Obsah (8)

§ 199§ 266§ 120§ 213§ 64§ 65§ 68§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 17. märts 2017 Kriminaalasja number 1-16-6418 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

§ 199

lg 2 p-de 4, 7, 8, 9, § 266 lg 2 p 1, § 120 lg 1 ja § 213 lg 2 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. jaanuari 2017 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav E.I kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina Prokurör abiprokurör Ave Arnim Süüdistatav E.I, isikukood: XXX, asukoht: Viru Vangla; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina RESOLUTSIOON:
2. Viru Maakohtu
3. jaanuari 2017 otsus jätta muutmata.
4. Süüdistatav E.I kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt IdaVirumaa Advokaadibüroo kaudu 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 20 (kakskümmend) eurot, vandeadvokaat Irina Žurinale süüdistatav E.I-le määratud korras kaitse teostamise eest.
6. KrMS § 185 lg 2 alusel punktis 3 nimetatud menetluskulu jätta süüdistatava E.I kanda. Süüdistatav E.I tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
7. Viru Maakohtu 19.01.2017 otsusega lühimenetluses karistati E.I

§ 199

lg 2 p-de 4, 7, 8, 9 järgi 4 aasta 6 kuu vangistusega;

§ 266

lg 2 p 1 järgi 1 aasta vangistusega;

§ 120

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega ning

§ 213

lg 2 p 1 järgi 1 aasta 3 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga, mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati E.I-le mõistetud karistust 1/3 ehk 1 aasta 6 kuu võrra, mõistes lõplikuks karistuseks E.I-le 3 aastat vangistust.

§ 65

lg-te 1, 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 17.12.2014 otsusega mõistetud karistuse 6 kuud võrra, mõistes liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha 17.12.2014 otsusega mõistetud ning kantud karistus 6 kuud vangistust. Lõplikult kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 25.02.2016, mida loeti karistuse kandmise alguseks. 2. Kuna apellatsioonis vaidlustatakse üksnes E.I-le esitatud süüdistusi

§ 120

lg 1 järgi ning mõistetud karistusi, siis käsitletakse maakohtu otsust üksnes apelleeritavas osas. 3. E.I-le esitati süüdistus

§ 120

lg 1 järgi selles, et tema, 26.11.2014 kella 17.05 paiku ähvardas Kiviõlis, XXX korteris T.K. d tema alaealise lapse juuresolekul füüsilise vägivalla ja maja süütamisega, kusjuures kannatanul oli alus karta ähvarduse täideviimist. Lisaks 19.12.2014 kella 14.00 paiku aadressil Kiviõli, XXX ähvardas ta tapmisega I.K. i, kusjuures kannatanul oli alus karta ähvarduse täideviimist. 4. Maakohus leidis, et muuhulgas on tõendatud E.I süü süüdistustes

§ 120lg 1 järgi.

4.

