Obsah (8)

§ 229§ 228§ 288§ 145§ 230§ 231§ 385§ 187

1-24-69 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-69 Kohtunik Inna Ombler Vaidlustatud kohtulahend

§ 229lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Riigiprokurör märkis, et

§ 228

lg 1 alusel on võimalik kaevata üksnes menetleja aktiivse tegevuse peale, s.o menetlusnõuete rikkumise peale menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Arvestades, et tulenevalt

§-s 211 väljendatud kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttest on uurimisasutus ja prokuratuur vabad otsustama, missuguseid menetlustoiminguid ning missuguses järjekorras on vaja kohtueelse menetluse eesmärgi saavutamiseks teha, pole menetleja tegevusetus laiemas mõttes uurimiskaebemenetluses üldjuhul vaidlustatav. Kuivõrd prokuratuuri tegevusetus ei ole

§ 228

lg 1 alusel vaidlustatav, ei ole võimalik kaebust väidetava tegevusetuse osas läbi vaadata. Samas märkis prokurör selgituseks, et vara arestimise eeltingimus on põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu, kuid praegu ei ole kõnealuses kriminaalasjas kellelegi kahtlustust esitatud.

1. X esindaja M. Lember esitas
2. jaanuaril 2024 Harju Maakohtule Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles taotles Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist X kaebust sisuliselt läbi vaatamata. Kaebuses leiti, et Riigiprokuratuuril ei olnud õigust jätta X kaebust läbi vaatamata. Kannatanu ei vaidlustanud prokuratuuri tegevusetust, vaid prokuratuuri koostatud määrust, millega jäeti kannatanu taotlused rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmine ei ole prokuratuuri tegevusetus.

§ 288

eesmärk on muuhulgas kannatanu õiguste kaitse ning kannatanu õiguseks on esitada tsiviilhagi ning selle tagamise taotlus. Seega, kui prokuratuur jätab põhjendamatult kannatanu taotluse arvestamata, siis rikutakse sellega kannatanu õiguseid. Ühtlasi esitati kaebuses argumendid, miks on X esitatud hagi tagamise taotlus põhjendatud ning leiti, et kohtupraktikast tulenevalt ei ole prokuratuuril õigust otsustada kannatanu hagi tagamise taotluse rahuldamist või mitterahuldamist vastavalt oma äranägemisele olukorras, kus kannatanu on esitanud tsiviilhagi ning nõuetekohase hagi tagamise taotluse. Maakohtu määrus

1. Maakohus jättis
2. jaanuari 2024 määrusega X esindaja määruskaebuse rahuldamata. 2 1-24-69 Maakohus märkis, et Riigiprokuratuur on oma
3. detsembri 2023 määruse vormistanud kaebuse läbivaatamata jätmisena, ent tegelikult on riigiprokurör määruses lühidalt põhjendanud, miks ta peab õigeks ringkonnaprokuratuuri otsustust keelduda arestimistaotluse koostamisest. Teisisõnu on Riigiprokuratuur kannatanu kaebuse läbi vaadanud, mistõttu on see olemuselt kaebuse rahuldamata jätmise määrus. Lisaks määruse sisule viitab sellele ka määruses tehtud viide

§ 229lg 2 p-le 1.

Maakohus nõustus riigiprokuröri määruse p-des 3.3 ja 3.5 esitatud seisukohtadega, mille kohaselt on prokuratuur

§-st 211 tulenevalt vaba otsustama menetlustoimingute teostamise vajaduse ja järjekorra üle ning et vara arestimise eeltingimuseks on põhjendatud kuriteokahtlus. Kohus rõhutas, et põhjendatud kuriteokahtluse üle otsustab kohtueelses menetluses prokuratuur, mitte menetlusosaline. Seega isegi juhul, kui kannatanule tundub, et kuriteotunnustega tegu on toime pandud ja tema esitatud tõenditega piisavalt tõendatud, siis ei pruugi see nii näida kohtueelsele menetlejale, kes tõendeid erapooletult kogub, hindab ja kontrollib. Praegusel juhul on uurimist juhtiv ringkonnaprokurör selgitanud, et vaja on teostada täiendavaid menetlustoiminguid ning vara arestimine ei ole praegu põhjendatud. Mõlema prokuröri määruse kohaselt ei ole kriminaalasjas kahtlustust veel kellelegi esitatud. Ka see näitab, et prokuratuur ei ole praeguses menetlusetapis põhjendatud kuriteokahtluses veendunud. Kuna prokurörid ei pea tõendikogumit põhjendatud kuriteokahtluse tõdemiseks piisavaks, välistab see arestimistaotluste esitamise kriminaalmenetluses. Kohus nõustus prokuratuuriga ka selles, et kriminaalmenetlus ei ole kaebaja ainuke võimalus oma õiguste eest seismiseks, sest kaebaja võib pöörduda oma nõuetega tsiviilkohtusse. Kui kannatanu leiab, et vara on vaja arestida koheselt, siis on tal tulenevalt

