Obsah (9)

§ 657§ 652§ 429§ 33§ 168§ 162§ 171§ 175§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-

§ 657

lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu 4 2-21-3865 otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 17.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 8 viidatud vaidlustamata asjaoludest. Ühtlasi tuvastas ja kvalifitseeris maakohus õigesti pooltevahelise töövõtulepingu ning selle tingimused. Hageja põhinõude õiguslik alus on lisaks poolte hinnakokkuleppele VÕS § 108 lg 1 ja viivise nõudel sama seaduse § 113 lg 1 I lause. Kostja tasaarvestuseks kasutatud kulutuste hüvitamise nõue rajaneb VÕS § 646 lg-l

2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mis käsitlevad töö omadusi, vastuvõtmiseks pakkumist, hageja olulise lepingurikkumise puudumist ja kostja kulutuste hüvitise nõude eelduste tõendamata jätmist. Neid põhjendusi pole vaja korrata. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist.
3. Apellatsioonkaebuses märgib kostja ise, et pärast hageja poolt hagist osalist loobumist, jäi menetlusse hageja nõue 5653,36 eurot, mistõttu ei saanud kostja jaoks olla maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 1 olla kuidagi üllatav. Toimikumaterjalist nähtuvalt nõudis hageja algselt töövõtulepingu järgset tasu 10 595,50 eurot ning põhivõlalt seisuga 09.03.2021 viivist 1573,36 eurot. Arvestades vaidlustamata asjaolu, et kostja maksis menetluse kestel hagejale 6515 eurot, millest hageja arvestas põhivõla katteks 4960,14 eurot ja viivise katteks 1554,86 eurot ning loobus selles osas nõudest, paludes välja mõista põhivõla 5626,36 eurot, võttis maakohus

§ 429lg 1 alusel selles osas õigesti vastu hagist loobumise.

Asjakohatu on kostja väide, et ta maksis eelnimetatud summa töövõtja lepingulise nõude mitte aga hagi rahuldamiseks, sest hageja põhinõudeks ongi töövõtulepingu järgne tasunõue.

1. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et hageja nõustus kostja tasaarvestusega. Hageja on sellele selgelt vastu vaielnud (vt nt tl 84). Kolleegium märgib, et VÕS § 200 lg 4 mõte on reguleerida küsimust, kas ja millistel tingimustel saab tasaarvestav pool, st kostja tasaarvestuseks kasutada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Seega ei ole kostja kui tasaarvestava poole vastuväited praegu asjakohased ning kostja vastuväited täitmise toimumisele esmalt viivisekohustuse katteks ei oleks ka tasaarvestust välistavaks vastuväiteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses, sest ei välista täielikult või osaliselt nõude maksmapanekut.
2. Kolleegium leiab, et kostja väited VÕS § 88 väära kohaldamise kohta ei ole põhjendatud. VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Ringkonnakohus märgib, et intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi) (vt RKTKo 04.01.
3. a otsus nr 3-2-1-138-11, p 11). Kostja on 10.03.2022 menetlusdokumendis avaldanud, et maksis hagejale vähendatud summa, kuid ei ole praegusel juhul määranud, millise kohustuse täitmiseks raha maksis (tl 66-67). Hageja on 15.03.2022 menetlusdokumendis avaldanud, et määrab täitmise toimunuks sissenõutavaks muutunud viivitusintressi ja seejärel põhivõla katteks (tl 84-85). Arvestades, et kostja ei ole sellele vastu vaielnud ega ise määranud, millise kohustuse ta on täitnud, samuti ei esitanud maakohtus vastuväiteid viivisenõudele, on õigesti lähtutud hageja määratud kohustuste täitmise järjekorrast. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt VÕS § 88 lg-st 9 ei või 5 2-21-3865 ka võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda.
4. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui jättis rahuldamata kostja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja ekspertiisi määramiseks (tl 58-59). Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses näidanud, mis tähtsust olnuks tunnistajate ütlustel ja/või ekspertiisil vaidlusaluse töövõtulepingu tõlgendamisel VÕS § 29 reeglite järgi.
5. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et maakohus pidi poolte esindajatele selgitama vandetõlgi kaasamise vajalikkust, sest algusest peale oli näha, et esindajate emakeel on vene keel.