1. T.K. ähvardamise episoodi kohta märkis maakohus järgnevat. 4.1.
2. 26.11.2014 kannatanu T.K. avaldusest nähtub, et 26.11.2014 kell 17.05 tuli E.I ähvardama ja raha nõudma katkise jope eest T.K. koju XXX . Ta karjus ja ähvardas kannatanut tema mehe ja alaealise lapse juuresolekul, lubades kannatanu maja põlema panna ning tema elu põrguks muuta. 04.12.2014 kannatanu T.K. ülekuulamise protokollist nähtub, et 16.11.2014 E.I tahtis toime panna varguse Säästumarketi kauplusest, kus kannatanu töötab. Tunnistaja tahtis teda kinni pidada, kuid viimane jooksis minema. Hiljem varas tuli tagasi ja nõudis katkise jope eest raha. Kannatanu pole E.I jopet katki teinud. 26.11.2014 E.I tuli tema ukse taha aadressil Kiviõli, XXX ja nõudis raha või jope parandamist. Ta oli närviline ja agressiivse käitumisega. Ta sõimas ja karjus üle koridori ja seda alaealise lapse ja teiste pereliikmete juuresolekul. Ähvardas, et paneb maja põlema ja kutsub sõbra, kes teeb kannatanu elu põrguks. Tegemist on narkomaaniga ja temast võib kõike oodata. 04.12.2014 kahtlustatava E.I ülekuulamise protokollist nähtub, et kui ta 16.11.2014 Säästumarketi kauplusest üritas žiletiteri varastada pidas kannatanu ta kassast kinni. Kui ära joostes kahtlustatav kukkus, siis müüa hüppas talle peale ning hakkas teda küünistama ja jopest tirima, rebides katki parema varruka. 26.11.2014 tuli kannatanu juurde, et nõuda raha või jope parandamist. Võib-olla ta siis ägestus ja ütles kannatanule mõne ähvarduse, aga mingeid kavatsusi kasutada kannatanu suhtes füüsilist vägivalda või midagi põlema panna ei olnud. 4.1.
3. Kannatanu T.K. ütlustest nähtub, et E.I tuli tema ukse taga ning ähvardas maja põlema panna ja kannatanu elu põrguks muuta. Seejuures oli E.I närviline ja käitus agressiivselt. Arvestades süüdistatava seisundit ja käitumist ähvardamise ajal ning kannatanu 2 teadlikkust sellest, et E.I on kriminaalse taustaga isik, oli kannatanul piisavalt alust karta ähvarduste täideviimist. E.I oma agressiivse käitumisega ja väljaütlemistega rikkus kannatanu vaimset rahu ja heaolu, pannes teda kartma oma tervise ja elukoha eest. Ähvardamine oli suunatud teises inimeses hirmu tekitamisele ning E.I oma käitumisega T.K. suhtes seda saavutas, pannes seega toime

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava teo.

4.

1. 19.12.2014 I.K. i ähvardamise episoodis leidis maakohus järgnevat. 4.2.
2. 22.12.2014 kannatanu I.K. i ülekuulamise protokollist nähtub, et 19.12.2014 kella 14.00 paiku Kiviõlis, XXX koputas kannatanu uksele E.I ning ähvardas kannatanut füüsiliste arveteklaarimisega ning nõudis kannatanult 5000 eurot. Kannutanu võttis ähvardusi tõsiselt kuna E.I on ebanormaalne narkomaan ning kannatanu teada ähvardas ta ka kaupluse müüjat. 20.12.2014 oli kannatanu külas V., kui sinna tuli E.I, ähvardas ka teiste juuresolekul kannatanut ära tappa, kui kannatanu ei võtta oma ütlusi tagasi. 22.12.2014 kahtlustatava E.I ülekuulamise protokollist nähtub, et ta tõesti käis I.K. i juures kodus, eesmärgiga teada saada, miks I.K. tema vastu ütlusi andis ega ähvardanud seejuures kannatanut. 4.2.
3. Kannatanu I.K. i ähvardamise episoodis luges maakohus E.I süü tõendatuks kannatanu ütlustega, selle kohta, et süüdistatav tuli tema juurde koju ning teiste juuresolekul ähvardas arvete klaarimisega. Arvestades I.K. i teadlikkust sellest, et E.I on narkosõltlane ja võib käituda ebaadekvaatselt, oli tal alust karta ähvarduste täideviimist ning oma käitumisega saavutas süüdistatav kannatanul hirmutunde tekkimise, rikkudes seega viimase vaimset heaolu ja pannes toime

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava teo.

1. E.I-le mõistetud karistuse osas märkis maakohus järgmist. 5.
2. Maakohus nõustus prokuröri karistusettepanekuga karistuse liigi ja määra osas ja leidis, et E.I tuleb karistada reaalse vangistusega. 5.2.

§ 199

lg 2 p-de 4, 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritavate tegude puhul E.I süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuritegude arvukust ja laadi, teo toimepanemise asjaolusid. Veidi enam kui aasta jooksul (novembrist 2014 kuni veebruarini 2016) pani ta toime 10 kuriteoepisoodi. Varguste toimepanemine on muutunud süüdistatava eluviisiks, seda vaatamata varasematele karistustele. E.I karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei ole tuvastanud. Karistust kergendava asjaoluna võttis maakohus arvesse süü tunnistamist ja kahetsust. E.I süü on üle keskmise ning antud juhul tuleb mõista talle karistus sanktsiooni ülemmäära lähedases määras, s.o 4 aastat 6 kuud vangistust.

