kolleegium otstarbekaks jätta mõistetud karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane viieaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vangistusega.
  73. Kriminaalasja toimiku lk-l 3 asub kannatanu
  74. aprillil 2015 esitatud hagiavaldus. Hagi on prokurör maakohtule esitanud nõuetekohaselt koos süüdistusaktiga. Hagis märgitu kohaselt tungiti
  75. detsembril 2014 Haapsalus Endla 29 majas kallale JV-le, kellele löödi ühel korral tuvastamata esemega pähe, väänati kätt ning vägivalla kasutamise käigus võeti temalt ära sularaha 550 eurot. Kannatanu JV-le on kahju hüvitamata 75 euro ulatuses. Sel alusel nõuab ta, et AF-lt ja G.B-lt mõistetaks tema kasuks välja kuriteoga tekitatud varaline kahju 75 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagi põhjendatud. IV on andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli tal AF juurde minnes kaasas sularaha 550 eurot ja kogu see raha oli 50-eurostes kupüürides. Lisaks oli tal veel ka peenraha (maakohtu
  76. novembri
  77. a istungi protokoll, lk 3). Samas on ta andnud ütlusi ka selle kohta, et koos AF-ga käidi poes alkoholi ostmas ja selle eest tasus just JV ( . Sündmuskoha vaatlemisel on AF jope taskust leitud ja ära võetud sularaha 475 eurot – sh 9 50-eurost kupüüri, üks 20-eurone kupüür ja üks 5-eurone kupüür 11 (sündmuskoha vaatluse protokoll, tl 51-52; asitõendina vaadeldud rahatähtede vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fototabel – tl-d 73 ja 74-75). Eelneva põhjal on selge, et mitte kogu leitud ja äravõetud raha ei saanud olla see sama, mis oli JV-l algselt kaasas, vaid osa rahast pidi ta olema poes vahetusrahana tagasi saanud. Kuna asjas ei ole tuvastatud, millise summa eest AF ja JV koos alkoholi ostsid ning kas seejuures osteti midagi veel, siis puuduvad tõendid kinnitamaks, et JV-le tekitati röövimisega suuremat kahju kui 475 eurot. Selle rahasumma on ta aga juba tagasi saanud, mistõttu tuleb esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 1 alusel tõendamatuse tõttu rahuldamata.
  78. Tulenevalt KrMS § 179 lg 1 p-st 1 mõistab kohtukolleegium G.B-lt välja sundraha 1075 eurot. Kuna kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme teatise kohaselt oli G.B netosissetulek
  79. a 2688 eurot ning tema päevasissetuleku suuruseks oli mahaarvamiste järgselt 3,52 eurot (vt tl 79-80), siis leiab kolleegium, et G.B-le tuleb KrMS § 180 lg 3 kohaselt anda talle võimalus tasuda kulud ositi. Selleks annab kohus G.B-le 12 kuulise tähtaja alates kohtuotsuse jõustumisest.
  80. G.B kaitsja määratud korras vandeadvokaat Margus Viira on koos vastuväidetega apellatsioonile esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud kaks pooltundi maakohtu otsusega tutvumiseks, kaks pooltundi apellatsiooniga tutvumiseks ja seitse pooltundi apellatsioonile vastuväidete koostamiseks. Kokku taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist 11 pooltunni eest summas 220 eurot, millele lisandub 44 eurot käibemaksu. Kolleegiumi hinnangul on taotlus vormiliselt nõuetekohane, kuid sisuliselt üksnes osaliselt põhjendatud. Kolleegium nõustub sellega, et kaitsjal võis kuluda kaks pooltundi maakohtu otsuse seisukohtadega tutvumiseks ja sama kaua apellatsiooni seisukohtadega tutvumiseks. Samas, arvestades argumentatsiooni sügavust ja esitatud argumentide mahtu, on kaitsja taotlenud apellatsiooni peale koostatud vastuväidete eest põhjendamatult suurt tasu. Sisulisi vastuargumente apellatsioonile on esitatud kolmel leheküljel ja osaliselt on tegemist maakohtu põhistuste kordamisega. Neil põhjustel on kolleegiumi hinnangul põhjendatud vastuväidete koostamise eest tasu määrata nelja pooltunni ulatuses. Seega määrab kolleegium kaitsjale tasu 8 pooltunni eest summas 160 eurot, millele lisandub 32 eurot käibemaksu. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jäävad need menetluskulud riigi kanda.
  81. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 2, § 340 lg 4 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  82. detsembri
  83. a otsuse täielikult ja teeb asjas uue otsuse, millega tunnistab G.B süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, karistades teda kolme aasta vangistusega. Mõistetud karistuse jätab kolleegium KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, tingimusel, et G.B ei pane viieaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vangistusega. Kolleegium mõistab G.B-lt menetluskuludena välja sundraha. Tsiviilhagi jätab kolleegium rahuldamata. 12 / / 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.