§-st 142 ja TsMS § 424 lg-st 1 võimalik tsiviilhagi kriminaalmenetluses tagasi võtta ning esitada see koos vara arestimise taotlusega tsiviilmenetluse korras. Kohtu hinnangul ei ole käimasolevas kriminaalmenetluses riivatud kannatanu selliseid õigusi, mida tal oleks võimalik kaitsta üksnes selle menetluse raames. Määruskaebus

1. X esindaja M. Lember esitas
2. jaanuaril 2024 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maakohtu ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kannatanu kaebust sisuliselt läbi vaatama. Ühtlasi palutakse rahuldada kannatanu taotlused maakohtu menetlusega seotud menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks ja menetluskulude hüvitamiseks ning jätta maakohtu määrusele kaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda. Põhjendades maakohtu määruse vaidlustamise õigust märgitakse, et Riigikohtu praktikas on olnud juhtumeid, kus ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. Seda aga üksnes olukorras, kui määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi. Kriminaalmenetluse seadustikus on seadusandja ette näinud kaebeõiguse isikute põhiõiguste kaitseks. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on samuti sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Seega 3 1-24-69 kaitstakse ja tagatakse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kaebeõiguse sätestamisega ka isiku PS §-st 24 tulenevat edasikaebeõigust. PS § 15 kohaselt on isiku põhiõiguseks ka kaebepõhiõigus. Kaebepõhiõigus peab tagama isikule tõhusa õiguskaitse ja ausa menetluse. Kohtumenetlus peab võimaldama isiku õigusi ka tegelikkuses maksma panna ning õiguskaitse ei tohi jääda illusoorseks. Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud, et kannatanul on õigus vaidlustada prokuratuuri määrust Riigiprokuratuurile. Seda õigust kannatanu ka kasutas, kuid Riigiprokuratuur jättis kaebeõiguse puudumise põhjendusega kannatanu kaebuse sisuliselt läbi vaatamata. Kaebaja vaidlustas Riigiprokuratuuri otsustuse jätta kaebus läbi vaatamata maakohtus. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata. Kui maakohus oleks asunud seisukohale, et Riigiprokuratuuri määrus oli õiguspärane ja kannatanul puudubki kaebeõigus, pidanuks maakohus kannatanu jätma kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Maakohus nõustus kannatanu seisukohtadega kaebeõiguse olemasolu osas, ent jättis kannatanu kaebuse rahuldamata ja Riigiprokuratuuri määruse jõusse. Selline otsus on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ning kriminaalmenetluse seadustik seesuguse otsuse tegemiseks alust ei anna. Olukorras, kus maakohus nõustus kaebusega kaebeõiguse olemasolu kohta, pidanuks maakohus Riigiprokuratuuri määruse tühistama ning kohustama Riigiprokuratuuri kaebust sisuliselt lahendama. Alles seejärel ja juhul, kui kannatanu esitaks kaebuse ka sisulisele Riigiprokuratuuri määrusele, saaks maakohus kaebust sisuliselt lahendada. Praegusel juhul on maakohus jaatanud kannatanu õiguste rikkumist, kuid jätnud rikkumise kõrvaldamata. Ebaseadusliku otsuse tegemiseks on maakohus tõlgendanud Riigiprokuratuuri kaebuse läbi vaatamata jätmise määrust kaebuse rahuldamata jätmise määrusena.

§ 145lg 1 p 1 kohaselt peab määrus olema põhistatud.

Riigiprokuratuuri määruse põhistused puudutavad vaid kaebuse läbi vaatamata jätmist, mitte kannatanu kaebuse sisulisi väiteid. Kuna Riigiprokuratuuri määruses puuduvad sisulised põhistused kannatanu kaebuse väidete osas, siis ei saanud ka maakohus kaebust sisuliselt läbi vaatama asuda. Määruse põhistused on need, mille järgi saab toimuda määruse põhjendatuse kontroll. Kuna Riigiprokuratuuri ei vaadanud kannatanu kaebust läbi, millele viitab

§ 230

lg 1, siis ei ole ka maakohtu tehtav lahend

§ 231lg 5 mõttes lõplik lahend.

Eeluurimiskohtuniku määruse lõplikkuse mõte on see, et eeluurimiskohtunik on lahendanud kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele, millega on

§ 228lg 1 raames esitatud kaebus sisuliselt läbi vaadatud.

Lisaks on maakohus väljunud kaebuse piiridest. Kannatanu vaidlustas Riigiprokuratuuri otsustuse kaebeõiguse puudumise osas, mitte enam kannatanu taotluse rahuldamata jätmist osas (kuna puudusid põhistused). Seega on maakohus teinud ebaseadusliku otsuse, millega rikutakse kannatanu põhiseadusest tulenevat kaebeõigust. Kannatanu ei saa kaitsta oma õiguseid hilisemas kohtumenetluses ega üheski teises menetluses. Kannatanult on ilma põhjuseta ära võetud kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud edasikaebeõigus ning tehtud menetlustoimingute sisuline kontroll võimatuks, kuna Riigiprokuratuuri määruses puuduvad sisulised põhistused kannatanu kaebusele ning seetõttu ei saanud kannatanu ka neid vaidlustada. Lisaks põhjendatakse, miks on kaebaja hinnangul maakohtu määrus ka sisuliselt põhjendamatu ja vastuoluline, esitatakse põhjendused maakohtule esitatud kaebusega seotud menetluskulude 4 1-24-69 hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks ning palutakse kaebuse rahuldamise korral jätta menetluskulud riigi kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. X esindaja määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. 9.