§ 266

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate tegude puhul E.I süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et tegemist on 3 süüteoepisoodiga, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine ning kergendava asjaoluna võttis maakohus arvesse süü tunnistamist ja kahetsust. E.I süü on veidi alla keskmise, karistus tuleb mõista alla sanktsiooni keskmise määra, s.o 1 aasta vangistust.

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude puhul E.I süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et tegemist on 2 ähvardamise episoodiga, karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. E.I süü on keskmine ning karistus tuleb mõista sanktsiooni keskmises määras, s.o 6 kuud vangistust.

§ 213

lg 2 p 1 kvalifitseeritava kuriteo puhul E.I süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et tegemist on vaid üksikepisoodiga, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine ning kergendava asjaoluna võttis maakohus arvesse süü tunnistamist ja kahetsust. E.I süü on alla keskmise ning karistus tuleb mõista sanktsiooni keskmises määras, s.o 1 aasta 3 kuud vangistust. 3 Arvestades kergendavate asjaolude olemasolu ning seda, et

§ 266

lg 2 p 1; § 120 lg 1; § 213 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuriteoepisoodide arv ei ole suur võrreldes

§ 199

lg 2 p-de 4, 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritavate kuriteoepisoodide arvuga, tuleb E.I-le liitkaristuse moodustamisel lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõistes karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. 5.

1. Liitkaristusest arvestati maha lühimenetluses KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtu ning moodustati liitkaristus varasema kohtuotsusega. 5.
2. Arvestades E.I süü raskust, eelpool käsitletud üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ning õiguskorra kaitsmise huvisid, ei pidanud maakohus võimalikuks E.I-le mõistetud vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmist ja üldkasuliku tööga asendamist. Sellised meetmed on reeglina õigustatud juhtumil, kui süüdlase süü on alla keskmist ning tegemist on esmakordse rikkumisega, kui isikut saab veel mõjutada reaalset vangistust kohaldamata. Antud juhul on E.I varasemalt antud võimalusi karistuse vabaduses kandmiseks, kuid vaatamata sellele jätkas ta samalaadsete kuritegude toimepanemist. Arvestades eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi ja õiguskorra kaitsmise huvisid, leidis maakohus, et E.I-le tuleb mõista reaalne vangistus, kuna isiku varasem allutamine käitumiskontrollile ei olnud piisav isiku käitumise mõjutamiseks. E.I on varasemalt korduval kriminaalkorras karistatud, kuid vaatamata sellele jätkas ta kuritegude toimepanemist. Apellatsioon
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas, mõistes kergema karistuse ning teha süüdistuses

§ 120lg 1 järgi õigeksmõistev otsus.

Apellatsioonis leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning mõistetud karistus ei vasta isiku süüle. 6.1. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega süüdistustes

§ 120lg 1 järgi.