§ 33

lg 1 järgi peavad kõik menetlusosaliste poolt kohtule esitatud avaldused, taotlused, kaebused ja vastuväited olema eesti keeles, või kui need on esitatud mõnes muus keeles, eesti keelde tõlgitud. Tõlke võib teha mistahes isik, kes vastavat võõrkeelt valdab ning see ei pea olema ametlikult kinnitatud (v.a lg-s 2 sätestatud juhul).

§ 33

lg 2 võimaldab kohtul nõuda tavatõlke asemel kvalifitseeritud tõlke esitamist, nõudes, et tõlge oleks tehtud vandetõlgi poolt või kinnitatud notari poolt, kuid kvalifitseeritud tõlke nõudmine on kohtu diskretsiooniotsus. Apellatsioonkaebuse väitel kuuluvad vaidlusaluse töövõtulepingu p 5.1 venekeelse sõnastuse järgi tasumisele „tehtud tööd“, kuid sama lepingu tõlke kohaselt kuuluvad tasumisele „teostatud tööd“, millel on eesti keeles sarnane tähendus. Praegusel juhul ei ole kostja viidatud tõlke väidetav ebatäpsus mõjutanud asja lahendust, sest kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegusel juhul saab kostja lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt arvestades, et kostja väidetud kokkulepped tööde osas jäid tõendamata ning töö mitteolulised puudused ei anna tulenevalt hea usu põhimõttest alust töö vastuvõtmisest keelduda. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei saa enam tugineda Arsadis Grupp OÜ hinnapakkumiste tõlke ebatäpsusele, sest ta esitas nimetatud dokumentaalsed tõendid koos tõlgetega ise ja maakohus sai eeldada nende õigsust. 24. Kostja vaidlustas ka maakohtu menetluskulude jaotuse ning palus jätta menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt menetlusosaliste kanda proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele. Kolleegium möönab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotuse otsustamisel viidanud seoses hageja hagist osalise loobumisega

§ 168

lg-tele 4 ja 5, mille kohaselt kannab kostja hageja menetluskulud olukorras, kus hageja loobub hagist pärast seda, kui kostja on pärast hagi esitamist nõude rahuldanud. Vaatamata sellele nähtub maakohtu otsuse põhjendustest, et maakohus arvestas asjaoluga, et kostja rahuldas hageja nõude osaliselt alles 09.03.2022 ning hageja menetluskulud tekkisid kostja tegevuse tulemusel (maakohtu otsuse punkt 36). Seega jättis maakohus kokkuvõttes õigesti menetluskulud

§ 162

lg 1 ja

§ 168lg 4, 5 alusel kostja kanda.

Kuivõrd ringkonnakohus maakohtu otsust ei tühista, ei ole alust muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Menetluskulud 25. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171lg 1 järgi kostja kanda.

26. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

6 2-21-3865

1. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 22.06.2022, mille kohaselt on tema apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud esindajakulu 600 eurot (käibemaksuta): maakohtu otsuse analüüs 1 tund; apellatsioonkaebuse analüüs ja konsultatsioon enne vastuse koostamist 1 tund; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 3 tundi. Kokku kulus hageja lepingulisel esindajal menetlustoimingutele 5 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu oli 120 eurot (käibemaksuta).
2. Kostja hageja menetluskulude nimekirja osas seisukohta ei esitanud.
3. Ringkonnakohus peab hageja lepingulise esindaja menetlustoiminguid ning nende ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks täies ulatuses. Samuti peab kolleegium arvestades käesoleva asja keerukust ning hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni (jurist) hageja lepingulise esindaja tunnihinda mõistlikuks. Hageja ei taotlenud menetluskuludelt käibemaksu hüvitamist (

§ 174lg 10).

Seega tuleb rahuldada hageja taotlus ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 600 eurot (5 tundi x 120 eurot; käibemaksuta). (allkirjastatud digitaalselt) 7