§ 385

loetleb kohtumäärused, mida ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses ning sama paragrahvi p 14 kohaselt ei saa vaidlustada

§ 231

alusel uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse vaidlustamise kohta tehtud määruseid. Praeguses asjas sai menetlusosaline esitada kaebuse ringkonnaprokuratuuri määruse peale vastavalt

§ 228

lg-s 2 sätestatule Riigiprokuratuurile ning Riigiprokuratuuri otsustuse peale sai maakohtule määruskaebuse esitada vastavalt

§ 230lg-le 1.

Maakohus vaatas määruskaebuse läbi, juhindudes

§ 231sätestatust.

Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on eeluurimiskohtuniku määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Seega on määruskaebus esitatud kohtumääruse peale, mis ei ole määruskaebe korras vaidlustatav. 10. Määruskaebuse esitaja leiab, et praeguses asjas on kaebajal siiski kaebeõigus olemas. Oma seisukohta põhjendab kaebuse esitaja kahe argumendiga. Kuna Riigiprokuratuur ei ole kannatanu kaebust läbi vaadanud, ei ole maakohtu tehtud määrus lõplik lahend

§ 231lg 5 mõttes.

Teisalt võimaldab Riigikohtu praktika vaatamata vaidlustamisvõimaluse puudumisele ebaseadusliku kohtulahendi tühistada, kuid seda üksnes olukorras, kus määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi. Kaebuse kohaselt ongi maakohus rikkunud kannatanu põhiseadusest tulenevat õigust, s.o kaebeõigust. Kannatanu kaebeõigust on rikutud sellega, et Riigiprokuratuuri määruses puuduvad sisulised põhistused kannatanu kaebusele, mistõttu ei saanud kannatanu neid ka vaidlustada. Kummagi argumendiga ringkonnakohus ei nõustu. Riigiprokuratuuri määrusest nähtub, et ehkki riigiprokurör on eitanud kaebajal kaebeõiguse olemasolu ja leidnud, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, on ta lühidalt põhjendanud, miks ei ole kannatanu esitatud vara arestimise taotlust võimalik rahuldada. Sest tulenevalt on maakohus leidnud, et ehkki riigiprokurör on määruse vormistanud kaebuse läbivaatamata jätmisena, on ta tegelikult kaebuse läbi vaadanud. Seda, et riigiprokurör on oma seisukohta põhjendanud, näitab kasvõi seegi, et kannatanu on Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuses riigiprokuröri põhjendusele viidanud („Nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur märgivad, et kriminaalasi on kohtueelse menetluse staadiumis ja senini ei ole kellelegi kahtlustust esitatud.“). Ka nähtub Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebusest, et kaebeõiguse olemasolu põhjendatakse vaid kaebuse ühes lõigus, seevastu suurem osa kaebuse argumente puudutab seda, miks on kaebaja arvates hagi tagamise taotlus põhjendatud. Maakohus on X esindaja kaebuse läbi vaadanud, käsitlenud selles esitatud argumente ning põhjendanud, miks on kohtu arvates vara arestimise taotluse rahuldamata jätmine olnud põhjendatud. Seega on kannatanu saanud vara arestimise taotluse rahuldamata jätmist nii Riigiprokuratuuris kui ka maakohtus vaidlustada ning menetlejad on tema argumentidele vastanud. Kuivõrd maakohus on Riigiprokuratuuri 5 1-24-69 määruse peale esitatud kaebuse läbi vaadanud, on põhjendamatu ka väide, et eeluurimiskohtuniku määrus ei ole

§ 231mõttes lõplik.

11. Kuivõrd

§ 231

alusel tehtud maakohtu määrus ei ole vaidlustatav ning ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebusest, et maakohtu määrusega oleks ilmselgelt rikutud kaebaja põhiseaduslikke õigusi, jätab ringkonnakohus

§-st 390, § 326 lg 2 p-st 3, § 385 p-st 14 ja § 231 lg-st 5 juhindudes X esindaja määruskaebuse Harju Maakohtu 10. jaanuari 2024 määruse peale läbi vaatamata. Sest tulenevalt ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta ka maakohtule kaebuse esitamisega tekkinud menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamise kohta. Kuna ringkonnakohus jätab esitatud määruskaebuse läbi vaatamata, jääb ringkonnakohtu menetluses tekkinud määruskaebemenetluse kulu

§ 187lg 2 alusel X kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 6