Kannatanu T.K. suhtes selgitas kaitsealune, et ainult ägestus, olid ainult emotsioonid, tegelikkuses ta ei tahtnud mingisugust kahju tekitada. Maakohtu järeldus selle kohta, et kannatanul oli küllaldaselt põhjusi karta ähvarduste täideviimist, põhineb ainult E.I emotsionaalsel käitumisel. Maakohus ei märkinud, mis võis olla kannatanu jaoks aluseks, et karta ähvarduste täideviimist. Apellandi arvamuse kohaselt peavad sellised alused olema kohtuotsuses eraldi välja toodud ehk puudub motiveering, millel kannatanu hirm põhines. Asja materjalidega ei leia kannatanu väide kinnitust selles osas, et kaitsealune karjus teiste perekonnaliikmete juuresolekul. Mitte kedagi kannatanu pereliikmetest ei olnud kohtueelse menetluse raames üle kuulatud. T.K. l puudus informatsioon E.I suhtes, et viimast oleks karistatud isikuvastase teo eest või et ta oleks kasutanud vägivalda kolmandate isikute suhtes. Lihtsalt emotsionaalne käitumine E.I poolt ei saanud mitte mingil juhul olla kannatanu kartuse aluseks. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta, et E.I hiljem vabandas kannatanu ees. Asja materjalides puuduvad andmed, mis kinnitaksid, et kaitsealune omas kavatsust ähvardust täide viia. E.I eitab täielikult ähvardusi kannatanu I.K. i aadressil. Toimus ainult jutuajamine ning kannatanul puudusid igasugused põhjused teda karta. Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega selles, et kannatanul oli alus karta ähvarduse täideviimist. Alusena toob maakohus ainult üheainsa põhjuse, et E.I on narkosõltlane. Maakohus ei ole objektiivselt tuvastanud, millel kannatanu hirm põhines. 6.2. Ka ei nõustu apellant mõistetud karistusega, leides, et karistus on liiga range ning ei võtnud arvesse tähtsaid asjaolusid, s.o kaitsealuse ema E.N. rasket tervislikku seisundit. Maakohus ei leidnud kohtuotsuse tegemisel E.I süüd raskendavaid asjaolusid. E.I, välja arvatud 2 ähvardamise episoodi, tunnistas ennast süüdi ja kahetses. Lähedase abitusseisundis oleva pereliikme olemasolu annab aluse paluda karistuse kergendamist. 4 6.3. Koos apellatsiooniga esitas süüdistatava kaitsja E.N. osas Sotsiaalkindlustusameti poolt tehtud otsuse puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta (kd 1, lk 199-200). Seisukoht apellatsiooni osas 7. Tartu Ringkonnakohtu 22.02.2017 määrusega võeti süüdistatava kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 03.03.2017. Nimetatud ajaks esitas omapoolsed seisukohad seoses kaitsja apellatsiooniga süüdistatav. Ta leiab sarnaselt kaitsjaga, et maakohtu otsusega talle mõistetud karistus on liiga karm. Süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 4, 7, 8, 9 järgi mõisteti talle praktiliselt sanktsiooni ülemmäära lähedane karistus, s.o 4 aastat 6 kuud. Süüdistatav rõhutab, et enamik varastatud esemeid ta tagastas. Samuti pole ta nõus mõistetud karistusega süüdistuses

§ 266lg 2 p 1 järgi.

Enamike kuritegude puhul on ta puhtsüdamlikult kahetsenud. Süüdistatav leiab, et talle tuleks mõista toime pandud kuritegude eest miinimumi lähedane karistus. Tema ema vajab halvenenud tervisliku seisundi tõttu poja näol moraalset ja füüsilist toetust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 8. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasja materjale, sh maakohtu otsust, kohtuistungi protokolli ja apellatsiooni, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb süüdistatava süüditunnistamises ja mõistetud karistuse osas jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Menetlusõigusest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18). 9 Apellatsioonis leitakse esmalt, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus kontrollis apellatsiooni sellekohaseid väiteid, kuid nimetatud rikkumisi maakohtu otsuse põhjendustes ja järeldustes, mis käsitlevad süüdistatava süüküsimust süüdistuses

§ 120järgi ja vastavat tõendite analüüsi, ei tuvastanud.

10. Süüdistuses

§ 120järgi vaidlustatakse 19.12.2014 aset leidnud kannatanu I.K.

i ähvardamist ja 26.11.2014 toimunud kannatanu T.K. ähvardamise episoodi. Nimetatud tervisekahjustuse tekitamise, vara hävitamise ja tapmisega ähvardamise episoodide puhul on kaitseversioonina apellatsioonis jätkuvalt leitud, et süüteokoosseis pole tuvastamist leidnud, kuna süüdistatav oli lihtsalt emotsionaalselt ägestunud, kuid tegelikkuses ei tahtnud ta kellelegi kahju teha. Uurinud kriminaalasja tõendeid leiab ringkonnakohus, et maakohus on süüdistatava ja kaitsja kaitseväited juba ümber lükanud. Tulenevalt kannatanute ütlustest leiab ringkonnakohus, et ei ole mingit mõistlikku põhjendust kannatanute ütluste usaldusväärsuses ja nende poolt tajutus ning üleelatus kahelda. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus pole näidanud, mis võis olla kannatanute jaoks aluseks, et karta ähvarduste täideviimist. Taoline väide on alusetu, sest maakohus on põhjalikult esitanud sellekohased motiivid (kd 3, lk 177-178). Kindlasti ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonis märgitud kaitseväitega, et süüdistatav võis kannatanute suhtes olla lihtsalt „pisut emotsionaalne“. Nii T.K. kui I.K. on kinnitanud, et neil oli hirm süüdistatava poolt nende aadressil väljaöeldu pärast ja see oli nende jaoks veenev. Uurides tõendeid ei tekkinud ringkonnakohtul kahtlust, et süüdistatava tegevus oli suunatud kannatanutes hirmutunde tekitamisele, ähvardades neid füüsilise vägivallaga, maja süütamisega ja tapmisega. 5 Kannatanud on antud ütlustes selgelt väljendanud, mis oli süüdistatava poolt väljaöeldu põhjal hirmu põhjuseks. Kannatanu T.K. on detailselt kirjeldanud, kuidas 26.11.2014 kella 17.00 paiku tuli tema korteri ukse taha varem Kiviõlis Säästumarketist varguselt tabatud E.I, kes oli väliste tunnuste järgi narkootikume tarvitanud ja käitudes närviliselt ning agressiivselt sõimas ja karjus perekonnaliikmete, sealhulgas alaealiste laste juuresolekul. (kd 2, lk 47-48). Kannatanu I.K. andis ütlusi selles, kuidas 19.12.2014 kella 14.00 paiku koputati tema elukoha (Kiviõli, XXX ) uksele ning avades nägi ta ukse taga naaber E.I , kes hakkas teda ähvardama füüsilise arveteklaarimisega. Oma ütlustes kannatanu selgitas, et võttis ähvardust reaalselt, kuna teadis, et süüdistatav on ka teisi varem ähvardanud (kd 2, lk 83-85). 11. Apellatsioonis leitakse, et maakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isikule. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taotlusega E.I-le maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamiseks. Maakohus on esitanud

§ 56

põhimõtetest tulenevalt süüdistatava osas põhjaliku karistuse mõistmise motiveeringu (kd 3, 181-182). Maakohus on nimetanud, et karistust kergendava asjaoluna arvestab süü tunnistamist ja kahetsust. Mingeid uusi asjaolusid, millised võiks evida kaalu karistuse mõistmisel erinevalt maakohtust, ringkonnakohus ei tuvastanud. Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega, et süüdistatava süü on varguste puhul üle keskmise ja karistus tuleb mõista sanktsiooni ülemmäära lähedases määras ning arvestades ka karistust kergendavat asjaolu on maakohus õigustatult karistanud süüdistatavat vangistusega 4 aastat 6 kuud. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et E.I näol on tegemist laial varguste skaalal tegutseva isikuga, kes on kuritegusid toime pannud nii keldriboksidest kui ka korteristest ja kauplustest. Maakohus on juba motiveerinud, miks tuleb E.I-le mõista karistuseks just reaalne vangistus, sest taoliselt realiseeruvad kõige paremini üld-ja eripreventsiooni toimed. Kaitsja esitas koos apellatsiooniga Sotsiaalkindlustusameti Tartu Büroo otsuse 08.07.2016 koopia, millest avaldub, et E.N. l on diagnoositud raske puue. Nimetatud dokumendi sisu aga käesoleval juhul kaalumisele ei kuulu, sest asja on arutatud lühimenetluses ning tõenditega esitamisega seonduv aeg on möödunud ning täiendavat tõendite esitamise võimalust nimetatud menetlus ette ei näe.

1. Süüdistatava E.I kaitsja vandeadvokaat I. Žurina esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kaitsja tutvus ja analüüsis maakohtu otsust, konsulteeris kaitsealusega ja koostas motiveeritud apellatsiooni, millele kulus aega 5 pooltunni ulatuses. Nende toimingute eest taotleb kaitsja 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot, s.o kokku 120 eurot. Riigi õigusabi seaduse § 21 lõike 3 ja § 22 lõike 4 kolmanda lause alusel 26.07.2016 justiitsministri poolt vastu võetud määruse riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused § 6 lg 3 ja § 2 lg 1 alusel on apellatsioonikohtu hinnangul KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt tasutaotlus põhjendatud ja selle suuruseks seega 120 eurot, milles sisaldub käibemaks 20 eurot. Et ringkonnakohus teeb KrMS 6 § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad need kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda.
2. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldama. Tiit Lõhmus Mati Kartau 7 Maarika Kuusk